Kannan sõrmes lihtsad hõbesõrmust hapra sõite pärjast. Merevaigu päikest südamesse valgub nukker õrnus, armsa kingituse mesi kuldses läikes. Kui ma võlusõnad suudaks leida, siis sõrmus täidaks kõik mu soovid. Et mu hinges kõnnumaa on peidus. Sinna pole jäänud ühtki soovi. On vaid ulm, et võiksin laulu luua ühest inimlikust elust kõigis värvis. Kuid ma suudan üksnes piisku tuua oma helgest mälestustejärvest. Olid sündinud sügisekuul hilissuve viimastel hüvastijätupäevadel. Vahest sellepärast koosneski kogu su elu kalender. Suvepäeva põlemise ja sügisese tõsiduse vahelduvaist värv. Idest sügist taevana mõtlikud olid su silmad. Enzo naeruses pilgus oli rohkem soojust kui päikese helgis. Mis puudutab järve tume rahulikku pinda sügisküpsed ja kaalukad, olid sa mõtted ja teotki. Juba siis, kui ajasid esimesi vagusid oma elukutsepõllul. Ent kõik su tööpäevad olid pilgeni suve kiirustavat põlemist. Heldelt nagu sügis jagasid kõikidele vilju oma südame ja mõistuse ammendamatu ist salvedest. Kuid saajatele näis nagu kinkinuks suvi ise neile killukese oma soojusest. Isegi siis, kui lähen Neva hallaöö jäised sõrmed särutusid puutuma lehti su elu kalendris isegi siis säilitasid imelise võime muuta lembeks suveks oma teekaaslase päevad. Üleöö saabus talv. Mu hilissuveaeda üle kaotasid värvi mu lembuse leeklilled. Kooldusid maadledi unistuste kirkad, kuldvihmas agarad. Muutusid mure mustaks, lootuste eresinised elulõnga õied. Olen raagus leinakask. Oma loobumist aia üksildases nurgas. Oksad laotumas üle mälestuste kaevu. Talv. Talv, ära kaaneta mu kaevu niipea. On kohustus joota mõnd matkajat, kellele suur osa teest alles ees. Kohustuste rahutud rähnid koputage kõvemini mu tüvele, et ma üleni tarduks lõdisema panevas pakases. Minu. Kevadet. Valjusti maju kuule Koit. Kes oskaks karta kõiki järske kurve, mis varitsevad siledamad teelgi? Sa minu rängematest rängal kurvil Mu kõrval püsisid ja püsisid veelgi. Merada päikeselises mäkketõusus kulges jääki pimedasse orgu, laskus kui haiglas tõde, mõistsin mille raskus kõik kõmuväravad mu hinges, sulges siis sulle ahastava kirja kokku seadsin, et loodan üksinda sind kaugemale jõudvat. Sest enda eesmaa ummikteed vaid teadsin. Mul polnud õigust sinult sama nõuda. Su vastus, õite Namul varsti oli süles. Veensid tulvil siirast elu jaatust, et koos meil kergem trotsida, kust? Meil on ju pojad, kasvatada üles su pilk ja hääl mu elutahte leidsid, ma andsin lubaduse olla endast parem. Sest sinuni. Hingejõud mind lootusega täitis et võiksin sulle olla see, kes varem. Ent hilisemas elus tihti kartsin. Sa öeldud sõnu tagasi palud. Ja seda kartes tegin sulle valu. Kui tookord antud lubaduse muuta. Kas mure meel silu mõnel rajal? Su kändan polnud sulle liialt raske. Mast, juhtus sedagi. Ent samal ajal meil oli armastus ja kodu, meie laste. Õunapuu õunapuu, vana väärikas õunapuu mu koduõuelt mida vestaksid sa Me õnnelikest suvedest, mis möödusid Su sammaldunud kulmudega õunapuu silmade pilgu ulatuses. Kas kõneleksid sellest punaseks värvitud lauast, mille mu armsam paigutas su laia võra nagu päevavarju alla? Et võiksin selle taga häirimatult mängida oma sõnaseadmise mängu. Sel ajal, kui me pojad paari kiviviske kaugusel Päikese litrites järvel tegid tõsimeelset kalamehe tööd. Meid kõiki aga hellitas kuumusest värelev, sinine laotus ja päikese tuline paitus. Või oli see sinu täitise silmini naeratus ja suve tuulena leebed käed? Mu kallis? Õunapuu, õunapuu. Vahest vestaksid sa sellest mõelile kollasest telgist, mille mu armsam püstitas vaiksesse aianurka kummeli tuksudes murule kus meie une-eelseid sosinaid ja muretud lapse naeru võisid kuulda vaid sina väärikas õue õunapuu. Siis, kui rohutirtsude meeletu saagimine valgusvalgel südasuve õil Sinsu heitlikust õuevalvuri unest üles ajas. Või sappajataksid hoopis sellest rohelisest paadist mille märgi aer toetati Su tüve najale sellest paadist, millega mu armsam sõidutas mind mõnikord Meie saladuste saarele kus halli parralised kuused hoidsid hilju tagasi tarka vanuri naeratust nähes meie kahe rõõmu jäänuseid, silmi ja põua, palavaid, tembusi. Küllap sa jutustasid sellest kõigest väärikas õue. Õunapuu. Kuitsu kasvu kohtagi on praegu leida raske sest sinna sai maabumissild tulevikupaatide tarvis. Sel künkal algas imeline. Vastuda Vassil sünkja, pall. Kuid hiirekõrvus rohi olima. Nii imevärske Jani imehall ja seal künkal algas imeline. Me tundsime Uusi hüüdsid hääletult. Ei või. Jagaljazonovee sosista ei tohi. Me tundsime, kuis seda Kas tõesti nüüd saab tõde muinaslood? Et selles laanes tagasi edul Ehk küll märgkivis Lenini kanda. Me kõnnime kui kõnniks legendi. Nüüd õites on imeline. Kuid kõik ta õitsevad meese. Ehk küll märgivisleinnata. Suge esimene etem kui hellitavaid tiibu mis sulgusid mu ümber õhtu, vii hull. Kuid päeval kõike vajalikku suutsid mu puuri värvu aastad rõõmsaks muutsid. Nad suutsid tööle panna aparaate, peeni, ent sama oskuslikult soolata ka seeni või teha lõket, püstitada telki ja hoida aere keset järve helki. Su käed on palju ulatanud õisi ning vastu võtta neid ka ise võisid neljaste juukseid silitada, meeldis ja kostitada külalist. Võideelist. Zucketest palju noori ellu lendas. Kuis rõõmustasid, kui ka sinu enda kaks poega leidsid õige lennusuuna. Neid julgestasid kindla käsipuuna. Su kätel oli veel üks meeldiv voorus. Jäi elu lõpuni neile võõraks toorus. Ent lurjus, vooruseski oskab nõrkust näha. Sest sulle kartmatult võis haiget teha. Üks saatuslik enne kui Kaja kord loetud jutust või luulest meeltes lõikumisema üle paljude aastate raja Ära iial mind silmile suudle. Miks see varem mu kõrvu ei puutunud? Kui su laugele surusin huuled mõnel kehatuks hajunud Liivul. Kas see oleks ehk midagi muutnud? Ära iial mind silmile suudle. Nõmmelill endeid, siis vajab need tärkavad tarbetult mälus. Kui on kustunud õitsemise lõkked, tuul, seemneid neist laiali ajab. Leiad üksi end lumisel mälul. Tuba täis vaikust ja päikest ning asju, mis kõnelevad mälestuste hääletuskeeles. Seinal raamatute sõbralikud rivid ja üks heledas raamis foto mu töölaua kohal. Fotolt naeratavad mulle julgustavalt sinu iginoored ja kõnekad silmad. Mu ees laual aga lebab harukordne meelespealill. Väike sinikaaneline luulekogu. Millestki leidsin äsja su viimase pühenduse. Leidsin värvilise sõõriga raamitud värsiread. Nagu viimseõie lilleulatasid mulle üleolematuse läve. Julge olla rõõmus sest Rõõm on kaunis nagu õitsev puu mis imeväärse pärandi oled jätnud mulle. Mu kallis.