Tore oli viimaselt olümpialt kuulata kolm korda Eesti hümni tänaga meenutan pisut Eesti NSV hümni saamislugu. Esmakordselt ilmus kogumikus rahvalikke laule segakoorile 1944. aastal. Seal oli 25 laulu Jaroslavlis tegutsenud heli loojailt arrolt Ernesaksa Art Lepnurmelt kõrvitsat ja Eugen Kapilt. Jää kestma, kalevite kange rahvas on selles kogumikus toodud tavalise koorilauluna mitte Eesti NSV hümnina. Niisiis sai laul ametlikult hümniks alles hiljem ja avaldati juulis-augustis 1945 noorte hääles, rahva hääles ning sirbis ja vasaras. Ernesaksa Alton kogumikus veel kolm laulu. Mu isamaa on minu karm puhtad pihud mõlemad Lydia Koidula sõnadel. Me püha eesti kodumuld, Johannes Vares-Barbaruse sõnadega ja muud. Artur Vahter mäletab olevat kuulnud Ernesaksa alt, et Eesti NSV hümni sõnades tehti ikka ja jälle parandusi kokku üle paarikümne. Küllap oli vaja ka Moskva heakskiit. Sellest siis nii pikk haudeaeg. Olen püüdnud leida kinnitust kunagi kuuldule. Peale Ernesaksa kirjutasid hümniga teised Jaroslavlis olnud heliloojad ja et seda tehti koguni võistluskorras. Harri Kõrvits artiklis Eesti muusikaelust Jaroslavli päevil. Hümni loomist küll ei mainita. Lausa uskumatu meenutus on aga Artur Vahteril, kes juhatas seitsmenda Eesti laskurdiviisi orkestrit. See kõlab nii. 16. oktoober 1944 oleme elanud Tallinnas juba rohkem kui kaks nädalat. Vahepeal anti korraldus ära õppida kodanliku Eesti hümni. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Saime noodi ja tegimegi seda, kuid mängida tuli siiski ainult paar korda. Kes aga säherduste korralduse andis, jäägu mõne sõjaajaloolase uurida. Tahtsin siia juurde mängida Ernesaksa laulu me püha eesti kodumuld, kuid selgus, et seda pole lindistatud. Ehk võiks siiski mõni koor hoolimata paha Barbaruse tekstist selle laulu ära lindistada. Eesti hümni siinkohal mängida ei passi, et nõukogude aegne mitteametlik hümn oli ju laulupidude lõpulaul, Mu isamaa on minu arm.