Nagu mitmed Koidula tutvused algas, tutvus Albergigagi kirja teel. Oma isa parema käena ja tema nime all pidas Liidja 1869.-st aastast kirjavahetust uusi Suomi tari toimetaja Anti Albergiga kelle kaudu anti üle Soomes kogutud toetust eesti näljahädalistele. Kord sekka oli Koidula, kes õppis soome keelt, saatnud ka oma allkirjaga tellimuse Albergi ajalehe peale. Kui ta vähe hiljem lähetas anonüümselt 10 rubla Helsingi üliõpilasmaja heaks, pannes alla ainult üks Eesti käsi ja süda oli Albergile saatja käekirja järgi kohe selge. Ta pöördus viisaka tänukirjaga otse Koidula poole, kes pärast laulupidu oli Soome rahvuslastele hästi tuntud. Ja nende aastaid kestnud kirjavahetus algas. Kahe rahvusliku aatleja vahel, sõlmuvad sõnad ja mõtted varsti pikkadeks arutlusteks. Mõttevahetust peetakse peamiselt eesti, soome ja saksa keeles. Koidula kirjutab oma loodud Eesti-Soome ühiskeeles, millele omapärase võlu annab teatub murdekõla ja lapse keele naiivne otseütlemine. Juba paari kirja vältel leitakse saatusekaaslane kõik, nii nagu meil Duncom sõnu hüüatab Koidula järjest. Mõlemal pool lahte otsitakse elu võimalusi kahekordse surve all, millest üks tuleb tsaarivõimu, teine maa ülakihi poolt. Siin peavad päris rahva arengut kinni sakslased, seal rootslased. Küll on soomes kõigega kaugemale jõutud kui meil. Ent kuigi meie ülikool pole maa süda nagu sooles ometi kasaka siin salaja saksa üliõpilaste teadmata. Väike eesti keele ring, Kalevipoja õhtud Helsingis on olnud mitmeid teatrietendusi. On tragöödia ja isegi Verdi ooper lavale toodud. Neil seda esialgu pole, ent ka meil võrsub, kõikus. Peagi, etendatakse Vanemuise seltsis Saaremaa onupoega ja rahvusliku liikumise prestiiž, tõuseb Koidula skepsist, rõhujate võõra meele ja kavaluse ees tõrjub Albergi suur tulevikuusk. Ta loodab vankumatult, et kord koidab päev, mil mõlemad rahvad ühendatult osa võtavad inimsuse suurest kultuuritööst. Ent lootust selleks on ainult siis, kui järele jätmatult rahvast valgustada, äratada, luua ülikoolis ja keskkoolis rahvuslikke noortegruppe, harida, keelt, kirjutada ajalehtedes, tõlkida ja kirjutada näidendeid. Kõigi nende ülesannete ja võimaluste ees süttib Koidula ajastu tunnussõnades. Šampat suur pakk väike olla suurel ajal kui inimene võib luua oma aega Vaimukat eesti kirjaneitsit igatsetakse näha külalisena Helsingis. Juba 1870. aasta sügiseks oli Janseni kutsutud uue üliõpilasmaja avamisele Koidula kohe mineku valmis aga ometi lükkab sõitu järjest edasi. Kord takistab haige käsi, kord õe Eugenie, haigusaasta tuleb aasta kadup. Ahelat on Kovat palju kogemat kui lootus südames. Alberg, kelle tõendi järgi iga eestlast võetakse vastu kui oma õde ja venda avaldab tõsist pettumust ja nördimust. Helsingi 14 10. oktoobril 1870 austatud neiu kui kurva teate saatsite mulle mu neiu oma viimases kirjas. Ma olin terve sügise mõeldnud mingi. Me ju ei ole sõnagi vastanud minu kirja peale. Kindlasti tuleb ta nüüd ise siia. Siis aga saan viimaks kirjeldus, ütlete. Soome silda on tänavu liiga kaugel? La eesti piidalle. Ma võiksin vihastuda, kui ma ei oleks soomlane ja nii siis harjunud vastuoludega. Aga ma siiski ei jäta teid rahule, ärge seda uskuge. Te teate, et soomlane on jonnakas ja kangekaelne. Palun siis teid 26. novembri ehk talvekuupäevaks vana kalendri järgi 14.-ks tulla Helsingisse. Millal meie üliõpilasmaja sisse õnnistatakse? Meie ootame teid kindlasti. Ei tohi ära öelda. Mul on kahju, et teie käsi on olnud haige. See on pärispatt, niisugune käsi, mis tarvitab sulge nii hästi kui teie oma peaks alati olema terve. Kas olete teie, kes olete kirjutanud originaaltüki kosja käsk? Teie kirjutate, et Teil pole näitemänge. Aga miks te meid teistest keeltest ümber ei pane? Tuleval teisipäeval mängitakse siin soomekeelne näitemäng, originaaltükk Paula Maroni ja netipulmad. Siis mängitakse mõnesuguseid, väikesi komöödiaid ja lõpuks ooper Iltravad toore Verdi oma, mis on tõlgitud soome keelde. Sügis hakkab juba tulema. Taevas mureliku näoga päevad lühenevad ja Soome sillalained vahutavad rahutult. Kui kuulete põhjatuult vintsutavate jätkna vastu. Mõtelge Essedocteretuse soome vennalt. Austusega, anti Albert. 1870. aasta oktoobril Koidula. Teie ei tohi mitte panna põhjatuult sõnumi kandjaks. See tuleb nüüd tihti minu akna külge koputama. Sajab kõik minu mõtted sassi pääs. Kui Koidula veel kord loobub minekust, pahandab Alberg tõsiselt, nimetab teda kõike teadlikuks neiuks ja paneb nende vahele helisema soome vanasõna. Taiwassa haiga kulu. Lootuses kulub aeg. Ja lihtne aeg muutub tundeliseks lootuste jäigatsuste ajaks. Neil ootuste aegadel hakkab kirjades Isamaa küsimustest läbi kasvama isiklik huvi ja sümpaatia. Kuis need oma eelistes ja ise loomudeski on ühemeelsed. Mõlemad jumaldavad pikki kirju. Mõlemad nad on suured lapsed. Albergi vaimustavat Koidula mõtet prantslastest ja naisemantsipatsiooni-ist. Kui naised tavaliste on poliitikaga igavad, siis Koidula on sellega väga armastusväärne. Koidula on enda peale võtnud Vanemuises naiste käsitööringi juhtimise. Te teete käsitööd, vaest Eesti laste heaks, neiu Liidja. Ehk küll olete niisugune litter eri nainen, kes kirjutab Zeitung, näitemänge, luuletusi ja nii edasi. See on ilus. Mina austan teid kui see võimalik veel rohkem kui enne. Kas olete nii hea neiu Liidia ja kirjutate mulle varsti. Teie kirjad on nii oodatud, et ma ei oska seda ütelda. Ja siis, 1871. aasta suvel, kui edasilükkamist enam iialgi andeks ei antaks, on nad nii kaugel, et sõidavad isa Jansen, Koidula noorem vend Harry ja rõõmus, õnnelik Liidja. Reisitakse Riia ja Tallinna kaudu ning jõutakse Helsingi sadamasse jaanilaupäeval. See on suvevaheajal, mil kõik on linnast välja põgenenud. Vastuvõtu korraldab ja juhib peamiselt anti Alberg. Kolmel päeval tutvutakse linna vaatamisväärsustega, sõutakse Kalju saarestikus, einestatakse vabas looduses. Pühapäeval korraldatakse külaliste auks õhtusöök Alpilas, kuhu koguneb tervet Soome kultuurimaailma esindav seltskond. Kalevala koostaja Lõõnrud senaator Snelman professor, üria koskinen, anti Alberg, Emilie pärgpomm ja teised. Snelmanni ettepanekul istutakse rõdul päikesetõusuni. See on erakordselt hubane, vaimukas ja pohheimlik koosviibimine, kus nelmann oma kõnes ka Koidula luulet ja tööd vääriliselt tunnustab. Niisugused olid Koidula elu õnnehetked. Tema õnnetunne pole kitsalt isiklik, see laiub ja hoiab kogu maad, järvi, metsa ja rahvast. Ta viib kaasaga Albergi, kes unustab Liidja läheduses oma põhimõtted ja argiülesanded ning kellele need on samuti elus kordumatut silmapilgud. Alberg saadab Koidulat roosidega Hämeenlinna. Koidula lähetab oma sõbrale veel soome pinnalt sünnipäevatervituse osa neist roosidest ja luuletuse Taivossa haiga kulu mis kõneleb kaugusega kasvavast igatsusest. Kaaskiri palub uskuda Koidula sooja sõprust. Albergi kolm päeva pärast külalisteminekut saadetud eestikeelne kiri elab äsjaste pidupäevade lummuses. Siis, 18. juulil kirjutab Koidula Tartus oma elu otsustava kirja oma Tatjana kirja, milles tõelised tunded vahelduvad peitliku edvistamisega ning milles kasvav igatsus soome vastu voolab joognustavalt igas reas. Minu lahke austatud sõber kas me mitte ei peaks teiega vähe? Õige, palju pahandama teie suure salatöö pärast? Millal tunnistage olete õppinud eesti keele nii selgeks? Ja kes on teie õpetaja olnud? Ehk vahest teate mulle ka nii head pedagoogi soome keele õppimiseks, kui teil on olnud eesti keeles. Aga, aga Vadke sõber, te ei pea mitte minu keeles usaldama nii nii sooje sõnu paberi kätte? Ei. Ma olen harjunud enda keelt usaldama ja see oleks ometi väga paha, kui ma kõik peaksin tõeks, mis mulle teie viimases kirjas silme ees seisab? See ajab ja kihutab naisi pea ümber käima. Ja minu pea ei seisa iseenesest ja mitte liiga kinni õlgade otsas. Nii on asi tõeliselt. Olge ometi ettevaatlik, austatud sõber. Mu sõber, teie tänate mind, lubage mul teile ütelda, et ma iial ei unusta vastuvõttu, mis te mulle meile kõigile korraldasite, et igatsus soome järgi päev-päevalt mul mitte ei kahane, vaid kasvab. Kuidas peaksin siis unustama neid järvi, kaljusid teie männimetsade tumedat rohelust ja kõiki neid ustavate silmadega tõsise, tugeva ja kindla loomuga inimesi? See ei lähe ju ometi. Ja ma pean siiski siinse eluga harjuma ma ju pea. Ta on palju palju töötada, see võib-olla aitab. Kui palju aeglaseks kulub? Pean ikka mõtlema tagasi Soomemaale. Ikka. Vihmaga koos sainedamperele teisel hommikul käisime koske vaatamas. Milline väljavaade kõrgendikult? Oh, kuidas ma armastan neid vahutavaid voogavaid laintemasse. Mul on nagu vool, mis läbi inimese südame tormab. Peterburi teekonnast ei mäleta ma midagi. Mil viisil oleme saanud koju, sellest ei saa aru. Ma panin silmad kinni ja heitsin vaguninurka. Elasin veel kord need neli nädalat läbi. Ja nüüd nüüd olen ma siin. Veel puhub tuul ja päike paistab suure Lõhmusel aias on kink seal võin ma istuda ja mõtelda? Mõtelda. Kas vanasõna ütleb, et ei või unustada seda peret, kelle leib on söödud? Ma olen toonud Soome leiba kodumaale. Nüüd tema mälestus ei või mind iial iial maha jääb. Vaene sõber, olete õige, vaevas selle Liidiaga. Kui ma teen pulmad, siis olete minust lahti. On eesti piigade sõna? Enne veel, härra magister. Minust sõber, teeme väikese konspiratsiooni, jah. Te, kirjutate mulle tellija, sel päeval olen Matartus ja mina. Mina ei kõnele sellest kellelegi. Aga kuidas ma rõõmustan? Kui poleks seda igavat talve siis tahaksin teid nii kaua piinata, kui tuleksite mu õe pulma jaanuari lõpus. Ja siis on teil jälle tunnid. Teate, mis, te peaksite nüüd tulema veel puhkeajal, see oleks kõige ilusam. Soomemaal võite ju veel aasta läbi olla. Ma ei taha isegi mõtelda, kuidas ma selle talve lõpule pean viima. Parem teen ise pulmad. Veel enne seda siis peate tulema, olete ju lubanud. Ja meeleheites haaratakse iga abinõu järgi, isegi mürgi järgi. Ma ei taha teid oma vallatu lobisemisega kauemini piinata. Mu armastusväärne kannatlik sõber, on raske, väga raske alati korralik olla, eriti minulik. Tervitage minu poolt kõiki, kes veel mäletab olevust, keda liibieks kutsutakse. Tapalenrattile tahaksin ma küll kohe ühe suudluse anda. Kahju, et ta nii kaugel on. Mulle on armas mu suu, ame maa. Ja ma ei unusta iial ega kunagi oma sealseid sõpru. Kõigepealt mitte teid, kellel nii palju õigust on minult meelespidamist nõuda. See on sügavpuhas täis tõde, mitte fraas. Tulge, pea. Jällenägemiseni liige Jansen. Üsna kiiresti, veel juuli lõpul tuleb Albergilt vilunud taktikaga ettevaatlik, kõiki silmuseid vabastav kiri. Masku 11. päeval augustikuud 1871. Siin paberi peal ma ei või teid tänada, õige, nii kui ma tahtsin ja peaksin kõigest sest rohkest ja tõsisest sõprusest, mis teie minu vastu olete näidanud selle peale, kui meid viimaks lahutati. Kui teie oleksite ligidal, mina suruksin teie kätt kindlast õige soome viisil. Ja andaksin suutsele sõrmile, kes kõik need värsid, õnnesoovid, telegrammid ja laskjad, kirjad mulle kirjutanud ja läkitanud on Kiidoksia 1000 Kiidoksia. Aga neid imeidi teie käsite mind olema ettevaatlik ja kui ta teete iseeneses, teie ei kõlba õpetajaks, sest et õpetaja peab ka ise tegema, niikui ta õpetab. Jah, Teie tunnete vististi toode ennemuistset juttu, mis sa räägid? Et korduks, poeg kuulis ööbikut laulvat aias. Ta astus ligemale, aga ööbik lendas üle aia, metsapoeg sõitis järele, linnu kaunis laul oli lõidulutama. Aga ikka kaugemale metsa sisse lendas ööbik meelitades poega enesega seni kuni lõpuks kadus, koguni jättis vaese poja üksi leinama kaugesse metsa. Hüva, ma tean, et teie tunnete Emajõe ööbikud. Ütelge palun temale, et tema ei peaks nii ilusa häälega laulma mõnele soomepoisile, kes joon harjunud teda kuulama. Sest et see poiss muudvistist unustab ja jätab kõik oma tööd ja tegemise ja mõtleb ööbiku peale. Mu südame kõige lämmim tänu neis sõnades neidi. Liidia ma usun-usun täielikult teie sõpruse peale ja mina olen uhke, sest et ma viron esimesest naisest eestimaalillest võin ütelda. Ta on mu sõber. Aga minu austatud neidi sõbrustanud niimitmed, sugu, see on relatiivne mõiste. Kas meie ei pea olema õiged tõsised alatised, sõbrad? Mina ei taha tõotatud ele midagi meie sõpruse suhtes, sest et parem on olla lugemata. Aga ma loodan, et teie ei leia põhjust minust ütlema. Ta ei olnud minu sõprust väärt. Ehk ma küll mõistan, et mina kõigis asjus seisan, teist palju alamal. Palju palju kiiduks ja lilleke Sist ja sest kaunis seletusest misväärseid meistantsivat salligega mind läkitada teile väike lilleke, mis on mu oma kodus kasvanut. Siin näete ühest varrest Pitkendanud, kahed lilled õitsevad. Olgu see teile märgiks, et ka minu pool sõprus jääb terveks. Mu eesti keeleosavus ei ole mitte kiituse väärt. Teie küsiti, kes minu õpetaja on ollut ja kas ma ei tea teile niisijad, pedagoogi soome keele õppimiseks. Todeliselt, seda ma ei, Tiia, sest minu õpetaja on ollut. Jah, kas te võite arvata? Ja ma ei usu, et teie võite saada nii hüve õpetaja soome keeles. Ahjaa, ma olen teie juudid läbi lugenud ja ma võin lisada suure meelejahutusega. See pole mitte meelitus. Aga kui meie soome naisterahva hulgas oleks üks niisugune kirjutajar, kui teie, ma oleksin uhke, lämmin, palav, vabaduse ja isamaa armastus, astuksin iga sõnast ette. Ma soovin, et see teie rahvale toob seda ööd ühe. Mis teie Talgoidus on olnud sellega? Teie konspiratsiooni masu astun. Ma kirjutan teile see ja see päeva olen ma Tartus. Aga see tabastu vast teine suvel. Ma tänan ometi teid palju teie lahke kutsumise eest. Mis teie teisi konspiratsiooni teie oma käe peale tuleb? Nii, ja mis ma sest pean ütlema. Ma usun, et on kõige parem, et ma ei ütle midagi. Anti Almerk. Oleme Albergi tagasitõmbumist Aino Kallase tähelennualusel pannud Koidula liiga rahutu ning emotsionaalse esinemise arvele. Ent pilguheit Albergi biograafiasse laseb nende kohtumist näha uues valguses. Kes nad olid, küsime, kes oli. Anti Alberg. Oli sündinud masku abiõpetaja pojana. Töötas pärast Helsingi ülikooli lõpetamist ajalehe uusi Suomi tartoimetajana ja soome keele õpetajana rootsi tütarlaste koolis. Tema elutunde kujundajaks sai pettumine oma kihlatud mõrsjas, kes tema ülikooli minnes kohe abiellus, teisega kaotanud usu armastuse kestvusesse. Nii pihib ta hiljem oma mõrsjale, kuidas ta ainukeseks püsivaks inimestevaheliseks tundeks sõprust meelsasti aega veetes haritud naiste seltskonnas ja neisse kiindudes. Õige meeldudes hoidus ta ületamast seda piiri, et mitte sattuda armastusega kaasnevaisse tarbetuisse kannatustesse sel puhul lemmikut vahetades. Seejuures ühines temas isamaaline innustus haruldase isikliku meeldivusega. Lisaks veel praktilise aru ja otsustusvõimega. Ka Koidula polnud enam laps Lydia ega käokingade kandja nagu kunagi Kreutzwaldi ette astudes. Ka tema tuli pettumustest. Perekond oli enam kui kord egoistlikult vahele seganud tema armuõnnele. Kui Koidula jätkus seda sisemist uuenevat tundejõudu, mis lubab inimesele usaldusega vastu minna. 11. korral, kui 10 korda beta oli saanud. Koidulast, oli ülem ühisenud laulupidu. Teda oli imeteldud luuletajana dramaturgina. Kuulsate meeste kirjad olid andnud iseteadvust kuningliku püstipäisust Helsingis esineski Koidula emantsipeeritud naisena, seisukohaga daami vabadusega, võttes endale õigust õnnest üle keeda, olla ülemeelik ja vallatugi. Ent oma tõelisi tundeid Albergi vastu edvistuse taha peita. Oma naiselikku mõju pea ehk ka liiga kindel olles ei vastanud ta Soome tagasihoidlikuma naiseideaalile. Niisugusena polnud Koidula ometi see, kes Albergi oleks võinud tema raskest kriisist päästa. Selleks oli vaja lapsemeelset jumaldamist ja uskliku palvlust, mis tõi tagasi noorpõlve ja kirikla meeleoludesse. Seda suutis tema valgepäine 15-l aastane õpilane alma flooman, kes juba 1869. aasta sügisest istus Albergi kooliklassis ja oma armsa olemise ja hea peaga õpetaja poolehoiu võitis ning kelle kohta 1871. aasta lõpul märgib õpetaja oma päevikusse. Tuli vastu nagu hommikune õhetav koit. Küllap leidis Albert pärast Koidula lahkumist, et on mindud piirini, kust tuleb taanduda ning olla õnnelik saades kinni haarata Koidula poolt prooviks välja pakutud sõprusest. Kuigi Albergi taganemine on taktiline ja sõbralik, lõikab see vahe mõistuse hääl, mida Koidula ei ulatu mõistma. Maha Emajõe ööbiku kõrged unelmad. Lähed mööda ligi kolm kuud. Siis vastab Koidula. Tartus 23. oktoobril 1871 austatud sõber olete kui arvanud, et ta, Liidia on ju unhoitanud terveste suomen maad ja Soone rahvast ei ole mõte ja meel on palju lennanud üles soomesille musta mändide ja sinise järvede kodimaale. Aga pea on olnud viimati targem kui süda oma mõtlemata tegudega. Ma loodan, nii kui teie, härra Alberk, et meie mõlemi sõprus peab kestma pikka ja kuludes. Mina tean aga, et soome kindel poiga on minu sõpruse väärt. Ja ma ei või küllalt imeks panna teie rahva tarku ja ettevaatlikke ennemuistseid, jutte, poisist ja ööbikust. Ma olen seda juttu pääst õppinud jänesele selgeks teinud loo moraali. Ma pean teist liiga palju lugu, armastusväärne sõber, eteid tahta asetada ebameeldivasse seisukorda, kus ta oma vanemat sõbrannat veel otsesemalt peaksite hoiatama. Mind teeb õnnelikuks teada, et üleval teisel pool siniseid laineid. Sõbralikud mõtted mõnikord minuga tegemist teevad? See pole mitte liiga palju ega ka liiga vähe. Ma kiidan teid, et olete mulle näidanud nii sügavat kuristikku. Olgugi, et ma nii tervena rõõmsana ja erutatuna ringreisilt armsal põhjamaal tagasi tulin sugugi paremini läinud füüsilise tervise poolest, kui kõigil närvilistel naistel tumehall sügisel haigeks teinud. Ja olgugi, et ma voodi seilama ei lase, mind siiski arstid arstirohud kogu talve jooksul toast. See on kurb, aga see tuleb ära kanda. Kannatus on kange, rohi aga on õpetlik. Mul oleks suureks rahulduseks midagi ka ühe redaktoris sõbra tervislikust seisukorrast teada saada. Kes mulle ka kõige tugevam ei näi. Loodetavasti oli teie kopsuviga ainult möödaminev ja kodus viibimine on kõik heaks teinud. Kas mitte? Tänan teid südamest teie armastusväärse kriitika eest minu kirjandusliku tööle. Mul on hea meel omada teie sümpaatiat selle eest. Ja ma soovin ühes teiega, et raamatukama sihi saavutaks avada silmi igale poole. Tuhin nüüd kirjanduse alal vähe töötada. Muuem lusti mänguke säärane mulk, mis juunikuul Vanemuise laval mängiti, on nüüd Riiast tsensuuri käes. Teie sõprust tervitades teie, Liidia Jansen. Koidula jääksügisega keerlevate kollaste lehtedega halli vihmaga enda süüdistustega. Vaevalt keegi suudab aimata, kui suur vahemaa oli tema pilvini lendavate unistuste ja tema pettumuste kuristiku vahel. See lõpeb füüsilise haigusega, milleks muunduvad enamasti kõik tema hingelised löögid. See oli kuuma ja igatseva südame raske kokkupõrge. Elu arvestava ja skeptilisem mõistusega. Koidule jääb külaskäigust piinavalt kaunis mälestus. Miski ei suutnud tuvastada tema lahetaguseid õnnepäevi. Mõne aja pärast Albergile kihlakaarti lähetades. 30. aprillil 1872 lisab koidule. Kirjutage mulle midagi Soomest. Ja ärge unustage, et mina seda iialgi ei unusta. See oli nii ilus. Nii ilus.