Tere päevast hea raadiokuulaja, kes juhuse tahtel või teadlikult oled häälestunud oma raadiovastuvõtja ooperigurmaanide lainele. See on saade, kus kõlab kaunis ooperi- ja vokaalmuusika ning kuhu on palutud külaliseks alati mõni inimene, keda võib veerida ooperi gurmaaniks. Eelmisel hooajal käisid siin kodanikud, kes tingimata ei tegele muusikaliteatriga, kuid peavad sellest žanrist lugu. Hooajal siis Estonia juubelihooajal on siinkohal siis tegijad ise, keda kindlasti kõiki võib nimetada ooperi gurmaanideks, ehk siis inimesteks, kes tunnevad vaata ooperit oskavad sellest lugu pidada ja ka ise osalevad ooperi esitamise ja ettevalmistamise protsessis erinevatel elualadel. Ja täna mul on väga hea meel näha siin meie stuudios ühte ühte Eestimaa ooperi, võiks öelda siis kadunud poega, kes on siin kodus käimas ja, ja võib-olla ka kunagi tagasi tulemas. Bariton Taimo Toomast, tere tulemast. Ja kadunud poeg, sellepärast. Sinu nimi on kindlasti teistele gurmaanidele ja sinu tegevus tuttav. Kuid noh, laiema üldsuse eest siin vähemalt Eestimaal oled sa kaua aega peidus olnud. Oled minu teada 15 aastat töötanud ja leiba teeninud ooperilauljal on välismaal. Ma arvan, et me võiksime kõigepealt kuulajale vastu tulla ja äkki sa räägiksid pisut endast, et Pärnu poiss, sa oled, kuidas sa siia Tallinnasse sattusid ja kuidas sinust sai ooperilauljat? Noh, väga lühidalt kokku võttes. Sisse astun, pikk jutt aga Pärnust pärit ja aga kas mind äi siis ma tulin Tallinnasse kooli hoopis kutsekeskkooli. Ja seal hakkas mulle see laulmine on noh, alati huvitanud. Ma laulsin nagu kitarriga, rohkem sellist puumuusikat saksa keeles, aga mis eesti keeles on punte haldunksumuseks on levimuusika, levimuusika. Ja siis kunagi külastasin ooperit ja sain oma pisiku sealt kätte ja see nagu ei lasknud lahti ja siis igast mõtteid ja tahtsin edasi laulmist õppida, kas estraadi või ooperit, aga otsustasin ooperi kasuks, miskipärast meeldis. Siis õppisin muusikakoolis Georg Otsa nimelises ja pärast ja siis konservatooriumis, mis nüüd on Muusikaakadeemia. Ja see läks ka nagu päris hästi. Ja siis isegi olin aasta Estonia teatri solist. Ja pärast seda mul avanes võimalus minna Viini stantsoper stuudiosse. Astub siin-seal ja teise aasta veel konservatooriumis. Ja, ja kui juba seal oled, siis ju kaasõpilastega kogu seda süsteemi õpid tundma ja ja sealt nagu järgmine loogiline samm Saksamaale, teatrisse ja siis lingi Koburgis kuus aastat ja siis nüüd Essažkuus aastat ja siis oli vähe, nii et. Et see asi muutus, ma ei oskaks öelda kaks või kuidagi monotoonseks ja otsisin teisi eneseväljenduse võimalusi ja uusi ideid ja tänapäevani veel jõuame, et oleme minevikus. Aga siis ma tähendab otsustame ära minna Saksamaalt ja praegu elan hoopis Hispaanias, kuna avanes selline võimalus. Kes on seal, aga tuleme su noh, võiks öelda, siis loominguliste noorusaastate juurde tagasi tean, et, et sul oli hea hea semu, sõber võib-olla ka õpetaja, juhendaja Vladimir Tšernov, kes on ooperimaailmas maailma nimi. Kas tema mõjud eeskuju ja võib-olla ka abitugi oli, oli see, mis, mis sind Eestist ära viis, siis nii-öelda Rammusamatele jahimaadele? Tähendab oli selline imeline võimalus, et Tšernov oli siin üks kontsert Eestis ja mina juhuslikult seda kontserti kuulasin. Siis ma olin vist teisel kursusel või midagi ja ma nagu isegi veel päris kindel, mis must saab ja niimoodi otsimise aega. Ja see kontsert Leminud täiesti nagu jalust ära, et on võimalik laulda ooperit niimoodi, et ta on. Ta on niisugune värske ja, ja mõjub otseselt ja tõesti ja Tšernov oli niivõrd meeldiv inimene, et ma läksin pärast kontserdit temaga rääkima, ta oli äärmiselt avatud, sõbralikke, kutsus külla. Ma küsisin muidugi, kus ta, kelle käest õpise, mis, mis ja kuidas ja ja kutsus külla sinna Peterburi. Olen sellel ajal veel väga julged. Ja ma läksin kohale kahe ja sellega sain temaga nagu isiklikult tuttavaks ja siis ta soovitas mulle ühte oma õpetajat, kelle juures me olime vist ka Moskvas kaks kuud vist. Ja, ja meil oli pidev kontakt ja meil oli ka kui ta. Me saime Viinis kokku ja ta külastas mind Viinis ja ja siis ma ikka küsisin ka tema käest reaalseid asju, kuidas ta ühte asja teist teeb. Aga ta ise ei olegi nii väga pedagoog, ta nagu püüab midagi ära seletada, aga tal ei ole sellist pedagoogilist traatiat, ta kohe ütleb, et nüüd sa pead nii ja naa tegema või et seda ära tee. Vähemalt sellel ajal, see oli nii ja nüüd viimastel ajal, kel, kui ta nüüd siin Eestis vist käis üle-eelmine suvi, siis korraga kohtusin, aga. Aga meil ei ole olnud sellist päris siukest kontakti, ma ei tea, võib-olla mina süüdi, et ma ei ole otsinud seda kontakti. Aga igatahes tema oli mulle suur suur eeskuju ja, ja see oli uskumatu, mida ta suutis teha oma häälega ja oma kogu oma. Sellise üks suur eelis on see musikaalsus, kuidas, kuidas ja kui ilusti laulab. No selleks on kohe veenduda, sellepärast et meie saate esimene muusikaline näide ongi selline, kus totti koos aprill miiloga laulab just Vladimir Tšernov siin Eestis palju käinud, no mis nüüd palju, aga, aga küllaltki kes on maailma lavadel väga tuntud tegija ja dirigendiks on ei keegi muu kui jamsele vain ja toit on Verdi ooperis Luisa Miller. Aarne Mäe. Eetris on ooperigurmaanid ja tänaseks külaliseks on bariton Taimo Toomast. Eestimaa mees, kes viimased 15 aastat on rasked ooprilauljaleiba teeninud raja taga ja me kuulasime just äsja duetti, kus muuhulgas laulis ka Vladimir Tšernov ka siin Eestimaal tuntud mees. Mõni aasta tagasi oli ta Pirita kloostris Daamid õhkasid ja tema, tema kauni vokaali ja, ja sarmance lavakuju üle. Mul on olnud suur au ja õnn, et minu elu esimene suur ooperi Jevgeni Joneegin sai kunagi Eesti televisiooniga tarbeks salvestatud ja seal vist oli Vladimir Tšernov, oli, oli see, kes laulis moneeginit, nii et ta ilmselt tegi ka oma kuuldavasti oma oma debüüdi selle just selles meie Estonia lavastuses. Aga Taimo, sinuga läheksime siis nüüd jutuga edasi, et, et sa oled kindlasti ekspert ekspert, aga kindlasti sa oled tähele pannud oma oma eluloomingusse elu jooksul seal seal Kesk-Euroopa kandis. Et kuidas üldse. On on suhtumine ooperisse kui, kui niisugusse. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma arvan, et Saksamaal on see täiesti orgaaniline osa inimeste elulaadist, on see nii? Tähendab, seal on ka niimoodi, et et ühiskond koguneb ja ja osad näevad ooperis midagi täiesti erilist ja teised näevatest mingit kindlat osa kultuuris. Aga kui ma nüüd on see suur võimalus olnud neid võrrelda, siis ütleme siin mäletan omale Soomes käisime, kui sa nüüd ütleme ühiskonna ütleme mingis grupis olid, kus räägiti millestki erialadest, nagu sa ütlesid, ooperilauljast kõik. Et see on midagi nihukest, suurt ja erilist, siis näiteks Saksamaal need on rohkem niisugune mingi kindel osa ja ütleme, kultuurist juba nii läbipõimunud ja igas igas ennast enesest nagu lugupidavalt. Linnas on üks ooperiteater ja inimesed nagu uhkusega, nagu tegelikult natuke Estoniat, et see nagu meie mingisugune vaata ta positiivselt, aga seal ei ole, kui sa ütled ooperilauljad, et kõik hakkavad nagu käsi kokku lööma ja Hispaanias on jälle natuke niimoodi, et jälle kui sa ütled, et tobe laoles käänevad, imestan uhku vahva, ja kuidas see on võimalik. Et, et see on nagu sihuke otsene inimestega suhtumine. Saksamaal on ooperiteatreid ja ooperilauljaid ilmselt niivõrd palju, et tõepoolest see, see eriala võib-olla ei tundugi enam nii unikaalne, et, et see on nagu käsitööline nagu nagu iga teine kas üles või või saapaparandaja on küll natuke niimoodi. Ja seal on veel niimoodi, et ütleme ma ei tea, kas sellest on kahju, ei ole, aga seal ütleme, ooperiteater on inimesed peavad teda omaks, aga nagu ansambel on pidevas liikumises, tähendab, kui siin on, ütleme, üks täht kasvab üles, teatrisse, sa jälgid seda kümne-viieteist aastaga jooksen näiteks Georg Ots või Anu Kaal või üks täiesti juhuslikud näited või lavastaja Neeme kuningas. Aga seal on niimoodi, et nad nii pidevalt iga nelja aasta tagant vist täielikult see seltskond vaheldub, et see on nagu ma ei tea, kas, võib-olla tänu sellele või noh, aga see niuke midagi tavalist, suhteliselt tavalist, positiivne, aga tavaline, kui sa ütled, et ma olen teatris laulja. Mina oma põgusatel külaskäikudel Saksamaale, kui on, kui on mahti ja võimalust olnud ooperit vaadata ja mul on jäänud selline mulje, et kinnita seda, lükka ümber, et et ooperiteatris võib-olla ka nagu muudes kultuurisfäärides. Tundub, et on, on väga palju poliitikat, ma mõtlen, mitte mitte ainult seda, mida laval näidatakse, ka laval on sageli sellised klassikalised teosed muudetakse ära natukene poliitilisteks või vähemalt on mingisuguseid vihjeid sellele asemis kulisside taga, ütleme, juhtimises ja selles toimub, on mulle jäänud mulje, et, et siin on nagu erakordselt poliitiline, et, et kas on, on ta siis lokaalpoliitikaga tegemist või on, see on see niimoodi, oled sa seda tajunud? Seda on raske öelda, aga kindlasti nii on, sest et teatri juhtkonna valib mingi teatri nõukogu, ma tea Estonia siis natukene niimoodi, aga see on natuke teistmoodi, sest et sealt nagu tavaliselt tulevad väljapoolt inimesed, meil tulevad siin nagu seestpoolt inimesed. Ja nüüd ütleme, organid on ikkagi poliitiliselt mingil määral, aga ja võib-olla seal on ka mingisuguseid, ütleme, seotuses tegigi. Soovitab oma partei kolleegi intendandiks niimoodi. Mihukest otsest sidet ma kuskil nagu otseselt tunda ei ole, et see poliitika nii täpselt ütleme lauljale mõjuks teatrisiseselt, mis sa ütled, et need lavastused vahest siuksed imelikud, siis vastad veel, aga see tuleb sellest, et need teatrid on palju, konkurents on, palju, neid tükkimis mängitakse, Need on sarnased, lisaks tahab nagu millegiga silma paista, võib-olla siis, kui kergelt selle poliitika peale surub, et siis võib-olla räägitakse rohkem ja see võib see motivatsioon rohkem olla. Ütlen, et see on selline hea lehm, mida, mida annab hästi lüpsta, sellepärast et poliitikud, nii-öelda märklauana on alati selline tänuväärne tänuväärne aines, mida, mida siis nagu ooperilaval kujutada või? Jajah, no vahepeal oli, ma ei tea, mingi 80.-te aasta talust populaarne, kui neid natsimundris mehi toodi kogu aeg lavale ja siis oli mingi periood, kus ilmtingimata pidi seal on poliitikaga pidi kuidagi paljalt olema laval ja neil on see asi, et nad tahavad silma paista, et neist räägitakse ja kas või läbiscalde skandaali. See on, mina olen nagu sellest nii rohkem aru saanud. Saksa muusikakultuuri ja ooperimaailma ja, ja sellise saksa vaimuga siin ka jätkame. Ja, ja järgmine näide ei tule just ooperist, aga, aga vokaalmuusika sellisest kullafondist täiesti raudselt son Franz Schuberti kaunis möldrineiu, üks ilus laulutsükkel ja sa oma oma rikkalikust plaadi valikust mida sa siia stuudiosse oled kaasa toonud, soovitsid kindlasti Fritz funderlissi tenori häält meie saates kuulda lasta, et äkki sa oskad põhjendada ja üksiti ütled ka, millise pala siis nendest 20-st võrratust laulust me oma kuulajatele laseme. Tähendab frits funderlissiga on mul selline mälestus, et kui ma olin veel konservatooriumis oli nagu plaatidega, mitte nii rikkalik ja on see võimalik ja kunagi Mati Palmi käest ma sain kuulata kahte plaati, üks oli disc, aga vist oli winter raise ja teine oli Müllerson ja mulle see undeliseks kohe algusest peale väga meeldima. Ja ta on siiamaani jäänud, nii et ma kuulan teatud tema ülesvõtteid. Väga soovitav oleks Schumanni disterliive temaga, see on üks parimaid, mis on üldse olemas, veidi armastuse teemad ei armasta tema niuke saksa laule, saksa lauljatega on niimoodi, et nad laulad kuidagi omapäraselt ja ütleme, saksad saad sellest aru, aga rahvusvaheliselt nad noh, üksikud muidugi liid lauljad, aga neil on see keel nagu niuke kandiline ja aga see Vundelis laulad väga-väga, ütleme heas mõttes itaalia päraselt, aga samas sa saad iga tema sõnast aru. Ja võtame selle teema üle andev Vahnumber. 19 ja laulu pealkiri on siis mölder ja Oja. Nii laulis siis Fritz Underlis imelise häälega tenor, kelle, kelle karjäär jäi aga paraku lühikeseks ja, ja Taimo, sul on teada tema, tema, tema saatus, tema päritolu ja, ja ka see on see on ka üsna-üsna imepärane, nii nagu ka tema perekonnanimi. Ja tähendab, ma tean tast ühteteist, aga kui ma nüüd seda ütlen, ma ei tea, kas on 100 protsendiliselt õige, aga tähendab, ta kasvas üles sellises perekonnas, nende vanematel, tema vanematel olid restoran või kõrtsis nii-öelda pärast. Seda ma arvan. Ja nad mängisid ka ise selles kõrtsus siis elavat muusikat ja kumbki vanem valdas kuni kümmet pilvis, nii seitse, kaheksa, üheksa pilli ja noor poiss muidugi pidi ka kodus tööd tegema ja. Ta õppis ka pillid ära ja mängis ka mingit seitset pilli. Ja sellega ta sai endale vapustava muusika muusikalise põhja alla ja ja pärast, kui ta oma karjääri jooksul oma etteasted ja plaadilindistusi tegi, siis ta sest Eestis kolleegide seas imestusi üles näiteks mingeid kõige raskemaid Bachi koloratuuri laulda lihtsalt voodist ilma ettevalmistuseta ja tal oli nii palju neid lindistamise, ta lihtsalt ei jõudnud kõike seda õppida, laulis noodistest, ta oskas seda kohe. Sest ta suri mingi 34 aastaselt vist õnnetult ära karjääri täiesti nagu alguses. Ja tal oli niimoodi, et tal oli, et nii-öelda ettepanekuid, nii et on 90 protsenti ettepanekutest pidi pidevalt ära lükkama, talle nii palju tööd pakuti. Ja ta suri õnnetult, et ta kuskil jahimajas, sest sõbra juures libises väljas ja mingi trepp oli vist ehitusel või kuidagi nii ja ei saanud sealt, kus käe kinni, kaelaga sisse kõige õrnem koht siin kuskile vastu teravat nurka ja praktiliselt. Kohe suri ma, siit on siis ilmselt õppetund nendele lauljatele, et ei maksa jahil käia ja ei maksa saunas käia. On see laulja elu nagu sportlasel, et ääretult distsipliini vajav nõudev ja, ja sinu enda ja su kolleegide elu on nad, on nad sellised veidrikud kes tegelevad ainult vokaaliga päevast päeva ja, ja suurt midagi muud maailmas ei teha. Eks see on palju erinevaid kolleege, aga, aga kahjuks kipub nii olema, et see on niisugune omaette seltskond, näiteks kui mingisugune kellelegi juures on mittepidu või keegi kutsub enda juurde söö, ütleme kolleegidest, siis tihti on need juba, et hea meelega ei lähe, sest see on igav, et kõik tulevad kokku, hakkavad järsku ooperis rääkima tööl. Nagu on see kaheksa tondi, tegeled sellega, siis lähed kuskil hakkab veel sellest rääkima, kuidas see laulab ja kuidas dirigent dirigeerib ja kuuldakse ooperimuusikat, et vahest tahaks lihtsalt millestki muust rääkida, et tihti tuleb siukest ette, et need nojah, see on ka niimoodi, et ütleme, nooremad on veel väga vaimustatud, kui juba aastate läheduses on pere ja, ja siis on ka muud huvid rohkem välja, aga distsipliin on erinevaid. Inimesi on ooperilauljate seas ka siukseid kes joovad ja suitsetavad ja laulavad. Madalad hääled, pole häda midagi. Näen siin sinu plaadi valikust, mis on laiali laotatud siia meie ümmarguse stuudiolaua peale, et on vene iludus, Hannanet, Repko, keda võib-olla siinsed kohalikud gurmaanid võib-olla teavad üksikud nende hulgas ka mina olen teda ka elusast peast laval kuulnud. Et hüppame nüüd Saksamaalt hetkeks kohe Venemaale ja Johanna Repko on tõepoolest teinud meeletult hoogsa tähelennu viimastel aastatel. Minul õnnestus teda näha Peterburis. Ta esietendusel ja, ja tõepoolest, tegemist on võluva kaunitariga, et kuidagi nagu tundubki, et Venemaalt ütleme nii tennises kui ka kui ka ooperimaailma tulevad, tulevad sellised kaunitarid, kes mitte ei ole vaieldamatult profid omal alal, vaid ka on on silmapaistvalt silma paistnud nagu modelli välimusega. Et sellest tänane trepp, kust ja miks tema plaat sinu diskoteegid on ehk siis plaadikogus sellest räägime ehk pärast seda, kui Annanilt Repko on laulnud ja las ta siis laulab, meile on juba piinlik haaro Putšiini ooperis Chanis kiki. See on ehk üks üks populaarsemaid ja armastatumaid meloodiaid Putšiini loomingust üldse. Ooperigurmaanide stuudios on Taimo Toomast ja, ja me räägime millest muust kui ikkagi ooperist. Aga uudishimulik nagu mina olen ja loodetavalt ka meie kuulajad, siis tahame ära kasutada seda võimalust, et sinu käest küsida siis Kesk-Euroopa ooperitrendide ja, ja arengute kohta tänapäeval, et sageli räägitakse või on keegi väitnud, et ooper on selline selline kunstiliik, mis välja sureb. Väita, et kellelegi õnneks kellelgi õnnetuseks see siiski nii ei ole. Aga trendid siiski siiski muutuvad ja muutuvad tänapäevaseks äsjakuuldud Annale trepp ka tema isikus, tema musikaalsus, tema professionaalsus ja ka muuseas tema välimuses on nagu ühendatud ütleme selline ideaalilähedane, lauljanna tan noor, kena kamikaze kaunistaks mis tahes moeajakirjade gaasi. Et kas selline trend või selline mood on, on see tõsi, et, et on nagu pöördumatult laadalt lahkunud sellised kopsakad ja ja korpolentsid. Vanad lauljad, kes kehastavad noori armastajaid ja, ja kelle, kelle kõhukesed sageli segavad musi tegemast, et kuidas, kuidas sinu hinnangul praegune nii öelda just nagu teatraalne või ütleme selline noh, visuaalne pool ja, ja, ja lauljate valik siis ooperis. Kuidas see käib? Ma ei usu, et mets on nüüd möödas on, aga selle asja taga on see, et anna on sellepärast ikkagi väga kuulasite, laulab ka vapustavalt hästi ja sinna juurde on ta väga ilus ja ja ooperi üks eripära ongi selles, et inimesed oma tundeid ja mõtteid väljendavad hääle kaudu ja muidugi ooperis on neid võimalusi väga palju, et, et kui sa lähed teatrisse ja vaatad, et on orkester, on ilus, laul on ilus, hääl on, suurel on mõnel on huvitav hääl. Et neid võimalusi on erinevaid ja ja tihti on inimesed näiteks kasvõi sedasama Pavarotti, kelle peale nagu esteetiliselt nagu ilusat seal ei ole, aga kui sa ainult hääl kuulatis, ta hääl on erootiline, ta seletab asju, mida sõnadega on võimatu nagu välja nii-öelda ja seda tunnetavad inimesed ja siis see välimus läheb niivõrd tahaplaanile, see, see hääle kvaliteet ja hääle, mis seal välja ütleb ja kuidas seda ütleb, see on niivõrd põnev ja nii rikas, et et, et, et see välimus ei ole nii tähtis ja ma olen veendunud, et tuleb lauljaid, kellel, kellel on sellele, kes on suhteliselt ütleme, ütleme, esteetiline väljanägemine ei ole niivõrd kõrges kategoorias, aga häälega ta lihtsalt selle mitmekordistab selle kvaliteedi. Ja, ja ma arvan, et see jääbki nii, aga muidugi tänapäeval, kus on meediaajastu ja kui on keegi selline pilt, iludus ja ta laulab väga hästi, muidugi tal on palju, palju paremad shansid. No siin jõudsime selle teemani, mis on meie saates korduvalt läbi käinud, et ooperikunst on selline tinglik kunst. Et kui, kui tuua selline võib-olla vulgaarsevõitu, kuid üsnagi täpne paralleel, siis noh, ütleme multifilmiga võiks võrrelda ooperit, kus on joonistatud figuurid ja, ja laps või ütleme, inimene, kes seda, kes seda vaatab paratamatult võtab need mängureeglid omaks ja usub seda ja arvab, et noh, nad on elusad, ega siis noh, ooperis vist on Moody sinu äsja nagu kirjeldatud selline laulja tüüp, kes, kes võib-olla ja väljanägemiselt ei ole, ei ole nii ajakirjatüüp, kuid, kuid laulab võrratult ja ega ka selle vastuvõtmiseni selle sellise kunsti tajumiseni noh on ka publikul vaja kasvada. On see nii ja kas me ikkagi kohtame ka Euroopa ooperilavadel selliseid, selliseid oopereid noh, mida vist ooperi inimesed nimetavad italian ehk siis itaaliapärane, kus tõesti on lihtsalt kaunid dekoratsioon ja mida nimetatakse ka mõnikord põlastavalt kostümeeritud kontserdid, kus on aga väga head lauljad? Nojah, ja suurtes teatrites on, osad on nagu ütleme päris suurtesse, ütleme seal mingi in Hamburg, München on repertuaaritükid, see tähendab, nad on üles ehitatud selle peale, et kutsutakse külalisi kes on seda juba osa laulnud, võib-olla seitsmes erinevas teises suures teatris ja siis viiakse nad, neil on nii vähe aega, ütleme staar, lauljad, seal saat olla, ütleme, üheks nädalaks kohale ja siis seal on lihtsalt võimatu teha mingit suurt lavalist töötajad, tavaliselt on mingid omad stambid kaasas ja ja nad tulevad ja teevad selle asja ära ja tihti kahjuks kvaliteet kannatab selle all, et nad ei ole nii head, aga teinekord võib see ka väga võluv olla, aga inimesed tahavad neid suuri ja kuulsaid lauljaid kuulata ja näha. Et ja samas sama teater võib tuua ka väga värske, väga hea lavastuse, mis on uus ja kus on ka väga head nooremad, näiteks lauljad. Hea kuulaja, sa oled häälestunud oma raadiovastuvõtja ooperigurmaanide lainele ja Taimo Toomast on meie tänane külaline, aga kuna meil on ka ikkagi muusikasaade, siis äkki jätma muusikaga ja, ja kuna meil on Saksamaast seal on juttu olnud ja, ja sina seda kanti tunned ja tead siis oleks patt mitte mitte mängida vaagnerit. Mida noh, meie lavadel mitmetel põhjustel saab siiski väga harva näha ja kuulata. Ja Laurits Melchior üks, üks legendaarne Wagneri laulja on käsul siinses plaadikogumikus kaasas, et äkki sa sissejuhatuseks iseloomustate seda lauljat ja, ja siis valimiga ühe pala tema esituses. Vaat Wagneri fenoritega, nii et eriti ütleme selle sajandi alguses või vanemal ajal nad olid siis need on niisugune täiesti eraldi kategooria lauljad, kel, kes tenorid, aga kellel on niisugune hästi tume tenorihääl peaaegu nagu bariton ja tihti on kõrge bariton või madal tenor sarnase hääletämbriga. Ja see Laurits oli siis selline eriline laulja, kellel öeldakse, et olid trompetihääl, et ta täiesti bariton laos nagu trompet ja ta laulis pikalt vist ka Ameerikas siis palju Wagneri osas. Kuulame trompetihäälega Laurits. Nii laulis siis legendaarne Wagneri tenor Laurits Melchior ligi pool sajandeid tagasi ja, ja sellest ka need gravinat sellel helisalvestusel. Ja tegemist oli siis Nürnbergi meisterlauljatega ja, ja kui see lugu käis, siis sina, Taimo rääkisid vaagnerist natukene ja sellest Wagneri fenomenist ja sellest, kuidas ka Wagneri kuulamiseks peab isegi laulja tegelikult kasvama. Et äkki sa räägid seda nüüd ka patud mikrofoni ees, et milles sele Wagneri fenomen seisneb, olid sa ju tema? Ei ole tulnud tema tema kodumaal nii pikka aega kui ma noor. Laulja oli, nagu ma alustasin laulmist, siis ma seal nagu vaagnad vist ei saa aru, ma ei kuulasin neid lindistusi või etendusi ja, ja mulle tundus see niisugune üks suur ilma nagu õige meloodiate siuke pool rääkimine, pool laulmine. Aga aastatega on mul õnnestunud ise teha mõnes nendes Wagneri etendustes kaasa nagu loengrin ja, ja väiksemaid osasi. Sest et baritonid selles bassbariton näiteks mul niisugune päris ajal ei ole, ma nagu selliseid suuri Wagneri osas ei ole teinud. Aga aastatega mul hakata meeldima võib-olla ka sellest, et ma olen hakanud arusaam sellest saksa keele struktuurist ja olnud nagu kokkupuude saksa kultuuri ei ole üldse ja mis mind huvitab tõesti, paagnit kuulates on see vapustav harmooniline mitmekesisus ja sügav ja ja ta on tihti lihtsalt esteetiliselt niivõrd nauditav kuulata, kuigi ma siiamaani ei saa aru, mis seal ringis tegelikult toimub. Õde on ja siis on mingi vennal seitse naist ja onul on tädi lend ja ma ei tea mingi sihuke asi, millest ma päris veel ei ole aru saanud, aga, aga mulle ma naudin teda tema kuulamist. Kas on võimalik esineda ooperis lauljana? Praegu siin väga julgelt väitsid, et ilma, et sa üldse aru saad, mis, mis tegelikult laval toimub ja mis süzee on? Ei no kui ma ise laulan, ma tahaksin, ma saan küll täpselt aru, millest, millest ma laulan ja mis toimub, aga ma ütlen, et kui ma näiteks kuulan ühte ooperit, siis ei ole ilmtingimata vaja, et ma 100 protsenti aru, see annab mulle muidugi juurde, kui ma täpselt tean, millest läheb, aga aga teinekord mul ei ole seda nii. Ja kui ma kuulan, ütleme, võtan umbes kuskilt ringist on üks ooperi tsüklus, kus on neli ooperit, võtan ühe mingisuguse CD välja, panen peale, mida ta lihtsalt nautides kuulata ütleme, pool tundi jaotus või niimoodi õhtu enne magamaminekut või niimoodi, siis ma ei pea aru saama täpselt ja. Pärnu poiss, eesti mees Taimo Toomast on meie ooperigurmaanide stuudios ja oleme pikalt rääkinud siin sinu Saksamaa perioodist, aga nüüd on sinu elutsükkel sind viinud Eestimaalt veelgi kaugemale, aga pisut soojemasse kohta Hispaaniasse ja elada tegutseb praeguseni seal koos oma perega aga räägi, kuidas Hispaaniasse ooperisse suhtutakse, sest sealt on ju pärit niivõrd võimas plejaad 20 sajandi tuntud lauljaid ka balli Domingo. Carreras Krause. See on naljakas, sellepärast et need on, ütleme mediteraanimaad ütleme Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania, et nendest näiteks Itaalias ja Prantsusmaal on väga-väga suur ooperitraditsioon, aga Hispaanias näiteks ei ole. Hispaanias armastan laulda ja kõik, kui sa kedagi kohtad, räägid nagu juttu. Kõik ütlevad, nad armastavad väga ooperit, aga kui ligemalt läheb rääkimiseks nagu ei tea ühtegi ooperit nimetada, peaaegu niimoodi, aga aga. Alati inimesed tahagi kontsertsaalis väga palju istuda, on muidugi, teine asi on võib-olla siukest suurt tsentrumite nagu Madrid ja Barcelona ja ma olen kuulnud kat Hispaania põhjaosas on hoopis hoopis teine, ütleme selline akadeemilise muusika kuulamise traditsioon ja tegemist, traditsioon seal palju rohkem orkestreid ja näiteks kuidas ma laulsin nende kohaliku sümfooniaorkestriga, see oli küll nüüd niimoodi, et need proovid ja kõik naljakas proov, aga mingi pool 11, dirigent tuleb pool tundi hiljem kohale, siis silmad kinni, mängitakse läbi. Seda vist nimetatakse manianaxitjasse. Aga räägime kliimast natukene, et põhjamaa pojana nüüd seal päris päris Euroopa lõunaosas, et kuidas lauljale ja ütleme põhjamalt tulnud lauljale, et on, see, on see sealne õhki ilmastik, on, see on see palsam, aitab see paremini vormis püsida, ei kimbuta need meile nii. Nii tuttavad viirused ja külmetushaigused. Kindlasti ei ütle ühtegi paha sõna kliima kohta ja kõige meeldivama see, et kui mõelda, et dispaanial nii kuum ja suvi ja kuum, aga tegelikult minule meeldib peaaegu kõige rohkem just see tals. Sellepärast et talv on hele, vihma praktiliselt ei 100, päeval on kogu aeg päike sihuke soe, nagu meil selline kevad hakkaks, kogu aeg on niisugune tunne ja kui sul on kaks kuud kaks nädalat järjest olnud päiksepaisteline ilm siis on kombeks. Peaks halvaks minema jälle hommikul jälle on ilus ilm ja jälle on ilus ilm, arva, kui tuleb vihma ja see on see ta juba su vaat kui väljas on päikesetahad nagu rohkem laulda, kui pidevalt sajab, su meeleolu on juba teine. Ja see on äärmiselt sümpaatne, aga muidugi ma noh, kogu aeg Hispaanias, ma käin päris päris palju, kui sealt ära ja eelmine aasta meil nagu Ameerikas kaks kuud ja Saksamaale põhja Ameerika Ühendriikides. Ja kindlasti need külmetushaigused siin, ma pean ikka kohutavalt ettevaatlik olema küll mingi asi on, et kui sa lähed kasvõi toast autosse ja vihma sajab väljas, et seal oleks kõik kinni mätsitud pähkel. Et seda väikest külmetust ei saa, mõtlesin äärmiselt ebameeldiv, kui sul on mingisugune laulmine või mingi asi ja seal mingisugune külmetus või nohu sind sega. Sellest ei saa keegi teine aru, kui sa ütled, et näed, mul natuke hääl ära, mõtle taha, ei oska laulda, aga räägime veel ära. Tunnikene hakkab märkamatult otsa saama ja ooperigurmaanide stuudios on On Taimo Toomast, kes väisab kodumaad mõneks päevaks kahel teemal. Tahaksin meil peatuda enne, kui meie saade hakkab otsa saama. Üks on sinu sinu tulevikuplaanid ja teine on see, et kuidas siis nii-öelda kadunud pojana või kaugelt vaadates Estonia ja tema tema siis selline väärikas 100 aastane minevik siis nagu või ka praegune olevik sulle sulle tundub, sest et Estonia ei ole ju sulle võõras, oled laval esinenud ja, ja mäletamise viljahabemed ja tantsuvannid. Mida sa laulsid Figaro pulma ja Figaro pulma ja nii edasi, noh neid on ju palju, ega sa oled ikkagi hingelt loodan staanlane niisiis Estonia ja sinu tulevik. Nii et, et inimene ju muutub pidevalt kui ma sinna Saksamaale läksin, ma läksin, ega ma ei teadnud, et ma sinna nii kauaks jään ja ja ausalt öeldes praegu ei tea täpselt, mis minust saab. Me läksime Hispaaniasse elama, sellega. Lihtsalt tegime niisuguse väga julge etappi sellega, et ma lõikasin endale praktiliselt selle. Mitte ma ei lõiganud ära, aga ma jätsin nagu Saksamaaga hüvasti, et selles mõttes, et ma olin nagu Saksamaast ka väsinud ja sellest teatritööst seal väsinud ja ma mõtlesin, et hüppan uutele ette ja tegime seda. Ja nüüd ma olen hakanud Cap pedagoogi tööga oma leiba natuke teenime, ma laulan ja ja annan oma kogemusi nagu edasi ja mis on ka jaoks uskumatult põnev, sest ma alati arvasid, et minul ei ole pedagooge. Aga kui ma seda teen, siis see mind vaimustab ja mul on aastatega kogunenud nii palju kogemust, oskan seda edasi anda. Ja ma arvan, et minu edaspidine elu hakkabki olema nii, et ma olen pedagoog, laulan ja ma tahan olla vabakutseline laulja, ma ei taha ennast siduda eriti ühegi teatriga, sest sest sest ma tahan, nii pikk jutt. Ja, ja Estoniasse ma tulen. See on ka niimoodi, et inimene muutub, kui ma seal Saksamaal on kogu aeg mingisugune töö seal ees ja kui Estoniasse tulla, ütleme, kui vahest oliga kutsumised siis tahaks Estoniast nagu midagi eriti hästi teha ja selle jaoks on vaja pikemat aega, kui sa tuled neljaks päevaks, siis on raske sulada kohe ansamblisse ja aru saada, mis toimub, ja siis siis kardlasele kvaliteedi pärast. Aga Estoniast rääkides, siis ma olen alati nagu süda soe ja, ja ma mõtlen, jama tuleks, tal on väga-väga hea meelega ja teeks selle tüüd kolleegidega ja sõpradega, kellega sai koos õpitud ja maailma avastatud ja aga aga ka hea meelega niimoodi mitte kolmeks päevaks võidetud mingisuguse perioodi sisse, kus saab koostööd teha ja selles mõttes ma olen avatud. Taimo Toomast, loodame, et sinu need unistused täituvad. Ja mis puudutab siin Eestis töötamist ja, ja siis laulmist, siis loomulikult on kõikide kadunud poegade ja tütarde koju tagasitulek alati alati meeltmööda. Teretulnud, aitäh sulle sellesse saatesse tulemast. Aitäh sulle selle eest, et, et sa meid siin valgustasid kaunist muusikat. Kaasa tõid. Suur tänu kutsumast soovin kõikidele kolleegidele Estonias jõudu ja alati vaimustust ja just visadust alati uuesti pihta hakata, aga kui on vahepeal, võib olla raskem oled olnud või, või kui ei ole nii läinud, aga et uuesti pihta ja, ja asi tasub tegemist ja alati püüda maksimum anda. Nii et soovin palju jõudu. Estonia Estonia. Juubelihooajal. Ja sinu valikust minu siis pealekäimisel äkki jätame lõpetama, aga selle saate Peterburi kaunitari Annanilt Repkoga ja, ja olgu siis selleks lauluks. Teoreeta aaria esimesest vaatusest ladvaravi ja ta kuulajatele, aga kohtumiseni ooperigurmaanide seltsis.