154 William Shakespeare'i soneti. Number 92. Eks riisumin siis ära minust küsi, ent minu oma oled eluaja mu elu kauem, kui su arm ei püsi. Sest sinu arm vaid on ta võimaldaja ei ähvarda mind halvim ülekohus, kui vähim lõpetab mu elu varem. Su tujust sõltudes, ma oleks ohus, kuid näen, et ees mind ootab seisund, parem. Ei saa haavata mind olles muutlik kui hülgad mind, on see mu elu turm. Ma olen õnneõiguslike suutlik, sest õnn on sinu arm. Ja õnn on surm. Mis puhtust, aga plekk ei riku peagi. Sa võid ju olla võlts ja ma ei teagi. William Shakespeare'i soneti number 92 luges Riho Kütsari tõlkinud Haarald rajamist.