Raadios ja. 154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 97. Just nagu talv, mu eemalolek oli mu sõber sinust ainsast rõõmust aastas. Mis tarretus, mis pimedus sai voli, mis hall detsember kõik nii paljaks laastas. Ja siiski oli suvi, küpses saak ja tuli sügis tulvil raske süli kus paisus kevad, vallatuse taak, kui lese üsas kadunud kaasa tüli. Ent mulle näis ses viljakuse suures vaid vaeseid lapsi sünnitavata. Sest suvi ja ta rõõm on sinu juures, kus pole, sind ei laula linnud ka. Või kui, siis kurvalt, nii et lehtes puud on kahvatud kui kartes talvekuud. William Shakespeare'i soneti number 97 luges Aivar Tommingas.