154 William Shakespeare'i soneti. Sonett. Number 50. Nii ränk on reisida mul töötul teel kui maa on pikk ja meel on kurb ning hale. Kui õhtul mõtlen, mitu miili veel mind seegi päev tõi sinust kaugemale. Loom, kes mind kannab, loiult jalgu, veab, mu murekoorem, väsitab vaest tõbrast. Või mõistab ratsu peremeest ja teab, et see ei rutta kaugenedes sõbrast. Ei hooli loom ka õelayst kannu seest, kui veriseks tal torkan, vahel naha. Ta ägab vastuseks, kui valus neist on vähem talgumulda ägas paha. Sest mulle meenutab ju nimelt see, et rõõm on taga ees vaid nukker tee. William Shakespeare'i soneti number 50 luges Tanel joones.