154 William Shakespeare'i soneti. Samet number 124. Kui oleks olukorra laps, mu arm, fortuuna, sohi võsuvisatu, võiks teha aeg, kas armulik või karm valitu või äravisatu. Et minu arm ei sündinud, kui juhus ei kustuta pimeduse keskel, see ei lange, rõhutute tõlksas kuhus. See aja mood ei ole tema tee ei pelga tema neid, kel hetke kasugeib püsilikult ustavusest ees. Ta seisab kindlalt ise kõrgeim tasu nii päiksesoojas kui ka rahe vees. Kõik aja narrid seda tunnist nagu. Kell surm on hea, kuid elu kurje aiakuu. William Shakespeare'i soneti number 124 luges Andres Lepik.