154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 132. Su silmi armastan, sest osavõttu Need, piinlen, niisu halvakspanus ja musta värvi on nad leina tõttu. Neil hale on mind näha, armujanus. Ei hommikune ele päiksekera nii sobiv paista, Ida hallil valgel. Ei läänes õhtut näitav tähetera nii kauniks, ehi taevast ehavalgel. Kui sobib sinu näole ilusale sel leinav silmapaar. Et niisama su südamelgi hakkaks minust hale. Kui lein nii parason sind kaunistama siis valluksin, et ilu ongi tume. Ja näotud on, kel pole sinu jume. William Shakespeare'i soneti number 132 luges Priit Võigemast tõlkinud Harald Rajamets.