Väike salk sõdureid marssis kohe pärast lõunat külasse. Tõtt-öelda see oli ainult külase, sest mõlemal pool tänavat olid üksnes põlenud ahervaremed. Viljapuud aedades vaevalt looma hakanud viljaga seisid lehtede ette. Need olid kõrbenud leekides ja kuumuses. Leitnant, kes istus väliköögiveokil, vaatas taoti oma põlvedele laotatud kaardile taoti sõja kurbade le jälgedele just nagu silmadega midagi otsides. Kuskil polnud näha ainsatki elavat olevust. Üksnes küla lohakile jäänud aedades kollendavate päevalillede ja õitsvate moonipeenarde kohal lendas kari liblikaid. Sõdurite tolmunud ja tülpinud nägudelt paistis sügavväsimus ja nad vedasid vaevaga jalgu järel. Küla lõpus, kus tee käenduslähedase kohiseva metsa poole armeedes kolmeks vähe sõidetud kõrval teeks, peatas ohvitser salga. Sõdurite nukrad pilgud suundusid oma ülema poole, kes veokilt maha astudes hakkas kiitriga vaatama igale poole. Ei, sina pais, tule lähemale. Näite kuidas siis läbi ka see taluga väga huvitav paik. Suurepärane. Kes seda sulle õpetas, ma ise oskan veel käomoodi. Kas oled siin üksipäini? Ei, neid on siin palju, kõige rohkem varblasi, vareseid ja Põlteesid. Aga ööbik olen mina üksi, nadi käel. Ma küsin sinult, kas siin on veel teisi inimesi? Ei ole. Kui hakati tulistama küla põlema, süttis, karjusid kõik möönd, saalised, saalised tulevad ju, põgenesid minema. Miks sina ei põgenenud? Tahtsin näha metsalisi. Kord linnas käies nägin poole rublalist kassi, kes oli nisu. Kui härg, ütle, väikemees, kas tunned läbi metsateed surmalttasse nii on vist selle küla nimi. Miks ei tea, härra? Oleme onu mat audiga käinud veski juures õngitsemas. Seal on selliseid hauge, kes neelavad kahe kuu vanuseid hanepoegi. Kui mullu vesi purustas tammi. Vii meid sinna. Kui viid õigesti kohale, saad endale selle välgumihkli. Viid valesti, võtan pea otsast, ühes vilega säru. Mis räägivad inimese partisanidest? Kas neid on teie metsades joole? Leidub küll vahelik, pilvikuid kännuseeni krabrist all. Kas kuulegi vahest petab sind kuulmine? Aga nüüd ometi kuulid. Üks kaks, kolm, neli. Salgas on 32 meest, kaks kuulipildujat, hakkame pihta. Rutem. Teised ootavad seal juba meie onust epasega. Laseme nad enestest mööda. Aga niipea, kui teie alustate, Carmetame neile tagant. Ära unusta ööbikud, kui minuga peaks midagi juhtuma. Vaeseke pole eilsest saadik iva suhu saanud. Teisel päeval istus põlenud küla lõpus teeristme lähedal oma tavalisel paigal kraavi kaldal umbes 13 aastane poisike ja voolis noaga midagi heitis vahetevahel pilku külasse suubuvaile teedele, nagu ootaks ta kedagi. Ta huultelt voolas imekaunilt helisev ja paeluv meloodia mida ka kõige paremini koolitatud kõrv poleks eraldanud ööbikulaulust. Lõppes sõda. Võib-olla olid teie isad-emad siis niisama vanad kui selles loos kirjeldatud poiss, keda kutsuti ööbikuks võib-olla mõniteist ehk kahetsebki. Temal ei ole võimalus teha kangelastegu. Ometi ei taha keegi neist, kes sõda oma silmaga näinud on, et kõik korduks. Pala Ta äsja kuulsid, on viienda klassi lugevnikus. Tuletame meelde, kuidas ta algas. Väike salk sõdureid marssis kohe pärast lõunat külasse. Tõtt-öelda see oli ainult külase, sest mõlemal pool tänavat olid üksnes põlenud ahervaremed. Viljapuud aedades vaevalt looma hakanud viljaga seisid lehtede ette. Need olid kõrbenud leekides ja kuumuses. Leitnant, kes istus väliköögiveokil, vaatas taoti oma põlvedele laotatud kaardile taoti sõja kurbade le jälgedele just nagu silmadega midagi otsides. Kuskil polnud näha ainsatki elavat olevust. Üksnes küla lohakile jäänud aedades kollendavate päevalillede ja õitsvate moni peenarde kohal lendas kari liblikaid. Pala autor, leedu kirjanik Petras tsirka on kirjutanud suure isamaasõjateemadel mitmeid jutustusi nii lastele kui täiskasvanutele. Kui te olete varem midagi sõjast lugenud, siis ehk oskate leida, mille poolest see pala omapärane on? Siin ei ole suure lahingupinevus, diamõõtmeid on petlik, vaikus, väike surmani väsinud salk vaenlasi, 32 meest ja kaks kuulipildujat ning välikatel umbes teie vanune poisike, kes selle salgab partisanide juurde meelitab. Jutustuste ja õpikus on teistsugune kui see, mida näitlejate esituses kuulsite. Et palas on palju kahekõnet ehk dialoogi, siis oli teda võimalik esitada kuuldepildina. Kui ilukirjanduslik tekst lava jaoks samuti ümber töötatakse, saadakse dramatiseerinud. Lugu muutus huvitavamaks, sest tegelased hakkasid kõnelema igaüks omal viisil. Tekkis elevus, pinge ehk märkasite, et meie kuuldepilt oli mõnes mõttes ka vaesem kui lugemispala. Me ei saanud kuidagi kuuldavaks teha kirjeldust sõjas laastatud külast väesalga vaevalisest teekonnast lõõmava pärastlõuna lõõsas. See kirjeldus oli aga hädavajalik. Seepärast tuli ta näitlejal lugeda. Te kuulsite ööbiku drillereid, aga autor on seda kirjeldanud nii. Sel lühikesel puhkehetkel, mis andis sõdurile mahti pühkida oma higist laupa ja kohendada seljakoti kostis korraga linnu hääl. Värisedes ja viljutades õhku helises ta omapärane võluv meloodia suvise päeva vaikuses. Linnulaul lakkas hetkeks, kuid kajas siis uuesti hoogsamalt. Sõnadel on suur jõud, kui neid õigesti kasutatakse. Piisab sõnadest värisedes ja hõljutades õhku. Kui me oskame endale ette kujutada ööbikulaulu omapära. Et me kasutasime ainult dialoogi, siis jäi ära ka partisanide kirjeldus. Metsasügavuses noorest tihedas kuusevõsas, kust oli nähtav tee käänak, lamas mitu meest. Nad asetsesid üksteisest veidi lahus ja nende relvad seisid nende kõrvalpuude najal. Vahetevahel laususid nad üksteisele mõne sõna, lükkasid puuoksad ettevaatlikult kõrvale ja vaatasid teraselt ringi. See kirjeldus loob äreva pinev õhkkonna. Tuletage meelde, kas kuuldepildis selline meeleolu tekkis või ei? Seal oli vaid vaikus. Niisamuti asendas helide keel meil autoripoolse sündmuste edasiandmise jutustuse. Hetk hiljem ilmus noorte kuuskede vahelt sakslaste salk nähtavale. Ööbik lõõritas endistviisi, aga ta helikeele mõistjaile kordas laul samu andmeid, mis olid tehnikus peitu välja meestele juba tuttavad. Kui sõdurid jõudsid väikesele metsaväljakule, vastas poisikese Vilele kauge kajana. Teine viletee ääres kõndiv poiss lipsas nagu ehmunud jänes. Tihtikusse. Lasub Laksatus, mis läbistas vaikuse. Lõi jalult leitnandi, kes ei saanud tõsta relvagi. Ta vajus tee tolmusse. Üksteise järel langesid sõdurid, haiged komando ja hirmuhüüded lõhestasid õhku. Peagi vaikis mets ja kerge liivane muld jõi verd. Ilukirjanduslike teoste keel on teistsugune kui ajalehe või kõnekeel. Kindlasti panite tähele, kuidas poisikese minema lipsamist võrreldi ehmunud jänese kõrvale põikamisega või öeldi, et muld jõi surmatute verd. Kirjanik otsekui maaliks sõnadega pilte kasutades selleks kõige täpsemaid, kõige iseloomulikumaid ütlusi. Kirjanik annab oma loominguga edasi seda, mida ta mõtleb, annab edasi oma hinnanguid elu kohta. Petrast tsirka Ta elas kuni 1947. aastani. Kui tema poolt kirjutatu oleks olnud midagi ainult tema endaga seotud. Siis poleks ehk praegu põhjust tema loomingut tunda. Aga selles jutustuses on edasi antud rahva ajaloos tähtis teema. Sõja ja kangelaslikkuse teema. Ja see määrat, teose leppika, elu ja. Sülepoiss, tule lähemale. Näita, kuidas sa seda teed. Kasetahuga, väga huvitav, suurepärane, kes seda sulle õpetas? Ma ise oskan veel käomoodi. Kas oled siin üksipäini? Ei, meil on siin palju kõige rohkem varblasi, vareseid ja Põlteesid. Ma küsin sinult, kas siin on veel teisi inimesi? Ei ole. Kui hakati tulistama küla põlema, süttis, karjusid kõik möönd, saalised, metsalise tulevad ja põgenesid minema. Miks sina ei põgenenud? Tahtsin näha metsalisi. Kord linnas käies nägin poole rublalist kassi, kes oli nii suur. Kui härg, ütle, väikemees, kas sa tunned läbi metsateed surmalttasse nii on, mis selle küla nimi? Miks ei tea, härra? Oleme onu mat audiga käinud veski juures õngitsemas. Seal on selliseid hauge, kes neelavad kahe kuu vanuseid hanepoegi. Kui mullu vesi purustas tammid. Vii meid sinna. Kui viid õigesti kohale, saad endale selle välgumihkli. Viid valesti, võtan pea otsast, vilega säru. Mis räägivad inimese partisanidest? Kas neid on teie metsades joole? Leidub küll, vahelik, pilvikud kännuseeni krabrist all. Kas kuulide vahest petab sind kuulmine? Aga nüüd ometi kuulid. Kaks kuulipildujat Akvi pihta, Rude, teised ootavad seal juba meie onust epasega. Laseme nad enestest mööda. Aga niipea, kui teie alustate, Carmetame neile tagant. Vaeseke, pole eilsest saadik iva suhu saanud. Teisel päeval istus põlenud küla lõpus teeristme lähedal oma tavalisel paigal kraavi kaldal umbes 13 aastane poisike ja voolis noaga midagi heites vahetevahel pilku külasse suubovaid teedele, nagu ootaks ta kedagi. Ta huultelt voolas imekaunilt helisev ja paeluv meloodia mida kõige paremini koolitatud kõrv poleks eraldanud ööbikulaulust.