154 William Shakespeare'i soneti. Sonett. Number 125. Kas mina balda hiili kandma peaksin austama nii ilmselt välist sära või igaveseks müüri alust, seaksin ruttu rusunev ja vajub ära. Mõõt toreduse maiast olen näinud, kes kallilt maksnud on, sest uhkust jahtis, kes lihtsaist roogadest on mööda läinud, kuid peentest ilma ehk küll aplalt vahtis? Ei, las ma jään su meelest alandlikuks mult andi võtta, Kehva küll, kuid priid ei lubama, vastastikust rikuks mu armu puhtas leivas kunstikliid. Tige laimaja, kes laotad, kahtlust ei pelga, ustav hing su pahatahtlust. William Shakespeare'i soneti number 125 luges Kalju Oro, tõlkinud Harald Rajamets.