Tere hommikust. Tere hommikust kõigile meie kuulajatele, keda on loodetavasti arvukalt sellepärast, et olümpiad on olümpiatud ja, ja väljas on endiselt suur talv, on külm, sajab lund vähemalt siin Tallinnas. Ja loodetavasti teil jagub aega ka meie seltsis tunnikene veeta, kaasa mõelda siis meie ühiskonna meie arvates kõige olulisemate hetke hetkeprobleemide üle ja tänane Vikerraadiost Rahva teenrite stuudio on mehitatud. Sellises koosseisus Margus Mets jätkuvalt skandaalide pealinnast Pärnust. Peeter Kaldre ja mina saatejuhina Aarne Rannamäe. Seni veel likvideerimata Eesti televisiooni palgal. Arutasime, mis me arutasime enne saadet, et mida võiks nagu täna jutuks võtta, aga iseenesest läks jutt linnugripi peale. Ma ei tea, miks, aga aga, aga me tõenäoliselt läksime kaasa selle hüsteeriaga, mille, mida meie meedia on siin kultiveeritud viimastel päevadel. Tõenäoliselt ka just seetõttu, et et linnugripp jõudis taas meile geograafiliselt lähemale, siis Rootsi esimesed linnud leidsid kinnitust, et on on surnud linnugripi või vähemalt surnud olnud surnud lindudel leiti linnugripi meist õigem öelda seda hullu viirust sees. No ma ei tea, kuidas teile tundub, kolleegid, aga mulle tundub, et praegu küll, et natukene nagu, nagu ülepaisutatud või me me seda ka seda juttu praegu rääkivast natukene nagu Taali paisutamise või seda hüsteeriat massidesse, et vaevalt et see, see, see olukord nii hull tuleb. Noh, mul on siin tänane Postimees, eilne Äripäev ees ja kui vaadata äripäevas, on suur pealkiri kahe nädala pärast on oodata linnugripijõudmist Eestisse. Haruldaste lindude pidajad juba praegu löögi all eelkõige on ohustatud veelinnud. Ja kui vaadata Postimees, siis linnugripile järgne Eestis tapatalguid linnugripp ei lähe Eestist mööda. Ma olen ise ka selle nädala alguses veidi nohune ja ja köhane, mõtlesin huumori ka, et ilmselt on linnugripp. Ja kui kuulen seda, et mõned inimesed juba internetist e-apteegist test püüavad hankida linnugripivaktsiini. Ja ilmselt pole kaugel aeg, kus, kui siia meie elektronpostkastidesse jõuab pidevalt nii-öelda potentsiravimite diagraja sellise reklaaminenda lausa igav päevased, siis ilmselt järgmisel nädalal peaks hakkama juba meie postkastidesse laekuma ka ka linnugripivaktsiini pakkumisi mille mõju ilmselt on pigem psühholoogiline. Ma usun, sest, et vaevatud tegemist tegemist tõelise vaktsiiniga on. Aga hüsteeria on hull küll. Ja aga mul tuleb meelde see, et mõne asja koha pealt on väga hea mälu. Ja ma mäletan seda, et kui Indoneesias need esimesed linnugripi juhtumid avastati umbes pool aastat möödas ja kui ta Türki jõudis, siis veel mitmed meie meditsiinieksperdid ministeeriumist ja mitmed ka linnuspetsialistid ütlesid seda, et, et see ei ole võimalik, et linnugripp jõuab Eestisse ja ei jõua sellepärast, et haiged rändlinnud ei suuda nii pikalt lennata. Väga kindlad argumendid, et see on võimatu. No kõigepealt öelda, eks ole, seda, et alles kevadel tuleb suur oht, kui, kui suured len, rändlindude parved hakkavad Eestisse jõudma ja teiseks teine argument oli siis tõesti see, et see nende vasikamasti lindude teekond on ju nii pikk, tuhandeid kilomeetreid, et linnugripp teeb puhta töö mõne mõne päevaga, eks ole, mingi 48 tunni sees, aga nüüd nad lennud kukuvad alla. Aga nüüd just hakkad neid samu spetsialiste lugema ja siis nendel on väga tõsised argumendid ja võtavad väga tõsiseid kaitsemeetmeid ette, nii et ma ütleks, et siin maailmas ei ole mitte miski kindel, et tõmbasin, võiks paralleeli veel Rootsiga. Sel nädalal tuli ka selline uudispommuudis, ütleme, et Rootsis avastati hullu lehma tõbi ja millegipärast oli Brüssel Euroopa liit just Rootsi tunnistanud selleks riigiks peagu ainsaks riigiks Euroopas, kus arvati, et hullulehmatõve levik on ebatõenäoline. Nii et tegelikult ei ole siin ka Euroopas mitte midagi väga-väga kindlalt. No selge on see, et sellisteks asjadeks peab valmis olema ja parem, kui ollakse valmis, mitte nii nagu nagu sa, Aarne ütlesid, et katastroofi ennast Pärnust, et nii nagu me ei olnud valmis Pärnu üleujutus, eks. Kuigi selle eest hoiatati, et pigem siis nagu hoiatada ja olla valmis, kui mitte hoiatada ja mitte olla valmis. Aga teisalt on mul, mul tuleb ikka meelde see, et et me oleme ise teinud ju siin aastaid tagasi noh, enam-vähem auku lugusid, kui, kui maailmas hakkas levima õigemini Aasias SARS Se kopsuviirus ja siis oli ju samamoodi, et SARSi tulek Eestisse, et noh, et see on ka ainult aja küsimus. Jaa, jaa, mäletan meil toimetuseski inimesed tõid juba respiraatorit kohale, et et, et valmis olla, et saaks nagu Aktuaalset Kaamerat toimetada farsi tingimustes. Aga maailma uudistes Sarson absoluutselt ära kadunud see pandeemia, mida, mida nagu ennustati SARSi puhul see nagu kuskile tühja auku vajunud. Ma millegipärast arvan, ma ei tea, ma võin olla küll siin väga sinisilmne, aga loomulikult linnugripp on olemas. Selle vastu ei saa keegi vaielda, aga see, et linnugripp muutuks selliseks pandeemiaks, nagu oli see Hispaania gripp, mis siis eelmise sajandi pärast esimest maailmasõda puhkes, Madis läks hauda ju 40 miljonit inimest. Ma millegipärast arvan, et sellist asja ilmselt ei tule ikkagi. Nojah, eks see linnugripp pole ju praegu jõudnud juba sinna Aasia-Euroopa piirile suurlinnadesse nagu Kairo ja Istanbul ja mis on tõesti rohkem kaugelt rohkem kui 10 miljonilinnad. Ja, ja praegune nagu elu näitab küll seda, et ei sure seal keegi ja, ja mis veel naljakam, isegi nagu turism ei, ei vähenenud nendesse paikadesse, ikka ikka minnakse siitsamast Euroopast minnakse kus. Ma rõhutan just seda, et mispärast siit Euroopast eurooplased teadupärast on, on pisut nagu teadlikumad ja haritumad Ettevaatlikumad oma elu nagu riskikausile panema, et teid ei taheta minna, aga ma ei ole kuulnud, et Türki või Egiptusesse oleks nagu reisid, vähenenud. Kuidagi mulle meeldis Markuse lause, mis enne saadet ütlesid, et tundub, et Eestis on eeloleval suvel näiteks tunduvalt suurem tõenäosus saada endale AIDS külge. Kui kui linnugripp astub kuskil rannas kogemata süstla otsa ja ongi, nagu öeldakse kõõga aastad linnu, linnu, selle välja heita, siis võib-olla juhtub midagi. See võib nii olla, nii et. Annaks jumal, et see nii oleks. Muidugi väga palju on meil ju ka meedias räägitud ja, ja paljuski spekuleeritud just nimelt see sõna on õige, sellepärast et kui asja ennast käes ei ole, siis siis ei oska ka öelda, et, et kas, kas meie riik ja meie vastavad ametkonnad, kes selle asjaga nagu hakkavad tegelema on siis valmis või, või ei ole valmis olnud just seesama näide, et et oh ei, see linnugripp meile ei jõua ja, ja enne kevadet kindlasti mitte ja vaesed linnud surevad nii kiiresti, et nad ei jõuagi siia lennata, eks ole. Noh, see on juba osutunud valeks. Mis teeb muidugi ettevaatlikuks, et noh ei, ei, mitte ei olda valmis, ei taha ma praegu öelda, aga teadmised sellest asjast on ikkagi niisugused, et et kui isegi spetsialistid, kes, kes on nagu oma elu ja töö praegu pühendanud selle probleemi lahendanud, mis selle siis ei oska öelda, et millal ja millises vormis ja, ja noh, ühesõnaga ei, ei suuda ennustada nii-öelda vaid lähtuvad umbes samasuguses täpsusest nagu, nagu Tallinna ilmajaam mõnikord ilma ennustamisel, et et see teeb nagu murelikuks. Teine asi on muidugi see, et vaadates seda, kuidas meie perearstid on, on tööga üle koormatud juba niigi ja kui tuleb kevad, siis teatavasti ka muud gripiviiruste tüved hakkavad siin laiutama ja, ja vaesed arstid langevad kokku töö raskuse all, et kui linnugripp ka veel tuleb, siis nii-öelda ehku peale arsti poole pöördujad on muidugi kindlasti palju rohkem ja, ja vot see, see võib tulla nagu suureks probleemiks. Eks ma arvan küll, et see lähenev linnugripp saabuv linnugripp ei kujuta nii palju oht ikkagi inimestele, aga tal võivad olla väga tõsised mõjud meie majandusele, eriti sellised noh, ütleme linnu linnukasvatusele. Kuigi Eesti ei ole Euroopa liidu ütleme, üks suuremaid linnuliha tootjaid. Kuid siiski, kui ma mäletan seda, et talle on ju nii-öelda võidelnud viimane kuskil poolteist aastat samane loosiga pidevalt ja see on viinud ta majandustulemused sügavalt kahjumisse ja linnugripimõju näiteks Prantsusmaal arvataksegi see, et see on täiesti hävitav põllumajanduse, kogusid kogu ilukasvatuse sektoril, mis Prantsusmaal üks suuremaid linnulihatooteid üldse. Ja kuna inimesed juba praegu on linnuliha ostmine kauplustest vähenenud tsirka kolmandiku võrra, mis võib ka edaspidi veelgi suureneda ja teatavasti on just linnuliha see liha, mida maailmas kõige enam üldse üldse süüakse. Et selle kaudu võib olla tegelikult noh, mõju meie toitumisharjumustele ja, ja põllumajanduse teatud liikide tegelikult palju suurem kui konkreetne oht inimeste tervisele. Jah, aga naljakas on see, meie, meie need vastavate ametkondade sellised kõlavad kinnitused, et Eesti on linnuklipiks valmis. Ma olen jälginud aga, ja ise ühte dokfilmi kommenteerinud Eesti televisioonis, no tegelikult valmis ei ole tunduvalt rohkem valmis riigid kasvõi Uus-Meremaa või Ameerika Ühendriigid ja Eesti-sugune riik on järsku, on selleks valmis, samal ajal tõepoolest on ka meil seal olnud juttu ju nende inimestega, kes, kes suhtlevad, ütleme, perearstidega, perearstidest oli siin juttu, et see perearst võib-olla isegi võtab selle analüüsi proovides tuvastada, et kas tegemist on linnugripiga või mitte, aga seal pidid sellised tehnilised nüansid olema, et kui sa analüüsi võtad, siis sa pead selle analüüsi toimetama laborisse. See pidi olema täiesti organiseerimata, et kes selle analüüsi perearstikeskusest laborisse viib. Tuleb välja, et selle analüüsi peab viima perearst, ise, tekib küsimus, kust tal see aeg on, kuid millega ta siis vii oma autoga sõidab? Noh, sellised elementaarsed asjad on organiseerimata teatada seda, et meil on 5000 voodikohta ja sellega ongi Eesti valmis. See, mul tuleb ikka meelde veel siin väga sageli. Laupäeva hommikul räägime Andrus Kiviräha räha artiklitest, et mis sama päeva Päevalehes on siis minu meelest oli tal päris hea võrdlus, et noh, Eesti on valmis umbes sama palju kui kui ütleme siis taat, kes on 80 aastat ära ja ma nüüd parafraseerida tema kirjutist 80 aastat ära elanud ja mõtleb, et ma nüüd otsustan surra, et kui surm tuleb, siis ma olen valmis. Tegelikult ega Eesti valmis ei ole ja ka tänases Postimehes on Saaremaa Kaarma vallavanem Küllo Veevers on kirjutanud kirja põllumajandusminister Ester Tuiksoo ja toonud näite, kuidas Saaremaalt tema valla territooriumilt leiti üks surnute linn ja kuidas inimene helistas vallavanemale ja siis said suure. Üllatusena saigi vallavanem teada seda, et, et niimoodi palutataktsiinimistelgi teha, aga vaesed vallavanematel ei ole keegi mitte midagi öelnud, et mis nemad nendest uuringut lindudega, millest neile helistatakse edasi peale peavad hakkama. Nii et tegelikult see näide, kuidas jälle omavahel ametkonnad ei kontakteerunud ja piisavalt koostööd. Ma ütleks küll, et siin tuleb probleeme veel küll ja küll. Eks muidugi noh, me saame piirduda ka siin nagu muugi ajakirjandushoiatusega, et eriti just lastele lindude toitmine ja surnud lindude näppimine ja nii edasi, ainult ühineda nende nende väga tõsiste hoiatustega ka, muidugi kui, kui see gripp peaks jõudma meie Lääne-Eesti saartel, eks siis noh, vot nüüd siis õlireostusega seoses. Me rääkisime tuhandetest hukkunud lindudest ja nendest on kahju ja päästa neist seal keila Keila linnuhaiglast välja vist 65 lindu ainult nii-öelda kas terveks raviti ja ära ära puhastati, aga mis saab meie Matsalust ja mis saab ka, ütleme Saaremaa Hiiumaa, nendest lindude pesitsemise kogunemiskohtadest, et see, see on nüüd omaette omaette teema, täiesti. Aga, aga veel kord ootame, ootame asja ära ja üks tark on öelnud, et tõe kriteerium on praktika, et vaatame siis, mismoodi ollakse valmis või ei olda valmis ja mis, mis tegelikult hakkab, hakkab juhtuma, ainuke, kõige hullem asi, mis, mida, mida tuleks vältida, on kindlasti paanika. Et paanikat ei ole vaja. Tuleme muude teemade juurde tuleme. Miks tuleme selle ringtantsu juurde, mis ikkagi käib nii et meie, meie presidendi ümber värske uudis on nüüd see siis juba küll eilne uudis, et, et need, kes need lapsed siis, kes pidutsesid ja napsitasid ja ja suitsu tõmbasid presidendilossis. Et need on oma karistused kätte saanud ehk siis politsei käitus täpselt risti vastupidi sellele, mida nagu avalik arvamus läbi meedia läbi arvamusartiklitega, meie saate siin nagu soovitused, et ärge jumala eest jätke need lapsed nüüd rahule, et nemad ei ole nagu antud juhul milleski süüdi. Trahve ei ole küll suur, 120 krooni per laps, aga aga ometigi trafon trahv ja ja mõnele võib see mõjuda, noh, mitte väga hästi. Või mis teie arvate? Ma ei tea, mina mõtlen natukene teisiti, et et lastel kasvab, sündis süüdimatuse alati nende, et nad teavad nagu ette, et nende tegude eest nemad ei vastuta, vastutab nagu keegi keegi teine. Ja ma arvan, et kui mõned lapsed seda juhtunud lehest lugema, raadiost kuulma, et need selline tegu on ka nende jaoks ikkagi mingisugused kaasneb mingisugune karistus noh, mis ei ole mitte kolooniasse saatmine ega vangi vangipanek ega ihunuhtlust. Et olgu see või 120 krooni, eks see paneb nagu mõtlema. Et päris nii see ei olegi. Ei, sul on ilmselt nii-öelda lapse tasandil õigus või, või, või suhtes suhtetasandil vanemad laps. Aga me oleme rääkinud seda probleemi natuke laiemalt ja ja just selles kontekstis, et, et noh, vastutavad ikka valed inimesed või, või, või, või ütleme, vastutus pannakse alati nii-öelda madalama astme ametniku peale. Noh, antud juhul on ka laps nii-öelda võrdub madalam madalama astme, eks ole, see, et need peod said toimuda, see, et ligipääs presidendilossi oli niisugune, nagu ta oli seda, et julgeolekumeetmed olid augulised nagu Šveitsi juust ja nii edasi ja nii edasi, noh kõik need tuttavad teemad. Et nii, nii täpselt ka õlireostuse puhul, eks ole, toodi nii-öelda ohvrialtarile hoopis teised, kuigi karistused olid, olid väikesed. Siis see see oli nagu, nagu probleem, mida me siin saates ka Varem oleme rääkinud, aga mis seal siis oleks nagu tahtnud selle loo juures, et oleks karistatud ma tea seltsimees Tarmo Mändi või siis siseministrit või? Minu meelest on see, see asi on no ma pean tunnistama, minu jaoks on see teema ammu juba ammendatud, tena ammendanud, sellepärast et on vastu võetud otsused, et süsteemi tuleb muuta ja vaatame siis, kas süsteemi Kadrioru lossi kaitsesüsteemi muudetakse või mitte. Aga noh, see, et lapsed karistada said selles mõttes ma nagu mõrgusega ühte meelt, et et ma arvan, et neid oli tuhandeid noori, kes, kes jälgisid seda, et kas karistatakse siis või mitte suurte ässade lapsi, sellepärast et noh, selge on see, et Kadriorus ikka tavaline Antsla koolitüdruk vist ei käinud seal oli ikkagi tegemist ju presidendi, lapselapse tuttavate ringiga noh, selles mõttes karistus järgneb vältimatult ole sa kes tahes. Selles suhtes ma nagu ei, ei nuriseks. Et tegelikult kaudselt saavad karistada või ütleme, ka otseselt saavad karistada ka nii-öelda presidendi kantselei kõrgemad ametnikud, sest et kui viimase nädala jooksul on tulnud üsna mitu vihjet sellele, et Arnold Rüütel siiski ei kandideeri järgmistel presidendivalimistel siis kui tuleb uus president Kadriorgu, siis ilmselt kaotab suure osa sellest ametkonnast niikuinii oma koha. Uus president alustab tühjalt lehelt. Kui sedasi Itaalia ei oleks olnud, ma arvan seda, et oleks Arnold Rüütel võib-olla tõsisemalt mõelnud selle üle, et kandideerida uuesti, et see skandaal oli üks selline Juske küll väline tegureid, mis tegelikult võib väga palju mõjutada tema. Kõik sa võtsid nagu sõnad suust, ma tahtsin teie arvamust küsida, et kas selle skandaali nagu presidendi uuele kandideerimisel ka mingisugune mõju on sina, Margus arvanud, et, et on, ma arvan, et väga suur. Ma arvan, et kindlasti on ja ja ma muidugi ei tea, kuidas on lugupeetud presidendi ja tema, tema kodus omavahelised suhted, aga ma arvan, et kindlasti kui Arnold Rüütel Tal otsustab või tahab otsustada, kas kandideerida või mitte, siis küsib ta arvamus ka Ingrid Rüütel igast. Ja ma olen millegipärast veendunud, et see skandaal ilmselt tegi proua Rüütlile selgeks, et abikaasa võiks siiski loobuda kandideerimisest. Ja noh, igasuguseid märke loetakse ju ja, ja loeti välja ka ju, kui oli presidendipaari vastuvõtt Iseseisvus päeva puhul, siis oli Ingrid Rüütel rahvariietes. Ja ta eelnevalt ütles, et viimast korda ma tulen välja rahvariietes. Nii et see on nagu siiamaani kõige selgem vihje olnud sellele, et võib-olla täiesti Arnold Rüütel ei kandideerinud. Nojah, presidendi abikaasa mõju kindlasti ei saa alahinnata, seda enam, et ta paneb ka osa süüd, nagu pressi peale ajakirjanduse peale ütleb, et et press on selleks piisavalt panuse andnud. Et ta, et ta ei sooviks Arnold Rüütli jätkamist. Ei, sellel lausel ei ole küll kuskil nagu laiendite ja ega, ega ega kommentaariga põhjendust, et et mida täpselt siis antud juhul proua Rüütel ajakirjandusele süüks paneb. Noh, eks see lasteskandaal ole nagu, nagu üks asi kindlasti. No kui sa lugesid või kui me jälgisime presidendi kõnet iseseisvuspäeva puhul Estonias, siis seal oli terve lõik pühendatud ajakirjandusele, mis oli nagu samas võtmes, kus heideti ette seda, et ajakirjandus võiks lähtuda ka mõningatest eetilistest normidest, mida, mida ta teinud ei ole. Päris selge vihje selle sündmuse kajastamisel minu meelest. Noh, ma ei tea, minu arust otseselt Et Arnold Rüütlit ei ole ju selle skandaali jooksul väga väga nüpeldada, mõtlen isiklikus plaanis, seda oleks võinud palju räigemalt teha, ajakirjandust tema suhtes oli minu meelest suhteliselt nagu kaubaklike viisakas. Et mul tuleb jälle meelde selle õppima nädala äripäeva üks artikkel, kus Peeter Raidla väga otseselt pöördus presidendi poole ja tõi paralleeli paralleeli eelmise presidendi Lennart Meriga. Et et Arnold Rüütlit võib-olla tõesti oleks selles eas õige hetk minna nii öelda väärikale vanaduspensionile, et see on nagu tegelikult ka sportlasele, et sa pead oskama nagu õigel ajal lahkuda, et sul sinust jääks hea mälestus, et kui sa lased selle vindi üle, mõtled, et ma, ma ponnistan veel veel jaksan veel, aga tegelikult tuleb su karjääri hoopis järsem, järsem langus ja sellise langustrendi hetkel või jumal hoidku, lõpus tegelikult poliitiliselt areenilt lahkuda on tegelikult kaos, siis jääb ka sinust hoopis teine mälestuspoliitikasse. Jaga Jazad vedel jah, ma tahtsin ka öelda, et tõepoolest, et see, see kadriorgia või laste pidutsemise skandaal olla presidendile erilist pitserit tõepoolest ei vajutanud, pigem vastupidi. Tuleb meelde üks küsitlus, kus kuus tema populaarsus eriti just noorte hulgas pärast seda skandaali hoopis suurenes. No ma ei tea, ilmselt noored mõtlesid, et noh, lahe vana pidu panna, pidu panna, noh, see selleks, aga minu meelest tunduvalt tõsisema hoobi ja selle võttis ka ajakirjandus päris kurjalt üles, oli ju see, kui president iseseisvuspäeva asemel kasutas sõna võidupüha. Soovides siis paraadil on, selle üle andis ju küll. Tere, jaamade hommikuprogrammides küll leheartiklites, küll telesaadetes oli ikka päris päris selliseid iroonilisi ja päris lõikavalt iroonilise sõna võtta. Kui mina ei tea, muidugi me keegi ei tea, mis, mis nagu presidendi peas toimub ja kas ta, kuna ta oma arvamust selgelt ikkagi välja öelnud ei ole, et kuhupoole, nagu ta võib-olla hommikul kaldub ühele poole ja õhtul teisele poole. Et igapäevased elu ja töö ja sündmused, mis vis pidevalt peale tulevad, mõjutavad seda arvamust, aga aga mulle millegipärast tundub, et ta ei ole ise seda otsust veel langetanud ja käib väga tihe sebimine tema ümber, et ta langetaks seda ühes või teises suunas. Ja kahtlemata abikaasa arvamus on, on väga oluline, aga, aga noh, kuna tegu on sellise institutsionaalse ametipostiga, et ei ole niisama siis on seal kindlasti ka väga palju teisi tegijaid ja ja ma kujutan ette, et nii Tarmo Mänd kui ka Villu Reiljan, noh, väga tahaksid näha Arnold Rüütlit jätkamas ja, ja kui me võtame president nagu enda peale siis noh, kui ta, kui ta seisab nüüd ja peegli ees ja mõtleb, eks ole, siin ma olen noh, normaalses ütleme vanemas eas, kui väga hea, väga hea tervisega väga suure rahva toetusega. Miks ma siis ei võiks nagu jätkata. Ja ja kui, kui see töö pakub talle mingisuguseid ka igapäevaseid selliseid positiivseid elamusi ja, ja siis, siis on väga-väga-väga raske, eks ole, loobuda. Aga minu meelest ajakirjandus ja poliitikud on natuke liiga kinni probleemis, et kas Rüütel otsustab kandideerida või mitte. Et ei ole ju olnud tegelikult sellist avalike väljaütlemistega, rääkimata avalikkust, arutelu selle üle, et kes Eesti uus president olla võiks, et need on hästi sellised und. Säärased vihjeid, et kindlasti on noori väärikaid, hästi maailma ja keeli tundvaid eestlasi, kes võiks selle ametkoha vastu võtta, aga konkreetsetest persoonidest siiski räägitud ei ole. Võib-olla isegi vastupidi, et isegi Tõnis Palts on teinud siin väga sapise vihjet, see president on üldiseks, väga mõttetu mees ja minu meelest oli vist kas kaardid tarand kirjutas, koguneb kogu see presidendi institutsioon on täiesti mõttetu ja võiks eesti riigis olemata olemata olla. Nojah tuleviku tuleksin tagasi presidendi abikaasa sellise avalduse juurde, press on, on, on andnud piisava panuse just selleks, et et mitte enam nii-öelda oma kandidatuuri üles tõsta ja mitte üldse tahta enam Kadriorus olla. Mulle siiski tundub, et, et see nii-öelda see kadriorgiaaegse laste skandaal ei ole, see ei ole see määrava tähtsusega siin targad pead on, on ennustanud, et ja ma alguses suhtusin väga suure skepsisega sellesse, et Arnold Rüütli puhul nii-öelda tema tema punane minevik ja, ja tema nii-öelda kompartei aastad võetakse teise ametiaja eel väga tõsiselt ülesse, ma arvasin tõesti, et noh, milleks enam. Et noh, ei ole mingit mingit põhjust, 15 aastat on uuest riigist uue riigi sünnist möödas ja, ja kui see ei olnud oluline eelmise valimisprotseduuri ajal, siis mis siis nüüd enam, eks ole rääkida. Aga mida rohkem läheb aeg edasi, seda, seda rohkem mulle tundub, et see, vaat just see, see teema võib saada nagu otsustavaks ka vaatame ordenit jagamisel, eks ole. Kui, kui lõhki läksid jällegi arvamused kuidas ujus välja see tema kõne 88. aasta veebruarist ja, ja oleme tegelikult ausadega. Ega me Rüütli nii-öelda kompartei aastaid, Me teame üldjoontes tema ametikohti tema noh, kõiki neid, aga, aga, aga midagi konkreetset ei ole ju nagu välja toodud. Ehk just need, need väga rasked sõnad, mida me loeme sealt 88. aasta kõnestamis väidetavalt Eesti televisiooni arhiivist on, on kadunud. Kuidas meil üldse veendunud, et see kõne üldse arhiivis on olnud kunagi ja kui on kadunud, siis siis ilmselt see, see kõne tekst on ju teada, et, et see ei ole nagu noh, nii nii tähtis asi, aga, aga vot just need detailid, mida hakatakse siis nii-öelda päevast päeva pilgutama meediasse, avaliku arvamuse, et, et vot just see võib saada seekord otsustavaks. Nii, nii kummaline kui see ka ei ole. Jah, see on nagu tõepoolest kummaline ja ja kogu see, see poleemika, mis nüüd nende organite jagamise ümber puhkes see kiskus, kiskus üles või kiskus lahti need haavad, mis tõepoolest, et juba 90.-te esimesel poolel tundus, nagu on nagu kinni kasvanud, kedagi enam ei huvitanud, on see kommunistlik minevik siis olnud või ei ole ja noh, selles mõttes ei huvitanud, et see ei olnud ühiskonnas debati teema oli nagu vaikiv kokkulepe, et noh, olid, mis olid, see sind ei takista edaspidises karjääris, kui me võtame selle praegu väga kõrgetel juhtivatel kohtadel, Eesti poliitikas on kõik ju suur osa inimesi, kellel on olnud suuremal või vähemal määral päris olge kommunistlik minevik. Võtame kas või ma ei tea, võtame peaministri, võtame majandusministri, kui me otsime mingisuguse stenogramme või artiklid, ma arvan, et igaühe kohta võime leida mingisuguse teksti, kus ta, ma ei tea, 85. 86. 27 87. või 88. aastal ütles midagi, mis, mis tänapäeval tundub nagu hästi õõvastav, noh, nii nagu praegu toodise Rüütli kõne näiteks ta ütles, tagasipöördumis kodalise vabariigi juurde ei ole ja nõnda edasi. Et ma ei tea, kas, kas, kas peaks nagu uuesti siis selle kokkuleppe sõlmima või tegema uuesti mingisuguse veelahkme või tegema nii nagu Saksamaal tehti Stasy agentidel mingisuguse piirini oli lubatud kõrgetes riigiametnikes ametites olla ja, ja edasi mitte. Ma ei tea, aga mulle nagu ka tundus, et see rong on juba ammu läinud. Ju siis ei ole, kui see ühiskonnas niivõrd teravat vastuolu tekitab, veel. Ma kardan seda või mitte, kardan või arvan, et Arnold Rüütli puhul ei ole minevikus väga suuri saladusi, et ega tema punaminevik ei ole tegelikult teadmata olnud kõigi nende aastate jooksul sealt midagi eriti räiged valimisperioodil välja tuua minu meelest üsna üsna raske. Jaa. Ma tooks paralleeli näiteks teises Eesti endise tipp-poliitiku Edgar savisaarega, siis mida rohkem meedia ja avalikkus teda tegelikult nüpeldas, mida rohkem ta on toonud välja tema skandaale all, oli see lindiskandaalid, mingit tema kõne, kõnekatked, kommunistina? Keila-Joa maja afäär, seda enam tema populaarsus on kasvanud, populaarsus ei ole tegelikult haavata. Tänasel hetkel võib öelda seda, et ei ole teist poliitikut, keda oleks nii palju nii-ütelda, et kui on Edgar Savisaar ja samas ta on hetkel endiselt kõige populaarsem poliitik Eestis. Et kas Arnold Rüütli puhul ei hakka toimima tegelikult seesama asi, et mida rohkem nii-öelda opositsioonipoliitikud, mida rohkem ajakirjandus avaliku elu tegelased teda nüpeldada hakkavad, seda rohkem tema populaarsus selle presidendikampaania ajal kasvab. Inimesed on erinevad ja mõnel mõnel on kasvanud peale, olid tõesti ninasarviku nahk, aga, aga kõik, kõik ei ole nii nii paksu nahaga ja nende kahe mehe, kui sa hakkad neid võrdlema, siis nende nende rollid on ju ikkagi erinevad. On olnud, eri on olnud erinevad minevikus ja seda enam erinevad on nad praegu. Ja vot siin ma vaidlen sulle Margus vastu, et. Arnold Rüütli punaminevik on teada, aga see on teada nii-öelda abstraktselt oli jah, tippnomenklatuur oli tippkommunist oli ametikohad. Moskva, kõik on nagu üldiselt teada aga, aga võib-olla võib-olla mingisuguste otsuste langetamisel tol ajal ja ütleme ka paratamatult pidi väga paljudele või, või kui mitte väga paljudele, siis nii mõnelegi inimesele väga väga palju kurja tegema. Ja, ja see, see allkiri mingisuguse kurja tegemise koha pealt võib jällegi välja ujuda ja, ja kindlasti see mõjutab noh, niivõrd palju seda, seda suhtumist, et et noh, ka siin ütleme nii-öelda rahvuslikult mõtlevatel kommunistidele me ju teame küll näiteid, eks ole, kui kui, kui mida, mida ette heidetakse ja mida võib ette heita ja, ja ma, ma ei taha hakata neid näiteid praegu siin toomast. Ma, ma tõesti ei taha nagu seda seda, seda, seda vana viha jälle üles üles kütta, aga aga samasuguseid lugusid võib leida nii nii kõige rahvuslikult mõtlevate inimeste puhul, et midagi neile on ja arhiivides on olemas need dokumendid. Minu meelest kogu see presidendidebatt on tegelikult rajatud äärmiselt vildakas alusel. Jutt käib sellest, et kõik ojad nagu pöialt ja tahavad teada saada, kas Arnold Rüütel kandideerib või mitte. Et kui ta kandideerib, siis nagu teised, tõstame kõik käpad püsti, et no selge, juuda läheb läbi. Samal ajal on teada ju näiteks, et Arnold Rüütel ei saaks ju rahvaliidu ja isegi Keskerakonna häältega riigikogus läbi teps mitte minna. Eeldatakse juba seda, et ta peab minema valijameeste kogusse samal ajal. Küsimus ei ole ju mitte selles, mida üks või teine on teinud minevikus. Kuna Eesti presidendiks võib saada alates 40.-st eluaastast, siis järelikult tuleb ka uus president kindlasti sellest põlvkonnast, kes on mingil määral seotud selle nõukogude perioodil. Küsimus ei ole minu meelest minevikus, küsimus on ikkagi selles, et Eesti on piisavalt kaugele arenenud riik selleks, et meil oleks president, kes veaks nagu öeldakse, eesti rahvusvahelist vankrit. Et ta praegu ja tulevikus oleks võimeline kaasa rääkima Eesti jaoks väga olulistes, eelkõige välispoliitilistes küsimustes. See on tegelikult Arnold Rüütli puder number üks. Eriti kui me võrdleme teda kasvõi Lätti või ka miks mitte Leedu kolleegiga või miks mitte ka Poola Kwaśniewskil ka, eks ole. Et see on nagu põhiline asi ja kõik erakonnad ju välja arvatud, rahvaliit siis räägivad sellest, et Eestil oleks vaja sellist presidenti, kes viiks Eestit edasi. Aga kui räägitakse tulevastest valimistest, siis kõik ootavad, näpp suus, kas Rüütel kandideerib või mitte. Lugu kõik on ühel arvamusel selles, et Eestil peaks olema selline president, kes suudaks neid asju korraldada, siis istuge kokku, leidke kandidaat ja valige ta riigikogus ära, aga mitte mitte ärge lootke selle peale, et äkki Rüütel ei kandideeri. Nojah, siin on, sinul võib muidugi nõus olla, aga siin võib ka mitut moodi vastu vaielda, et esiteks Kadriorus ei tehta Eesti välispoliitikat ei pea tingimata tegema, ehk ma tahan öelda seda, et Eesti võib saada väga väärika, väga hea, väga puhta minevikuga ja üldse kõige kõige ja väga-väga presidendi. Aga ta ei pea tingimata olema nii-öelda välis välisvankrivedaja. Kuigi põhiseaduses on kirjas, eks ole. Presidendi paragrahvi esimese punktina, et ta on nagu Eesti. Ei, ma ei mõtlegi, et president teostaks välispoliitikat, ta mõtleks seda välja, aga kui vaatame kas või seda, kui, kui sageli käivad presidendid välisvisiitidel, kui palju nad kohtuvad oma välismaa kolleegidega, siis see noh, Keila kuju või see avaliku avalik välispoliitika ühe riigi välispoliitikakandja peaks olema selline, kes suudaks seda sõnumit ka oma kolleegidele edastada ja rahvusvahelistel areenidel sel teemal sõna võtma. Et ma olen Peetriga selles mõttes nõus, et ega Eestis ei pea nii-öelda omaette välispoliitikat tegema, see presidendi institutsioon teeb tegelikult president, kuid persoon kui välispoliitiline persoon riigi kehastusi, selliste ju Lennart Meri puhul oli selge see, et vahel tekkisidki nii-öelda lahkhelid, et tolleaegse välisministeeriumiga, et tehti justkui veidi kahte erinevat välispoliitikat aga igal juhul oli, oli tema nii-öelda tema kõned, tema isiklikud vestlused teiste riikide presidentidega paga, mitmeski küsimuses, need, mis asja Eesti asja edasi aitasid. Ja loomulikult ma olen teiega nõus selles mõttes, et, et kui me ikkagi rahvusvahelistes uudistes proua Freiberg at ja tankur Kwaśniewskil, need, keda sa nimetasid näeme, eks ole, pidevalt ja mitte, aga üldiselt oli president. Ja meie presidenti ei, ei kordagi siis loomulikult noh, see on, see on koolijüts isegi selge, et me tahaksime näha nähtavat president ja paraku meie president, kes on suuresimees. Ta teda ei ole näha, teda ei ole kuskilt otsast näha ei, ei, ei koduses koduses selles meediapildis ega ega ka Eesti esimesest välis, välispoliitika asja ega ka rahvusvahelises meediapildis. Aga võib-olla meie parlamendile ja valitsusele sobibki selline president et see on ka üks põhjus, miks ei ole väga kardinaalselt uut kandidaati otsima hakatud. Elemente just noh, selle eelmise jutu jätkuks ikkagi murelikuks näiteks see, et meil on sinihiljuti olnud väga teravaid, selliseid välispoliitilisi küsimusi, mis mille osas me oleme löögi all olnud kas või see Vene-poolne piirileppe tagasilükkamine või siis gaasitrass. Ma ei tea, võib-olla, kui, kui president käib välismaal ja räägib oma, ütleme seal Lääne-Euroopa kolleegidega, võib-olla ta räägib Neile ja ütleb, et vot meil selline mure, et meil nagu piirileppe pärast mure ja me tunneme Venemaa survet või meil on selle gaasitrassi pärast mure. Võib-olla see, võib-olla see on täiesti, võib olla Arnold Rüütel väga aktiivselt võtab sõna sel teemal. Isiklikest kohtumistest stenogramme vist ei tehta? Ei ole võimalik kontrollida, võib-olla. Aga millegipärast ma arvan, et see vist päris nii ei ole. Ja muidugi, teine asi, sa ütlesid muidugi seda õigesti, et. Rüütli teema ei peaks üldse olema nii teravalt üleval kui, kui teised erakonnad, eks ole, suudaksid kokku leppida, aga, aga selles ongi küsimus, et Eesti erakonnad ei suuda ka omavahel kokku leppida. Et see maadejagamine, see Andrese-Pearu värk, see, see on, see on nii nii sees, et et ei suudetagi ühist ühist kandidaati leida. Ja, ja sellepärast ongi nii-öelda nendel teistel jõududel, kes, kes noh, on nagu, nagu on selle vaese Arnold Rüütli taga on, on alati manipuleerimise võimalusi ja saavadki mängida neid mänge, mis, mis, mis tegelikult ja need hästi meelde tuletame siis need mängud ja omal ajal tõidki Arnold Rüütli Kadriorgu. Et ta oli täiesti maha kantud, mees, mitte mitte keegi ei teinud temale panust peale peale Villu Reiljani ja ometigi tulemus oli see, nagu ta, nagu ta oli. Ootame ootame ja loodame, et et kadriorust tuleks muidugi selgemaid signaale. Aga tegelikult sellest rohkem ootame normaalset presidendivalimiste kampaania, et ootame, et erakonnad suudaksid osa erakondi vähemalt suudaks tulla välja oma kandidaadiga ja hakata tegema tegema tõelist lobitööd selle selle kandidaadi poolt, kartmata seda, et ta nii-öelda Edgar Savisaare väljendit kasutades auklikuks lastaks auklikuks lastaks seda niikuinii. Aga, aga see ei ole tähtis, tähtis on see, et, et saaks alustada normaalse, sisulise, presidendivalimiste debatiga. See on, see on tähtis, mida mitte, mitte tähtis ajakirjanduse jaoks, aitäh siis kogu meie ühiskonna ja riigi jaoks. Ma loodan, et te olete sellega nõus. Jah, seda tegid väga põhjaliku kokkuvõtte sellel teemal. Kaitseminister kaitseväe juhataja ja kaitseliidu ülema kohusetäitja tegid sel nädalal ühe niisuguse avalduse. Ja ma ei mäletagi, millal, millal kolm sellist, institutsionaalset persooni on meil teinud avalduse. Et pidi Sevastika ikka asi olema, mille, mille nimel selline avaldus tehakse. Ja mida, mida see avaldus taas näitas minu jaoks päris kindlasti seda hakatud kutsuma nii-öelda juhtumiks Lihula kaks, mida ta noh, ilmselt ei ole, aga, aga noh, mingi võrdlusmoment võiksid muidugi olla. On on see, et, et Eesti riigivõim kasutab haamrit seal, kus võiks kasutada kärbsepiitsa sest vaene, vaene kärbes oli vaja nagu laiaks litsuda, aga selleks kasutati suurtükiväe kogupauku. Kui oleks piisanud tõesti palju, palju väiksematest asjadest. Jah, minul ei ole ka tükk aega nii piinlik olnud, kui, kui seda seda avaldust ja neid sõnavõtte kuuldes ja lugedes jah, viimati oli pärast Lihula, et oli, oli sama sündroom. Et tõepoolest, et jäi mulje, et kas Eesti nüüd tahab siis olla neli korda paavstimad kui paavst ise. Et jumala eest, no ma ei saa aru, miks selle avaldusele ei kirjutanud alla veel ka ma ei tea, president ja peaminister, et siis oleks nagu kõva sõna kogu Eesti riik mõistab hukka selle tüdruku, kes suusamüts käes ja see haakrist ehtena kõrvas Agrist fastika sümbol võib-olla ei olnud üldse aakrist, võib-olla ei olnudki mõeldud, see nagu mingisuguse fašismi sümboolikaga ilmselt ei olnudki mõeldud, see kindlasti ei olnud seda ise väitnud ja aga kui kaitseminister teatab telekaamera ees, et loomulikult loomulikult oli see puhas fašistlik sündmus, siis on midagi ikka hästi-hästi mäda, et noh, ma ei tea, oleks piisanud ju kaitsejõudude peastaabi pressiosakonna väikesest avaldusest, et noh, me, me arvame, et see ei olnud sobilik ja kõik, aga ei, on vaja kolmel suurel tähtsal ninal tulla püünele ja teha selline lärtsakas, avaldas no milleks, milleks murda sisse lahtisest uksest? Ma arvan seda, et ma ei tea, võib-olla on meie kaitseväes olemas mingisugune sisemine määr See ei ole, et ei, ei ole, see oli see nüüd leidnud kinnitust või tõestust ei ole. See võiks tegelikult olla, sest et ühel hetkel võib ju ka nii-öelda viisnurk olla kellelgil kõrvas või, või nina see kuidagi, ma arvan, et neid asju natukene oleks vaja olnud võib-olla ka varem sellele mõelda, et see näitab jälle ühele tegematajätmisele, et oma positiivne mõju sellel on, et ega noh, päris nii see muidugi ei ole, et kaitseväelased võivad kanda mis tahes mistahes ehteid. Ja see on nii, määrustiku järgi on jah, määruse järgi kella ei ole mitte sõnagi öeldud, on ainult öeldud soengu kohta. Soeng peab olema korrektne. Ja seega ei jäetud täpsustamata Haakristid nagu me oleme rääkinud, on keelatud teatavasti Saksamaal ja Austrias vist on ainsad Euroopa riigid, kus on vastavasisuline otsus on vastu võetud. Olen käinud Vietnamis ja ka seal sealse nii-öelda puna punajuhi Hošeminni ajal ei likvideeritud neid sümboleid budistlike templite, et need on kõik kõik alles ja neid sümboleid on väga palju, nii et ma olen teiega täitsa nõus, et sinu tehtud kärbsest kärbsest elevant, aga ikkagi on siin väike selline nii-öelda vihje ühele suurele tegemata jätma. No ütleme, võtame nagu asja jätame selle riigi reageeringu, me, me teame, et kui midagi taolist tuleb, siis, siis noh, ämber koliseb ja tühja temaga, las ta siis koliseb. Eks ta jääb siis nende ametimeeste eeskätt antud juhul kaitseministri südametunnistusele eest, et kaitseminister Ligi oli eriti aktiivne kohe-kohe totakalt aktiivne antud juhtumi lahendamisel. Aga kui me võtame selle avalduse teksti siis kus on siis kirjas, et, et Eesti kaitseväe vormi juurde ei kuulu muud sümbolid ja tunnusmärgid kui ainult need, mille on kinnitanud Eesti valitsus ja märgid, mis on Eesti kaitsejõududes välja teenitud? Noh, see on, see on see nii tobe lause et, et karju appi kohe, et kõrvarõngas ei kuulu vormi juurde. Ja kas see tähendab siis seda, et meie naisi, aga miks mitte siis mees, kaitseväelased ei, ei või kanda siis mingisuguseid ehteid näiteks. Kette või kõrvarõngaid, noh, on selge, et võivad, eks ole, huvitav, kas selline valik, see oleks ka siis tulnud, kui üks kaitseväelane, kas meesterahvas, naisterahvas, kama, kõik oleks marssinud üle Vabaduse platsi, ühes kõrvas oleks olnud sirp ja teises vasar. Millepärast, arvan, et ei oleks tulnud. No hea küll, siin on see nagu selles avalduses nagu ära lahendatud, et totalitaarsete režiimide sulgudes NSV Liit Natsi-Saksamaa ja teiste mis tahes sümboolika kasutamine, okei, see nagu ära kasutatud, aga oletame, et kaitseväes teenib meil juudi soost inimene kas ta ei või siis nii-öelda Taaveti tähte või mõnda muud oma oma sümbolit kõrvarõngana või, või siis kaelas kanda, noh me ei saa seda ära keelata, antud avaldus keelab selle ära. Ma tahaksin, ma tahaks näha seda, seda inimest, kes hakkab neid sümboleid siis nagu ära keelama. Risti risti kandmine kaelas näiteks noh, kas see laieneb? Ei absoluutselt laieneb sellepärast, et kaitseväemäärustikud ei ole ja see avaldus keelab ära, eks ole nende sümbolite. Aga vene õigeusklikele nii-öelda nende ristid kaelast ära korjame. No aga mis see siis tähendab, et kas järgmise paraadi eel tuleb kõik paraadil osalejad lahti riietuda enne marssimist, et teha kindlaks, et äkki särgi all on mingisugune ma ei tea, haakrist või viisnurk või Taaveti ta ütleme uuesti. Juriidiliselt on see nii vett pidamata kui, kui võib-olla ja, ja kui, kui see vaene tüdruk saab nüüd karistada, mida see avaldus nagu eeldab, et et distsiplinaarsed järeldusi, administratiivsed, distsiplinaarsed, järeldused siis annaks ainult jõudu sellele tüdrukule, et ta, et ta läheks edasi oma oma õiglusejanus, aga noh, Ma ei tea, kas seda juhtub, vaevalt muidugi juhtub, aga aga, aga ütleme nii, et, et üheski kohtus ei saaks kaitsevägi ega kaitseminister õigust. Sest need need kohtuda ja need protsessid on ammu ära peetud ja need need juhtumid on ammu olemas. Ma olen siin oma oma toimetus ringis mitu korda rääkinud ja, ja, ja ilmselt ma pean seda ka praegu üle rääkima, et kui ma olin ükskord Kopenhaagenis Taanis ja läksin meid, viidi Euroopa Liidu ajakirjanikke, viidi kantsleriks, tehasesse ja oh imet, kui me nägime, et Kalsbergi perefirma vapp, mis on, ma mäletan, ma arvan, et poolteist, kaks meetrit kõrge ja mille sees on tohutu haakrist ilutseb nende nende kontserni peamaja peaväraval ja ilma et oleksime õhku ahmides jõudnud küsida, et kallitaanlased, et mida, mida see nüüd tähendab siis meid saatnud inimene ütles, et. Ma kohe selgitan, et me teame, et see valmistab väga paljudele meelehärmi, me teame, me oleme läbi elanud palju kohtuprotsesse ja me oleme neid võitnud, et me oleme tõestanud, et, et see, see haakrist on siin on ammu enne 1930 viiendat aastat, kui üks Vunciline meesterahvas niimoodi entsüklopeediaid sirvides teada sai, et, et seal on üks vahva värk ja, ja enda märgiksele tegi. No meil oli ju üleeile aktuaalses kaameras Vahur Lauri lugu, kus oli pilt sellest situatsioonis, kus Soome president Tarja Halonen aastal 2005 ja möödunud aastal andis, andis üle Soome lennuväele lipu haakristiga. President hoidis seda käes, kuna, kuna haakrist sümboliseeris seda mingit pöörlevat kujundeid, mis on nagu lennuki propellerid. Et see on nagu Soome lennuväes väga aktsepteeritud kujun. Ja millegipärast ma ei tea aastal 2005 ei teinud Eesti valitsus Soome valitsusele protesti sellise sümboli kasutamise eest naaberriigis. Nii et jah, ise ka ei pääseda. Ei, no kus ta on, kus nad siis põevad, kus on ajalooliselt juba kahekümnendates aastates avates olnud nende õhujõudude sümboolika sees olev kujund täpselt nii nagu ka lätlastel siin on näidatud, kuidas läti lätlaste kõige tähtsama ordeni ehk karutapja ordeni üks, üks koostisosa haakristi ja nii edasi ja nii edasi. Nii et noh, muidugi me, me teame, et asjad tuleb panna konteksti ega, ega siis me nüüd ka eile sündinud ei ole ja päris lollid, kui mõni nii arvab, et et me tõstame siin nagu vastupidist, aga noh, ma ei tea, kui mina oleks olnud, aga see kaitseliidu jaoülem seal Raadil, kusjuures nüüd on ju ära tõestatud, et see pilt, mis internetis levib, ei ole tehtud, mitte paraadil ei olnud tõesti, oli suusamüts peas musta värvi suusamüts seal tehtud kunagi parem, aga noh, tõenäoliselt ta kandis sama sama ehet ka siis seal 24. veebruaril Vabaduse väljakul paraadi. Siis oleks tulnud jaoülemal küsida selle neiu käest, ehk mulle tundub, et kas sa oled kindel, et sa praeguses olukorras see munder seljas tahad kanda seda ehet? Ma arvan, et see oleks olnud ülim, mida, mida oleks saanud üldse teha. Ja, ja võib-olla väikese vestlusega teha, teha selgeks, et, et võib-olla seda hakatakse mõistma nii-öelda teisiti, et kallis tütarlapsed, sul on õigus küll kanda seda, seda ehet kõikide seaduste järgi. Aga võib-olla sa mõtleksid, et, et noh, see on umbes sama, et, et sul on õigus küll alati tikkustamata tuld, aga palun ära seda bensiinijaamas tee. Et, et ma usun, tütarlaps oleks hea meelega selle kõrvast ära võtnud. Et ta ei olegi nii jäärapäine, kuigi noh, alati inimesed muidugi on erinevad. Jah, aga selle avaldusega ikka ma järjekordselt leidis tõestust see et ilmselt on ikka Eesti võimukandjad nii hellaks tehtud, et et nad arvavad juba mingisugune kolm või neli mõttelist käiku etet, aga mida võiks Euroopa arvata või mida võiks äkki USA arvata, et kui see skandaal suureks vaju või mida arvaks Venemaa, et teeme igaks juhuks sellise karmi avalduse, kus eelnevalt me võistleme kõik? No ma ei tea, kõik mõistame hukkamis väheke hukka mõista annab pea distantseerinud ennast ühesõnaga et poeme nii, kuidas jaksab, et äkki keegi meile halvasti ei ütle. Ei, ega ma saan ju ka, kui ma väga tahan. Kui ma kohutavalt püüan, siis ma saan ta ju Jürgen Ligist aru alles äsja oli olnud, eks ole, KUMU avamine, kus oli siis see nii-öelda noh, ma ei tea, kas intsident või kuidas seda nimetama, aga kui Ameerika Ühendriikide suursaadik keeldus kohale tulemast sellepärast et noh, Harry Männil oli seal ja, ja nii edasi neid neid juhtumeid muidugi on. Aga, aga, aga sellepärast ei maksa nii-öelda ega päris ennast nagu, nagu täis teha, et, et niuksed juhtumid on, ma arvan, et et USA suursaadik ei, ei käitunud hästi. Võttes arvesse meie nii-öelda liitlassuhteid ja, ja, ja seda, et Eesti kohtud ja Eesti uurimisorganid on, on öelnud oma arvamuse Harri Männili peo kohta. Et siis ei siis ei pea, aga noh, see selleks me ei saa suunata Ameerika Ühendriikide suursaadiku käitumist. Aga me saame suunata siiski iseenda nii-öelda noh, otsustusi ja antud juhul nii-öelda tõesti kahuripauguga sääsetapmine on, on ikka noh, äärmiselt rumal tegu. Ja eriti naljakas on selles valguses, et tegelikult ju kaitseminister jäi meelde äärmiselt positiivsena selles loos, mis puudutab nüüd neid pilas, pildi, pilapildi skandaale, kui ta oli vist et esimene ja minu teada vist ainus Eesti Eesti juhtiv poliitik, kes avaldas Taanile täit toetust selles selles skandaalis. Noh, hiljem on vaikselt hiilides ligi tulnud ka peaminister ja. Jah, nii et see oli äärmiselt sümpaatne ja selles valguses selline noh, ütleme niimoodi, see topeltstandard on nagu, nagu eriti vabastab. Margus on jäänud väga mõtlikuks. Ei tahaks sel teemal üldse nagu rääkida, mitte no ütlen ausalt, et et ma väga sageli mõtlen just selle ajakirjanduseetika puhul, et et tõesti, meil on pressivabaduse ja me võime nendest kõige kõnelda, aga me teame, et mida rohkem sest kõneleme suuremaks neid kärbseid prakku puhume ka, ütleme välismaailma silmis. Ja võib-olla seesama kõrvarõngas, mida me siin, millesse meil ka siin nii-öelda irooniaga suhtume. Et mõne nädala pärast on ta maailma pressis hoopis teise nurga alt ja hoopis suuremalt üles üles üles võetud teatud sellise ajalise ajalise nihkega. Ei no ta on juba, selles, ei ole kahtlust ja võib-olla see ongi üks põhjus, et me vot, me olime Peetriga mõlemad nii-öelda päeva valves tegemas siis uudistesaateid siis need päevad, kui see jõudis tulija ja, ja meil oli ka omavahel palju juttu sellest, et, et võib-olla nagu ei peaks üldse seda afitseerima, et väike uudisnupp ja, ja ongi kõik, aga see, nendel asjadel on omadus paisuda nagu, nagu, nagu lumepall ja, ja lõpuks ei pääse me ise ka, kuigi me arvab, et see ei ole seda. Seesama dilemma, mida te enne ütlesite, et sellel nii-öelda ruudu vanemal oleks pidanud olema selline väike, ütles enne paraasiaid, mõtle väga hoolikalt, kas sa tahad seda kanda paraadil või mitte, et noh, et, et vahel peab meedia mõtlema ka sellele, et mõtleme väga hoolikalt, et kas me tahame selles suurt tissi teha või juhi. Ei no vaid tähelepanu, okei, aga kui ka praegu ajakirjandus lepiks kokku, et me seda teemat enam ei kajasta, siis ajakirjandus võld, nipid John enam sellepärast, et kaitseminister kaitseväe juhataja on teinud avalduse ja kui maailma press hakkab nagu seda teemat uurima, siis ta ei vaata meie ajalehti, vaid ta vaatab seda avaldust. Ei mõtle seal Eestis on mingisugune jama lahti, et nii kõrgel tasemel on tehtud selline selline avaldus, et peaks nagu uurima, et kuidas selle fašismi ka Eestis loodan. Ilmselt martsist terve pulk niimoodi paraadi sümbolit kaelas. Ei, no nii või teisiti muidugi selline kolmikavaldus see pälvib tähelepanu ja kui, kui mis selle tagajärg on, see tagajärg, on seesama mõttetu mõttetu järeldus, kui siin on tehtud viimastes raportites, eks ole, mida Euroopa nõukogu on, on näiteks teinud ja ja, ja, ja aeg-ajalt ikka juhtub, et noh, Eestis diskrimineeritakse mustlasi polegi teisi, siin aga, aga ikka diskrimineeritakse, eks ole, nädalate ja kuude ja aastate pärast jääb ikkagi kuhugi kuhugi arvutifaili märge, et Eestis oli selline skandaal. Oleks Lihulas ausammas püsti olnud, ei oleks see teema välismaal, no ma kujutan ette üldse kajastus leidnud tänu sellele, et see sellise tobedusega maha võeti. Me mäletame, mis siis toimuma hakkas, mis hakkas toimuma Venemaal, mis hakkas toimuma Euroopas. See juhtis nagu tähelepanu sellega, et Eestis on jälle midagi lahti ja siia lendasid kohale ju välismaa ajakirjanike hordid nagu, nagu kärbsed kohal. Paraku ta Kui ta niimoodi on jah, et, et asjad, asjadel on omadus mõnikord elada oma elu sõltumata sellest, mida siis selle asja algataja või, või järgmise sammu astuda, nagu, nagu üldse üldse mõtleb. Aga põhimõtteliselt Margus sinuga nõus? Ma ei saa sulle ainult anda nii-öelda põrandad praegu või, või nagu öeldakse poodiumi ettevõtte järgmine teema üles meile antud aeg hakkab praegu armutult armutult otsa saama, me tahtsime rääkida paljudest paljudest asjadest, aga ju siis saatejuht ei oska nagu juga juhtida, et ta mõne mõne mõne teema lihtsalt varem ära lõpetada. Tuumajaamast tahtsime rääkida ja, ja sellest koletust tapmiste reast, mis on meil noorte tüdrukute suhtes toime pandud ja, ja võib-olla ka Valgevene asjadest, aga paraku sellest asjast oleks tegelikult tahtnud rääkida. Ütle, mis asi on positiivne. Tallink on Silja Line'i müügiprotsessi läinud viie kandidaadi hulka ja aga paraku see on siis juhatus, positiivne asi, ma arvan küll, et Eesti majandus oli ikkagi positiivne, et kui kui tõesti Tallink saab Silja Line'i omanikuks Siis ta saab veel võimsamaks, kui ta praegu saab veel võimsamaks ja siis üha rohkem äri ja poliitika käivad kokku, nagu nagu eilne Äripäev tõestab, et, et käsi peseb kätt, kaks kätt koos pesevad selga ja, ja nii ongi kogu riigis. Sa lähedki igast uudisest. Ei ole midagi, me jõuame ka nendel teemadel rääkida, aga siis juba järgmisel laupäeval aitäh kuulamast, aitäh kolleegidele. Meie saatel on kaks kordust eeloleval ööpäeval, nii et midagi arusaamatuks. Kuulake aitäh kõigile ja nautige nädalavahetust.