33 aastat tagasi oli Friedebert Tuglas vana kui sina praegu. Ja kui ta siis Eston Estonia kontserdisaalis läks Eesti avalikkust tänama pöörduste nende poole järgmiste sõnadega. Mida uut saate te mulle veel öelda, mida ma kuulnud ei ole? Viis aastat hiljem, 1966. aastal samas kohas tsiteeris Paul-Eerik Rummo isa neid sõnu ja lisas juurde, et Tuglasest pole öeldud veel pooli asjugi. Sedasama ütleb ühes teises kohas Juhan Smuuli monoloogide mihkel. Kui ta räägib Mare tüürimehest, mind seal põld ja sa isest ja pooli asjugi. Mind ei ole tõesti olnud paljude nende asjade juures, mida sa oled alustanud või jätkanud. See peab palka. Aga kui ma oma nooruse juures söandaksin sulle öelda, et sa ise ei tea pooli asjugi siis see kõlaks kohatult välja arvatud võib-olla see, et seal tõesti ei tea neid asju, mis on praegu seotud kriisiga valitsuses. Aga ma arvan, et sa oled tunduvalt rõõmsam kui muidu just selle tõttu, et sa neid pooli asju ei tea. See, millest ma tahaksin rääkida, on siis need asjad mida sa ilmselt tead. Tahagi õieti sind üllatada, vaid ma tahaksin sinu mõningaid seisukohti meelde tuletada ja võimendada. Ma võtan aluseks 1987. aastal viimase kella Nigol peetud teksti mis on ilmunud kaks aastat hiljem 1989 ja kannab pealkirja. Mis on meie rahvuskultuuri aluseks ja kas tal on üldse veel mingit sidet kaasajaga. Hiljem on seda sama kõnet korduvalt ka mujal avaldatud. Aga mulle tegelikult väga meeldiks, kui see kõne leiaks koha Meie S istliku publitsistlikku klassika hulgast, nii et ta avaldatakse ikka jälle uuesti. Selles väga isiklikult alustatud kõnes on välja toodud meie rahvuskultuuri nurgakivid. Ühelt poolt aineline vara, teiselt poolt vaimne. Ainelistest varast toob Juhan peegel välja. Kõigepealt põllutöövahendid, kaasa arvatud. Põlluvilja seemned tähendab siis selle, millest tuleb doi teiseks rehielamu. Kolmandaks meie muistse matusekorralduse ja neljandaks meie laeva või ütleme laiemalt veesõiduki ehituse. Meie keele rahvaluule rahvamuusika ja rahvakunsti Eraldi ei tooda välja ühte komponenti, millest ta ometigi korduvalt kõneleb eri terminit kasutamata. Mina nimetaksin seda rakendavaks mentaliteedi, eks see on siis niisuguseks mõtlemisviisiks mis kasutab need rahvuskultuuri elemendid ära ja paneb nad järelpõlvede heaks tööle. Nendest kõige esimesel kohal on Juhan Peegli käsitluses künnipõllundus kõige põhjapoolsem ja väga vana, mitu 1000 aastat püsinud. Teisena asi mis haarab ka väljaspool meie rahval luulet ja rahvuskultuuri, tänapäevast ajakirjandust. See on kohatundmine. Ainult see rahvas, kes on paikne suudab vähimatki looduseset enda ümber tähistada, nii et need nimed püsivad. Ja mitte ainult, et need nimed püsivad, vaid et see kohatundmine ja kohal orienteerimine aitab rahwalk kesta. Kui me mõni aeg tagasi veel rääkisime väga üldiselt migrantidest selles mõttes, et tegemist on negatiivselt käituva ühiskonnakihiga siis migrandi üheks kõige olulisemaks tunnuseks pärast seda, et ta on rändaja, ongi see, et ta mis tahes kohale võõras, sest ta ei tunne selle koha traditsioone. Kolmandaks enesemääratlemine poeetilise keele kaudu niisuguste enese tähistuste leidmine. Mis võiksite kaasaegsed inimesed kadedaks, sest nii ilusaid sõnu tänapäeva sõnavara rikkuse juures ei kasutata, kui seda on osatud teha muiste. Ja Juhan peegel ütleb tolles samas ettekandes, et kui mõni noormees praegu oma pruudi poole pöörduks lande sõnadega, siis läheks tüdruk täiesti meelest ära. Edasi ühenduse pidamine, see tähendab siis kõigest. Püsiasustusest hoolimata niisuguste kommunikatsiooniteede leidmine et küllaltki kitsukese, aga siiski väga liigendatud Eesti alal said erinevad maakonnad, linnad ja külad ja muud paikkonnad omavahel teada anda, mis toimub. Missugune see ühenduspidamine täpselt võis olla, selle jätab ka Juhan peegel oma tollases ettekandes lahtiseks. Aga et niisugune pidi olema, selles ta ei kahtle. Ja lõpuks viimane rakendava mentaliteedi valdkondadest. See on oskus pidada arvet. Kui lähtuda sellest, et oleme olnud juba väga muiste ida ja lääne vahel ühendusti ääres õieti ise selleks ühendusteeks siis on ootuspärane, kui selle ühenduste juures käibisid täiesti erineva vääringuga raha. Aga need rahad pidid ju saama ühtmoodi, mõõdetud, vahetatud, hinnatud, kogutud ära makstud ja, ja võimatu, et see sai kõik toimuda ainult läbi suulise kommunikatsiooni. Selleks pidi olema mingi erisüsteem, mida tasub otsida. Aga et see kaubavahetus läbi Eesti oli nii intensiivne siis on tõesti võimalik mitu arvata, et see kõik võis toimuda lihtsalt niisama, ilma väljakujunenud põhimõtet deta. Nendest rakendava mentaliteedi valdkondadest on Juhan peegel ise uurinud kõige rohkem eesti regivärsside poeetilist sügavust, müümikat ja selle viljana on olemas. Viieköiteline sõnastik nimisõna poeetiliselt sünonüümid eesti regivärssides. Ma ei tea, kas see on eriline seadus, pärasus, aga siiski ei saa olla juhuslik. Et Eestis on kaks kohta, kust on pärit rohkem sõnastiku tegijaid kui mujalt. Üks on Põhja-Tartumaalt, kust on pärit Johannes Voldemar Veski kui ka Julius Mägiste. Ja teine on Saaremaalt, kust on pärit Paul Saagpakk kui ka Juhan peegel. Sellel nimisõna poeetilise sünonüümisõnaraamatul on veel paar erilist allteksti. Esiteks on see sõnaraamat valminud ühe mehe tööna ja mis ei ole sugugi ka vähemalt tähtis stagnaajal. Kui hakatakse uuesti seda aega eitama, siis tehakse niisugusele suurele tööde välist ülekohut. Aga on veel teinegi aspekt, nimelt see, et selle sõnaraamatualuse panna Juhan peegel, töötades ajaloo-keeleteaduskonna dekaanina ja põgenedes dekaani ruumist nii palju, kui vähegi andis kirjandusmuuseumi keldritesse nende suurte hurda kogude keskele, kust see materjal lammutatud. Niisiis, mõnikord tuleb see mees, kes võiks teha head teaduslikku tööd, panna selleks administratiivsete kohale, et ta sealt kähku jalga laseks. Ja et tal oleks võimalus seda teha. Seejuures ei puuduta Juhan peegel oma käsitluses üldsegi mitte neid suuri murdekohti, mis on Eesti kultuuri ja rahvuskultuuripidevust katkestanud. Tähendab, aktsent on pandud kultuuri pidevusele, mitte nendele kohtadele ajas ja ruumis, kus skulptuuripidevus võib katkeda. Et selle juures kultuur ise on muutunud seesmiselt väga suuresti on küll ilma näha. Selles samas Juhan Peegli sõnaraamatus hõlmavad. Naise neiu ja emaga seotud sünonüüm üle viiendiku tekstidest. Samal ajal kaasaegses eesti ilukirjanduses on sõma naine sageduselt alles 63. kohal võrrelduna sõnaga mees, mis on 25. kohal. Niisiis see, mis annab Eesti regilaulule tema kõige ilmsem manaa, see, et seal naiste laul sellest on saanud kaasajaloos midagi muud, nimelt, et tegemist on eeskätt meeste ühiskonnaga. Kaasaegsete feministide käsitlusi loen siis paneb mind alati muigama, et nad Juhan Peegli sõnastikku ei tunne, sest seal on see kõik ammu sees. Mida nüüd uute terminite varal püütakse kirjeldada. Ometigi see rahvuskultuuri päritolu ja ulatuse selgitamine ei ole ainuke aspekt käesolevast teemast. Ma tahaksin puutuda kateist. Nimelt seda, kust alates ja mille tõttu tuleb kaasaegsesse eesti kirjandusse lokaalaines või täpsemini öeldes kodukoht. See ei tule mitte alles 60.-te aastate keskpaiku, nagu võiks formaalselt võttes või linnulennult hinnates öelda oli ka mulle üllatav avastada, et Juhan Peegli esimesed Saaremaa motiivid ilmusid juba vahetult pärast sõda ajakirjas Looming. Ja siis tekkis teatav keeld, mille tõttu tõesti uuesti jõuab kodukohaline aines süstemaatiliselt, kirjanduses käsitletavaks alles 60.-te aastate keskpaiku. Miks kodukoht mitte selle pääst, et võidakse kirjutada linnavälisest maast, vaid selle päästet võidakse kirjutada kodust? Seesama kodu poole pöördumine kus Juhan peegel oma Saaremaa motiividega on ka üks teerajajaid, langeb kokku ühe teise protsessiga 60.-te aastate kontekstis, nimelt sellega, et inimesed õpivad pärast Stalini aega uuesti lahtiselt naerma. Ja naerdakse kõige üle tänapäeval Me võime muiata. Kui August Sang kirjutab lõbusasti sellest kui üksinda võib ennast tunda tänava ristmikul miilits, sest tal ei ole parajasti kallimat käepärast, kellega hullata. Tolle aja kontekstis oli miilitsa puudutamine naljaka nurga alt midagi väga revolutsioonilist. Sest miilits oli võim, mitte lihtsalt Tallinna inimene. Ja võimu üle nalja heita eeldas teatud teatud seesmist julgust. Selle julgusene jõuti mitut teed pidi proosas alates Juhan Smuuli-st, luules aga alates niisugustest autoritest nagu Uno Laht või August Sang, Mart RaudJaan, Kross või isegi Ain Kaalep. Ja otsekui selle pöördprotsessina enesestmõistetava naljaviskamise maa naljaviskamise kõrvale tuli teine kus esmajoones püüti läbi kirjutada Kaheksanda sajandi vältel Eesti ühiskonda rahvuslikku ühiskonda tabanud tragöödiaid. Minu jaoks on siiamaani mõistatus, aga väga intrigeeriv mõistatus. Kas see, et Paul Kuusbergi romaanis Ta suvel ja Juhan Peegli romaan Ma langesin esimesel sõjasuvel sünniajad on sattunud samasse, 66.-sse aega kogema Ta või on seal teatav kineetiline seos? Juhan peegel võib seda pärast täpsustada. Mulle tundub, et see geneetiline seos on olemas. Iseasi, et sellest tuleneb hoopiski meie kohustus seda seost uurida. Niivõrd-kuivõrd tegemist on väga olulise pöördega, nimelt pöördumisega oma rahva kaasaegsete kannatuste poole. Mis nende murrangute tõttu õieti on juhtunud? Ma mõtlen alates 40.-st aastast üks on see, et tamm kadunud ja alles pikapeale taastub niisugusse Kodutunne kus inimene võib ennast tunda kindlalt kodu, mitte tähenduses magamiskoht või üürikorter, vaid kodu, kus kehtivad teatad, teatud põlised kombed ja harjumused ja põline usaldatavus. See on, kes viitsib üle lugeda Saaremaa motiividest sisuliselt ka olemas, kuigi mitte nii otsesõnu. 40. aasta suvest peale hiljemalt läks kaduma pikk ja pika aja vältel sõnamaksus. See sõna on püha või et see või see, et sõna seob inimesi. Selles mõttes ei ole juhuslik, et 1950.-te aastate keskpaiku hakkab Juhan peegel eesti ajakirjanduse keelt kirjeldama just nimelt sõna kaudu. Kõik need protsessid Saavad 60.-te aastate teisest poolest varjundi mis on äärmiselt isiklik ja mis on äärmiselt vähe veel dokumenteeritud. Mina siin teie ees olen pisut erandlikus olukorras, sest mul on üht niisugust äärmiselt inimlikku dokumente õnnestunud lugeda. Need on Paul Ariste päevikud. Nendes päevikutes toob Juhan Peegli ja paljude meie kõigi õpetaja järjest esile. Kuidas see, mis 70.-test aastatest algas, eriti aga 80.-test aastatest algas, ei olnud mitte midagi muud, kui Aleksander, kolmanda aja kordus. Just täpselt nii. Akadeemik, kes oli sündinud ise juba Nikolai teise ajal oma kaasaega kirjeldabki Aleksander, kolmanda aeg venestamine ja kui me nüüd otsime, kuidas, mismoodi, mis vahenditega sellele venestamisele ka siin ülikooli seinte vahel vastu seisti siis ma ütleksin, et seesama nimisõna poeetiliste sünonüümid sõnaraamat ei ole lihtsalt tavaline sõnastik, vaid tav monument vastupanutahtele ja ühtlasi ka sellele keelele sellele rahvaluulele, mille põhjalt on kirjeldatud. Uskuge, et neid monumente ei olegi väga vähe. Kõik see, mida ma siin olen praegu kirjeldanud pärandina kõik, see on tegelikult äärmiselt aktuaalne, praegu seisame nimelt uute murrangut künnisel. Ja ma tahaksin mõnda neist murrangutest väga lühidalt kirjeldada selleks, et näidata mis tingib uuesti vajadust pöörduda nende asjade poole, millest Juhan peegel on omal ajal kirjutanud. Nimelt me puutuma uuesti pärast seda, kui eestlasest saab taas talupidaja rahvas kokku konfliktiga maarahva rändrahva või rändtööliste vahel. See on väga pikaajaline protsess, sest peremehe seisus ei teki otsekohe ka siis, kui vastav seadusandlus on olemas. Aga rändrahvas meil juba on. Ja nüüd ongi küsimus, mismoodi tekib nii suurte hulga ränd tööliste keskelt see maarahvas, kes oskab oma kodu ja oma talupühaks pidada ja kes need uued talukrundid oskab tähistada, nii et vanad kohad saavad, püsivad nimed kuni kivideni metsa, nukkadeni välja. Eriti on see konflikt ilmne siis, kui te võtate arvesse ka kolmanda asja, nemad ranniku, rahva ja sisema. Osutub alaks, kust vene sõjaväe sellega seotud tsiviilgarnisoni lahkumise tõttu tekivad väga suured vabad pinnad. Siis need, kes sinna asemele asuvad, on sealkandis ikkagi võõrad. Ja kulub pikka aega, enne kui nad nendes uutes kohtades harjuvad elama, nii et nad võtavad selle võrdlemisi sega segi pööratud ala omaks ja nõndamoodi, et seal tekib uuesti see eesti kodu, mille varasemat varianti rehielamut on Juhan peegel omal ajal kirjeldanud. Neid kolme konflikti oma vahelt. Seob kaks küllaltki erinevad etnilist protsess, ütleme etnokultuurilist protsessi. Esiteks integratsioon, see on see, millest tavaliselt räägitakse. Ja teiseks on üks sõna, mida tavaliselt tuntakse füüsikast, aga millel on ka etnoloogia sama sisu nimelt Acommutatsioon. Kuhu peaks mitte mittepõliselanik kond integreeruma, tahaksin ma uuesti teada kas Eesti riiki või lääne tüüpi demokraatiasse või eestlastega. On täitsa selge, et kõik need kolm suunda peavad olema ühtmoodi avatud. Aga see ei ole niisama lihtne. Eriti mõelda skulptuuride erinevusele. Eriti mõeldes võimalustele välis alt, neid seda sama integratsiooni mõjutada. Ja eriti mõeldes ka sellele, et akumulatsiooni alla kuulub ka vähemusrahvuste õigusskulptuur autonoomiale kaasatud oma keele säilitamine. See, mida ma tahaksin kõige vähem, on protsess, millele Lõuna-Aafrikas tehakse lõpp ja mis läheb ühiskonnale tõesti kõige kallimaks. See on segregatsioon. Aga kui me tõepoolest taotleme süstemaatilist integratsiooni, siis on selge, et see ei ole võimalik, ilma et me ei peaks kogu aeg meeles. Ja ei teeks ka teistele selgeks, missugused on meie rahvusskulptuurialused. Sõitmatoon omapoolse kingitusena peegelda ühe soovi ja kaks ideed. Kõik on pärit tema enda töödest. Laenatud kingitused. 1991. aastal on ta kirjutanud nõndamoodi. Kas see pole see mitte meie eneste süü? Et me. Ei ole mõnes maailma keeles kokku seadnud mitte ühtegi head raamatut oma tohutu suurtest ja lummavatest muinasvärssides Aaretest, nende sisust, vormist, arenguloost ja ainulaadsest kogumisest. Meie omagi laiem lugemast lugejaskond ei tea oma rahva suulisest vääriskirjandust ausalt öeldes mitte midagi. Kuidas me suudame nii olla eneseväärikas kultuurrahvas? Muide, sama idee käis välja Eesti Kirjanduse Seltsi tehniline juht Herman Evert juba 1930.-te aastate lõpul. Ja ma ei näe ühtki muud võimalust, justkui selle idee juurde uuesti tagasi tulla, see ikkagi realiseerida. Teiseks ma tahaksin väga, et Juhan peegel läheb, tekiks niisugune õpilane, see ei olegi väga võimatu soo kes teeks tema sünonüümide raamatule lisaks laiendatud metafooride sõnastikku ja töötlase, Kadri Peebo teeks ära regilaulu võrdluste sõnastiku. Siis oleks meil üsna huvitav läbilõige sellest, mismoodi meie esivanemad poeetiliselt mõtlen, mõtlesid ja viimaseks. Ma arvan, et poolest tasub uurida, mismoodi meie esimene vanemad arvet pidasid. Siiamaani me teame ainult seda, et nad armastasid kohtus käia. Mina arvan, et kuigi nad kohtus tõesti käisid, aga pärast seda läksid ka koos ühe ühel ühe hobuse vankri peal kõrtsi. Ikkagi nad pidid tõesti mingit niisugust arvet suutma pidama. Et asi piirdus ainult kohtus käimisega, sõjaks ei läinud. Kuidas arvepidamine käis? Sellel on Juhan peegel, mõnesuguseid viited, antud, uute uurijate kohustus on need viited ära kasutada. Täna.