Laupäeval peeti Tartu Ülikooli aulas konverents, mis ühtaegu pühendatud kahele tähtsündmusele. 40 aastat tagasi hakati Tartu Ülikoolis andma akadeemilist ajakirjandusharidust. Selle idee algatajaks ja teostajaks oli Juhan peegel, kes tähistas suure vilistas hulga kogunemisel oma 70 viiendat sünnipäeva. Auväärt professori tagasihoidlikkusele vaatamata on Juhan peegel ja ajakirjandusosakond tänaseni sünonüümid. Osakond on kunagi ristitud isegi akadeemia regelianax, hiljem küll Juhan Peegli palvel akadeemia surnalistikaks. Ülikooli aula oli vilistlasi täis. Kui kõik lõpetanud oleksid saanud tulla, poleks nad ilmselt hästi ära mahtunud. Alanud argipäeva saates pakun kuulata konverentsil kõlanud mõtteid sekka kuluaarides püütud arvamusi, seisukohti, mis seotud ajakirjaniku rolliga ühiskonnas ja ajakirjanike koolitusega. Professor Juhan peegel pole just iga päev võimalust nii suurele hulgale vilistlastele otsa vaadata. Vilistlaste seas on juba pensionäre, on päris ajakirjanikutee alustajaid. Pärisin juubilarilt, kas on ajakirjandus tudengitele ehk midagi õpetamata jäänud, mis nüüd lehte lugedes raadiot kuulata televiisorit vaadates silmatorkav. Kui nüüd vaata õpetaja seisukohalt, siis tema vastutab oma õpilaste eest ka siis, kui teda ennast enam ei ole. Nii et kui on hästi, tunnen rõõmu, aga kui on midagi nihu läinud, noh, eks siis on pisut kurvem, aga ma olen oma inimestega täiesti rahul. Oma ettekandes käsitles Juhan peegel ajakirjaniku kui kultuurikandjat. Traditsiooniliselt pole küll ajakirjandust kultuuriloos käsitletud või on seda siis üsna harva tehtud kuid arvatavasti ei ole seda sugugi väär teha. Mitte ainult sellepärast, et ajakirjandus on tekkinud rahva teatud arengutasemel. On olnud kirjaoskus, infovajadus, tehnilised võimalused, aga ka ühiskonna integreerumise protsess. Nõnda on ajakirjandus juba funktsioonidelt algusest peale olnud avaram kui puhtpoliitiline või ideoloogiline fenomen. Nagu teda üsna hiljuti päris ainuliselt käsitati. Eesti ajakirjanduse varasem ajalugu on mõnetigi erinev suurte rahvaste perioodika tekkimisest. Meil tehti algust väljaspool õieti ülaltpoolt alla. Kui mujal olid esimesed lehed mitte lihtrahva jaoks vaid aadlikele kaupmeestele, kroonuamet, nikele mõeldud siis meie esimene ajakiri ajaleht oli tehtud veel päris orised talupoja jaoks. See on omamoodi kurioosne lugu. Aga veerimis või lugemis oskus. Lugemisoskusega lugejaskond oli olemas. Nõnda on meie ajakirjandus sünnist peale nähtus, mis on siin ajast ees olnud. Ja varem või hiljem pidi hakkama seda ühiskondlikku vastuolu ületama lugejat viima suitsutarest välja suuremasse maailma. Muidugi lehetegijaid oma rahva hulgast veel ei olnud. Oma intelligentsiga veel ei olnud, need olid väljaspoolt inimesed, kes olid mõjustatud valgustus, ideest ja. Pöördusid siis. Sellise lugejaskonna poole. Poliitiliselt ei olnud ju võimalik talurahvast. Koduõuelt välja viia kaugemale ja see ei olnud mõeldav ka hulk aega hiljemgi. Ja nõnda kujunes rahva iseendaks saamine praktiliselt hariduse propaganda, teadmiste levitamise ja koolis käimise toetamise propagandaks. Ajakirjanduses algas teatavasti selles, et esimeses väljaandes 1766 67 kirjutati esimest korda eesti keeles, et eesti talupoeg, olgugi pärisori, on täiesti võrdväärne inimene saksaga. Võime niisiis väita, et hariduspropaganda ja rahvavalgustustöö on eesti rahvuse kujunemise Eesti rahvusliku liikumise eeldus ja lahutamatu osa. Meenutame kasvõi seda eriti sel aastal, et Eesti Postimees oli esimese üldlaulupeo peamine organiseerija 125 aastat tagasi. Ilma ajakirjaniku abita. Ajalehe abita ei oleks üldse mõeldav olnud. Ja kui 1888. aastal algas Jakob Hurda poolt suur rahvaluule suurkogumine mis kulges edukalt, siis ajakirjanduse teened on siin vägagi suured, sellepärast et aruanded ja juhendid need ilmusid kõikidest tolleaegses eesti lehtedes. Ja üritus tegelikult sisuliselt kasvas välja. Venestusele võimsaks vastu, rahvuslikus vastu aktsiooniks ja väärtustas eesti omakultuuri, nõnda et meil maksab seda praegugi meenutada. Ja üsna varsti muidugi astuti Jakobsoni Sakalas samm edasi juba võrdsete õiguste nõudmisel omavalitsuses kohtus kusjuures lehel oli oma kindel rahvuslik kultuuri ja haridusprogramm. Meenutame veel ühte asja, kui me räägime ajakirjandust ja ajakirjanikust kultuuri kandjana. Eesti ajakirjandus oli pikka aega kõige vahetumalt seotud emakeelse kirjandusega tõlkekirjanduse arenemiskäiguga. Muidugi polnud ajakirjaniku kui kultuuri kandja osa rahvuskultuuri ja rahvuse kujundamisel 19. sajandil ainumäärav kuid ikkagi see vara oluline, et paneb paratamatult kaasaega võrdlema. Omal ajal oli põhiküsimus selles, kas suudame iseendaks saada. Praegu on küsimuse asetus vahest ajalooliselt teravangi, kas suudame iseendana püsima jääda? Ühe rahvuse kultuuri arengule, arenguks ja püsimajäämiseks on vaja paiksust see on meil olemas väga pikk ajalugu siin kohapeal ja samas ka avatust. Teistele kultuuridele vahetus suhteid. Kuid ka paikselt pinnal kasvanud tugevat oma kultuuri. Kokku kirjutatud siis selle niisugust taset, millest lähtudes oskame väljast parimat valida ja valitut assimileerida. Sajandite vältel oleme olnud kokkupuutes naabritega. Meie kultuuris on paljusid omaks võetud välismõjusid. Meie keeles on. Mitu-mitu kihistust, laene, aga nad on kõik omaks saanud, sulanud meie oma pärasse. Mis saab meie kultuurist praegu järjest? Laienemas nii-öelda avatuses. Ma mille poole me nüüd järjest rohkem lähenema mis saab meie kultuuri põhialusest meie emakeelest, kuhu praegu tulvab toorlaene barbarismiga mõnest suurest keelest, mis saab? Kultuuriinimest iseloomustavate väärtushinnangutest, kui siia tuleb sisse massi madal kultuuri Mõju, mis, milles on palju vägi valla julmuse ja räige seksi. Noh, ma ei ütleks propageerimist, aga aga näitamist. Ja kui raha kõikevõitev jõud õõnestab traditsioonilist moraali, õhutab kuritegevust, ennenägematu kuritegevus, ennenägematut kasvu. Küllap peame taas meenutama sadakond aastat tagasi meie ajakirjanduses püstitatud juhtmõtet. Ainult tõeliselt haritud väike rahvas suudab suuremate kõrval püsima jääda ja nendest valiti statiivset ülegi olla. Ajakirjanikule tähendab see otsija otsida lugejaga kontakti. Mitte niivõrd kõmu ja kõlakaga. Seksünkraim teemadega. Vaidle missioonitundega oma rahva ees, kes rasketest aegadest peab siiski võitjana välja tulema kes peab olema võimeline säilitama kord omandatud kultuuri ja ise olema võimeline uusi väärtusi looma. Selleks peab aga ajakirjanik ise olema kõigepealt väga hea üldharidusega inimene ja väga hea professionaalne. Ja ta peab uskuma, et suudame täita oma ajaloolist ülesannet. Ajakirjandusosakonna juhataja Peeter Vihalemm, mis suunas praegu astub ajakirjanduse osakond loodetavasti suurema spetsialiseerumise suunas saadud uus tehnika võimaldab meil hoopis tõsisemalt ilma panna raadio- ja teleajakirjanike õpetuse tähendab erialaained siis just raadio- ja teleajakirjanikele. Ma arvan, et elu nõuab järjest rohkem ka eriala Mesimajanduses inimestelt inimestele, kes, kes majandusteemadel räägivad või kirjutavad ja muudki ainevaldkonnad nõuavad seda, et nendega tegelevad ajakirjanikud juba juba õppeajal ja teiselt poolt põtru, võimalik, et tuleb juurde uusi kas nüüd lausa eri karusid või spetsialiseerumise võimalusi, aga ma ei pea sugugi võimatuks, et laieneb teatud määral meie ettevalmistus, et tuleb juurde meediakoolitus üldisemalt, mis ei pruugi olla igal juhul seotud traditsioonilise ajakirjanduse. Ma mõtlen ennekõike siin nüüd siis nimetatud avalike suhete või üldsus, suhete või Pablikvilation, sega tegelevaid inimesi, mida Eesti väga vajab ja ma arvan, et ka koolitatud inimesi. Ja ma arvan nii, et, et varem või hiljem on see väga tugevasti seotud ka ajakirjanike koolitusega. Nii et kahtepidi ehk ühelt poolt uusi erialasid juurde ja teiselt poolt ka olemasolevate spetsialiseerumist süvendamine millest tuleb see viimasel ajal üsna palju, kipuvad ajakirjandusse tulema inimesed, kes ei ole saanud ajakirjandusharidust ja ei püüagi seda saada. Ma pean siin silmas lausa noorukeid keskkoolipingist. See tuleneb võimaluste ajakirjandusliku töövõimaluste plahvatuslikult laienes, millest, aga ma arvan töökohti lihtsalt tuleb nii palju juurde. Ja tase läheb koos sellega siis ka alla. Aga optimistina ma olen arvamusel, et see aeg saab varem või hiljem mööda. See tähendab, et varem või hiljem tekivad niisugused professionaalse kvaliteedinõuded kõigi ajakirjanike puhul. Ja, ja ma arvan, et ka täiendõpe saab au sisse tulema lähematel aastatel ja ka akadeemilise koolituse, noh, niisugune väärtus kasvab. Kui me jätame nüüd kõrvale võimalused, et üks osa väljaandeid lihtsalt konkurentsi tõttu variseb kokku, kas ajakirjandusosakond on valmis sellist plahvatuslikku üliõpilast kasvu vastu võtma? Ei, ma arvan, et meie vastuvõtt jääb lähemal ajal siiski 15-le iga aasta, nagu see on olnud. Ta võib kasvada juhul, kui meie koolitus läheb laiemale alusele, millest ma enne rääkisin, kui tekib ka seesama public relations, kui üks eriala, siis vastu suureneb ka vastuvõtt, enne kindlasti mitte, sest ma ei tea küll, kuidas on tänavu palju on soovijaid ajakirjandus, osakonda, sisseastujaid, aga need ei ole olnud kunagi nii väga palju. Eesti rahvas, Eesti ühiskond lihtsalt ei ole nii suur, et ajakirjandustööks sobivaid inimesi sünniks. Nii väga palju, et me saaksime vastuvõttu suurendada. Marju Lauristin, Eesti ajakirjanduse ema, nagu teda mõnikord hüütakse praegu sotsiaalminister rääkis ajakirjanduse hiilgusest ja viletsusest kus lõpeb hiilgusi, algab viletsus või vastupidi. Marju Lauristinilt nõutakse sageli aru ajakirjanduse kohta, sest tema on ju ajakirjanikud kasvatanud. Marju Lauristin arvab, et kõik polegi nii halb. Aga kuulakem killukesi tema ettekandest. Kui. Minevikku vaadates on enamasti olnud nii, et ajalehti, ajakirju, raadioteleprogramme, algatati, mõeldi välja, asutati millegi jaoks. Et midagi öelda, olla millegi vastu, midagi edendada, alates Masingust ja lõpetades mitte muidugi lõpuna, lõpetades, vaid puht nii-öelda kujundina, lõpetades haagisseiniga, kes mulle praegu otsa vaatab ja meenutab, kuidas ta mõtles välja teleprogrammi, mõtleme veel. Millest me teame, sündis midagi muudki peale mõte. Siis nüüd me oleme jõudnud järku, kus ajalehti, ajakirju, raadio- ja telekanaleid asutatakse sagedasti ka millegi muu pärast et midagi muud teha. Ja ilmselt on aja märk see, et neid asutatakse sagedasti selleks, et teha raha. Kas see niisugune muutus on ajakirjandusele saatuslik? Kas see, et ajakirjandus ei ole tänapäeval paljudele siin saalis istujatele mitte ainult mitte enam ja mitte peamiselt kultuuri osa vaid et ajakirjandus on kas samavõrra või palju rohkem või ainult majanduse osa? Kas see on ajakirjandusele saatuslik? Kas see, et omal ajal ajakirjandust uurides oli üks sihtajakirjanikule tuua lähemale tema lugeja, kuulaja, vaataja orienteerida ajakirjanikku, suhtlema kellegagi peale oma kolleegide selle teise poolega, kes on üldiselt siis nagu nimetatud auditooriumiks? Kas nüüd on nii, et seda enam vaja ei ole, sellepärast et kui ajakirjandus on osa majandusest, siis ta paratamatult peab orienteeruma nendele, kes ostavad. Kas lehte või reklaamipinda? Ajakirjandus oma suhetes avalikkusega, oma suhetes ühiskonnaga, suhetes rahvaga on praegu seega kardinaalselt teises olukorras. Ma ei taha, et minu küsimisi võtaksite hinnanguna. Selles mõttes, et kultuur olla on hea majandus, olla on paha. Ma arvan, et siin, selles ülikoolis, kui me oleme siin koos õppinud ja õpetanud. Me oleme püüdnud ühte asja siiski saavutada ja ma loodan, et küllalt suure eduga vältida aprioorseid hinnanguid, vältida selliseid mustvalgeid otsustusi, et üks asi on alati ainult paha, sest teine asi saab olla ainult hea. Ka see on akadeemilise ajakirjandushariduse üks väga oluline komponent. Aga ma arvan, et väga mitmed vastamata küsimused, väga mitmed segadused meeltes ja suhtumistes ajakirjandusse on tingitud sellest, et neid uusi suhteid, seda uut situatsiooni uusi taustu, uusi väärtusi ei ole veel jõudnud enda jaoks mõtestada. Ei ajakirjanikud ei ajakirjanike õpetajad, ei ajakirjanduse uurijad. Kui sellel stagna, mida siin Peeter Vihalemm äsja meenutas tõepoolest oli nii, et võis õhata, kas siis tõesti midagi ei muutu? Oli sellel olukorral üks paradoksaalselt positiivne omadus. See oli muutumata objekt, mida oli hea uurida. Teda oli võimalik pisiasjadeni lahata, arutada, analüüsida, arvutada, kõrvutada ja selle kaudu arendada välja ajakirjanike ja ajakirjanduse eneseteadvus tõesti selle määrani, et oli võimalik vastu seista sagedasti teadvustamata mehaanilisele, automaatsele, pimedale agressiivsele või mis tahes muude omadussõnadega iseloomustatud survele. Reeglina ajakirjanik oli nagu siin, ütles Juhan omal ajal targem kui lugeja väga paljudele meie hulgast, kes me töötasime või õpetasime ajakirjandust seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel oli nii, et ajakirjanik oli reeglina targem kui ajakirjanduse ülemus. Ja see oli barjäär, mis kaitses. Ajakirjandus arendas välja oma märksüsteemi märks, süsteem oli üles ehitatud ühisele kontekstile ühistele vihjetele, märksõnadele, sümbolitele. Ajakirjandus õppis rääkima niiviisi, et asjast nagu ei räägitudki, kui kõigile oli selge, milline oli sõnum. Ülimalt professionaalne oligi just see ajakirjanik, kes suutis oma lugejale teha kõik selgeks tegelikult midagi asjast ütlemata. Ajakirjandus jõudis oma. Ma ütleksin grafineerituses nii kaugele, et ühe ainsa karikatuuriga suudeti peaaegu et teostada paleepööre Eesti NSV tippjuhtkonnas. Tõesti, see on ülim näide pühenduse hiilgusest hiilgerollist tolles kummalises ajas. Uues situatsioonis uutes suhetes kus me oleme avanenud, nagu siin ka viidati Naabritele lähedastele, kaugetele, ajakirjanduse õpetuses ja kus ajakirjandus ise on avanenud maailmatuultele, globaaltelevisioonile, satelliit-televisioonile, arvutivõrkudele kõikidele moodsatele, tehnilistele saavutustele, kus ajakirjandus muutub järjest läikivamaks värvilisemaks. Järjest edukamaks on paraku ometigi nii, et on asju, mida ei suuda õpetada ükski välislektor mida ei suuda omandada ühegi tehnilise nipiga, mida ei saa teada ühestki arvutipangast. Ja meil õigeid värve ei saa kätte üheltki reprolt. Ja see asi, mis tuleb endal välja arendada kuhu me peame jõudma, on mõtestuse kunst. Mõtestuse kunst, mis rajaneb mitte ühistel kontekstidelt vihjetel mitme tähenduslikkusel vaid nagu ühes nii-öelda normaalajakirjanduses rajaneb ta kõigepealt selgel täpsel fakti teadmisel usaldusväärsel informatsioonil, kuid kasvab sealt edasi kasvab sealt edasi uuteks ühisteks märksüsteemideks. Uuteks ühisteks aru saamadeks annab uue võimalusega eesti rahvale lugejale kuulajale-vaatajale. Mõista ennast mõista kultuuripoliitikat majandust ainult nii, nagu see meile siin Eestis on olemuslik ja oluline. Ei ole mõtet. Õpid ära kõike seda, mida saab teha arvutiga. Kui ei mõisteta, et ajakirjandus juba oma olemuselt kuulub tekstide loomise kelda kunstide hulka ja tekstide loomise kunst on alati ka ilma arvutita olnud selle niinimetatud virtuaalse reaalsuse loomise kunst alati loonud ühe teise tegelikkuse, kuid alati olnud suuteline nägema vahet tegelikku ja tehistegelikkuse vahel. Praegu aga tundub, et just see uute võimaluste tulv on seda vahet hakanud väga kõvasti armastama. Ja väga sagedasti tundub, et me elame ja loome tehistegelikkust. Nii et me oleme kaotanud ära võime eristada seda sellest algsest tegelikkusest. Kui me räägime võimest eristada tegelikkuses neid suhteid, mis seal tõesti on siis ajakirjanduse jaoks on olnud alati väga tähtis üks suhe. See on suhe, mida kõige üldisemalt sõnastatakse ajakirjanduse vabadusena. Kas ajakirjanduse vabadus on negatiivne või positiivne suhe? See on üldisem filosoofiline küsimus, mida ikka vabaduse kohta küsitakse, kas see on vabadus millestki vabadus millegi jaoks? Kas praegune ajakirjandusvabadus, mis tõesti Eestis on? Ma ei oska öelda, kas maksimaalne võimalik, võib-olla võimalik, veel suurem vabadus ja kindlasti on, kuid siis juba sisemiste ressursside arvel mõtleks nii väline vabadus, mis ei pruugi alati tähendada sisemist vabadust, on praegu suurem kui ilmselt kunagi ka enne sõda. Mis aga selle vabadusega peale hakatakse ja missugune on selle vabaduse niisugune ülesehitav sisu. Entents ja missioon? See on küsimus, mille teine pool on ka see, millest vaba ollakse. Kui ollakse vaba alluvusest ollakse sõltumatu võimust, siis on see vabaduse esimene ja oluline aste. Teine vabaduse aste on keerukam, eriti meie vaeses riigis. Ajakirjanduse vabadus, ajakirjanduse sõltumatus. Mitte ära ostetavuse mõttes tähendab vabadus sellest rahast, mille eest lehte raadiote televisiooni tehakse. Me teame, et sellise vabaduse saavutamine eeldab väga keerukaid reegleid. Nende suhete kohta aga eeldab ka väga selget eneseteadvust. Ajakirjanikel õnnestus. See eneseteadvus on Eesti ühiskonnas üldiselt veel üsna algeline. Seda on väga raske saavutada. Ja kolmas vabadus on juba see vabadus, mis on seotud inimvaimu inimmõtlemise vabadusega. Selle saavutamine on aga veelgi raskem. Kuid ma julgen arvata, et kui me püüaksime sõnastada, milleks on vaja, et Eesti ajakirjandust ka edaspidi viiksid edasi akadeemiliselt haritud ajakirjanikud Milleks on tarvis, et ajakirjanduse haridus areneks-edeneks koos muu akadeemilise haridusega siin ülikooli seinte vahel siis minu jaoks on kõige kokku võtta vastus sellele just nimelt see ilma sellise hariduseta, mis teeb vaimu vabaks, ei ole võimalik ajakirjanduse vabadus ka poliitilises ja rahalises mõttes. Ajakirjandusõppejõud Tiit Hennoste, kuidas nüüd stiili õpetava õppejõu poolt paistab praegune ajakirjandus, mis hinne talle sellest töö eest tuleks panna, mis oleneb, mis otsast vaadata, oleneb, milline ajakirjandus. Aga Ma võin öelda niimoodi, et mul on siin kaks seisukohta. Esimene on see, et üks osa sellest ajakirjandusest on tõesti läinud üle igasuguse piiri. Selles mõttes, et ta asi ei ole siin enam stiilis, vaid minu arvates lihtsalt kirjaoskuse puudumises. Ja teiseks stiili poolelt vaadates ta on jõudnud sinna, ta kirjutab mingisugusele väga väikesele rühmale, kes mõistab seda slängi. Lihtsa näitena ma proovisin üks päev lugeda, oli see vist Liivimaa kroonikast muusikaveer? Muidugi usun, et see ei ole mõeldud minuvanustele. Kuid ma arvan ka, et Ta peaks siiski olema sellises keeles, et ma midagi sellest aru saaksin. Mul tekkis kohati selline solgi sisse sukeldumise tunne. See on asja üks pool, aga teine pool on selline, mis mulle tegelikult hirmsasti meeldib. Minu arvates nõukogude aegses ajakirjanduses oli meil siiski õli valdav üks stiil, mingi imelik bürokraatlik, niisugune keelepruuk, hästi palju umbisikulist tegumoodi ja palju üldiseid, sõnu ja pikad sõnad ja niisuguse imelik sõnavara ja kõik see kusagilt kõrgelt kukkus alla ja see muutus mingisuguseks ainsaks stiiliks, milles ajakirjandus kirjutas mingisuguseks selliseks stiililiseks totalitaarsuseks. Vot see mulle hirmsasti meeldib, et see nüüd on ära lagunenud, et nüüd on mitmed erinevad stiilid, et üks kirjutab niisugust veidikene kõnekeelset juttu ja teine kirjutab võib-olla isegi selles vanas stiilis. Samas ütleme sellest noh, näiteks mis ta on Eesti sõnumitest ja eesti sõnumitest leiab veel ka sellist asja ja osa kirjutab jälle mingit kolmandat stiili, nad just see, et on tekkinud stiilide paljus, mis omavahel suhtlevad juba, et näiteks mingi ajakirjanik kasutab juba paroodiliselt teise stiili elemente seal sees, vot see mulle hirmsasti meeldib selles suhtes ma paneksin küll hinde neli pluss, aga teises selles esimeses suhtes et see stiilitaju hakkab kaduma ja see on läinud juba nagu, nagu ma ütlesin, juba kirjaoskuse puudumiseni, see oleks nagu kaks miinust. Aga see on kirjutajate poolelt nüüd lugejate poolelt või kuulajate poole. Ma arvan, et asi ei ole sugugi nii hull sest kui ma kuulen, kuidas inimesed teevad ringi, ütleme, halva keelega telereklaame teevad neist otsekohe anekdoote mis inimeste seas levivad ja mille, mis saavad olla tekkinud ainult Eestis, sest ainult siin on need mingisuguseid ketšupit ja, ja mis need olid snickerseid ja kõik muud asjad reklaamis eestikeelsena, siis see näitab minu arvates seda miski asi ei ole suutnud hävitada või purustada seda lugeja keele tajumist või stiili tajumist. Ta tunneb otsekohe ära selle, kus asi läheb viltu, valesti, võltsilt ja parodeerida, kui irvitab eestlase kombel selle ära viiel erineval moel viiel erineval moel. Mehed. Kuidas on meil lugu selle kurikuulsa tasakaalustatuse ka, mida poliitikud heidavad aeg-ajalt ajakirjandusele? Mina ei arva selle kohta midagi halba, poliitikutel on oma arvamus ilmselt päris lihtsalt nende jaoks tähendab arvatavasti tasakaalustatus rohkem seda, et kui nemad ei pääse löögile sisse, on tasakaalustamata. Tasakaalustatust ei saa niimoodi formaalselt mõõta, nagu ma aeg-ajalt kuulen või loen, et miks selles samas artiklis ei olnud nüüd teist poolt alati ei ole võimalik, see, sellist ei ole võimalik, et anda ka samas telesaates täpselt kaks minutit sõna teisele poolele, võib-olla teisel poolel pole sel hetkel üldse midagi öelda. Ta tahab võib-olla hiljem öelda, tasakaalustatus on ikka pisut laiem mõiste, see tähendab, et kõik saavad sõna kõik saavad sõna ja et kui inimene teine pool tahab sõna saada, siis ta seda ka saab. Loomulikult, kui ajakirjanik kirjutab selgelt ja teravalt kriitilise loo, siis ta peab hankima kõikidest külgedest kõikidelt pooltelt informatsiooni. Minu arvates ei ole meil midagi nii hullusti selle tasakaalustatuse ka, et seal midagi nüüd oleks väga viltu. Võib-olla tõesti, et mõnikord noh, seda ma ei tea nüüd kuna ajakirjanik ei avalda tavaliselt seda, kas ta küsis teise poole käest või mitte, mõnikord ma leian seda, et ta ütleb, et jah, toi andnud mulle informatsiooni ja kõik siis on asi selge, mõnikord arvatavasti jätab ka midagi tegemata. See ajakiri tõsine tasakaalustatuse probleemid tekivad ikkagi siis, kui meediakanalid muutuvad sõltuvaks. See on, see on tõsine tasakaalustatuse probleem, aga minu arust suurem osa Eesti ajakirjandust ei, ka mitte raadios ja televisioonis on siiski piisavalt sõltumatu, et ta saaks avaldada oma arvamus, eks me siis hindame, siin paneme siis kolm pluss esialgu veel mitte rohkem, see võib kõlada nüüd natuke vastuolus minu esialgse jutuga. Aga noh, jätame ruumi kasvamiseks kasvõi sellejagu, et ajakirjanik ikkagi ka nendel kordadel, kus ta ei ole küsinud, küsiks miks ma seda nüüd rõhutan, on üks asi, mis, mis siia juurde kuulub, see on ajakirjaniku aktiivsuse Kreem ja vot sellega on minu arvates meil lood halvad. Mitte niivõrd tasakaalustatuse pärast, aga ajakirjanduses on hirmus passiivne ja väga tihti ripub niisuguse ametliku info laootsas. Lihtsalt ta ei hangi ise taihangi juurde, mis mind alati häirib, on see, ma loen lehest, sealt tuleb ametlik informatsioon, mul tekib viis, kuus küsimust, ma loen seda kohe. Mida ma tahaks vastata, ma ei saa vastuseid, sest ajakirjanik ei ole vastanud Mullest. Ta ei ole küsinud seda järele ja vot siis võib tekkida tasakaalustamatuse probleem. Nii et ma rõhutaks seda aktiivsust. Mulle mõnikord tundub, et pressikonverents ja sellepärast korraldataksegi Tähendab ühest küljest korraldatakse, teisest küljest korraldatakse Sa oled juurde hankida, praktiliselt ei ole midagi võimalik. Arvata võib, aga see on juba pressikonverentsitegijate osavus arvatavasti, et nad hoiavad ajakirjanikke oma lõa otsas. Maailmas korraldatakse selliseid pressikonverentsi, mis on spetsiaalselt ajakirjanikele info- söötmiseks. Et nad jääksid selle loo. Otsakaaluline on see, et ajakirjanik peab ennast sealt vabaks võitlema, tal peab kasvõi ees olema, kuidagi midagi võtta. Ta peab ette lugema, enne kui ta läheb sellele pressikonverentsile. Ta peab ette uurima, ette mõtlema kasvõi oma lehe arhiivist välja vaatama, kasvõi sealt otsima midagi juurde. Muidugi, see on kahe poole mäng. Ajakirjanik ei tohi jätta initsiatiivi sellele poliitikule, kes teda vaikselt ninapidi vea. Kui tasakaalust rääkida, siis tasakaalust üritavad ajakirjandust välja lüüa just needsamad poliitikud, just nimelt, aga loomulikult. Aga see on nende roll ja õiendada sealjuures, et see on tasakaalustamata, eks ole. Aga ajakirjanik oma aktiivsusega peab Toomasele teise vaatepunkti sinna sisse, nii et ma ei rõhutaks seda. Tasakaal on pigem tulemus. Rõhutaksin seda aktiivsust, mis on algusest, mis on protsessis ja vot tollega ma paneksin küll üsna kesise heite. Tiit Matsulevitš oli pikka aega ajakirjandusõppejõud. Nüüd on ta kolm aastat olnud suursaadik Saksamaal. Tema ettekande teema juubelikonverentsil oli Eesti ajakirjandus välisvaates. Tiit Matsulevitš sõnul ei saa rääkida selle teema raames välisteemast Eesti ajakirjanduses, sest rahapuudusel puuduvad väliskorrespondendid. Eestist kaugemal olles aga tekitab siin ajakirjandus selliseid mõtteid. Kui ma vaatan väljast Eesti ajakirjandust ja seda, kuidas on kunagine vabaduse puudus ja seetõttu ka vastutuse puudus praeguseks asendunud probleemiga, et suurel osal Eesti ajakirjanikest, kellel on tohutud võimalused seeläbi, et nad valdavad ja haldavad avaliku sõna kuivõrd madalalt arenenud on vastutus riigi ja seda riiki kandva rahva ees. Ja siin peaks tsiteerima vana Konrad Adenaueri ja ütles iga poliitika pidades silmas järgi välispoliitikat, aga ta rõhutas iga poliitika ja olgu see meie jaoks ajakirjanduspoliitika olgu see meie jaoks see poliitika, mida esindavad ajakirjanikud. Iga poliitika kui tema lähtepunktiks ei ole rahvuslikud huvid. Lõpetab paratamatult varem või hiljem laeva hukuga rahvuslike huvide arvestamist. Ma sooviksin igatahes palju rohkem näha, see on seotud meie riiklusega meie püsimisega meie identiteediga meie kohustusega meie missiooniga, millest kõneles täna hommikul ka Johan peegel see identiteet, mis on meid hoidnud venestamise eest, see on see identiteet heas mõttes eluterve natsionalism mis ei ole mõõt vaid peegel. Ja kui ma loen ühe Eesti ajalehe juhtkirjast, millest mulle kiiresti teatas hea kolleeg ja sõber Toivo tasa samal hommikul et see juhtkiri, mis käsitleb Eesti-Vene läbirääkimiste järjekordset vooru Sarnaneb pigem mõnele ITAR-TASS-i. Siis ma küsin kus on see vastutuse, kas tõesti liberaalsus või skuriline arusaamine demokraatiast on jõudnud nii kaugele, et ajakirjanikud oma objektiivsuse ja demokraatiataotlustes unustavad ära selle, mis meid peaks hoidma meie rahvuslikud huvid? Seda eestlast ei saa ju ka kogu aeg nurka ajada ja ja käskida tal küüru selga tõmmata. Me oleme järjest avatumaks muutunud ja meil ei maksa arvata, et see, millest kirjutab või räägib, mida näitab ajakirjandus. Et see jääb teadmata. Tallinnas tegutseb piisav hulk saatkondi ja peale selle muid võrr riikide asutusi, nii et kõik vähegi relevantsed kõik vähegi olulisem saadakse praktiliselt minutite jooksul ka välismaal teada nende hulgas, kelle langetada on otsused ja kelle teha on arvamus. Samas ei maksa ka teistpidi unustada. Et Eestis Eestis toimuvast lääne uudise künniseni jõudmiseni on siiski veel väga pikk maa. See on niisugune kaksikprotsess ja kui meie ajalehed eelmise suve hapukurgihooajal kirjutasid nädalate kaupa bulla pääst, siis näiteks bulla päev Saksa ajakirjanduses ei ületanud mitte kordagi uudiskünnist. Täpselt nii nagu ka 91. ja 92. aastal liiga 93. ja 94. aastal on süvenenud minus Eesti ajakirjandust lugedes. Arusaam et eestlase jaoks ei ole rõõmu allikaks mitte see, et tal endal läheb hästi vaid see, et teisel läheb halvasti. Marju Lauristin, kas see on reeglipärane plii, palju ajakirjandusosakonna lõpetanud on praegu tipp-poliitikud. No kui vaadata nüüd seda rahvast, kes siin ülikooli aulat täidab, siis see osa, kes on läinud otse poliitikasse, on ju kaduvväike selle seltskonna Tarval. See aga, et praegustest poliitikutest siiski on mitmed, kes on saanud ajakirjandusosakonnas hariduse, ma arvan küll ootuspärane. Sellepärast, et ajakirjandusosakonnas stagnaajal vähemasti me püüdsime välja murda sellest niisugusest Umbusest ja ajakirjas osakond oli vist üks neid, kus siiski säilis alternatiivne mõte ja, ja koska õpiti tundma nii-öelda lääneriikide Lääne demokraatia mehhanism lääne ajakirjanduse kaudu ja kus püüti ka teoreetiliselt mõtestada mis siis meiega toimub. Ja ma arvan, et meie haridus ilmselt andis siis võimaluse praegu poliitikas võib-olla siis mõtestatult tegutseda. Ma väga loodan seda. Kui vaadata seda hulka kirjanikke, kes praegu ajakirjanduses tegelevad, paljudel neist ei ole spetsiaalselt ajakirjaniku haridust, kuidas seda ajakirjanduspilti praegu hinnata? Aga nii on ikka olnud ajakirjanikuharidusega inimene ajakirjanike hulgas, nagu tänaga EP laugu ettekandest selgus on ka niisugusel klassikalise läheduses maal nagu Inglismaa mitte rohkem kui neljandik. Meil on olnud see erikaal kuskil kolmandik kogu aeg. Koidu, kui vaadata nüüd praegu uusi lehti, siis seal on meie lõpetajate osa küllalt suur ja ilmselt siis käega keri haridus võimaldab praegu läbi murda edukamalt vaid lihtsalt nii. Ja ma usun, et nii salatiga jääajakirjandusel on olnud alati avatud valdkond ja selle tõttu tänane kogunemine siin ja need jutud, mis siin räägitakse, peaksid näitleja mõtestada. Mis rolli selles valdkonnas peaks mängima akadeemilise haridusega ajakirjanik võrreldes nende Agranud, kes tulevad ilma hariduseta haridusega? Ma arvan, et see on küllalt oluline küsimus ja küllalt oluline kogu ajakirjanduse arengu kvaliteedi jaoks. Selline oli Eesti ajakirjanduse vaade peeglisse ja peeglile konverentsil 40 aastat Eesti akadeemilist ajakirjandusharidust. Sellega tähistati Juhan Peegli 70 viiendat sünnipäeva. Eestis pole ajakirjandus veel ühemõtteliselt saanud neljandaks võimuks. Kuid ta ei tohi kaotada tähtsust kultuuripildi koostisosana.