Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaare esitleb Kristjan Port. Kohates midagi uut ja ebaselget, sõltub sellest arusaamise püüdlus sellest, kuidas me mõtleme, mida teame ja mida mäletame. Nii võib mõnikord juhtuda, et Grupp erinevaid inimesi seletavad ühte ja sama nähtust väga erinevalt. 1009. 50. aastal valmis jaapani režissöör Akira Kurossaval film Rashoman. Filmi sisuks on vihma eest varju otsinud võõraste seas alanud vestlus mille käigus ametilt raidur räägib metsast leitud surnud samu raist. Peagi jutustab samast samuraid preester, keda tema nägi samal päeval veel elusast peast koos naisega. Edasi kulgevad sündmused kohtus, kus on lisaks veel kohal oletatav mõrtsukas, samurai naine aga ka meediumi vahendusel surnud samurai ise. Ja kõik räägivad juhtunust oma versiooni. Võib oletada, et ka filmivaatajad suhtuvad ja mõistavad nähtud erinevalt taolist ühe ja sama nähtuse osas erinevalt arusaamade, seletuste olukorda, tuntaksegi kui Roshomoni fenomeni. Loomulikult ei pea sellegagi. Nõustuma juhtum meenutab nädalavahetusel alanud ja peamiselt USA suuri internetti tõid tabanud küberrünnaku kommenteerimisi. Selles loos asendab samurai surma ühe olulise nimeserveri virtuaalhukkamine miljonite päringutega, tänu millele tavakasutajate vajadusi ei suudetud teenindada, muutes siis mitmed tuntud veebiteenused kättesaamatuks. Üheks vaatenurgaks juhtun mõistmisel on algupärase Interneti-idee olla informatsiooni jagamise keskkonnaks. Algusaastatel peamiselt USA ja hiljem mõnede Euroopa ülikoolide vahel. Teaduslikku mõtlesime, teiseks lood enam arvestades infovahetuse keskkond, sellest sündivat kasu külma sõja võimalikul muutumisel kuumaks. Aga õnneks seda viimast ei juhtunud. Ja internetist sai kogu maailma teenindav närvisüsteem valimata, kas kasu saavad nurjatud või ühised ettevõtmised. Domineeris viimaste positiivne efekt ka oma modid turvalisuse garantiina, et teatud asju ei hakata kahjustama. Sama kordub argielus, kui inimesed usaldavad teineteist ega pea pidevalt selja taha vaatama. Paistab aga, et ka hea elu puhul kehtib samuti Roshomani fenomen kuna sellessegi suhtutakse ju väga erinevalt. Ise pidi mõtlevad eri asju teadvat ning teistmoodi mälestustega inimesed omavad heast elust konfliktseid, arusaami, mida saab nüüd tänu internetile levitada mitte ainult sõnumitena vaid ka rikkudes interneti toimimise eelduseks vajalikke kirjutamata reegleid ning kahju külvates internetti. Algupärase idee idealistlik eluperiood meelitas enda külge miljoneid andmeid, vaatavad seadmeid. Nõndanimetatud asjade internetis on beebimonitorid, veebikaamerat kassidele toituda seerivad kaadervärgid ja muu taoline. Millest ükski ei ole loodud halba tegema paradoksaalset ei ole neid loodud ka halba vastu seisma kuid just taoliseid Süütuna näiv vaid odava masstoodangu abil kasutamisel meelitavat andmevahetusevõimeliste asjakeste puhul rezile mürgine aines, millega primitiivse info jagamise repleksiga internet võib nüüd surma saada. Kasutajad oma süüdimatuse mugavuses jätavad muutmata sama süüdimatu ja mugava tootja poolt kõikidesse seadmetesse programmeeritud andmetel avatud uksed või uksekoodid. Odavus vabastage programmeerimise vigadest ja turvaaukudest. Küll aga garanteerib omal moel, et neid ei parandata. Infolevikeskkonnas on aga lihtne tallutada miljonit taoliselt. Seadmed täitma võõra käske, et need mürgitaks interneti toimimiseks kriitilisi servereid. Peamiseks meelt lohutavaks teemaks on väga süüdlase otsimine. Peavad selleks venelasi, teised hiinlasi, kolmandat teismelisi häkkereid ja nii edasi. Ühesõnaga tüüpiline näide Rashomoni fenomenist. Mainitud filmi hoiatavaks sõnumiks on ainult enda huvidest lähtuvalt maailmanägemusest sündiv lootusetus kogu inimkonna suhtes. Interneti puhul tahab ju igaüks seda vaid ekspluateerida ja ajada oma asja. Kuni sellest polegi enam asja. Keda ka huvitab, siis filmi lõpetas siiski optimistlikult. Seda küll varjatult, mille mõistmiseks peab aga igaüks vaatama iseenda sisse. Sest seal on tema ainukene tark