Järgnevale jutuajamisele sai nimeks pandud mitte juhuslik. Kohtumine see on väga õige aga samal ajal ebatäpne pealkiri. Partei ajaloo instituudi palvel kohtusin ma oktoobrirevolutsiooni ja kodusõjaveterani iidakoltardiga. Praegu kogutakse materjale suure mälestustekogumiku jaoks, mis peab ilmuma oktoobri 50.-ks aastapäevaks. Muide, suuremaks läheb aastanumber, seda vähemaks jääb inimesi, kes naid sündmusi kaasa tegid ja mäletavad seitsmeteistkümnendat aastat, kui oma isiklikku elu. Viide Goldberg ei olnud mingi ebatavaline mingi eriline kangelane. Ta oli töölistüdruk Narvast, kes läks revolutsiooniga, sest see oli tema ainuke tees. Astmed on muidugi palju kustutanud mälust, aga inimene jääb inimeseks. Ja isegi kangelasaegu meenutades on jutustaja üsna harilik pisut naeruhimuline. Ta üllatab meid iseendastmõistetava suhtumisega sündmustesse ja inimestesse kelle nimesid oleme harjunud lugema soliidsetest ajaloolistest uurimustest. Osa meie kõnelusest Iida Goldbergi ka on talletatud helilindile. Te kuulete kõigepealt mälestusi viiulikunstnikust, revolutsionäär ist, Edward sõrmusest. Seltsimees sõrmus tuli meile polku kolmandasse Tartu polku, kui meie olime uuternavaluka. Ja, ja siis tema tuli sinna, kus kohal me veel kontserti pedaja pidasime, see oli heinaküünis nõiapärast, siis hakkasime meie sealt edasi minema, meile anti juba käske, meie lähme edasi, hakkame Pihkvale peale minema. Ja siis tema palus omale ratsahobust, tema sai ratsahobuse ja tema siis palus seltsimees lillega käest, et läheb sinna luuresse lillakas orhideepolgu komandör lillakas oli meie polgukomandör, laada ratsahobusega oli viiulit raske viia või alb viia seal, et tema ei olnud. Nagu ma juba nimetasin, et ta on puuratsanik. No ja siis kahe käega hoidestareid ratsutajatest kinni ja siis ei saanud too kuidagi oma viiele kästioida nõialillakas, siis käskis minu kätte anda, mina läksin kohe oma hobusega väskaga järele ja seal nendele ja siis näitasid minule anda, mina olin muidugi oma punase Piretiga. Riiulid ei ole. Kas ta ei tundnud teid siis ära? Ei tundnud, vot sellest ongi, et mul oli pürit peast ära võetud, Malin, siis palja peaga ja, ja siis see lillakas minule annab märkuvõttu viiul siia siis ma teen viiuli ja siis ulatasin temale ilusti niimoodi kätte. Ja siis ta oli nii, ma ütlen, et kohe nii nagu laps nagu üteldakse, et kunstnikud on lapsed ja nii siis jooliga sõrmusse. Kas teil on meeles? Mõni laul kodusõja ajast, mis teile eriti meeldis, muide, sõrmus ka mängis. No tema mängis seda, et kas ema südant tunned, sa nii õrn, nii kindel muutmata no ja siis revolutsiooni laulusid, ütleme, punane lipp ja siis julgesti vennad nüüd tööle ja kõik niisugused laulu niisugused laulud, olitan. Kuidas. Punaväelastele meeldisid tema kontserdid väega Vähiga. Sõrmusega oli meil veel üks kohtamine selles Pihkvas, kui meie olime Pihkvas, vaat Pihkvas meie ei saanud kuidagimoodi koosolekuid kokku, Te mõtlete linna elanikke, linna elanikke linna elanikega, aga siis sõrmus oli parajasti kah seal ja ta ütleb, et vaatame, kas saame kokku ja, ja siis läks üles kõrgele, see oli üks niisugune väikene kitsas, see puit, kus oli üles pandud, kus seal tikke, ütleme niimoodi kõnet pidasivad väljast väljas väljas ja tänava peal. See oli Pihkvas selle puusilla ligidal turu juures ja siis läks sõrmus läks ülesse ja siis hakkas viiulit mängima, siis mängis seal viiulit, ütleme eesti keeles ja siis inglise keele tükkisi tõmmas seal ja siis tulivad sinna kokku, rahvas kogunes kokku ja nii et siis saime seal koosolek. Kas te ise ka vahel kõneles? Kui tema hakkas mängima, siis tema tegi alati ikka selle oma mängu yes tegi tema kõne, mis tema mängis ja milleks see kujunes siis see oli nüüd selle ütleme prantsuse revolutsioonist ja kõik nii sihukesest, mis ta seal mängis. Ja, ja siis mul ei ole kõiki eesleid meeles, mis nüüd oli nii, et tema mängis mitmeid-mitmeid nõiapeale selle, siis ma kohtasin jälle sõrmusega, ütleme siin Leningradis pärast sõda ja pärast sõda siin ta andis juba kontserti, andis siis meie Krasney peal klubis selle meie Eesti klubis ja seal siis oli juba abi, kas siis mängis klaveriga kaasa ja tema siis andis seal. Ja see oli siis minul, see oli umbes nii, viiendamal või niimoodi aastal ja peale selle ma enam teda ei näinud. Te ütlesite, et teil oli alati peas punane barett, jah, aga see oli ju niisugune aeg, kus riietega oli raske ja lahingute ajal varustust raske muretseda. Kuidas te kõik hankesite endale ja see oma hoolealustele? Minul oli siis tehtud puldanist riided ikke sõjaväe vorm, ütleme see roheline kuub, roheline, see gümnast Yorka nagu vene keeles üteldakse. Ja vot nyyd mina kandsin Krism Hickey, kes oli ikke ikke säärega saapad ei. Kui te juba lõunas olid Krimmi lähedal, talvel, siis oli ka kokkupuutumisi kohalike elanikega Askanyenovi mõisas, siis meie kartsime, et nemad hakkavad seal lõhkuma, seda parandust lõhuvad ära ja mis siis sellest saab? No ja siis, kui sai tema puhtaks tehtud. Aga miks te arvasite, et nad lõhkuma seepärast, et ta oli juba yes, nad tulivad ja siis ütlesid ise, et, et need on pursue omad ja meieni lõhume kõik ära viime. Ja muidugi kantsivadki Muiscra, aga mis siis sealt väljaütlemist, mis meie peal oli, siis sai see ruum puhtaks tehtud ja ja kuidas ta seda puhastasite WWW ja kaltsudega tulid ja meie seal ütleme, naisterahvaid, kes meid oli seal veel ligemal. No ja siis sai puhtaks tehtud ja siis määrasime kella ja et vot seal seal kella ja kutsusime kõik käisid, et veel meil sõdurid käisivad majadest ja ütles, et vot, tulge sinna ja siis saime inimesed kokku ja siis sai seal koosolek peetud ja sai nendele selgeks tehtud. Et mitte lõhkuda, vaid tuleb hoida, et see on meie tööliste vara nüüd. Et see enne polipurse õige nagu teie ütlete, aga see on nüüd meie tööliste vara ja meie peame hoidma, et vaatagi siin, selles samas ruumis teil siin kuu oli, ei ole, aga teie, see ei jäta siis kuskil kaugel koolis käima, et teie lapsed hakkavad ja tulevad, hakkavad see võikadel kooliruumiks olla? Vaat niisuguse seletuse tegime, tekivad siis seal, ütleme seltsimehed, nendele muidugi vene keeles, mina ise räägin väga pahasti vene keelt, mina ei räägi niimoodi sai nendele seal selgeks tehtud. Aga oligi pärast seda kord majas, siis oli kord majas, aga seda, mis ma olen näinud ise oma silmaga ja seda siis ma räägin. Kaameli siia ühe tiiruga kaamelisi nägin, seal niimoodi oli, aga te ütlesite ennet, Teil oli hobune või asja, aga see oli mulle polgu poolt antud. Nii et kui teil oli tarvis kiiresti kuskile rutata, kas sanitaariks või, või kuhu saabusid viimases Miisigine korraldus, doktor Prikmann meile tegi ja polgukomandör, siis mina sõitsin temaga küll kaasa kõik, niikaua kui meid ükskord kaotati seal Militoopoli ligidal, see oli juba peaaegu kodus, herpes oli 20. aastal. Aga kui vana te olite, kui te vabatahtlikult läksite taste palku? Mis ma siis olin, siis ma olin umbes nii ühe 26. Ja siis te olite juba kommunistliku partei liige ja nii et mina olin kommunistliku partei liige 1900 dieeteteistkümnendast aastast, 25.-st aprillist. Kui te pärast kodusõja lõppu elasite Leningradis kas te siis saite ka veel rännata ja maailma näha? Algasin peale Inglismaalt siis oli see Belgia Norra, siis oli Itaalia, no ma nendes olin mitu kord, ega ma ei ütle, et ma ykskord maaga räägin, te ütlete kuskilt, ma algasin peale laevaga olete sõitnud läbi peaaegu kõik Euroopa riigid, esimene minu laeva nimi, olisi linga, võt rohelis käisivad meile tulivad prantsuse töölised, ennib, tuli, Niina, kui nimetame luure. Tuli tõi siis igavese suureid keti, tuli tõi meile roosisi punaseid ja siis küsis luba, et kas tohib tulla roosid nii nagu teie täna meile siia tõite. Naasion tehakse käest teate nalja, siis see siis tuli jah, ja küsib, et kas tohib tulla. Kapten lubas siis tulivad õhtu, lõbustasime ja tantsisin, mina ütlen niimoodi, kui ta moodi me ei käi küll välismaal, aga kuda ta on, kõik see armsambonnike kodumaike on koduma, mina pean nõukogu liitu, see on kodumaa, vaat kui ma teen ühe väikese niisikese juhatuse, siis ma ütlen teile niimoodi iseendale nüüd raske nii ennast tunda, aga katsuge öelda, missugune iseloom teil on ette, nii palju elus olete jõudnud ja nii hea tuju säilitanud. Minul on, ütleme ennast kiita. Jah, see on, aga ma tahaksin, et ütle minule selle saladuse, millega saad nii nooreks jääda. Minul on niisugune ühi, vaat ühiskond, see tõmbab ligi ja sellepärast ja kui mina iseennast hoian ka veel ütleme korras, Te olete mind neid, nii palju, kui ma olen käinud, ma ei koli lohakalt. Ei, seda ma ei või, ja, ja meil oli hea maitse ja alla on ja kui said riided, lõdveneb linnas linnas, kui on, ei ole minul ilusaid riideid. Ärge rääkige, kui ma linnaski käin ja ütlen alati oma laste ligi oma tütrepojale, tütrele ma ütlen, et riides peate käima, olgu ta vana ehk Kolgumis, aga olgu ta puhas väega ja on nooruseks pidada ennast pesta külma veega ja hoida ja karastada ennasse. Sellega mina ei värvi, uulesi pole kunagi värvinud kunagi värvinud, pole kunagi värvinud, mina ei värvi, vahest harva, kui nägu väega läigib, siis olen pannud, nooruses ei pannud ma näo peale mitte midagi. Mitte midagi. See on nii täiesti tõsi. Teni nägite minu pilkis, ütleme, nooruse pildid ja mitte midagi, ma ei pannud. Nii et mina olin sellega, aga vot vot mina armastan. Aga et mina midagit ei kanna välja või niimoodi seda ei ole. Nad ei võeta ju elus veel suuri muresid pärunud sõja äärde, olite Leningradi blokaadi, siis ma olin, olin, kaldasin mehe. Ma olin üleni jalad ja kõik olid paistest. Ma olin, muidu olin ma priske, nii nagu jälle teeme nalja sinna vahele mul enne Leningradi sõbranna see, kui ma ikke nende pooli läksin, siis tekike kaks poolt ust lahti, kahe poolega uks, ütleme Tiida tuleb, et ega ta sisse ei pääse. Aga see, aga siis ma olin juba, kui ma näljas olin, naljaka, siis ma olin nii nagu luu ja nahk. Aga Niinade praegu olete praegu olema 75 aastat. Aga te näete väga hea venna aja, ei näe ühtegi järgi siis tiiki, mis vanainimene, iki, ärge rääkige nii palju aastaid teile keegi anna no ja ega ei anna. Ma olen ka praegu, ütleme, käime ikke veel, teeme ka ühiskonnatööd. No muidugi on, kui inimene teha tahab, siis ta ärati leiab koha, kus oma jõudu energiat jäänud, mina olen niisugune inimene, et ma olen lapsest saadik kui vanad, eriti kui te esimest korda pidite tööle minema, mina olin seitsmeaastane, kui läksin seakarjale. Seal ma sain ikke kuulata, kes sai peksa ja kui vanade olite, kui te vabriku tööle läksite? Just nii, nagu oletame, täna sai kaksteistkümmend aastat ja siis läksin, see oli 1900 kolmandal aastal läksin kohe Kreenholmi vabrik, kus töötasin pool päeva, pool päevakodu ja pool päeva siis vabrikus. Sellepärast ma ei taha enam seda meelde tuletada, see oli väga raske aeg, mul, ma sain kõigest üksteistkümmend kopikat, sain päevas selle pooli päeva eest. Sellega juba ennast ei elata. Jajaa seda on. Ütleme, et. Mul on piinlik seda ütelda, mis ma peale selle selle tee veel tegin? Sellepärast, kui ma hakkan rääkima, siis see lähebki, kiitis ei lähe, praegu ei lähe, läheb helilindile ühend ja siis ma siis ma ütlen, kui läheb helilindile, siis ma ütlen, et meie perel ei olnud võimalik puid osta. Nii väikene palk oli, et mina käisin siis puuajas ja kus sain, käisin, korjasin puid nii talvest, korjasin puud kokku ja, ja siis, et meil oli talv läbi oli elada, käisin Narva selle Ta varna või kus sinna puutuudi puueda, sealt loopisin meestele puitvagunist välja ja, ja siis anti Antsivad mulle need kased ohtusid, mis olid lahti ja, ja siis pani suur kartulikott, oli panti kartulikoti ja, ja siis puualgusi ka sinna vahele ja mina võtsin, ütleme 12 13 aastane plika, võtsin siis selle puukoti, mina ei oskanud mujalt anda, siis kandsin pealael. Vaat niisugune oli minu elu, lapsed. Kõneleja on nii haaratud oma mälestustest ja mõtetest et ta on üsna unustanud mikrofoni täiutustagi, seda enam ühele kuulajale vaid pöördub kõigi meie poole kui oma laste poole. Tal on selleks õigus. Selle õiguse annavad aastad ja elukogemus ja optimistlik ellusuhtumine, mis inimese nii mõistetavaks teeb. Ma tahaksin lõpetada sõnadega, mis on mõeldud Iide Goldbergi endale. Andke andeks, et eetrisse läksid ka need mälestused, mida te mitte kõigile jutustada ei tahtnud. Ega te pahane pole? Aga te vist ei oskagi pikka viha kanda. Ma kujutan nii hästi endale ette, kuidas te praegu raadio juurest püsti tõusete kogu südamest, määrate ja kavalalt pea pisut viltu keerate. Oh seda see küll. Lepime siis ära. Aitäh, et te niisugune olete, nägu, te olete.