154 William Shakespeare'i soneti. Sonett, number 103. Mu muusad vaeseks teeb ta kidakeel. Nüüd, kus tal toretseda põhjust küll ta aine paljalt väärt on, rohkem veel kui ehituna. Minu kiitus üll. Nende ära laida, et ma vaikin nüüd see ilu, mida peeglist hästi tead, ei vaja minu kehva luulerüüd. Ta häbistab mind, tuhmistab muread. Kas pole paranduse püüdsis patt, kui see vaid rikub asja, mis on hea. Ent muud ei näi Moversid taotlevad, kui kiitasin. Nad lugu muust ei pea. Eks rohkem palju rohkem, kui võib väita mu värss. Sooma peegel sulle näite. William Shakespeare'i soneti number 103. Luged Sten Karpov.