Lugupeetud professor peegel, head kohalolijad. 100 aastat tagasi. Kirjutasin Maanol kant. Et ma ei arva, et ükski muu ajalugu oleks õpetlikum kui see mida ma iga päev ajalehtedest loen. Siin ma võin näha, kuidas kõik tuleb kuidas kõike ette valmistatakse ja kuidas kõik areneb. Ja nüüd, kui, Mul leiti olevat õigus rääkida teemal Eesti ajakirjandus välisvaates. Siis ma küsin, missuguses vaates, kas on jutt sellest vaatest, mismoodi Eesti ajakirjandus välismaale välja näeb? Selle peale ma võin kohe öelda, et ei näe mitte kuidagimoodi välja, sest ta ei vaatagi välja. See on väga tõsine probleem. Eelkõige seotud sellise banaalse nähtusega nagu meie ajakirjanduse vaesus. Me ei ole olnud suutelised, meie toimetused ei ole olnud suutelised pidama üleval väliskorrespondent ja seetõttu ei ole suutelised tooma Eestit ajakirjanduslikult välismaale ja ka välismaad Senisest palju adekvaatsemalt Eesti juurde. Kui aga Küsitakse välisvaatest siis ma arvan, et antud juhul on see minu vaade, kes ma olen olnud peaaegu kolm aastat välismaal ja saan kõigest hoolimata siiski Eesti ajalehed kätte. Loen neid suure huviga. Kuidas ma näen seda ajakirjandust välismaalt omades kõrval paralleeli eelkõige saksa keeleruumi ajakirjanduse näol. Ja siin ma võin kohe lohutuseks öelda, et asi ei ole sugugi viletsuse staadiumis. Sest Eesti ajakirjanduse traditsioon, nii nagu ka eesti rahva mentaliteet ja identiteet on väga tugevasti, rajanevad saksa mentaliteedi-le saksa ajakirjanduse traditsioonile. Ja see on tugevalt publitsistlikku orientatsiooniga. Soliidne ajakirjandus kus aja vältel on vastavalt ühiskondlikule kihistamisele tekkinud ka kihistumised loomulikult ajakirjanduse, lugejate, ajakirjanduse, tarbijate ja nende ajakirjanduslike väljaannete endi vahel. Ja siit saab ka mõistetavaks, miks pilt saitungi tiraaž on viis ja pool miljonit. Ja miks Frankfurter Allgemeine tiraaž 340000. Aga sellest ei ole veel katki midagi. Oluline on vahetegemine. Oluline on see, et kui me võtame kätte pilt, sait ongi siis me ei aja seda segamini Frankfurter algemainega, nii nagu me võtame kätte Times, siis me ei aja segamini näiteks Daily Miroriga. Sama võime ka näha Eestis. Oluline ei ole see või õigem oleks öelda alarmi peaksite tegema sellest kui sajad tuhanded inimesed tormavad teatud kindlaks kellaajaks koju, et tingimata näha iga päev 15 minutit metsikut Roosi. Alarmi peaks tegema siis, kui seesama publik hakkab seda metsikut roosi võtma kunsti pähe. Kaubarase kultuurilise vahetegemise. Oskus ja siin loomulikult on ajakirjanikul kui kultuurikandjal, millest Juhan peegel sissejuhatuseks rääkis tohutud võimalused. Meie pilt võrreldes teiste maadega, näiteks Hispaaniaga, kus kirjaoskuse, kus kirjaliku sõna, tarbimise traditsioonid on suhteliselt lühikesed või näiteks postsotsialistliku või varakapitalistliku Ungariga erineb tugevasti nendest maadest tänu meie Totaalsele seotusele saksaga. Hispaanias kui ka Ungaris, mis on ju oma olemuselt väga erinevad maad, me näeme tohutut värviliste ajakirjade illustreeritud ajakirjade turgu. Samas puudub praktiliselt soliidne tooniandev relevantne Kesk-Euroopale, Kesk- ja Lääne-Euroopale iseloomulik ajalehtede soliidset ajalehtede struktuur. Nii et siin on Eesti ajakirjanduse valts, mis loodud juba mentaalses mõttes tõesti 100 aastat tagasi rohkem kui 100 aastat tagasi on püsinud heas mõttes muutumatuna. Küll aga. Kui ma vaatan väljast Eesti ajakirjandust ja seda, kuidas on kunagine vabaduse puudus ja seetõttu ka vastutuse puudus praeguseks asendunud probleemiga, et suurel osal Eesti ajakirjanikest, kellel on tohutud võimalused seeläbi, et nad valdavad ja haldavad avaliku sõna kuivõrd madalalt arenenud on vastutus riigi ja seda riiki kandva rahva ees. Ja siin peaks Tsiteerima vana Konrad Adenaueri ja ütles iga poliitika pidades silmas jälgi välispoliitikat, aga ta rõhutas iga poliitika ja olgu see meie jaoks ajakirjanduspoliitika. Olgu see meie jaoks see poliitika, mida esindavad ajakirjanikud. Ja poliitika on kui tema lähtepunktiks ei ole rahvuslikud huvid. Lõpetab paratamatult varem või hiljem laeva hukuga rahvuslike huvide arvestamist. Ma sooviksin igatahes palju rohkem näha, see on seotud meie riiklusega meie püsimisega. Meie identiteediga meie kohustusega meie missiooniga, millest kõneles täna hommikul ka Juhan peegel. See on see identiteet, mis on meid hoidnud venestamise eest, see on see identiteet heas mõttes eluterve natsionalism mis ei ole mõõt vaid peegel. Ja kui ma loen eesti ühe Eesti ajalehe juhtkirjast millest mulle kiiresti teatas hea kolleeg ja sõber Toivo tasa samal hommikul et see juhtkiri, mis käsitleb Eesti-Vene läbirääkimiste järjekordset vooru Sarnaneb pigem mõnele ITAR-TASS-i. Siis ma küsin kus on see vastutuse, kas tõesti liberaalsus või skuril arusaamine demokraatiast on jõudnud nii kaugele, et ajakirjanikud oma objektiivsuse ja demokraatiataotlustes unustavad ära selle, mis meid peaks hoidma meie rahvuslikud huvid? Seda eestlast ei saa ju ka kogu aeg nurka ajada ja ja käskida tal küüru selga tõmmata. Me oleme järjest avatumaks muutunud ja meil ei maksa arvata, et see, millest kirjutab või räägib, mida näitab ajakirjandus. Et see jää aitäh teadmatab. Tallinnas tegutseb piisav hulk saatkondi ja peale selle muid võrr riikide asutusi, nii et kõik vähegi relevantsus on kõik vähegi olulisem saadakse praktiliselt minutite jooksul ka välismaal teada nende hulgas, kelle langetada on otsused ja kelle teha on arvamus. Samas ei maksaga teistpidi unustada. Et Eestis Eestis toimuvast Lääne-uudise künniseni jõudmiseni on siiski veel väga pikk maa. See on niisugune kaksikprotsess ja kui meie ajalehed eelmise suve hapukurgihooajal kirjutasid nädalate kaupa bulla pääst, siis näiteks bulla päev Saksa ajakirjanduses ei ületanud mitte kordagi uudiskünnist. Kui tulla ajakirjandusele endale lähemale, siis see mõne aja tagune segadus ajalehe rahva häälega ületas uudisekünnise Saksa ajakirjanduses vaid ühel korral. Ja sedagi vasakpoolse kallakuga Frankfurter runud sous. Kes seda tõi? Kui ühte näidet selle kohta, mismoodi Eestis üritatakse pressivabadust lämmatada. Ja kui me räägime siin kas hiilgusest või viletsusest ja küsime nii, kas siis tõesti praegune aeg on, kuidagimoodi viletsa ei käi, ma ei annaks üldse niisuguse emotsionaalseid hinnanguid kas vilets või, või, või, või hiilgav, kas on hea või halb. Me läheneme väga kiirelt sellele situatsioonile, mis Lääne sotsioloogias on nimeks saanud kahe kolmandiku ühiskond. See on see tüüpiline kahe kolmandiku ühiskond, kus vähemalt kahel kolmandikul rahvast läheb hästi või suhteliselt hästi. Aga kus see läbib? On välditud, kui välised tingimused vastavatele kriteeriumitele on välditud. Suured sotsiaalsed kataklüsmina. Igatahes üks asi on jäänud muutumatuks. Ja ma ei oska samuti öelda, kas see on hea või halb. See on ainult minu välisvaade täpselt nii nagu ka 91. ja 92. aastal liiga 93. ja 94. aastal on süvenenud minus Eesti ajakirjandust lugedes. Aru saama et eestlase jaoks ei ole rõõmu allikaks mitte see, et tal endal läheb vaid see, et teisel läheb halvasti. Suur aitäh.