Soomlaste vanal kandlel oli ainult viis keelt. Need kujutasid endast noorde, helireaal. Kõlasid liiga kurvad on. Aga eks kurvast kandnud laulda kangele tariski. Soome rahvalaulude kogus. Mäng seal murestadehtud kannel, kurvasta, elusta, keeled veetud, kiusudest, naelad, muista nukrusest, sõstmukanneleid, kajagi ega mänguk elud. Ise ta hädasta tehtud muredest moodustatud tänases saatelõigus, mille pühendame soome kandle, kuuleme neid nukruse noodikesiga, kannetaja marti Bogela mängus. Kuid ega nukrutsema ainult kandlemängijad üksi. Oma kirjutuses runolüürika sing on August Annist märkinud, see maailma murelik toon, see masendus, meeleolude tugevuse sagedus on väina möisliku tarkuse kõrval vahest iseloomustava maid, runo elutunde omadusi. Nii peame vist sellegi juuri otsima ainult juhuslikest oludes, vaid püsivamas rahvaks. Kas seda enam, et ta jälle ja õige omapärasena esineb ka kirjaluules? Kui kuskil, siis eriti siin on südant ängistav mure väljenduse ja seega selle surve kergenduse tarvidus. Peategur, mis otseselt sunnib laulma, surub viisile vägisi annist, jätkab siin, kõlab nagu põhjamaise looduse leini rahuldamatuks jääb, igatses elavama päikeselise maaelu järgi laante ääretu leina fiksindus, külaühiskonna väikluse ja kiusu masendus. Otsatute sadudega, pakaste jäine karmus alatoitluse ja üle töötuse raugendama vaev või jälle kiirelt mööduva sageli tipule jõudmatagi suve nii-öelda lapi suvekadu aimdus temale sarnaneva neiupõlve ohtudest ümbritsetud saatusega. Jääne maasikad mäele, suurpere Raukkade tegevuse all, kadunud õnne mälestava rõõmutult koltuva naise alistuvus, isa toast, mehe tuba ja mehe toast Aktoonelasse. Annist rõhutab veelgi, et esteetiline väljendus on juba iseendast, väljapääsutee, nõrga elutunde ja raskete välisolude tõttu sündivus, depressioonist mitmel pool, näiteks väina Öise kasest kandleloos näeme kuidas runolaulik ise on küllalt teadlik olnud sellest imelisest metamorfoos ist itkude iluks muutumise suurest vabastusest. Hitkesi arul kaski puu lüline leinaiili, küsis vana väina möinen. Mis hetked ihana neidu võsalehtiveeretele, kaeblad, heleda koori, Eyebsinda sõtta viida ega taplus tahet. Ta kaski vastuvastajaili. Nõnda mõtlevad mõnedki üsna mitmed arvavad, et elan ilussaina, ikka rõõmussar, imetlen mina aga meele haigestuda, ilutsem. Häda Estani Helendan seda nutan noori kaski. Seda halba köhaletsem, et olen üsna abitu, päris kaitsetu Kadal siinna paigul, pahulla, kõledail, karjemail, teised ootavad alati tulevat kevade, kauni Suve suure soojenevad teisiti, mina tühine, mina vaevane, muretsen, kardan koore koorimist, lehe okste lõikamist. Karjased pahad kevadel tihti Vaitsega veavad läbime ame heleda läbi kuue kaunikese, sageli suveajal piigad alla asuvad lõiguvad lehised, oksad, hirved lihtadeks seovad juba aegsasti sügisel muutunud mustaks murestada koltunud kogunevusta. Tuul viib kasuka, kauni halvib halja kuuekese. Jää on üsna alasti, väeti, värisema vihmades tudisema tuiskudes paha pakase käes. Ütles vana väina, kained, ära nutta, valge Meidu, itke ihana emm, villehti, Pirveke värise. Saagu itkutsu iluksi, sündigu muresta mängud. Hooltes ta Ilo higine. Võttis vana väina, hõinen tegi kandele kasesta. Kõivu mängiksi kujundas. Ja millest said kandlenõelad käo suust kukkunud kullast keeledega noore neiu juustest. Siis istus Väine Manninen ilude. Veerisid Väine möises sõrmed, keeled, kandlel, kajasid mäed vastu mängisivad kaljud kaugele alla kõlada. Kivid rannal, kepslasid männid, metsas tantsisid arul kännudki, karglesid käelikesed Kaleva naised jooksid kuulama Jõela naised, noored naerusuul elandad ilutasi meeli. Mis oli mehi, lähen kõigil kaabud, on Beusse piigad, kõik pisarsilmi poisid põlvili murul. Kandlekese kuulativad ilutaimed. Tellivad ütled kõik ühest suust. Ei ole iial enne kuuldud nõnda kaunist kõlada, ei ole ilmas iganes, kulla, kulla, valge. Rängis vanalaine möinen, kajateli kaunimasti mängis päeva, mängis teise, ühe ainsal lahulla, kui ta mängib, milliseid kodus kattuksid, kaja tellivad põrmandatumahtellivad laed, laulsid, uksed püüdsid kõik need aknad ilutsesid, keriski, kivine liikus, laulis musta ju müüri. Kui ta kõndis, kuusikus, kuused, kõik kummardellivad, kui ta mängis männikus, männid mäel käändelised. Käbid keerlesid murul, okkad maas, tsüklesinud. Eks kandlel Dana rõõmsamatki lugusid välja meelitada. Selline Pohjan maalt pärit linnutants. Soome vanema põlve muusikamees Heiklik Lemetti, kelle sünnist möödus mullu 100 aastat on kirjutanud oma 1919. aastal ilmunud väikeses raamatus piirjooni Soome muusikaajaloost. Et vana kannelt mängitakse veel kohati Ida-Karjalas, kõnelemata mõnedest uuemaaegsetest rahva laulikutest, kes saadavad oma laulu kandlemänguga. Kurb, suur osa vanu kandlepalu on vanasti jäänud kirja panemata, üht-teist siiski talletatud. Praegu mängiv kanneldaja marti pagela on aga pärit just pohh Jemma maakonnast, kus veel tema lapsepõlves mängitud viie keelelist kannelt. Nii et kandlemäng Luige tants pärit hame maakonnast. Soome tuntuim folklorist, Erki ala kinni on märkinud. Primitiivse kandletüüp andis 19. sajandil teed uuematele suurematele palju keelelistele kanded riikidele. Juba 19. sajandi alguses võis meie maa lääneosas leida 20 keelega kambreid. Kuna Ida-Soomes kümmet keelt küllaldaseks alates 18.-st sajandist on ka pilli suurus pidevalt kasvanud. Viimase 70 aasta jooksul on kandlemeistrit Pillega müüdiks valmistanud. Viimaste hulgas on olnud osaliselt ka Kromaatilise kandled, nagu meil Eestis, nii ka Soomes on olnud põhipilliks viiul jaganud. Vilede karjapasunad on olnud nagu rohkem tarbe pillideks. Neid ei saanud musitseerimise osas kuigi tõsiselt võtta. Riiulit, mis Soome jõudis 1600. aasta paiku on eriti intensiivselt kasutatud kahel viimasel sajandil. Selleks on kaasa aidanud ka soomerootslaste viiulimängu harrastus. Kannelt taga, nagu märgib Erki alagen, nii on mängitud läänemeresoome sugu rahvuste poolt ligi 2000 aastat. Algul depilli põigliti põlvedel. Kui aga pilli mõõtmed kasvasid, pandi ta lauale. Pahjan maalt pärit kiskumise polka. Viimati kuuldust kraad kangem peaks olema Kesk-Soomest pärinev pahareti polka. Olgu pahareti lugudega kuidas tahes, aga kandlemäng seostub kujutustega Kalevalast. Erki ala könn kirjutas, et vanad soomlased kasutasid oma viie keelelist pilli runoviiside saateks. Haprad viisid tõid arhailise ilme suitsutarade hämarusse, kus veel 19. sajandil võis kuulda muistseid viiseepasest. Eepose laulmine toimus ikka viis neljandik kontaktis. Ta, ta, ta, ta, ta ta, ka mõnedes karjast pärit kandlepaladest on seda rütmi säilitatud nagu kaloos vili, hella, Vellekeni ülikulda veikazeni. Kalevi vallas on terve 41. runo Väina mõisemalt mängule pühendatud. Vanad ka väina Mäkinen, laulja igipõline istasi Ilo kivile laulu paele asetas hõbedasele mäele kuldsele künkal. Mängis vana välja. Ei olnud metsas elavat jalal neljal jooksi jada, kes ei tulnud kuule Maie, Ilo, tai imetlema. Ilja Taavi, ole tark, taati isemetsale isanda kogut abi, rahvas, nii kui piigad, nii ka poisid mäeharjale asusid kulda mängu kuulama. Ise ilma loannatarid ilma leidis, et nägusad Eloda imetlesid kandlekese kuule, tasid. Too kuutar toreda Meidu, Imbi päevatari ilusa seadeleid oma Sugasid. Niiviisi tõstolid toredaid kulda, kangast, kudusid hõbedast helgsuttelid. Ahto lainete kuningas vetevaari rohtu parda veepinda, end vedasi loikas kupulehtedel, seal siis kuulasin kilode ise niisunatsionääles ei ole säärast enne kuulnud selles ilmas May iganes, kui on viisi väinale öise Loodned lauliku põlise eneselgi Väinameri seal pisarsilmi ja senises tilgad silmistati, ribasid, veeresid väsi, pisarad, jämedamad, jõhvika, ista, ilusamad, herneista, ümaramad, püümunest, kopsakamat pääsupäist. Läksid parte püüdma, ei laine meedia silmadeta altari ette, selgete püüdistan. Pisarad kandusid väinale Kädeie ja olid muuks muutunud kaunimaks kasvanenud, erindunud helmes, peksis puhastamas, tarvitaksi kuningate kuulduseks, võimsate siidi, iluksi. Külastame soomerootslasi, õigemini nende pillimehi, eks peenma neid, kes on eriti meistrit viiulit mängima. Kui otsida kõige skandinaaviapärasemate rahvatantsurütmi, siis on selleks kahtlemata polska. Polska tantsurütm on kolm neljandikku ja seda ei tohiks segada Kesk-Euroopast pärineva polka tantsuga. Kaks neljandikku taktis. Polka kolm neljandikku taktimõõt erineb väga oluliselt Walesist. Kui valitsus on rõhkanud esimesel löögil, siis polskas lisandub sellele veel lisarõhk. Kolmandal pealegi iga polka rütmilöögi peale võib meloodias olla õige mitu kiiret heli. Kui iga löögi peale tuleb neli heli, sihlev viiulimees jalaga takti iga löögi peale ainult vähima löökide arvu juures lööb jalaga esimesel ja kolmandal löögil. Poskasid tantsitakse nii ringis kui ka paaris tantsida. Paaristantsu puhul kutsutakse seda Gazpringleegiks. See on jooksutantsuks, nii et tegelikult tähendab see jooksu Boscat, mida muidugi ei tohi segi ajada meie jooksu polkaga. Spring leeki, õigemini norra päraselt sprindi kleiti ehk springari nime all tuntakse poolskatkanud Norras. Niiet polskad tuntakse kogu Skandinaavias ja seda juba keskajast peale. Rootsimaal ilmunud kirjasõnas mainitakse poolskad juba 16. sajandil Rootsist liikuski poolska, hommikupoole Soome, aga ka õhtupoole Norrasse. Rootsimaal hakkavad seda tantsitud nii rahva seas kui ka ennast. Aristokraat sinataks pidamatus ringkondades. Poskasid ja teisi rahvatantse mängivaid pillimehi kutsutakse nagu rootsimaalgi spelmaniteks. Kaugetel aegadel kutsuti pillimehel lee Karel, see on mängija. Leekaratel ja spelmanidel on Skandinaaviamaad, on pikk ajalugu. Üheksast kuni 12 sajandini pärinevate Islandi saagade tehakse juttu tantsust ja laulust Põhjamaade rahvaste hulgas. Seal tõstetakse esile Speed maid, osatähtsus viikingite elus. Keskajal mängisid spelmanid lihtrahvale. Leekared Aga õukondades külarahva hulgas oli spelman Samamis gildi kuulub muusik linlastega. Külarahvas peenmanitel oli oluline erinevus õukonna pillimeestest. Küla viiulimees oli kuulajate jaoks oma mees, sest pillimäng oli talle tihtipeale vaid kõrvaltegevus. Teiseks tema nii-öelda põhitöö võis olla talupidamine, võid metsade, eks ta võis ka kink saab olla ainult mitte viiulit mängides etikagi oma mees või mitte, teatavat respekti tunti tema vastu alati salaja või isegi mitte päris salaja kahtlustati kas ta pole seotud näkide või veevaimudega või hoopiski vanade iseendaga. See kahtlane reputatsioon muidugi lisas pillimehele kaalu. Ülekantud mõttes muidugi. Pealegi oli ta külameestest kõige tagaotsituim otseses mõttes loomulikult. Speed pidi mängima tantsuks, temata ei saanud pidu pidada. Tal oli ka ametlikke kohustusi, ta marssis kihelkonna ekrutitegi ees, asendades üksipäini hiljem kasutusele võetud puhkpilliorkestrid mängis kohtuma ja selle protsessi algust. Tema seltskond oli asja eest metsatöödel, põldudel, vahelga mägestikus asuvatel karjamaadel. Eriti hiilgas pillimest pulmades. Siin oli ta pulmarongkäigu eesotsas kiriku Ta ees seisis ta kohe pruutpaari kõrval. Kui läks pulmasöögiks, pidi ta mängima erilugu iga roa jaoks. Pidu ise jaga, kestis mitu päeva. Pidulikult marsid kingituste laud, arvutud tantsupalad. Kõike seda tuli mängida. Oli tal aga helilooja on, et siis komponeeris ta pulmapolka just. Kuulame korraks, mida mängivad tänapäevas peenmanid ja nende ansamblid Mooslejandri pulmavallis. Muslandriks ehk tõepoolest moosile andriks on kutsutud Soome, Rootsi pillimistli, Ander Ehinglundi Soome, Rootsi ja muidugi ka Rootsi rahvamuusikute hulgas on traditsioon, et peaaegu kõik pillilood saavad nimetuse mängija järgi. Täna nii-öelda kaunilt kirjeldavad romantilised nimetused, millega ristitakse mängutõke paljudes kohtades maalne. Nagu shop teise nimigi ütleb, on see tants pärit shopping. Tootlasedal osaleb paljudelt rahvastelt laeni teha ja neid siis oma täisosaks muuta. Vähemalt polska puhul oli ainult nimi poolamalt laenatud. Tants ise oli algupärane. Šotist aga tantsitakse palju, kuid oma tantsuks seda just teibi. Poolamaalt on pärikama Surka matturkamis, praegu ettekandele tuleb on pärit Satmargist. Masurka tantsu oleme kuulanud ka Filipiinide Korsika saarel. Mis ime siis, et rootslaste ja soomlastega juurde on see teed leidnud selliseid mas orgaseid nagu muidki tantsuviise. On kõlanud talutubades ja rehealustes. Kui peedi talgusid, siis ei tohtinud peale seda tantsubki puududa. Vahepeal pakuti ringi kohvi ja küpsiseid ega Snap sky puudunud Need, kes ei tantsinud, leidsid omale tegevust mujalt. Naised istusid köögis ja vahetasid kohvitassi taga kõige põnevamaid uudiseid. Mehed tagusid kaata. Lapsed jälgisid, tantsi, eks seegi olnud elukooli. Hugo kiisk on vaatamata oma eestipärasele nimele elupõline Soome Rootsi pillimees. Ta mängib sealse rahva poolt soositud rahulikku ehk tasast valssi niinimetatud slet valssi, millel seekord ei puuduga kõlav nimi kogu maailmas Leetvalisse all väärtens Sletwals. Võti on pärit 1952.-st aastast. Kus küll ei tantsitakse polkat Hugo kiiski, mõneti värskem, helisalvestust pärit 1972.-st aastast Või no et jaa minut. Huvitaval kombel just soomerootslaste juures on säilinud minuti tantsimise komme. Meil on etele teatavasti vana prantsuse tants, mõõdukas kolm neljandikku taktimõõdus. Eriti populaarne Loui Neljateistkümnenda. Hiljem kasutati seda sümfooniat kolmanda osana. Beethoven asendas selles kirtsuga. Kui juba versaistantsete minu ette, kus siis Rootsi õukond tahtis sellest maha jääda. Aga õukonnast, levisse, tantsu, rahvahulka ja Soome teadlased on seda senini säilitanud. Kuuleme nüüd minu välti mängualas pelmann. Mis on siis ikkagi omanäolist soomerootslaste muusikas? Vaatame korraks, mida ütleb selle kohta hiljuti ilmuma hakanud suur Rootsi niinimetatud surmani. Muusikaleksikon siin on esile toonud, et Soome-Rootsi külades on päris ustavalt järgitud rahvamuusikatraditsioonide arengule Rootsis. Lood ja laulud on suures osas olnud ühised, ehkki on loomulikult tekkinud ka kohalike variante. Tüüpiline on aga silmnähtav konservatiivsus instrumentaarses Kudovokaalses muusikas ilmselt selle tõttu, et soomerootslased on võrreldes teiste paikkondade rootslastega olnud nii geograafiline lihtsalt kui ka kultuuriliselt enam isoleeritud olukorras. Nii ongi vanad tantsud polskaja minutit jäänud muutmatuteks traditsioonidest, kuni meie päevi. Ka ballaadid ja laulument või mängulaulud. Singli karna on mainimisväärselt hästi säilinud. Lõunapoolsemad rajoonid on olnud uuendustele vastuvõtlikumad. Kõige vanemaid viis võib tavaliselt leida Pohjan maal. Muusikaleksikonis leitakse ka suure osa Soome ballaadidele, uuematel armastus lauludel on olnud Rootsi seiskunud. Viiuldaja repertuaar on kaunis sarnane mõlemal pool. Kuulame soomerootsis pelmanide mängu ja kujutleme, et oleme osa saanud ka Soome viiulimängijate koondist. Veel kord kuuleme marti Bogela kandlemängu, ent sedapuhku mängib ta meile lappi lugu imkonna poiga nutta tihkuv poiss. Me oleme olnud ühes varasemast saatest Soome ja Norra laplaste juures. Täna ka läheme sinna, kus tookord käimata jäi. Rootsis Laklaste juure. Meenutame, et Soomes oli laplase üle 3000 Norras kõige rohkem üle paarikümne 1000, Rootsis on neid üle 10000. Ka Rootsi laplaste kõige levinum rahvamuusikavorm on joigud korduvat viisi hakatused, millel pole otsa ega äärt. Rootsi lapikirjamees Johan Turi on kirjeldanud Joikusid kui teiste inimeste meeleshoidmise kunsti. Mõningaid meenutatakse vihaga mõningaid armastusega. Mõningaid kurbusega lauldakse maa ja loomade, huntide ja põhjapõtrade kohta. Lõigud on kõige tugevamini seotud oma ainega. Öeldakse, et ei saa Joikuda millegi kohta millegi üle joigutakse midagi või kedagi võib Joikuda inimest, põtra, tundrat. Joikumise kunst on põlvest põlve edasi elanud suulisi traditsioonile. Igalühel on õigus Joikude sõnu omamoodi muuta. Andekad mehed tikivad välja, uusi tekste võib Joikuda ka ilma sõnadeta. Eks sellest tulenebki, et joigud on intiimne laulukunst, mida kasutatakse üksi olles või väiksemates ringides. Kuuleme juhikusid Jokmuki ehk lapikeeli Johkumuhke rajoonist, mis asub sealpool polaarjoont. Kõigepealt vanema põlvkonna jõikujate hääli. Jutustab niinimetatud rämpsu pangast olnud selleni rikas laplane, kes olevat enne surma matnud oma varanduse varetzi Medge. Mida rahva Su hakanudki kutsuma rõõmsapangaks? Selles õigus on juttu metsa tööle hakanud tundramehest, kes tundis suurt igatsust oma tunnete järgi. Saanud teiega valmis kiirustanud mees minema kolme päevaga jõudnud kohale. Tänalin palgi Haures, homme olin puhastmetšakus. Kolmandal päeval olin lume talvistel tundra kõrgendikel. Põdrad on väsinud, ent sõitja tahab kiiremini tundrasse jõuda. Tuleb põtradele joigu ka eluvaimu lisada. Laulab eelneva naine seika kooljak. See pidavat olema hästi vana ja nii mõjufioik. Põdrad, Ki jäävad karjamaa seisma ning kuulavad seda väga tähelepanelikult. Pava Kallocki Joikudes on juttu ka üleloomulikest olenditest. Lu. Saareke puude alt vaatasin kukkes, vaagen ei näinud muud, kui päike tõusis ja siis nägin tühimaal metsa. Layla. Nils Larsson oli kange mees, suusatas läbi 460 kilomeetrit 50.. Viimane kallagi Joikeid mehe kohta, kellele rikkus pähe lõi. Nüüd laulab veidi noorem mees Juhan märak. Temagi laulab põtrade tundratest ja aastaaegadest. Juhigudel välja kasvanud laplaste muistses Tanimistlikust usundis kuidas tal õnnestus usundi koos rituaal trummidega välja juurde, kuid loigud jäid. Nende elujõud oli liiga tugev. Võib arvata, et nii jutt kui kas loitsude taga on rohkesti maagiliselt mehhanistlik elementi, loeme veel, viidi August Annist. On isegi loomulik, et väheseid välismuljeid võimaldavas põhjamaises miljöös auto hingeelu üldse sissepoole pöördunud. Koos loodusinimesi, animistliku maailmakäsitlusega soodustab see kogu maailma tajumise muutumist võrdlemisi err reaalseks fantastiliseks. Surnute vaimud on vägevamad eravaist. Seda usutakse enamgi kui teiste loodusrahvaste juures. Nii kehast üldse kõigest nähtavast vabanenud vägevad oma sisemises tarkuses. Nad valitsevad loodust ja alles nendega ühendusse pääsedes võimsaks kaela. Kuid elava inimese tõeline minajõud. Ta loomus pole mitte ta ratsionaalne teadvus. Et mingi selline sügavam elujõud, haldjas, kes argielus lihtsalt magab ainult haru korril võib teda vastava manamisega äratada. Ja siis sünnib see, olles autosugestiivse transis ekstaasis Klovesse langemises või seal laplased ees kujunevad olevat harrastanud ka soomlased. Ja Annist jätkab. Selliste kogemuste ja rütmiga kultuuritaseme erineb nüüdisaegsest. Ka see on juhitud mitte nii palju välismaailma kui oma sisemuse muutmisele ja selle vastupanujõu suurendusele. Sellega koos kasvas aga inimese tõeline jõud ja vahest ka teiste muutmise võime. Ja nii ongi CW Jon entud saaja. Olgu siis marti Bogela kandlemäng, meie tänase saate raamiks on tal ju veel üks lapilukku ja nimelt ellutita ringa. Ellun Inga.