Sõna ettekandeks on Juhan Peegli ajakirjanik kui kultuuri kandja. Kes siin nii häid sõnu ütles? Lugupeetud kolleegid. Väga head sõbrad ja, ja hea soolikud tuttavad ja kõik need armsad inimesed kes täna on siin meie alma materi kutsel. Meie ühiste sidemete pärast. Tere tulemast meie osakonna. Akadeemilised tüdrukud ja poisid, vabandage, daamid ja härrad, nüüd. Mulle ja kõigile teistele õppejõududele olete nii palju andnud. Enese teadmata küll. Muidugi. Tere tulemast tänasele juubelipäevale. 40 aastat ajakirjandus, et meie auväärses universitases tere, tulen. Traditsiooniliselt pole küll ajakirjandust kultuuriloos käsitletud või on seda siis üsna harva tehtud kuid arvatavasti ei ole seda sugugi väär teha. Mitte ainult sellepärast, et ajakirjandus on tekkinud rahva teatud arengutasemel. On olnud kirjaoskus, infovajadus, tehnilised võimalused, aga ka ühiskonna integreerumise protsess. Nõnda on ajakirjandus juba funktsioonidest alguses funktsioonidelt algusest peale olnud avaram kui puhtpoliitiline või ideoloogiline fenomen. Nagu teda üsna hiljuti päris ainuliselt käsitati. Eesti ajakirjanduse varasem ajalugu on mõnetigi erinev suurte rahvaste perioodika tekkimisest. Meil tehti algust väljaspoolt õieti ülaltpoolt alla. Kui mujal olid esimesed lehed mitte lihtrahva jaoks vaid aadlikele kaupmeestele kroonuametnikele mõeldud siis meie esimene ajakiri ajaleht oli tehtud veel päris orised talupoja jaoks. See on omamoodi kurioosne lugu. Aga veerimis või lugemis oskus. Lugemisoskusega lugejaskond oli olemas. Nõnda on meie ajakirjandus sünnist peale nähtus, mis on siin ajast ees olnud. Ja varem või hiljem pidi hakkama seda ühiskondlikku vastuolu ületama lugejat viima suitsutarest välja suuremasse maailma. Muidugi lehetegijaid oma rahva hulgast veel ei olnud. Oma intelligentsiga veel ei olnud, need olid väljaspoolt inimesed, kes olid mõjustatud valgustus ideest? Jaa. Pöördusid siis. Sellise lugejaskonna poole. Poliitiliselt ei olnud ju võimalik talurahvast. Koduõuelt välja viia kaugemale ja see ei olnud mõeldav ka hulk aega hiljemgi. Ja nõnda kujunes rahva iseendaks saamine praktiliselt hariduse propaganda, teadmiste levitamise ja koolis käimise toetamise propagandaks. Ajakirjanduses algas teatavasti selles, et esimeses väljaandes 1766 67 kirjutati esimest korda eesti keeles, et eesti talupoeg, olgugi pärisori, on täiesti võrdväärne inimene saksaga. Ta on loomuldasa mõistlik ja õppimisvõimeline. See oli just valgus valgustusfilosoofiast lähtudes seisukoht, mida siin esimest korda tõepoolest maakeeli deklareeriti. Ja nüüd CD, hariduse ja üldse silmaringi laiendamise nõue jääb. Edasistes väljaannetes püsiteemaks. Kirjanduse levides kirjaoskuse levides hakkasid seda ka lugejad Al poolt toetama. Ühes Masingu kirjas 1823 on kirjutatud, et rahvas, kes jumalast on heaks ja suurepäraseks loodud, on ometigi halb ja elab viletsuses, sest ta on õpetuseta ja tema lehe peamiseks eesmärgiks oligi just rahvakoolide toetamine ebausu vääramine ja eesti keele arendamine. Möödas on need ajad, veenis ta lugejat, millal piisas vaid oma lähima koduümbruse tundmisest ja iseaisad aegunud pruukide järgimisest. Pärisorjuse kaotamine hoogustas Masingu kultuuritööd. Õigupoolest on asi nõnda, et varasemas trükisõnas on ajaleht, ajakiri kalender ja rahvaraamat üks üsna terviklik kultuurivaldkond ja seepärast on üsna arusaadav ja mõistetav ja loomulik, et meie kirjanduslugudes siiani on ka antud ülevaatliku ajakirjanduse ja kale kalender Perioodika kohta. Ja nüüd praeguses ajakirjandusloos muidugi ei pääse ka ajakirjanduse ajalookirjutaja mööda kalendrites ning rahvaraamatutest samuti ka muudest jätkväljaannetest aastaraamatutest, albumites ja nõnda edasi. Oma ühiskondliku funktsiooni poolest eriti kultuuri taset taseme tõstmist silmas pidades on nad väga lähedased. Ja kui me vaatame eestikeelset terminit ajakirjandus, siis vanad ajalehed ja ajakirjad kui kirjanduse eriliigi. Defineerib kui kirjandus eri liiki, seda. Ajakirjandus on kirjandusalaliik ja ka saksa võib-olla on siin ees eeskuju saksakeelne saituks Literatuur, mida saksakeelselt saksa keeles kasutati ka varasema ajakirjanduse kohta. Nüüd rahvuse konsolideerumine toimus edaspidigi just seda ainuvõimalikku legaalset teed mööda tähendab kultuurihuvi äratamise, vastavate seltside ja ürituste organiseerimise vaimse ühinemise teel. Ja ajakirjanduse ja ajakirjanike osa on siin tohutult suur. Võime niisiis väita, et hariduspropaganda ja rahvavalgustustöö on eesti rahvuse kujunemise Eesti rahvusliku liikumise eeldus ja lahutamatu osa. 19. sajandi kesk. Paigani siis tuleb talle juurde. Sellele iseendaks saamise ainulisele teele veel üks nõue on nimelt see, et eestlane, kes on saanud haritud see ükskõik, mis tal siis seljas on, tal saksa riided ei, talurahvariided peab jääma eestlaseks. Seda propageerib kõigepealt Jansen. Aga ikkagi võrdseks saamise. Tee on just nimelt haritus. Sest see, et keegi on suurema rahwar liige, CD teda paremaks või nagu Jansen omamoodi ütles, on keegi lammas saksa lammas, niisama lammas, kui eesti lammas ikkagi vahet teeb haridus ja haridus on see, mis võrdsustab siis suurt ja väikest, suure ja väikese rahvaesindajat, viib nad võrdsele tasandile. Just sajandi keskpaiku, nagu me siin ütlesime lisandub siis juhtiva põhimõttena rahvusliku eneseteadvuse rõhutamine. 1863. aastal kirjutas suuremat häbi ei või inimene enesele teha või oma isast emast häbeneda. Ärge häbenege malati kui rumalad olema, aga mitte iialgi, mitte sellepärast, et me, eestlased oleme. Ja oma rahvusliku kultuuri arengus on Jansen täiesti kindel. Eestlastel on tulevikku, kus oma haritlased, oma kirjanikud? Meenutame kasvõi seda eriti sel aastal, et Eesti Postimees oli esimese üldlaulupeo peamine organiseerija 125 aastat tagasi ajakirjaniku abita. Ajalehe abita ei oleks üldse mõeldav olnud. Ja kui. 1888. aastal algas Jakob Hurda poolt suur rahvaluule suurkogumine mis kulges edukalt, siis see on. Ajakirjanduse. Ajakirjanduse teened on siin vägagi suured, sellepärast et aruanded ja juhendid need ilmusid kõikidest tolleaegses eesti lehtedes ja üritus tegelikult sisuliselt kassas välja. Venestusele võimsaks vastu, rahvuslikus vastu aktsiooniks ja väärtustas eesti omakultuuri, nõnda et meil maksab seda praegugi meenutada. Ja üsna varsti muidugi astute Jakobsoni Sakalas samm edasi juba võrdsete õiguste nõudmisel omavalitsuses kohtus kusjuures lehel oli oma kindel rahvuslik kultuuri ja haridusprogramm. Meenutama veel ühte asja, kui me räägime ajakirjandust ja ajakirjanikust kultuurikandjana. Eesti ajakirjandus oli pikka aega kõige vahetumalt seotud emakeelse kirjandusega tõlkekirjanduse arenemiskäiguga. See on kõigile ilmselt väga hästi teada ega vaja sellepärast pikemat ülerääkimist ajalehte oma lisalehtedega. Oli ju ise ka varem püsiväärtusega trükis, mida hoiti köideti kokku ja loeti teda veel aastaid, tähendab selles mõttes ta oli ka raamatuga peaaegu rahva raamatuga võrdle jaga stiilis ei olnud ju. Ilukirjandusel ja noh, rahvaraamatul ja ajalehel vahet. Aga samas oli ka kirjandusajalehe täiesti lahutamatuks koostisosaks. Ja ajaleht oli väga paljudele proosa ja luuleteost esimest esimest avaldamiskohaks. Meenutame Koidula sai kirjanikuks oma isa lehtedes Juhan liivit ilmus suur osa proosa paremikku olevikus, hiljem käkimäe kägu, siis Postimehes, Vildest, Vildesti teate väga hästi, ise kirjutaski kõikuma tähtteoseid ajajoone alla. Ja pea ja edasi peaaegu kõik tollased tulevased kirjanikud olid tööl toimetustes või ka vastupidi, siis toimetajad pürgisid kirjandusse. Siin ei tea nimetatud õieti ühtegi kirjameest. Kes. Ei ole lehe juures töötanud. Aga siis vastupidine on samuti, kes oli põhiliselt lehemees, Jansen tegi kirjatööd. Kõrv, järv, Veske suuburg ja isegi Jaan Tõnisson luuletus. Midagi kuidagi poliitikuna tuttav, nii et need on niivõrd vahetult seotud. Nojah, ja viiks väga pikale loetleda väliskirjanduse tõlkeid ajakirjanduses. Juba kõige esimese Eesti ajalehes 1806 toodi lugemispalaks ühe garamsiini jutustuse lühikokkuvõte mille professori Sakkov siis võrdluse teel kindlaks tegi. Valguse lisasilmus, Tolstoi sõda ja rahu teatavasti. Ja sama lehe kaasandena anti välja Grelovi valmide kogumik 1893. Ja ajakirjanduse kaudu said tuttavaks tolleaegsed kõik mainimisväärsed lääne Euroopa autorid ja sajandivahetusel eriti soome kirjandust. Väga elavalt tutvustati ajakirjandusest. Professor Isakovila suur paks bibliograafiline ülevaade vene kirjanduses Lääne-Euroopa kirjanduse kohta. Taoline paraku puudub. Muidugi ei, ajakirjanduse toel arenes, kui kirjanduskriitikas on täiesti aru saada. Nüüd kirjamiste gaasia koostöölehetegijatele ei jätnud soodsat mõju avaldamata ajakirjanduse väljenduse laadile ühtse kirjakeele arenemisele, rikastamise võitlus kirjaviisi eest see toimus ju uue kirjaviisi, s toimus ju sajandi keskel väga ägedalt, just nimelt ajakirjanduses. Aga ajakirjanduse kaudu tuli käibele väga palju uut sõnavara, kultuuri- ja poliitikaalalt. Ja ajakirjandus oli see nagu, kus omal ajal sajandi esimesel ja teisel kümnendil agarasti propageerite näiteks keeleuuendust. Aaviku ringkond eriti. No siin ei ole pikemalt võimalik peatuda sellel, kuidas möödunud Sajandi ajakirjandus oli avardanud lugejate geograafilist horisonti ammu enne esimeste geograafia õpikute ilmumist. Kuidas ajakirjanikud on tutvustanud ajaloo sündmusi ja tähtsaid vaimuinimesi. See on olnud väga suur töö, väga vajalik töö, kus on ajakirjanik olnud nii-öelda märkamatu kultuuri kandja. Käesoleva sajandi alguskümnendid on iseloomus tatavad hoogsa kultuuri arenguga, mis. Mis ajakirjanduses kajastus? Nüüd uute väljaannete rajamisega, eriti ajakirjade näol, möödunud sajandi esimesel paaril aastakümnel jätkus väga hoogsalt Eesti vabariigi päevil meenutada kui siin, et sellesse perioodi kuulub esimene tõsiteaduslik, viroloogiline ajakiri, Eesti kirjandus. 1000 906940. Vallandus erialaajakirjade ja harrastusajakirjade väljaandmine, põllutööajakirjad, naisterahva töö ja elu esimene spordiajakiri jõu ilm, eks ole. Isegi tuleasjanduse leht pritsimeestele. Ja see on uue epohhi algus mis jätkus siis hoogsalt Eesti vabariigis. Muide, 1936. aastal ilmus meil 217 eri nimetusega ajakirja, nii et kui me praegu räägime väljaannete rohkusest Neid on ju varem ka hulgi ilmunud, kusjuures me võime öelda mitmegi praeguse ajakirja. Taasasutamine on toimunud selle just sajandi alguskümnendite traditsiooni. Traditsioonist lähtudes ma mõtlen, näitas ajakirja keel ja kirjandus. Minu arvates on siin taga ikkagi omaaegse eesti kirjanduse traditsioon mis võimaldas seesugune ajakiri, mis tolleaegses Nõukogude liidus olid tõesti ainulaadne võimalus oli võimalik välja anda 1958. astuda alates taas agar ka niisuguste välja anda nagu Eesti loodus ja, ja mõnedki teised looming. Eesti vabariigi ajal asutatud kuid see on juba uus peatükk, kus hakkas No seoses ka sellega, et hakkas kujunema kutseliste kutselise ajakirjanikuga ajakirjanike kaader nüüd eriti 20. sajandi algusest peale Kas siis need suured ühiskondlikud murrangut esimese vene revolutsiooni ajal, mis tõi uued ajakirjad tüübidki kaasa nagu seda olid pilke naljalehed? Muidugi polnud ajakirjaniku kui kultuuri kandja, osa rahvuskultuuri ja rahvuse kujundamisel 19. sajandil ainumäärav kuid ikkagi see vara oluline, need pakub paratamatult kaasa, aga paneb paratamatult kaasaega võrdlema. Omal ajal oli põhiküsimus selles, kas suudame iseendaks saada. Praegu on küsimuse asetus vahest ajalooliselt teravangi, kas suudame iseendana püsima jääda? Ühe rahvuse, kultuuri arengule, arenguks ja püsimajäämiseks on vaja paiksust, see on meil olemas väga pikk ajalugu siin kohapeal ja samas ka avatust teistele kultuuridele vahetus suhteid kuid ka paikselt pinnal kasvanud tugevat oma kultuuri. Kokku kirjutatud siis selle niisugust taset, millest lähtudes oskame väljast parimat valida ja valitut assimileerida. Sajandite vältel oleme olnud kokkupuutes naabritega. Meie kultuuris on paljusid omaks võetud välismõjusid. Meie keeles on. Mitu-mitu kihistust, laene, aga nad on kõik omaks saanud, sulanud meie oma parasse. Mis saab meie kultuurist praegu? Nii-öelda avatuses. Mille poole me nüüd järjest rohkem lähenema mis saab meie kultuuri põhialusest meie emakeelest, kuhu praegu tulvab toorlaene Varborisme mõnest suurest keeles mis saab? Kultuuriinimest ise loomustavatest väärtushinnangutest kui siia tuleb sisse massi madal kultuuri. Mõju, mis, milles on palju vägi valla julmuse ja räige seksi. Noh, ma ei ütleks propageerimist, aga aga näitamist. Ja kui raha kõikevõitev jõud õõnestab traditsioonilist moraali, õhutab kuritegevust, ennenägematu kuritegevuse ennenägematu kasvu. Küllap peame taas meenutama sadakond aastat tagasi meie ajakirjanduses püstitatud juhtmõtet. Ainult tõeliselt haritud väike rahvas suudab suuremate kõrval püsima jääda ja nendest kvalitatiivselt ülegi olla. Ajakirjanikule tähendab see otsija otsida lugejaga kontakti. Mitte niivõrd kõmu ja kõlakaga Seksünkraim teemadega. Vaide missioonitundega oma rahva ees, kes rasketest aegadest peab siiski võitjana välja tulema kes peab olema võimeline säilitama kord omandatud kultuuri ja ise olema võimeline uusi väärtusi looma. Selleks peab aga ajakirjanik ise olema kõigepealt väga hea üldharidusega inimene ja väga hea professionaalne. Ja ta peab uskuma, et suudame täita oma ajaloolist ülesannet. Täna.