154 William Shakespeare'i soneti. Sonett, number 127. Ei loetud musta kauniks ennemalt või ilunime talle siis ei antud. Nüüd must on ausse tõusnud, põlu alt ja Iluise põlu kirja kantud. Nüüd loodust julgelt võltsib, iga mees teeb ilge kauniks, näitab kõrget taset kuid vaene ilu elab häbi sees. Tal pole nime ega eluaset. Seepärast on mu kallil kaaren must, nii uus, kui silm nad leinavad, tal näivad, et ilu näotu yle on saanud just kes moodust laimates võlts näoga käivad. See lein, nii veetlev, paistab kõikidele, et ilus näib nüüd must. Ja mitte hele. William Shakespeare'i soneti number 127 luges Jaak Prints.