Järgmisel nädalavahetusel meenutatakse tuhandetes peredes 57 aasta eest toimepandud kuritegu eesti rahva suurküüditamist. Mõõde Helju pidas alates 1942.-st aastast kuni surmani päevikut. Ta meenutab küüditamist nii. Kell kuus põrutati räige raginaga maast lahti terve toatäis rahvast. Pärast jäi ainult mõni üksik, kellest osa hakkas peremehelikult kapiuksi ja sahtleid lahti kiskuma, oma nina igale poole toppima, näitamaks, et me pole seal enam mitte keegi. Ainult üks käitus nagu külaline, istus diivanile, võttis mütsi peast ja hakkas albumeid vaatama. Hiljem ütles. Võtke kaasa, see on mälestus. Seesama inimene pani mulle kampsuni taskusse väikesed käärid, küüneviili ja hambaharja. Mõtlesin, oh jumal, mul pole ju enam midagi vaja. Ütles veel, et ta pole siin oma tahtmisega ja ma vastasin, et saame sellest aru. Ja siis olime Kuninga tänaval tühjas majas. Istusin akna all, silme ees läbi pisarate, paistmas punane telliskivisein, mis päikese kerkides järjest punasemaks, muutus. Kaks tegelast, ühel välkusid kuldhambad naerdes üksteise kätt surumas, õnnitlemas plaani täitmise ja ületamise puhul. Õhtupoolikul sõit mööda Tallinna maanteed kodust mööda akende ees needsamad oma heegeldatud kardinad raadiopoolse akna juures üks nurka natuke tõstetud, nagu ta õhtul minust jäi. Ja süda ei lõhkenudki, kuigi kuuldes neli aastat neid küüditamisjutte, mõtlesin ikka, et kui tullakse, suren samal momendil või lähen hulluks või igatahes suren Siberis. Öine bussisõit hommikuhämaruses ristijaam. Reedest oli saanud laupäev. Teine päev küüditati staatuses umbes 60 vaguniga, rong seisis nagu lohe, mille sisemusse meid hakati hirmsa kiirusega suunama. Ruttu-ruttu eesti keeles. Sest meie vaguniga tegeles üks sellest rahvusest ohvitser. Kui uksed olid kolinal kinni lükatud, oli aega küll. Mõned meie ja teistegi kompsud olid jäänud jaama esisele vedelema. Visati aknast nagu kätte hakka, kus Nad mõnele ära kulusid? Laupäevast sai, pühapäev? Olime ikka paigal ju polnud siis kogu ešelon veel täis topitud. Pärastlõunal hakati kiitma pangetäit kartuleid, mille üks miilitsanaine oli maha jätnud Tauli vagunisse sattunud eksikombel ja lasti välja. Kell võis olla umbes viis, kui hakati neid kartuleid 25 vaguniasuka vahel jagama. Aga me ei saanud sööma hakata, sest äkki läbistas seda 60 vagunilist lohet. Ränk värin, tõmme, ragin ja rappumine. Suur reis oli alanud. Keegi ei mõelnud enam söömisele. Kes sai, pistis pea aknast välja. Hakati laulma niisuguseid laule, mida jumal teab mis ajast polnud lubatud suhu võtta. Üks oli küll kõige ajakohasem. Kodu sinust pean lahkuma. Jää jumalaga, Sa. Seda laulumaa Eesti Raadio fonoteegist ei leidnud. Tegemist on saksa rahvalauluga, mille eestlased üle-eelmisel sajandil omaks võtsid. Küla panna, igaühel meist oma laul, selle sünge sündmuse juurde. Praegu kõlagu Koidula südamlik luule ja eesti rahvaviis.