Aleksander Läte, et Eesti koorikunsti suurkuju mäletan veel hästi praktilisest muusikalisest tegevusest muidugi eemale jäänud, kuid ikka liikvel. Teda võis ikka nähe ja kohata kontserditel Toomeoru, tenniseväljakul ja varastel hommikutundidel linnad tänavatel ja parkides jooksu tegemas. Loomult vaikne, lihtne, tagasihoidlik, rahuliku, vaikse kõneviisiga hõbejuukseline, pisut kühmu vajunud hoiakuga. Nii on ta minu mällu jäänud. Läte oli põline poissmees, absoluutne karsklane ja veendunud taimetoitlane. Ta oli täiesti veendunud, et lihatoit, alkohol ja tubakas ei kahjusta mitte ainult inimese tervist vaid lauljatel ka nende häält. Siga ja viin on inimese suurimad vaenlased on kirjutatud tema taskuraamatusse. Lätte oli veendunud, et muusika kuulamine soodustab vereringet. Nagu ta ütleb rütmelist ja harmoonilist verevool ja mehaan manilise muusika kohta kirjutas. Olete muusikamasinad on ju väga kenad ja soovitavad asjad, kuid see, mis nad pakuvad, on ikkagi aseaine. Läti oli veendunud, et ainult kunst laula alusel võib meie eesti laule edeneda. Ta kirjutas. Kui mina 25 aasta eest patuasusin koore asutasin ja neid juhtisin siis oli minul selged hääle kultuurita kõik töö asjata on selleski kooritöölõigus, tänapäeval nii endast mõistetavas, tol ajal aga väga uudses ajas lätte esimesi vagusid korraldades iga koorib proovi eellauljatele hääle harjutasid Aleksandar teatel oli ülemaaline populaarsus, temale kuulus kogu rahva armastus ja austus. 1935. aastal valiti lätte Tartu Ülikooli audoktoriks. 1939. aastal Tallinna konservatooriumi auprofessori ja 1945. aastal omistati lättele Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus. Jah, kui meil see muusikatseeniv senini võeti nagu lõbuasja, nagu ajaviite asja ja meelelahutust siis läte näitas, et see ei ole, see ei ole mitte ainult meelelahutus, vaid sellel on väita väga tähtis ühiskondlik funktsioon. Rate pani erilist rõhku kooride. Nii ütleme muusikalisele tasemele ja vokaalsele tasemele. Ja tema asus kindlal seisukohal, et koori tulet kasvatata ka vokaalselt tuleb lauljatega korraldata, häälise jäädi ja nõndaviisi koori taset tõsta. Huvitav on see, et teine suur koorikunstikuju Konstantin Türnpu oli risti vastupidisel seisukohal. August tapmal kirjutab oma mälestustes, et kui tema alustas samuti hääle Säde tööd Estonia muusikaosakonna segakooriga, see oli 1920. aastal siis Konstantin türp on ütelnud, et nüüd paneb Sist Opmann oma koori nahka. Sest need on late niisugused seisukohad, mis tol ajal olid veelgi nii vaieldavad. Aga mis tänapäeval on juba saanud nii iseenesestmõistetavaks, et ilma selleta enam ei kujutagi kooritööd ette. Sel ajal, kui mina juba muusikakoolis olin siis oli Aleksander Läte praktilises muusikatööst oli juba eemale jäänud. Ja tema veel tegutses muusika arvustuse alal kirjutas Postimehele arvustusi. Ja mitte ainult arvustusi, vaid ka tema artikleid võis leida muusikalehes, kus tema puudutas koorilaulu küsimusi, üldlaulupeol, tavarepertuaari küsimusi, akustika, küsimusi, kuidas laululava ehitata, kuidas koori üles ajada, kuidas seal rühmi paigutata ja nii edasi. Aleksander late asus Tartusse sajandivahetusel. Ta oli enne noos, oli seal köster ja kihelkonnakooli õpetaja ja säält tema teatavasti käis Dresdenis, kus tema õppis konservatooriumis, lõpetas konservatooriumi koori kompositsiooniklassi ja muidu sellisena nagu teda enam ei, ei rahuldanud ja tema tuli siis Tartu. Ja siin tema asutas otsekohe sümfooniaorkestri. Aga enne kui ma, kelle juurde lähen, ma peatuksin Tartu olude juures sajandivahetusel. Tartu linnarahvastik koosnes õieti kolmest rahvusgrupist. Muidugi, sakslased olid ju valitsev kiht meil linnas. Nemad olid kõige jõukamad, Nad pidasid üleval kutselist kapellim ja siin töötas ju siis ka veel saksa muusikakool, mida juhatas Rudolf kriiving õieti rahvuselt ta oli küll lätlane. Nii et siin oli väga niisugune tihe ja intensiivne muusikaelu just saksa seltskonnas. Mis puutub eestlastes meie seda teame, et siin ju olid seltsid Vanemuine, taara karskussõber ja eesti käsitöölise abiandmise selts, kus siis seltsielu oli koondunud siis nende organisatsioonide ümber kõige tähtsama nendest oli muidugi Vanemuine. Aga nagu me teame, see muusikaelu oli võrdlemisi nii hõre. Ja madalatasemeline tegid ju asjaarmastajat ka August piiradiaateri, August Viira ise oli ju käsitöölisena algas, õieti oli Tiisler ja temal kõik need abilised ja näitlejad ja lauljad, need olid ju ka käsitöölised, rätsepad, kingsepad, trükitöölised ja nii edasi. Nii et meil nii eestlastel midagi sakslastele konkurentsi mõttes midagi vastu panna ei olnud. Ja kui nüüd läte tartu tuli, siis tema muidugi tõi pöörde Tartu muusikaellu. Ma organiseeris otsekohe sümfooniaorkestri ja sinna ta kutsus ka noore Juhan Simmi, kes tol ajal Ta õppis reaalkoolis, oli 15 aastat vana, aga juba tema tegeles tšelloga. Ja esimesel hoovil, mis toimus Eesti üliõpilaste seltsis, oli terve rida hiljem tuntuid tegelasi. Mõlemat. Simmid, Ants, Juhan, Karl Menning, tal oli seal kokku koos umbes 30 inimest, algas nendega väga energilist tööd ja juba sügisel ümbris toimus esimene sümfooniakontsert Bürgermuses. See oli sakslaste käes ja see oli õige esmakordselt, kus siis nüüd eestlased ilmusid bürger mosse, sakslased muidugi boikoteeriksid sakslased sinna ilmunud. Ja esimeses sümfooniakontserti kavas oli Haydni Oxfordi sümfoonia, Schuberti lõpetamata sümfoonia ja veel mõni avamäng. See suurepäraselt suurepärase eduga ja menuga möödusse kontsert. Karl August Hermann kui arvustaja oli lausa nii lapselikus vaimustuses sellest kontserdist. Ja nii see läks, siis asutas juba järgmisel aastal meeskoori, ülejärgmisel segakoori ja siis juba tulid ka need kollektiivid mängu ja nõnda tema siis andis neid kontserte, kuni tuli Tartu Rudolf Tobias ja siis nad juba asusid kahekesi tööle ja võeti juba siis veel nii vastutusrikkamad, ülesanded, juba vokaal-instrumentaal vormid. Ja seal nad töötasid koos. Rudolf Tobias töötas siis kooriga läte orkestriga lättega koos, Nad õpetasid siis Händeli juudas maka peos. Sul igatahes suursündmus oli Tartu muusikaelus ja juba päev soovil oli kuulajaid 500 ja kui see reisiettekanne oli, siis arvestati kuulajaid 2500 piires. Ja nõnda siis see nende töö läks. Korraldati kontserte, tuli isegi Tobiase enda autorikontsert. Rudolf Tobias kaua Tartus ei olnud, ta oli õieti ainult kolm aastat ja siis muidugi meie kitsad olud ja tema läksid välismaale kõigepealt Pariisi ja sealt juba edasi Saksamaale ja me teame, temast saigi hiljem Berliini Ülikooli muusikaõppejõud, kus tema oli oma surmani 1900 18. Aga tegi tervis ei pidanud kaua sellele tööpingele vastu. Ja juba 1906. aastal tema hakkas tõmbuma. Nii omas sellest praktilisest muusikaelust eemale, aga siis hakkas juba tulema siia juba neid nooremaid muusikamehi. 1908 oli juba Mart Saar oli Tartus, kes võttis üle juba Rudolf Tobiase õpilased aga samuti Juhan Simm, kes alustas siis juba oma muusikalist karjääri pärija. Kui Tobiazel oli oma autorikontsert, siis tema jube usaldas Simmile klaverikontserdi ettekandmisel orkestri juhtimise tema ise siis mängis oma klaveripartiis ro partiid ja siis tuli juba Juhan Aavik, kes hakkas orkestris esialgu mängima ja võttis siis oma kätte 1000 911 sümfooniaorkestri juhtimise. Tartu muusikakooli direktoriks oli Johanavik. Joanna Aavik õppis Peterburi konservatooriumis trompetit ja kompositsiooni. Pärast konservatooriumi lõpetamist algas Aavik kui mitmekülgne muusikaline tegevus Tartus ja Tallinnas. Juba konservatooriumi õpilasena mängis ta suvevaheaegadel saamoria Lindberghi käe all Vanemuise suvises sümfooniaorkestris trompetit pärastaga. Vanemuise sümfooniaorkestri alaline dirigent. Vanemuine tegi algust alaliste sümfooniaorkestri kontsertidega. Tartule. Vanemuise üle. Jääb see au ja teene esimesena sarnast muusikalist asutust Eestis ellu kutsuda. Sest Läti ja Tartu Saksa muusikaseltsi poolt korraldatud mõned sümfooniakontserdid olid ikkagi juhuslikku laadi. Vanemuise suvemuusika loomisega 1908 algas Eesti muusikaelus uus ajajärk. Üleminek Tiledantismilt professionalism, mille muusikas. Aavik oli Vanemuise muusik, suvemuusikaorganisaator selle hing, kunstiline juht. Dirigent 20. aasta suveks oli orkestri liikmete arv kasvanud juba paarilt 10-lt ligemani. 60-ni suurimaks saavutuseks oli Beethoven Oweni sümfoonia ettekanne üheks üheksanda sümfoonia aga, mida juhatas Juhan Simm. Kontserdid toimusid talvel kaks korda nädalas suvel kuus korda nädalas. Kontsertide repertuaar oli laiahaardeline maailma muusikaliteratuuri Johann Sebastian Bachist Screbinini välja saaks rahvamuusika eri kontserdit. Eesti, Soome, Läti, Vene-Saksa-Poola, Norra, Itaalia ja nii edasi. Rahvaviiside põhjal loodud helitöödest. Orkestrid dirigeerisid Pääle alalise juhataja Juhan Haaviku külalistena Artur Kapp, Mihkel lüüdis, Heino Eller, ta juhatas siis oma helitreid. Artur Lemba ja Raimond kulm. Jaa, Arkaljus Krull. Muidugi dirigeeris ka Juhan Simm, kes Aaviku järele jäi orkestri alaliseks dirigendiks. Sümfooniakontsertidel esinesid solistidena paljud nimekad interpreedid. Pianistidest mäletan Aleksandr rovskit, Nicolai Orlovi ja Claudio Harro. See on minule üks meeldejäävaim pianist, kes praegu ka veel kontserteerid. Need lauljatest eriti on meelde jäänud Antonina Leonid Soobina samuti Dmitri Smirnov. Aavik oli mitmekülgne muusikamees Vanemuise sümfooniaorkestri töö kõrval juhatas ta Vanemuise muusikaosakonna segakoori ja Tartu Üliõpilassegakoori. Vanemuise muusikaosakonna segakooriga häiris ja takistas alaline harjutusruumide puudus ning maailmasõja puhkemisel kamees häälte vähesus. Ka tõmmati mitmesugustele kavatsustele tolleaegsed kuberneri poolt lihtsalt kriips pääle. Kõigi takistuste kiuste suudeti siiski jutumärkides laulukeste laval nagu Aleksander Läte neid nelja häälseid a cappella koorilaule nimetas ära õppida ja ette kanda. Ta suurvorme. Ja nimelt keeru Winja reekviemi, Mozarti reekviem, Haydni oratooriumi Loomine Mendersoni ballaad, Valdburgi öö ja Artur Kapi kantaat päikesele. Oli põhiliselt lüürilise hinge ja tundelaadiga inimene. See avaldub ilmekalt ka tema arvukas ja mitmekülgsest heliloomingust, mille heliliseks materjaliks on rahvamuusika paeluvad tema poeetiline kojuigatsus, rahvaviiside töötlused klaverile lihtne ja tunde, siiras kodumaa ja nii edasi. Julgen isegi väita, et Aaviku lüüriline põhiolemus avaldus väga eredalt ka tema sujuvast plastilises teravate nurkade dirigeerimis viisis ja isegi tema pehmelt voolavas kõne hääles. Üliõpilassegakooriga töötades saavutas Juhan Aavik koori hea vokaalse ja kunstilise taseme hääled olid noored ja värsket ja tudengite elurõõm nakata. Minul tuli seal selle kooriga Aaviku ajal ja pärast Karindi ajal nii hääle sääretööd teha. Tartu perioodil kujunes näiteks Juhan Aavik silmapaistvaks koorijuhiks. Rööviti interpreteerivad tegevusega, töötas Juhan Aavik muusikapedagoogilise alal laulu ja muusikaõpetajana Tartu keskkoolides ja Tartu Õpetajate seminaris, samuti Tartu kõrgemas algkoolis endises linna koolis. Olin siis lõpuklassi õpilane, see oli 1914 15, kui Vaarik oli meie klassis lauluõpetaja ja kus mina ka temaga siis tuttavaks sai. Kui asutati Tartu kõrgem muusikakool 1900 19, siis oli täiesti endastmõistetav, et kooli direktoriks valiti Juhan Aavik. Minu esimeseks lauluõpetajaks muusikaõpetajaks. Kadunud Cyrillus Kreek. Ma tutvusin temaga Haapsalus 1916. aasta talvel. See oli maailmasõjaaeg, tema oli Peterburi konservatooriumis tagasi tulnud ja võttis haapsalu segakoori juhatamise enda kätte tee. Õigemini tookordne haapsalu köster Tammerk, kes juhatas koori ja kus ma laulsin kaasa, see andis temale üle ühel koori proovil taktikepi ja ise tuli lauljate sekka ja nii siis kreek hakkas meiega töötama tema kõigepealt otsekohe dispääle selle repertuaari parim, mida meie laulsime seal Karl August Hermanni ja Miina Härma ja nii edasi laule võttis kohe käsile Mart Saar, Vare laulud Mart Saare 14-lt laulu segakoorile mis olid mõni aasta tagasi trükist ilmunud ja need õpetas tema meile kätte kaanest kaaneni. Jaa, nii nagu ma mäletan, me laulsime neid hea meelega ja võis arvata, et vast Mart saareni ütleme, uudne helikeel, et see kuidagi olla oleks tundunud võõrana või võõrastavana vaid vastupidi, me laulsime kõike neid laule hea meelega, need õpiti pähe, näe ja me laulsime neid kontserditel ja omavahelistel olemistel. Kreek nähtavasti tema oli tähele pannud nii minu laulmist ja jaa, jaa. Siis ta tegi mulle ettepaneku, et kas, kas ma ei ei laulaks mõne väikse soololauluga ühel kontserdil ja nii siis tema õpetas minule siis käte Rumbergi kella laulust ja see oli minu esimene esinemine siis soololauljana Haapsalus. Ja siis tema vahekord muutus kuidagi nii nii lähedasemaks ja siis ta jutustas minule sellest, kuidas. Peterburi konservatooriumis, kuidas seal on kah nii laulmist õpitud ja õpetatud, tema isa oli väga palju kuulnud häid lauljaid. Ta ise ei olnud laulumees, aga ta tundis väga hästi laulu. Ja siis soovitas ka, et kas mina mitte ei, ei hakkaks edaspidi nii lauluga tegelema ja laulmist õppima. Ja tol ajal minul tundusse nii modemale sellest midagi ei rääkinud, aga mul omal tundus see nii imelik, et ja mis siis siin laulmise juures õppida on, et ma saan aru, et kui ma viiulit ei oska mängida ja ma pean õppima klaverit, ma ei oska mängida, ma pean õppima. Aga praegu Haapsalus räägitakse, et ma laulan praegu juba väga hästi. Ja nüüd siis muidugi aastakümnete järele ja mitte enam mitte isegi aastakümnete järele, vaid palju varem, kui ma juba Tartu muusikakoolis õppisin, sai mulle selgeks, et see on siiski üks laulmise ala, see on üks raskemaid ja üks keerulisemaid. Ja võib ütelda isegi k üks veedamaid alasid. Ja minul tuli Haapsalust tartu tagasi tulla 1900 18 aprillis. Ja kui siis avati 1900 19 sügisel Tartu muusikakool siis astusin mina ka Tartu muusikakooli lauluklassi. Tol ajal oli Tartu muusikakooli direktoriks oli Juhan Aavik. Ja õppejõududeks olid siis teooria alal Juhan Aavik ise. Ja järgmisel aastal juba tuligi Tartu Cyrillus Kreek ja siin siis uuesti kohtusime ja see oli väga meeldiv ja väga-väga rõõmus kohtumine ja ratigi siis Cyrillus kreegi juurde Cyrillus Kreegi rühma harmooniat õppima ja peale selle õppetöö ka sageli mina olin kreegi juures kodus temaga tavaliseks elas siis kooli tänaval Mart Saaremajas, kus ühes majas elasid Juhanaarik ja Mart Laar, kaar Cyrillus Kreek. Cyrillus Kreegi juures me ikka siis läks positseerimiseks lahti, temal oli suur Raamatukogu noodikogu. Mõni võttis mõned ooperi klaviiri, pani selle klaveri ja mind oma juurde kõrvale, mina pidin Sisveerima siis neid soprani tenoripartiisid tema siis aldi ja, ja passi baritoni partiisid. Ja nii me siis seal musitseerisime ja muidugi minul see noodi lugemine tol korral oli ju väga vilets, sest ma olin alles teist aastat ju muusikakoolis. Ja, aga see ei tähendanud midagi, tema jällegi parandas ja tegi oma oma nisukest toredat ja teravmeelset nalja sinna vahele. Ja nii me siis musitseerisime. Ma mäletan, et aastal 1920 21 muusika ja teatritalvine hooaeg, see oli üks silmapaistvamaid ja üks eredamaid ja sisuka maid Tartu muusikaelus. Tol talvel toimusid Vanemuise teatrisaalis sümfooniakontserdid regulaarselt kaks korda nädalas. Ühel päeval oli sümfooniline muusika ja teisel teisel päeval oli balleti ja ooperimuusika. Ja meie olime Cyrillus Kreegiga tavalised külalised, külastajat. Tol korral mängiti väga palju meie oma muusikat, mis, mis meil kättesaadav tol korral oli. Aga eriti just vene vene muusika Tšaikovski OFF, Wõro Tinn, Rimski Sakkov ja nii edasi ja muidugi lääne klassika alalisteks dirigentidega olid Johalavik, tema ja Juhan Simm. Juhan Aavik, õieti oli nii nende nende asjade hing ja korraldaja. Aga peale selle väga palju käis külalisdirigent, mäletan, Artur Kapp käis Astrahanist isegi meie oma. Heino Eller juhatas. Ja mul on meelde jäänud eriti Ellerit Oit, mis on minul, Lohni kogu eluks, on see minul üks lemmikpala, mida ma olen alati hea meelega tahtnud kuulata ja selle, see oli meile tol korral meie muusikaõpilastele, see oli nagu mingi suur avastus. Sest meie tollekordne jo repertuaar sümfoonilise muusika alal äärmiselt piiratud. Mihkel Lüdig, Artur Kapp ja, ja peaaegu sellega oligi ammendatud. Ja nüüd järsku tuli siis Heino Eller ja see oli midagi nihukest uudselt ja värsket ja see kuidagi nii meid meie enesetunnet nagu tõstis, et on need üks, üks Eesti helilooja, kes on nüüd osanud ja paneeli nii hästi komponeerida c. See juba on võrreldav teiste muulaste helitöödega. Tol korral oli meie Tartu muusikaelu, võib ütelda, oli väga intensiivne. Ja kahjuks aga ainult Cyrillus Kreek, tema läks Tartust ära ja põhjuseks oli suur tulekahju, Cyrillus Kreegi, kõik terve tema noodi, nagu tema käsikirjad ja mööbel ja kõik samuti jumala Talvikul ja Mart saarel, kõik see muutus seal tuhaks. Ja Cyrillus Kreek enam ei tulnudki siis Tartu tagasi Tartu muusika koolile oli see väga suur kaotus, tema järele tuli siis Heino Eller ja meil oli väga suur respekt, oli tema vastu, sest ta, nagu ma juba ütlesin täna juba selle sümfoonilise muusika looja ja autoriteet tema õpilasteks tol ajal olid ka Alfred Karindi ja Eduard Tubin. Tartus tol ajal ütlesid Aleksander Läte juba pensionärina. Johan Aavik, Juhan Simm, Heino Eller, Cyrillus Kreek, Leonard nõeyman Miina Härma, Miina Härmat. Ma mäletan väga hästi, mulle on meelde jäänud tema rahulikkus ja tasakaalukus, mida, nagu näis miski suutnud roopast välja viia ega nii-ütelda särisema panna. Välise rahulikkuse taga aga oli varjul suur sisemine jõud ja teotahe. Ja meid. Tolle aja noori vaimustas Miina härma eeskuju. Mõelda vaid esimene kõrgema muusikalise haridusega eesti naishelilooja ja naiskoorijuht. Rahvusvahelise tasemega naisorelikunstnik. Narva ei kuulunud muusikakooli õppejõudude koosseisu. Ta oli endiselt õpetajaks tütarlaste gümnaasiumis töötas kooriga Miina Hermanni lauluseltsi segakoori nime allkoor oli ühtne pere ja Miina härma, selle pereema kelmikas muie silmades sädelev helk, ergutas ta meid sõnadega. Küll teie laulate ilusasti rõhutades esimees sõna küll küll teie laulate ilusasti. Kõigi neljakoorile riigi populaarseima laulu autoriks on Miina härma, nagu väidab Gustav Ernesaks koorile Tuljak meeskoorile meeste laul. Naiskoorile ei saa mitte vaiki olla ja lastekoorile ööbiku sur. See oli 1915. aasta sügisel kui ma lõpetanud Tartu linna kooli. Olin laulmisest väga huvitatud ja tahtsin astuda Vanemuise kaatri koori, tol korral ta kandis nimetust lavakoor. Esmakordselt siis kohtusin Johan Simmiga määras mind lavakoori esimesse tenorisse laulma ja nii algas siis minu tutvus Simmi ja Vanemuise teatriga. Mul tuli siis kaasa teha Simmi kosjasõidus korduvalt samuti Simmi koopariitlis. Uues Vanemuises ei olnud ja algupära mingisugust eesti lavateost. Ja see kuidagi väga häiris August Kitzbergi ja tema sageli siis nii nägeleks nende teatrimeestega. Ja üks ühe kunagi jutuajamisel oligi siis pöördunud Simmi poole ütelnud kuule, Juhan Teeemmerits mäng, oled mulk ja mina, aga me tunneme külaelu, teenüüdži, jant, mis on jant Tiisaa muusika ja pillimäng manu. Aga teeme ruttu, Läätse asja peab ruttu tetus saama. Noja ei olnudki kaua aega, kui Juhan Simm sai siis August Kitzbergi käest teksti päälkirjaga kosjasõit. Simm ise hiljem mäletas, et see temale väga meeldis väga tuttavat kujud temale kõik külaelu ja tema noorusliku õhinaga ja muidugi ka koostöös August Kitzbergi ka hakkas siis kirjutama sellele muusikat. Tervitatav Tatu teatripublik oli olnud elevil, kui ettevalmistumised toimusid, et mis siis nüüd need August Kitzbergi, Juhan Simm, kaks mulki seal siis nüüd teevad. Ja see etendus, see möödus suure menu tähe all, see kosjasõit lõi läbi, saal oli olnud viimse võimaluseni välja müüdud. Pärast seda siis toimus nii-öelda see tootmisnõupidamine all einelauas, kus siis August Kitzberg oli siis nii kõvasti arvustus tule alla võetud ja kõige ägedam olnud Karl August Hindrey, kes siis oli ütelnud Kitzbergi-le, et kui sa midagi oska oma tegelastel teha lasta, siis muudkui laseme aga laulu lahti. Selle peale Kitzberg olevat olnud väga solvunud ja ütelnud. Noh, kae esiga Tätte näeme, kui hääda saak. Ja selle peale oli siis Hindrey sähvanud, uhkelt saab kahtetus. Ja ei olnudki palju. Mäega. Veebruaris 1915 oli kosjasõidu esiettekanne ja samal suvel 1915 Hindrey SIM olid olnud üheskoos pühajärvel suvel ja seal siis oligi nagu Hindrey seletab, et nad seal laisklesid, aga ta kirjutas kaheksa päevaga sealsele libreto valmis. Ja siin tegi muusika juba novembris 1905 Neist oli juba koopa rüütli esiettekanne, millest mina ka nii-öelda statistina osa juba võtsin. See on minu esimene niisugune Simmiga kokkupuude ja tema, tema lavalise tööga ja, ja toimingutega. Simm oli haruldane koorijuht. Ja oli koorijuht, kes oskas ja suutis jäägitult lauljaid kaasa kiskuda ja neid haarata juhatades süttis ja vaimustus ise ja sütitas lauljaid ja kuulajaid. Mina olen noores põlves väga palju Simmi käe all laulnud ja temast ikka vaimustuses olnud. Ja tema juhatamise viis oli väga hoogne, väga temperamentne, väga tuline ja suure emotsionaalse laengu ja sisendusjõuga. Ja eriti tema see koorijuhirikas jõuline talent ja kunstimeisterlikkus avaldus. Üldlaulupidude juhatamisel, kus tema valitses ohjade hoidis, juhtis tervet suurt seda hiiglaorelit. Ja oli kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel. Ütleme selle lauluvaimustuse õhutajana ja masside liikuma pane jana. See, kes meile tänapäev on Gustav Ernesaks tema vetoskooriga väga kiiresti. Tema ei pannud erilist rõhku peenele, nikerdus tööle, ta ei takerdunud pisiasjadesse, vaid tema armastas nii-öelda maalida suurde pintslite, laiade pintslilöökidega. Ja tema juhatamise viis oli säärane, mille kohta isegi arvustajad ütlesid, seda peab nägema, see on midagi vaatamisväärset. Ja meile noorematele. Tolleaegsetele muusikakooli õpilastele pakkus väga suurt huvi, sest tol korral ju muusikakoolides koori juhatamist ei õpetatud ja sageli jäädi teda vahtima ja vahiti tema juhatamist. Ja see muusika kuulamine teinekord jäi isegi sel puhul isegi tahaplaanile. Ja teatavasti asutas 1912 Tartu üliõpilaskoori ja 1923 Tartu meeskoori meeslaulu seltsi. Simmi väga populaarsed laulud nagu oma saar ja võib-olla veel üks tema võib-olla vast kõige paremateks meeskoorilauludest aimdus Karl Eduard Söödi sõnadele loodud õieti tema reaalkoolipäevil. Tema õppis seal ja siis tema juhatas ka kvarteti, laulis ise esimees, tenorit tarvis oli repertuaar Laari ja tema siis kirjutas. Ta mängis ju käsis tšellot ja seal oli ka esimene niinimetatud esimene eesti keelpillikvartett, kus esimest viiulit mängis Heino Eller, kes reaalkooli õpilane. Ja hiljem tema üks väga populaarne laul. See mulgi maale, see on juba vist kas 1933. umbes nendel aastatel kirjutatud kui Sakala mehed tahtsid kontserti anda ja tahtsid midagi nii väga, et uudsa saada ja pöördusid sissemm poole, et kas tema ei kirjutaks midagi. Hendrik Adamsoni, selle Viljandimaa luuletaja tekstile ja Simm oli siis ütelnud. No eks ma kae Kuimulai Tom, kirjutaski selle Mulgimaale. Muidugi väga mõnus sai kiiresti väga populaarseks.