Plaani põgenik. Plaadi põgenik. Tere päevast, stuudios on Olavi pihlamägi ja mul on hea meel tervitada tänast plaadi põgenikku, kelleks on Armin Kõomägi noormees, kes alles nädal aega tagasi sai Friedebert Tuglase novellipreemia laureaadiks. Tervist. See, et Arminit ma tunnen päris mitu aastat, annab mulle õiguse tema poole pöörduda sina-vormis, nii et siin ei ole tegemist ebaviisakusega, vaid lihtsalt inimesed tunnevad pikemat aega. Ma arvan, Armin, et see oli ikkagi väga-väga suureks üllatuseks, et sellise suurmeistri nagu Tuglase novelliauhind tuli sulle noorele mehe, kes tegelikult kirjutamist alustas, alles aasta aega tagasi. Tuli tuli väga suure üllatusena, tõesti, mul nagu mõni sõber isegi ütles, et noh, nüüd saatsid igale poole oma lugusid, et äkki mingi auhind kuskilt ikka tuleb, aga. Ma olen vist teevad seal täitsa ise valiku. Žürii loeb eelmise aasta novelli nagu läbi, mis on nagu rohkem tähelepanu osutanud ja siis sealt nagu valivad, et see oli väga suur üllatus. Tegelikult teatud mõttes üllatus üldse, et ma nagu kirjutama hakkasin, kaitse veel niimoodi nii-öelda pärjatud sai. Jah võib öelda siis selle kohta nii, mees, kes tuli, nägi ja võitis, sest sinu koos sai auhinnaga Ülo Tuulik, väga tunnustatud kirjamees, kes on üle 60 aasta vana, sina, 36 aastane mees ja alles möödunud aastal kirjanduses nime teinud, tema juba aastakümneid tuntud ja teatud tegija. Kui sa nüüd Üloga seal kõrvuti Tuglase majamuuseumis auhindab, vastu võtsid, oli mingisugune natuke tunne ka, et, et ma olen nüüd astunud nagu suurte kirjameeste sekka. Ei olnud. Et Ma ei ole endiselt kindel, et ma olen üldse kirjameeste sekka astunud, ma lihtsalt. Mingile hetke ajendil hakkasin kirjutama ja anti raamat välja, et mas. Ma ütlesin ka seda auhinda vastuvõttes, et tunnen ennast väga väga kummaliselt, et ma just ütlesin midagi sellist. Et umbes et kui Veerpalu antakse kuldmedal, aga pärast tuleb välja, et see on hoopis kõrgushüppe eest, mitte suusatamisest, nagu tundsin natukene nagu vales kohas või niimoodi. Aga vaatamata sellele seal ikkagi nagu väga meeldiv tunne. Aga mida ma tahtsin veel ütelda, et sa nimetasid seda nagu võiduks, et kirjandust ikkagi ei saa päris nii mõõta, et nõukogu, et kes hüppas kõige kaugemale, et see, see nüüd võitis midagi. Ja see oli ka Tuglase üks printsiip, et alati peab olema ju kaks, kes saavad tema Preemia. Nii et noh, see on lihtsalt tolle ajahetkel kuidagi meelde jäävad nagu tööd mulle tundusid, mõlemad olid sellised üsna vaimukad, mulle Ülo Tuuliku töö väga meeldis, ajab tõsiselt naerma. See, et me täna räägime natukene kirjandusest, aga rohkem muusikast on seotud meie saate peakirjaga plaadi põgenik aga siiski kirjanduse juurde nüüd praegu saate alguse juurde tagasi tulles. Sa oled ise kirjutanud, et see oli väga ootamatu, et hakkasid kirjutama, kuidas see siis sündis? Oli küll ootamatu algus, noh, ma olen seda nii mitu korda inimestele seletanud, selle vastu on huvi tuntud ja siis see juhtus niimoodi, et ma sattusin internetti ja leidsin aega, vist oli kuidagi lahedalt käes ja leidsin sealt sellise Delfil mingi romantiliste lugude võistluse, hakkasin uurima, et mis asi see selline on, seal olid eelmise aastate mingid võidulood ära toodud, lugesin. Ja Mul läks süda väga pahaks, kohe, kus need lood olid? Siuksed väga imalat läilad nagu romantikat oli piserdatud nagu liiga palju. Ja siis mõnuga mõtlesin, et tõesti nagu nalja pärast võid trotsisid või ma ei tea millest, et nagu monitorile kirjutan ühe romantika loo ja siis kirjutasin lihtsalt üsna lambist ühe loo, kus on tegelikult üpris palju jällegi nagu elust, et mis oli sündmused vist olid paar kuud enne seda nagu juhtunud oli üks üks selline õhtusöök. Ja sealt tuli välja kuidagi Meie tänapäeva meeste ja naiste vaheline suur romantika puudumine. Ja panin selle kergelt fantaasiat, lisades paberile panin pealkirjaks hästi konkreetse pealkirja pealkiri oli romantika ja saatsin ära. Ja minu üllatuseks see, see lugu nagu märgiti, ära. See zürii, nagu naeris selle loo peale, ütles, et romantika puudumine on teatud mõttes ka nagu romantikast ikkagi teema. Ja, ja see, et nad selle ära märkisid, seal olid täitsa vist mõnedki kirjanikud žüriis äkki mõni kirjanduskriitik? See oli mulle esimeseks selliseks nagu märgiks. Et äkki võidki veel kirjutada. Sealt hakkas kuidagi niimoodi hästi vaikselt hakkas lumepall veerema. Kas sa muidugi tead, et sa vähemalt paljude teadjate arvates oled sa ju Eestis unikaalne nähtus, sest kui inimesed hakkavad kirjutama, loodavad nad siiski, et saavad läbi kirjutamise rikkaks. Sina oled rikas ja siis hakkasin kirjutama, ma loodan kõike läbi kirjutamisrikkaks saada, et see ongi see rikkuse teine pool, et aga kirjutamine annab üllatavalt palju, kui ma algul tegin seda puhtalt lõbu pärast, siis jah, ma teen kasti praegu lõbu pärast, aga aga need on mingid sellised hetked, kus sa veedad nagu iseendaga aega oled täiesti üksi. Ei ole nagu kellelegagi koosel proovinud kirjutada. Ja ükskõik, kui sa kirjutad ka mingist lihtsalt välja mõeldud inimestest väljamõeldud olukordades, siis tahes-tahtmata tuleb ikkagi natukene sind ennast sinna sisse ja kirjutades õpid ennast ka veidi tundma ja võid avastada külge, mis ei ole kõige kaunimad, ilusamad, aga nad on sinus olemas ja see on siis sinu enda asi, et kas sa jätad enda sisse või sa tood nagu paberile ka välja, mõnikord sinu esikraamat amatöör sai möödunud aastal kõige ilusamate raamatute reastuses ka rahvusliku kalligraafia eripreemia, nii et lihtsalt siinkohal suur tänu, sõber Mart Anderson neile, kes oli nii julge ja, ja ta on eesti esitüpographistriste, on selle valdkonna nimi. Ja tegelikult tuleb tänada kirjastaja Tiiu Kraut, kes oli samuti julge ja lubas siis mardil nagu kasutada selliseid fonte või ma ei tea, kuidas eesti keeles. Muide, see raamat on minul praegu öökapi raamat enne magamaminekut ma loen novelli või kaks tuju läheb paremaks või halvemaks, siis tuleb uni peale, aga või läheb ära ja läheb ära. Selle raamatu sisekaanel hämmastas mind üks märge. Raamatu ilmumist toetab eestikult tuur, kapital. Armin, sina oled mees, kes võib ju iga kirjastuse ukse jalaga lahti lüüa ja öelda, siin on minu käsikiri ja raamat, olgu kuu aja pärast valmis. Milleks sulle Kreekale, inimesel oli vaja Kultuurkapitalitoetust? Aga kui, kui raha teeks maailmas seda, mida ta tahab, et raha lööb kino ukse lahti või ütleb, et ma teen nüüd sellise filmi ja mind ei huvita, kas, nagu pärast vaadatakse või mitte? Need näited on tegelikult olemas, mingi vaadake, mõni jookseb, võib-olla praegu isegi kinos, Eestis tehakse ka niimoodi. Ja raha rahasse tuleks suhtuda ikkagi ettevaatlikult, et kes arvab, et raha eest saab nagu kõike siis see kõik, mis sealt tuleb, ei pruugi üldse midagi toredate meeldivat olla, et siia ärimehena vähemalt ei palunud seda raha, aga see oli, ma andsin, nagu ma ütlesin, et jah, tõesti selle raamatu täitsa nagu ise välja anda. Aga nagu sellist enesekindlust nüüd Mul enda suhtes ei olnud, ei ole nagu ka veel, et et kirjastaja tegi selle otsuse tema jaoks on see ikkagi nii-öelda nagu äri tasub ära või mitte. Et tegi selle otsuse, et noh, proovime ja et ta sealjuures kultuurkapitalilt raha püsib, see on puhtalt tema selline nagu otsus. Ärimehena oskad sa raha lugeda, kas amatöör on sulle juba midagi toonud, pappi tuleb? Ei ma loobusingi popist tegelikult võib-olla see konfidentsiaalne informatsioon, mis üle huulte lipsas, aga raamatu puhul mul oli kirjastaja kokkulepe, et ma ei aja siin nagu raha taga. Aga ma olen kuulnud kirjastaja käest, et nemad on vähemalt nulli, see vist on isegi väikses plussis, nii et selles mõttes on mul hea meel. Raamat müüs venelasi ja müüb edasi, aga ta tegelikult saab vist kohe otsa. Siis tuleb uus tiraaž praegu selle peale mõeldakse natukest teha või mitte, selge, ma arvan, et meie saateaeg on nüüd nii kaugele, et me peaksime kuuluma esimese muusikapala ja paadipõgenikud on ju reegel see, et seesama plaadi põgenik toob kaasa oma lemmikmuusikat. Armin, millise looga? Me alustame? See on selline vana nagu rõiguder, kes on hästi tuntud kitarrist väga erinevates seltskondades mänginud ühe plaadi pealt, kus ta on siis Kuubas käinud ja Kuuba vanade kaladega seal lugusid teinud ja selle loo nimi on boolero Sonambulo. Armin Kõomägi tänane plaadi põgenike ma tahaks selle raha teema nüüd lõpetada aga, aga enne seda siiski peaks andma kuulaja nii palju teadust, et millest on siis tekkinud see, et sa oled üks Eesti suurimatest ärimeestest omal ajal alustasid sa Smartoniga, praegu oled sa üks Eesti raudteeomanikest milles tekkis üldises huvi äri vastu. Sihukest kaasasündinud huvi raha vastu kindlasti ei ole ja suhtun ka rahas mõnikord. Üleolevalt, vaid natukene nagu hooletult ja mis tähendab, et nagu liiga suurt lugupidamist mul nagu raha vastu ei ole, võib-olla see näitabki seda, et, et kui nüüd tõesti rahast rääkida ei ole üldse mu lemmikteemasid, aga et raha ei ole tulnud nõukogu minu ellu nagu punnitades et seal on olnud osa kindlasti juhusel võib-olla isegi õnnel siis on seal olnud külastada töökusel, aga mitte sellisel nagu verisel higistamisel ja, ja nii edasi. Ja olen kindlasti püüdnud ka iseendaga konflikti mitte minna, et ma ei lähe tegema ükskõik mida raha pärast, et eriti täna, kus sa saad selgelt valida, et millised nii-öelda äriprojektid nagu meeldivad ja millised mitte. See on ikkagi vahend, mis annab võimaluse elada ja elad seal midagi muud täpselt sellisel tasemel, nagu sa tahad. Jah, nii on läinud. Jah, sul on hea auto, sul on Hispaanias ka midagi nagu paljudel teistel eestlastel. Niisiis tagasi oli Garmin. Kuid mind hämmastas üks sinu ja sinu partneri Guido Sammelselja heategu, kes otsustasid möödunud aastal anda välja noore kunstniku stipendiumi nimi, mis on 50000 krooni pluss peale selle Pedada terve kursus üle kahe aasta Veneetsia biennaalile. See on ju tegelikult, et ikkagi, et see, noh, see on nagu kunsti poole taga tõsine, ilus kummardus. Jah, ja seal on omad kindlad põhjused, et me mõlemad, eriti kui too on nagu kunsti juures olla juba pikki aastaid, mina olen kunsti juurde sattunud kolm-neli aastat tagasi, minu jaoks on see selline üpris värske valdkond. Aga Eesti just noorema kunsti vastu kuidagi oli niisugune tunne, et seda on nagu vähe toetatud ja miks nad tihti ikkagi olete ka niimoodi, et noored peavad veel ennast tõestama ja nii edasi, aga tänapäeval, kus maailm piire enam ei tunne. Lihtsalt meile tundus, et needsamad noored kunstnikud, et just ma pean silmas seda naalile lähetamist, detseenuga, avaks nende silmi. Ja hakkaksid ennast võrdlema maailmakunstnikega. Et see aitaks neil kunstnikega osta, areneda ja see ühekordne aastane preemia. See on lihtsalt üks hea tunnustus, mida vajab ka väga noor kunstnik, et ka teda nagu märgatakse. Kes sind omal ajal, kui sa olid noor, keegi tunnustas kas rahaliselt või ütleme ka moraalselt. Tarmin, vaat nüüd on õige tee, käi seda teed mööda ikka loomulikult, see ei ole mulle võõras alates pereliikmetest koolis trennis tunnustus käib täiesti elu juurde ja kui tunnustus nagu õigel hetkel ei tule, siis võib lausa tekkida selline frustratsioon ja motivatsiooni kadumine. Mina vajan küll inimesena tunnustust, kindlasti see saanud, eks ole, kas või kirjanduse kaudu. Teine tunnustus on, ütleme see, et need noored kunstitudengid, noored kunstnikud, loomulikult nende tänu sulle kui abistajale on siiras ja suur. Kuid sa oled selles mõttes hästi huvitav inimene, et sa oled liikunud ühest äärmusest teise olles ärimaailmas, kus on väga rängad, rasked ja võib öelda ka inimvaenulikud suhted. Võib-olla mina ei ole äriinimene siis teise serva, kus on kunstiinimesed, kus on selline boheemlane, kus kogu aeg ei jätku raha. Sa oled sinna annetanud ja samal ajal lugesin ma väga suure huviga, et sa oled ise ka väikest viisi filmirežissöör. Selline tugev tuul, Films, mis on teinud diili ja David kooperfeldi filmide, see on kah Armin Gona nimega seotud. Sõpradega on selline nagu filmipisik juba aastaid sees ja siis lihtsalt ühel hetkel sai otsustatud, et proovime ise, see oli vist mingi hetk. Kui me nägime sellist Eesti filmi nagu täna öösel, me ei maga ja siis kuulsime seda eelarvet ja värki ja siis millised piinad, aga me seda filmi vaatasime lõpuni ja siis mõtlesin. No kurat, nagu vaat me lähme teeme nüüd tasuta ühe filmi, mis on nagu natukene parem sellest ja umbes selline motivatsioon. Ja lihtsalt jah, tegelikult see nii-öelda nagu pulli natukene tehtud ja sai sõpradele ka näidatud neid filme mõlemaid sõpruse kinos lausa vist. Nad olid ka minu arust Pärnus festivali kavas olid kuskil festivalil ka jah, amatöörfilmide festivalil isegi ka mingisuguse tunnustuse osaks. Vahva, nagu ka see projekt tõi ikkagi mingisuguse tuntuse ja vähemalt eneserahulduse eelkõige eneserahulduse jah, et meil oli hästi lõbus seda tehes. Ja paljudel sõpradel tuttavatel oli ka lõbus neid filme vaadates. Ja veel üks huvitav fakt tõesti ei teadnud, et sa oled ülikooli ajal mänginud ka bändis lausa punkbändis. Päris pump vänta ei oskagi nagu jah nimetada, mis Pansse õli ansambli nimi oli kanto. Tegelikult Erik Morna, siis oli ansambli selline hingeline nagu liider, tema kirjutas meil kõik sõnad, enamus lugusid ka. Ja oli vahva aeg algas tegelikult enne enne sõjaväkke minekut juba siis ta hakkas see asi pihta ja siis peale sõjaväge vist tõmbasime linti, mis oma nagu paremad lood. Ja olen siiamaani hätta selle stiili kirjeldamisega. Tihti esinesime koos punkbändidega. Aga punkt me tegelikult nagu ei olnud. Aga selle bändi plaati Ma pole veel näinud, ei olegi plaati. Üks lugu on ühe mingi kogumiku peal ja seda on isegi fonoteeki kuskil olemas ka. Aga kas tänasest plaadi põgenikud seda ei mängi? Ei, seda ma ei tahtnud mängida, küsisin ka viivikalt ennem, et kas on mõnda teist lugu, mida ma oleks tahtnud mängida, aga see üks lugu nagu kuidagi natuke ära leierdatud minu jaoks, et täna ei mänginud nii, mida me mängime järgmiseks? Järgmiseks järgmiseks on niisugune, nagu just tulebki hea lemmik nagu nooruspõlvest samast ajast, kui bändi said tehtud, et selline tore ansambel New Order ja mis ta mulle meeldib, on just nagu see, et kui sa teda kuulad, siis jääb selline mulje, et nad on tõesti nagu täielikud amatöörid, nad kas laulavad mööda, nad on nagu ise põlve otsas kõike õppinud. Ja kokkuvõttes väga lahe. Armin Kõomägi tänane plaadi põgenike ja me oleme rääkinud sinust kirjanduses. Me oleme rääkinud sinust kunstis, kuidas sa oled teinud filme ja mänginud bändis. Aga me ei ole rääkinud ühest sinu suurest armastusest, see on sport ja kuna sa armastad sporti, siis sinu strateegilised mõõtmed internetis üleval, vähemalt seal on kirjas see, et sa oled 183 sentimeetrit pikk ja kaalub 80 kilo. Mõlemad on valed, kusjuures mul on 184 pikk ja kaalun 79 kilo. Nii veel parimatesse normidesse sa lähed ja tekitas minus ainult suurt kadedust, aga noh, oled 36 aastane, eks sa peadki olema ideaalilähedane. Ja nii palju oli seal kirjas, et Sa oled aastast 78 seotud purjetamisega 94.-st aastast tuledega surfaja ja et sul on olemas ka üks laev nimega Carrera. Viimane ei ole eriti sportlik, aga purjetamise juurde jõudsime kolmandas klassis. Terve klass vist läks, kohe. Tuli üks treener, hästi tore treener Milvi. Märtin või Martin, ma ei mäleta täpselt, tuli uksest sisse, ütles, kes tahab purjetama tulla, kõik poisid tahtsid purjetama minna, loomulikult. Aga kuna selleks, et purjetajaks saada, tuli terve pikk talvine hooaeg seal õppida, unistada purjekaid vihikutesse ja teha igast muud trenni, siis kevadel vist sellest seltskonnast järgi kaks kaks poissi. Jama kokku purjetasin kaheksa aastat, see, see on väga tore spordiala. Ühendab endas looduse füüsilise tegevuse ja ka päris olulisel määral järel, ka aju on kaasatud sinna nagu väike on nagu malemäng sul seal mere peal. Kui sa võistled, vahva loodusega. Loodus, ega nagu ei maksa väga võistelda loodusega, eriti merega tuleb nagu ta õpetab, sellist respekti, et merd on ikka vaja natukene nagu karta, et ei ole vaja nagu mütsiga lööma minna, seda ta kindlasti õpetab. Aga sa võistled iseendaga, sa võistled oma konkurentidega purjetamisest medaleid on on, ma ei tea, kus nad on kuskile kadunud seal aga surfamine seal siis nagu öeldakse, viimaste aastate avastus, see on hobi ja et ma kahjuks ei ole enam ammu jahiga sõitnud. Mõnel tuttaval küll on jah, ja siis sinna peale mõnikord satun, aga aga surf on selline nagu jah, kiire adrenaliin ja paned oma kama auto peale või siis sõidad kuskile mere äärde, kus sa surfad põhiliselt Eestimaal ja Eestis Pirital, Lääne-Eestis on päris mitmeid. Pärnus saab seda hästi teha, aga seal, kus ütleme, need maailma surfi paremikud, surfad suurtes lainetes, sinna pole jõudnud, ei ole nii kõva tegija, et näiteks minna, et noh, ta, mul ikkagi nagu selline hobi ja sportlikku, sellist andekust on minus nagu mõõdukalt, et ma arenen spordis teatud kiirusega, mis ei ole ülemäära kiire. Nii, ja kuna ma võtan seda nagu hobina, et ma tunnen lihtsalt sellest rõõmu, siis ega ma väga ülisuurtes lainetes midagi nagu teha eriti ei suudakski, jaga tugeva tuulega. Nii et mul on nagu sellised omad ilmastikutingimused, mis mulle sobivad, aga sa oled vähemalt need surfiparadiisi vaatamas käinud. Kõige rohkem olen Hispaaniast tariif all olnud, et nagu see on jah, selline nagu peetakse Euroopa üheks olulisemaks kohaks ja väga tore koht. Aga meie Eesti tingimustes on üks spordiala, mis praegu on väga inson, suusatamine. See ei ole sinust mööda läinud. Ei ole, ja tänu sõpradele, et siin jah, just oligi sellelegi nädalavahetuse veetsime nagu Otepääl kolm päeva, kolm ilusat päeva päikes iras, miinus viis kraadi. Kenad vajadust Eestis on hea suusatada, selleks pole vaja kusagile mujale minna, aga sa oled ikka mujal käinud seal, kus need suured mäed on ja kus vaja. Suusatamine? Jah, et see on jälle täiesti teine, teine spordiala ja noh, ta on ka üks ütleme, üks lemmikspordialasid, kaasa saab tegeletud ja sa oled ikka uudishimulik inimene, sa püüad kõik ära proovida, oled kontiga murdnud? Suusatamisega mitte. Tegelikult ei olegi väga murded ühe korra mul käeluu katki olnud ja see oli kuidagi lasteaias kulli mängida. Nagu mingi paviljoni katusel, mängisime kullis, kukkusin sealt alla ja siis kuidagi niimoodi juhtus, aga kuidagi jah, on säästnud, nagu räägitakse, squashi ka armastad mängida, väga armastan ja iga nädal teen seda paar korda, kui võimalik, mida siis veel, mis veel mahub sinu nädala sporditegemistesse? Ei mahugi. Jumal tänatud, sa tekitad juba kadeduse ainuüksi seda kuulata. Spordijutt nõuab kindlasti ka natuke tempokat, muusikat, mida oled valinud? Jah, kuigi just üks hea tempokas lugu, oi. Aga siin on võib-olla hea pealkiri tuult. Ei, et sport võib olla ja aitab sellel meelel püsida, et kunagi oleks nagu to the day. Bändi nimi on Chabluv näikers. Armin Kõomägi tänane plaadi põgenik Senise muusika põhjal võib öelda, et sa oled hästi lüüriline ja mõtlik inimene teisest küljest need, kes sind tunnevad, ütlevad, ega sind ikka väga pikalt ühe koha peal paigal hoida ei saa, sest sa kogu aeg tahad tegutseda ja üks tegutsemise väljund on sinu jaoks reisimine, sa oled ikka maailma siis päris palju ringi rännanud. Suhteliselt, et mitu kontinenti, kuhu ma ei ole veel jõudnud, et no ja näiteks Aafrikas käinud, kus on minu tütar, on käinud, aga mina ei ole käinud ja ja on käimata täiesti gaase ookeani Taani, Austraalia ja Uus-Meremaa kant, kuhu kindlasti tahaks minna. Aga ometi oled sa käinud ühel jäisel puudusel? Jah, Antarktikas on käidud, et Paulusel mitte. Et seal on käidud, see, see tõenäoliselt jah, ma võiks isegi nimetada, et oli minu elu kõige põnevam reis siiamaani ekstreem mitte nii väga. No füüsiliselt kindlasti ränk ei olnud, aga ta nagu pakkus sulle kuidagi väga palju aega mõtlemiseks sa olid ainult looduskeskkonnas, et mulle väga meeldisid, nagu väga vähe nägime seal tsivilisatsiooni sellise Soome ei näinud. Et see oligi nagu vahva, et sa nägid, kuidas omad, kes sinu ümber on linnud, et kuidas neil on siirad naeratused suul, mõtlen, vaalasid hülgeid pingviine ja kohati selline mulje, et nad naeratavad ainult sellepärast, et seal inimesi ei ole, et seal saab tõesti naeratada. Kas sa oled selline turist, kes otsib neid marsruute, mis ei ole sissetallatud tuttturismifirmade poolt ja nii uhkelt ma ei saa enda kohta küll öelda, et ma olen nagu igasugune turist, et ma olen täiesti tavaline turist, kes läheb mõnikord giidiga kuskile kaugele maale lihtsalt sellepärast, et saada nagu rohkem teada. Olen käinud ka ilma giidita, sellele on omad võlud, aga tuled tagasi ja ega sa võib-olla olles nagu täiesti võõras keelekeskkonnas ja võib-olla info ei ole nii palju saanud, kui oleks tahtnud. Nii et ma olen igatpidi proovinud, nii, pidi ja naapidi, aga päris nagu seljakotiga nagu ei ole läinud, selles ongi need päris üksinda, seljakott seljas ikka reisile ei lähe, ei ole läinud tänavaile. Aga perega armastad reisida samuti? Jah, perekond on reisida, seal lihtsalt peab nagu otsima, nagu vastavad reisisihtkohad ja, ja teemad, millega tegeleda. Väiksed lapsed on veel väiksed, tütar on üheksa, poeg on neli, et see seab omad piirid täna. Kui nüüd seda maailma, mida sa oled näinud, iseloomustada mis on need kontrastid, mis sulle siin Eestis annavad jõudu? Et mujal maailmas on ikka hoopis teistmoodi ja küll on hea, et ma elan siin Eestis? See on tõesti minu kindel seisukoht, et küll ja et ma elan täna siin Eestis. Et mille peale ma olen tavaliselt noh, ütleme nukraks läinud välismaal olles on, kui sa satud Maale, kus keskkonna suhtes inimesed käituvad väga hoolimatult, vanad ja väärikad maad, aga kuidagi kultuuris puudub selline, nagu loodusega ülemäära arvestamine on. See on kurb ja samal ajal võib-olla neil väga huvitav selline kultuuripärand nagu ajaloost pärit. See puudutab näiteks Ladina-Ameerika riike väga palju. Lõuna-Ameerikat. Kas sind ei huvita see, et maailmas on nii palju vaesust, räpasust räpasus? Häiriv loomulikult? Ma vist ei ole käinud väga vaesemates piirkondades, nagu, nagu ma ütlesin, ma ei ela Aafrikas käinud seal tõenäoliselt läheks väga palju vaesust nagu Lõuna-Ameerikas, näeb seda. Aga mitte nii kontsentreeritud, ma ei ole ka Indias käinud, kus, nagu räägitakse, et seal on ka väga meeldejääv see pilt. Nii et ütleme, ma ei ole käinud kohtades, kus ma kohtun liiga palju nagu selle vaesusega üpris selliseid mitmekesiseid kohalikega nad, aga teisalt oled sa käinud kindlasti ka nendes kohtades, mis oma luksusega oma ülevoolava rahaga noh, võivad ka tekitada muljet ütleme, näiteks võivad Las Vegas ma ei ole käinud Las Vegases nagu Ameerika väga ei kutsu mind, ma olen seal ühe korra käinud ja noh, mingisuguse ettekujutuse sellega, et ma arvan, et kui ma läheksin Ameerikasse, siis mind huvitaks eelkõige siukseid nagu loodus vaatamis suhteliselt suurel maal nagu palju huvitavaid kohti, kanjonid ja ja muud huvitavad asjad, et ma sinna las Vegasesse ei lähekski, et sa oled rohkem nagu selline loodusturiste, kes vaatab loodust looduse taustal, inimest, aga need meeletult suured linnad, suured rahvamassid ja et sa oled maailma kõige kõrgema ehitise tipus olnud, see sind eriti ei morjenda eriti küll mitte. Jah, et kui ma lähen linna, siis ma proovin nautida kena õhtusööki, seal linnas käia seal linnas natukene ringi, aga ma väsind linnast väga-väga ruttu ära, et ja võimalikult vähe linnades olla. Nii, see on muidugi hästi hästi meeldiv. Sest mulle endale tundub ka, kui reisida väljaspool Eestit. Siis kui on väga suured rahvakogumid, need hakkavad nagu sind kägistama. Vast nii on jah, üks selline päev koht oli, oli Jaapan kus on ju ka tohutu inimeste tihedus ja ja tohutu tehnoloogiline, selline nagu võidukäik ka looduse üle, aga seadus on nagu ei häirinud ja sealt võetakse merelt kogu aeg juurde ehitatud, takse sinna saar, saare peale tehakse lennujaam ja nii edasi. Aga samas selles tohutus saginas kuidagi tundsid teatud mingit sellist nagu hingesugulus selle nii-öelda vaikse jaapanlasega, et et võib-olla selles oli ikkagi mingi austus oma keskkonna suhtes, et seal ma ei näinud mingisugust, nagu sellist ülevoolavat räpasus, noh, suur linn on ikkagi suurlinn, seal on nagu palju rahvast, aga aga Jaapan, mulle väga meeldis Nende selline vaiksus väga suurt sõbralikkus. Vaatamata sellele, et nad ei räägi eriti inglise keelt. Väga meeldib nendega. Aga sinu üks armastus on ikkagi ju ka Hispaania mitte ainult sellepärast, et seal on seal ka suveelamine. Ei saa öelda, et ta nagu päris armastus on rohkem nagu praktiline valik, et ta on Euroopa kõige lõunapoolsem riik, kus on kõige rohkem soojust ja kui sa tahad talvel ka niimoodi ütleme omal kontinendil olles päikest, vaata siis, see on üks väheseid kohti, kus seda saab. Lihtsalt jah, seal olles loomulikult kindlasti tutvuda kohalike kultuuritraditsioonidega ja Hispaania on väga tore maa. Et ala minu jaoks, mille peal ta seisab nagu kitarr, flamenco ja härjavõitlus ja need on kõik väga toredat. Võiks panna isegi ühel loosid praegu peale mis on nagunii-öelda moodsaks keeratud flamenko maania keeles Ell bueno, Elfio Jel maa loo. Ka kuulus vesterni Pealkiri hispaania keeles, et Lasva kuulaja ise arvab, mis seal Armin Kõomägi eestlane plaadi põgenik on kirjutanud oma esikraamatu amatöörkaanel. Et mul on väga huvitav nimi, pealegi ütleksin isegi intrigeeriv Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees sakslastelt laenatud eesnimi. Räägime siis natukene sellest pere taustast. Kus ja kuidas on Armin Kõomägi kasvanud? Armin Kõomägi on kasvanud sellises huvitavas peres, kus on puhas eestlane, nagu perekonnanimest näeb, ta on pärit Lõuna-Eestist Ko tähendab kase, lõunaeesti keeles vanas vanas keeles siis Kasemägi. Ja ema ei ole mulle eestlane Emaan Eestisse sattunud 60.-te lõpul, tema elutee. Ja ka tema veri on, mis tema soontes voolab, on päris kirev. Ta on elanud Abhaasias, Bulgaarias, Moldaavias, Moskvas, need on vist põhilised kohad, Ta on elanud ja siis emapoolsed. Vanemad on siis niimoodi, et minu vanaisa siis oli armeenlane, ema, isa ja ema ja vanemad olid siis omakorda Poolast pärit. See küll hästi huvitav seos ja, ja ma arvan, et eks temperamenti sinus on just emaliini mööda. Võimalik, kuigi ma ühenduses temperament, seks inimeseks, ma ei tea, võib-olla Eesti ilm mõjub mulle nii hästi. Rahustab hästi maa nagu sinu tegemisi vaadata, siis sa igale poole jõuad, sa jõuad kõike teha ja sa oled teinud seda edukalt. Sinu peres on kasvanud ka veel õde õde seda ja need eesnimed võib olla viitavad siis ka, mille peale vanemad nagu mõtlesid, et Armin ja Esta, et võib-olla selline Armeenia ja eestiliin tõenäoliselt seisis vanematel võib olla vanavanematel meeles, kui, kui sellised nimed tekkisid lastena. Vot selle peale ausalt öelda ei oleks tulnudki just. Aga oma lastele oled sa pannud nimed oma lastel on sellised nimed, tütre nimi on Susan ja poja nimi on Nils Holger. Oodata need ei ole ju sugugi mitte nii väga eestlaslikud. Ei ole ja ma ei teagi, miks mulle meeldisid need nimed ja naisele meeldisid ja ja Nils Holger-il on võib-olla isegi rohkem sellist nagu lugu taga, et miks just Nils Holger, et võib-olla me olime mõlemad sellises natuke muinasjutulised tujus ja tuli selline väike vahva poiss, kes kuskil Neljandas lendas. Solgerson. Susan tundus meile lihtsalt vahva tüdruku nimi. Nii et see pere lugu on siis selline Armin Kõomägi, elad sa praegu nõmmel, ehitasid hästi pikka aega oma maja, said selle niuke valmis möödunud aastal ja see on selline väga põnev. Kuna ma elan ise mitte eriti kaugele sealt, siis ma olen piisavalt mööda sõitnud, jalutanud ja see on maja, millest on võimalik läbi näha, see on hästi palju klaasi. Kas see klaasi kasutamine meie põhjamaa kliimas, kus on ikkagi talv ja väljas on ikka mitukümmend kraadi külma on õigustatud? Kindlasti on läbi seina ju ei näe, aga läbi klaasi näed ja mina tahan näha ja nõmme on kena. Seal on kaunis loodus ja mulle meeldib ja lugu meie perele. Kõigile meeldib ka see, et sinu koduavaneb ka sinu maja seinast väljapoole, et sa pead kodus ka seda päikest, mida sa taevas näed kuud või tähti või seda väikest tänava jupikest nagu sinugi kodu. Ja üks asi on veel hea, et üks külg, üks vaade sinu majast on ju raba rabapealne tegelikult väga ilus ja kaunis vaatepilt ja üks metskitse gene käib neid aeg-ajalt aeg-ajalt nagu näitama sellel seal. Et see on tore, sa oled nagu loodusele lähedal, kuigi olete üsna keset linna, elad? Jah. Aga see nõuaks ka ühte muusikapala, see jutt? Jah, paneme. Ma ei tea, kuidas ta siia küll sobib, aga selles mõttes kindlasti sobib, et see on üks minu lemmikbände Soomest. Bändi nimi on 22 pysti Pirko ja niisugune lugu nagu taksi 74. See on selles mõttes huvitav lugu, et kui sa oskad tähelepanelikult passi kuulata, mina mängisin omal ajal passi, siis ma praktiliselt teisi pille ei kuulegi. Siis selles loos Mike Jacksoni pillisin bassikäik, mis on umbes 203 korda aeglasemaks, keelt, südame on kogu aeg rääkinud need, kes mingit pilli mängivad, need ainult muusikas kuulevad oma pille. Vaat see on tõesti niimoodi. Aga Armin, Kõomägi plaadipõgenikku tund saab kohe kohe läbi. Mul oli väga huvitav sinuga vestelda. Sind siiski tundes avastasime selle tunni jooksul väga, väga palju sellist, mida ma lihtsalt varem ei teadnud. Ühest küljest oled edukas ärimees, teisest küljest kunstnike toetaja kunstikoguja ja oled olnud režissöör. Filmi alal oled mänginud bändis ja viimasel ajal siis nagu kuulsust kogunud. Kirjanikuna, kes sai Tuglase novellipreemia laureaadiks? Sinu kohta on öeldud, et sa oled tegelikult konkreetne inimene, sa oled hästi kiire, otsustaja on seni. Arvan, et peab paika. Jah, üldiselt küll. Kuidagi mulle tundub, et meie ümber on nii palju paagonkreetsust, tehke uudised lahti, vaadake, mida räägivad poliitikud. Äri aetakse ka tihti palju nagu häma selleks et mingisuguseid tulemusi saavutada ja ja mulle tundub, et nagu aitab küll, vähemalt mina olen siis see, kes seda hämamist nagu maailma juurde ei tekita. Äri on konkreetne, aga nimetasid poliitikat, on sind poliitikasse puhtalt värvata? Ei ole, aga kui, et kindel ei, tänaney tänan, ei. Kui me seda saadet nüüd lõpetame, siis praegu sinu käest, kes sa oled ju 30 kuueaastane, on vist mõttetu küsida, mis on elukreedo, sa pead veel ise kasvama, sa pead kasvama koos oma tegudega. Aga kui sa valisid meie plaadi põgeniku viimase loo ja siis võib-olla, et selles on mingi vastus võib-olla tõesti esiteks on lihtsalt väga ilus lugu ja ja mulle just meeldib, et seda lugu esitab noor räppar koos siis väärika rokiisaga. See tandem nagu töötab juba väga hästi, see nagu näitab midagi, et noor ja ja ütleme, noor, selline uljus ja vanem kogemusena käivad käsikäes ja et vanadust ei ole vaja kindlasti karta, et vanadus on, pakub inimesele palju positiivset, kui ta oskab sellesse vastavalt suhtuda. Kas sina kardad, vananemist? Ei karda, noh kindlasti on sellega seoses ka mingisugused sellised tumedamad teemad, mida sa enda jaoks pead lihtsalt läbi mõtlema, aga ei, ma ei karda teda, et ma ikkagi võib-olla ma olen liiga noor, võib-olla ma hakkan kunagi kartma. Praegu ma nagu ei vananema praegu küpsen see on muide väga ilus lõpulausena ma praegu küpsenud ja see küpseia oli Armin Kõomägi ja viimase loona kõlab siis Chalisi siuh koos Mäksiga. Poola. Demonski. Üks, kaks, üks, kaks. Ma palavat päeva käes, ma, Ei au ega häbi. Nüüd tsura. Ja oma taamal prügi täis kraana. Sõuvikat käis südamest läbi. Otse südamest, lävi on, jagas meid kooli, nähti ja palav päeva käes, ma ei au ega häbi. See ikka käis küll. Otse südamesse, läheb, on ja katki. Ja ka. Lummid üks. Üks väike jamades mu käel. See suur on see maa. Äärt. Süüvikat käis südamest läbi. Otse sööd, HV-st, läheb, on juttu ja mis siis, kui sa ei näi, ehkki ma palavad päevad ajas, ma ei au ega v. Mitte ekstra.