Tutvusin Artur Rinnega, kui ta hakkas laulma Eesti raadio estraadiorkestriga. Esimesel veebruaril 1947 oli ta määratud koosseisulise kõrgemaga kategooria vokaalsolisti kohale palgaga 1200 rubla kuus. Sellest, mis oli olnud mõned aastad varem, helistas tema nagu paljud teisedki eesti mehed vaikida. Esimesel veebruaril 1944 oli kuulutatud välja üldmobilisatsioon aastakäikudele 1904 kuni 23. Ettenägeliku inimesena teadis Rinne. Varem või hiljem tuleb munder selga tõmmata. Oli ju Kööbelsi juba aasta varem kuulutanud välja totaalse sõja. Nii otsustas rinne valida halvasti ja vähem halvast viimase võtta vastu kutse astuda sõjaväkke, ent mitte rinde võitlejana, vaid sõjakirjasaatjana. Vististi lubati, et tal pole vaja kirjutada sõjateateid eesliini kaevikutest roomates vaid piisab, kui ta laulab sõduritele olles propagandakompanii koosseisus. Nii ilmuski 22. juulil 1944 rindelehes foto kirja saatjast Artur rinnest kuulsinaadu Regilt, kes oli Rinnega ühtaegu Vanemuises, et keegi oli pannud selle fototeatrid teadetetahvlile. Kahtlemata, teades, et niisuguste asjadega Einaljatata fotost piisas, et alustada ülekuulamisi, mis viisid rinne 1950. aastal Siberisse. Mäletan, et lühikest aega enne vahistamist kohtasite rahumäe jaama perroonil tavakohasele küsimusele tere, Art tur, kuhu lehed vastaste mõru naeratusega kinni lähene. Kui kohkunud pärisin, miks ta seda arvab, ütles ta, et tal on juba mõnda aega Paadaga. Ent tõepoolest oli ta sõjas pääsenud lahinguist, laulis sõdureile Kehra laagris, mujal koordi isegi sinimägedel. Tollest ebatavalisest kontserdist jutustas üks seal võideldud kapral, kes oli aidanud propagandakompanii mehi võimenduse käima panekul välitingimustes. Elektrit ju ei olnud. Vajaliku voolu andis generaator, mida hoiti töös jalgratast sõtkudes. Rinne olevat laulnud kaks tundi järjest, selle aja jooksul polevat kummaltki poolelt kostnud ühtki pauku. Ehkki artistidele olid põgenemiseks reserveeritud kohad laevas, otsustas Artur Rinne jääda Eestisse. Tulgu mis tuleb. Tuligi Siber, ent tulid ka uued laulud ja uued esinemised, tuli taas rahva armastus. Eesti niinimetatud rahvakunstnikuks ei ülendatud. Kuulakem Priit Veebeli laulu õnnelik armastus, mida Artur Rinne ei saanud jätta laulmata ka sinimägedes. Oli ju selles uljast käegalöömist homsele päevale, mille nägemises rindesõdur ei saanud kindel olla. Seepärast seda laulu sõja ajal nii palju lauldigi, nii kodus kui rindel. Sõnade autor, näitleja Sergio slipp, dirigent Olav, Rootsi naise vend, suri 1942. aastal Kirovi oblastis, teadagi millistel asjaoludel. Kui ei tapetud, suri nälga.