Tere päevast hea raadiokuulaja, oled häälestanud oma raadiovastuvõtja ooperigurmaanide lainele. Neeme kuningas olen mina ja mul on siin iga kord üks saatekülaline kellega ühe või teise nurga alt me tahame sellest ooperimaailmast rohkem teada saada. Ja täna on minuga tänaseks Jaak Jõekallas, kes on Estonia teatri kooriartist, aga, aga kaardist väga mitmes muus mõttes, teda ei laula ainult kooris, vaid on on osalenud ja teinud kaasa solistina väga-väga paljudes rollides, kuid koorile on ta truuks jäänud olevast jaak. Tre. Et kas mul oli õigus, kui ma nimetasin siin kooriartistiks sellepärast et mõnikord öeldakse koorilaulja või jah, et Angoorist noh, et, et see on mingi selline umbmäärane värke mina isiklikult pean kõiki neid inimesi artistideks. Et kas tähelepanek peab paika? Sinu arvates? Lepingus on ka kirjas, et me oleme kooria artistid, nii et ilmselt ta paika peab. Ja, ja eks see koor ongi ju see, et laval peab ju olema ikkagi teatud etenduse teatud rollis, et sa ei ole ju Sa lähed lihtsalt seisad laval ja lööd kuskil noodi veel lahti ja lihtsalt laulad sealt maha nagu tavakoorides. Ilmselt inimesed niimoodi arvavad, et asi käib. Ma just mingi aeg tagasi kohtusin ühe ühe prouaga, kes on kunagi pärast sõda laulnud Estonia kooris ja tema siis rääkisid, tema oli läinud ooperikoori sisseastumiseksamitele, siis tema oli arvanud, et koorilaulmine käibki nii, et lihtsalt seisad kuskil noodiga, laulad vaikselt oma asjad ära, aga siis, kui ta sai teada, et tuleb minna lavale, panna selga kostüüme ja osaleda etendustes, siis see oli tema jaoks suur šokk. Ilmselt paljud inimesed võib-olla siiamaani veel arvavad, et koorilaulmine on käinud kuskilt niisama laulmine. Et tegelikult see ongi protsessi osa etendusest ja, ja see ongi just minu jaoks nagu huvitav. Kooritöö juures täitsa õige ja, ja see on ka põhjus, miks ma julgesin sind siia kutsuda, kuna ma tean, et, et sa austad seda tööd, mida sa teed ja et sul puuduvad nagu eelarvamused mõnikord klassifitseeritakse, et ühed on nagu solistid ja, ja et selline kastisüsteem on väga range ja siis vaadatakse olla kas üle noh, ülevalt alla või alt üles ma ei tea, kui ta pidi, aga olen märganud, et sulle see sulle see töö meeldib ja saa sugugi ei, ei arva, et see oleks teise või kolmandajärguline amet ühes ooperiteatris. Kõigepealt küsimus siis jah, et, et on see nii ja teiseks, et, et mis seal, mis seal siis kooris ütleme loominguliselt sellist naudingut pakub kuriartisti töö. Nojah, eks ta niisugune mitmekülgne töö, et, et minu jaoks on eelkõige huvitavam ikkagi see, et sa oled laval etenduses ja, ja muidugi omal ajal, kui ma tulin, oli, oli teatris palju huvitavaid isiksusi ja ja, ja selliseid vanu staare veel minu tahaks ja, ja koor oli. Oleks kord ütlesin ühele kolleegile, et näeb välja nagu Fellini film, kus on erinevaid tüüpe, nägusid ja, ja see on nii põnev, Sa saad nagu kõige selle keskel olla ja seda endasse hingata ja läbi selle nagu olla, selles protsessis sünnib üks etendus ja et võib-olla kaasajal on läinud see koorilaulmine natukene teistsuguseks, et et kuna ei ole enam raadio, segakoori, siis siis ooperikoori õlul on ka langenud kõiksugu suurvormid ja ja muud ülesastumised tihtipeale etenduse tegemine jääb võib-olla vahel isegi juba tahaplaanile. Aga, aga, aga mina üritan endas ikkagi anda seda, seda niisugust teatritegemise vaimu niisugust poolest või on minu jaoks nagu see oluliselt lähedasem. Õigluse nimel peame ka põhjendama meie esimest muusikavalikut, mis nüüd on juba küll eetris kõlanud ja see oli siis Verdi ooperist Nabucco ja ei olnud sugugi mitte orjade koor vaid oli üks pala, kus tegi ka koor kaasa, et äkki sa esitled meile esitajaid ja, ja põhjendad, miks sa soovisid seda oma saates avalooks. Nojah, lugu on niisugune kärts mürts ja, ja tegelikult koorilaulmise juures mulle just meeldibki see ooperiteatris, et ooperikuurid on reeglina suht-koht väga võimsad ja väga uhked ja, ja kui sa laulad aidas või tantheseris mingeid suuri asju kaasa või isegi Ines Kalmani operetis, siis tihtipeale jooksevad sipelgad üle selja, nii et, et see, see on päris päris võimas tunne, et seal ei olegi oluline minu jaoks, kas olla solist olla, koor lihtsalt on selles selles selles energia, kogumis osalemine, see on juba, see on juba üks elamus, aga siis Elina suliootis jah, laulis seda abigaljaariat meeskooriga ja ja see oli ootus, on niisugune huvitav laulja minu jaoks, et tema teda peeti Marja Kallase nagu järglaseks mingis mõttes, aga, aga teatud mingitel põhjustel ta siiski kaotas hiljem oma häält. Aga see ei takistanud ta muidugi omal ajal laulmas siiski väga ilusti neid asju, mis siin äsja just kuulda oli. Eksetenduses meie teatris käib Nabucco juba aastast 96 ja siiamaani püsib ta repertuaaris ja, ja mina olen ka seda etendust palju kaasa teinud. Ja teose lugu mulle siis nii väga meeldiv. Valiksin marja kallas ongi siis see legendaarne lauljanna diiva, kes esitab meile järgmise muusikapala ja selleks on lõik Berliini ooperist soomlambula ehk siis maakeeli uneskõndijat tar. Nii laulis siis marja kallas daam, diiva, lauljanna, legendaarne, kelle hääl on meie saadetes ka varem kõlanud ja noh, ei ole ka imesaate nimi on ooperigurmaanid. Ja tänase saatejuhile lisaks on Jaak Jõekallas, kes on Rahvusooper Estonia kooriartist ja ja laulab teist või esimest tenorit, pumpa teist teises tenoris. Äkki sa natukene tutvustad ka meie kuulajale ennast, et kuidas sinust laulja sai ja ja mida sa pead oma? Noh, ma julgen öelda, et suhteliselt lühikesel siiski loominguks teel sellisteks tähtsamateks etappideks. Sest et lisaks koorile laulmisele on sind ju nähtud ka mitmetes müürikalides operettides. Palun, räägi endast. Jah, ma tulin teatrisse ning peaaegu juba 16 aastat tagasi 90. aasta veebruaris ja mind võeti vastu konkursiga ooperikoori. Ja siis sealt jätkusid edasi õpingud Georg Otsa nimelises muusikakoolis Eeriku juures. Ja hiljem olen ma siis ennast täiendanud siin-seal mõningate õppejõudude juures. Aga võib-olla kõige olulisemad minu jaoks nendest on olnud sooja ja Eda Zahharova, kes mind on nagu väga palju aidanud ja samas väga palju on mind muutnud emotsionaalselt ja laululiselt võib-olla Heidy Tamme kelle juures ma õppisin ka kolme aasta jooksul natuke kergemat muusikat tänu sellele, et just ma tegin ka rull muusikalides ja ja mul tekkis nagu selle kergema popmuusika laulu vastu niisugune huvi, see oli siis Georg Otsa koolis. Ei, see oli ma pärast otsa kooli. Ja teatris. Jah, siis kui ma olin teatrisse tulnud, siis, siis hiljem Sulev Nõmmik pakkus mulle rolli muusikalis kevade ja ma tegin olnud seal ja sealt ilmselt ka see rollide pakkumiste jada siis nagu lahti läks, et et sellist sinisilmset noormeest. Ma siis mängisin läbi läbi aegade igasugustes etendustes ja, ja ja ka Vanemuise teatris oma lemmikmuusikalis minu veetlev leedi. Ma sain Fedit laulda, mis mul on siiamaani väga-väga niuke tore kogemus olnud. Ja samuti linnahalli muusikalides mõningates ja Von Krahli teatriski ma lõin ühes etenduses kaasa. Nii et on olnud väga palju huvitavaid asju ja huvitavaid inimesi, kellega on laval kohtutud ja ta on läinud. Nõme. Jõuame selle saate jooksul ilmselt teada saada ja äratundmisele, et ka sina ise, jaak, oled üks päris huvitav ja põnev inimene. Olen kuulnud, et, et sul on üks, üks mingisugune kirg mida kolleegid teavad, et vastab see tõele, et sa kogud autogramme. Jah, tegelikult see sai alguse kunagi päris ammu juba, kui ma korjasin noorepõlves, ma olin suur filmihull korjasin filminäitlejate fotosid ja postkaarte ja kinoajakirju ja neid on mul siiamaani päris päris suurkogu kogunud juba ja, ja tegelen sellega ka jätkuvalt edasi. Aga autogramme ma hakkasin korjama siis, kui ma tulin teatrisse ja nimelt ühes etenduses see oligi kevade. Katrin karisma käest ma võtsin pühendus ühele fotole ja, ja sealt see nagu alguse sai, nii et, et see on niisugune nagu lastehaigused, kui sa sellega tegelema hakkad, ega sellest enam lahti ei saa, nii et praeguseks on mul jah autogramm palju korjunud Bagoria nimelt ainult põhiliselt fotodele ja, ja mitte autogrammi lehe peal või niimoodi eraldi. Jätkuvalt siis juba noh, rääkimata meie Estonias, teatrist, teistest teatritest, aga siis ka juba suurest maailmast, filminäitlejaid, ooperilauljaid, kirjanikke, sportlasi kõiki kõiki, nii et läksime nimede juurde. Jõuame, sest et see võib olla päris põnev, aga ütleme, on sul ka Birgit Nilsson, autogramm on küll jah, suur süda on isegi fotole joonistatud ja armastusega Birgit Nilsonit mulle, nii et fantastiline, et järgnevalt ilmselt peakski kuulama teda peakski teda kuulama, sest ega ilma temata ka ei saa. Ja, ja Jovannistan siis aaria mille esitab Birgit Nilsson Nii laulis sisse Birgit Nilsson ja samal ajal, kui ta laulis, me siin just jaaguga arutasime, et huvitav on see, et sellel lauljannal on niivõrd võimas hääl. Minul isiklikult ei ole õnne olnud teda elusas esituses kuulata kunagi aga et helisalvestus paraku noh, ei näita seda, seda tõelist volüümi. Et oled sa minuga päri. Seda kindlasti, jah, mul on ka mõtet, paljud lauljad ilmselt ei jää helikandjale nii õnnestunud, kui nad võib-olla tegelikus elus olid. Aga väga tore oli. See, et sa ütlesid, et Birgit nelsoni autogramm on sul olemas ja äkki siis jätkamegi nii-öelda autogrammidega ja, ja täitsa uskumatu, kui sa panid siia lauale meeletu hunniku CD-sid, mida sa kodust kaasa olid võtnud, nende hulgas ka miilitsakorjuse CD ja ma küsisin su käest vist natukene noh, niimoodi huumoriga pooleks, et, et noh, et sul ei saa ju ometi olla miilitsavõrse autogrammi ja sa ütlesid, et on olemas küll. Räägi see lugu ka ära on, jah, mul on see autogrammi kogumine, viis mind ühe Ameerika kollektsionääri juurde, õigemini on üks filmi näitleja Margareta prajan, kellelt ma tahtsin saada autogrammi ja siis, kui temalt tuli kiri, et temal oma õigused müünud ühele mehele, kes siis vahendab autogramme ja siis selle mehega ma astusin ühendusse. Ja lisaks Margareta autogrammile ma sain sealt ka palju muid huvitavaid fotosid. Ja sealhulgas siis ostsin endale ka 75 dollari eest miilitsakorjuse originaal autogrammiga fotofilmis suur valss. Nii et see on mul tõesti tänu sellele olemas. No siis ongi pat mitte kuulata miilitsakorjust ühte ühte eestimaist legendi kes ju käis ka ette laulmas Estonias kunagi, ta oli sel hetkel lapseootel ja millises vokaalses vormis ta oli, seda, seda keegi ei oska öelda, sest et need, kes kuulasid ja otsuseid tegid, ilmselt neid enam elavate hulgas ei ole. Aga tal soovitati siis mitte solistiks, vaid just Estonia koori astuda, aga tema oma oma uhkuses nii-öelda jättis selle selle tegemata ja, ja teame temast, eks ole nii palju, et ta lahkus Eestist ja, ja sai maailma kuulsaks läbi filmide ja läbi oma laulu ja võinuks kõik minna teisiti. Nojah, Oskar Luts olla selle kohta öelnud kunagi nii, et kui miilitsa kurjuse kuulsaks, siis ta oli öelnud, et jah, et oleks võinud ju ka teda meil Eestimaal kasutada, aga siis kutsuti või noh, nagu eestlastel ikka kombeks, et sisendi meie miilitsa meie litsaga juba olid ja siis maailma lennanud. Nii, ja mida siis kuulame, Eliisa Korjus, lemmiklugusid temaga varumm filmist üliõpilane Prahast. Ooperigurmaanide saates on külaliseks Jaak Jõekallas ja kui mu mälu mind ei peta, siis siiamaale me oleme kuulnud põhiliselt naislauljat hääli. Kas, kas sellel on mingisugune põhjus, et oled sa nii-öelda naishäälte ihaleja? Rohkem kui meeste? Tundub küll jah, sellepärast et olles ise küll teenoriks õppinud, aga, aga ilmneb ime või nali küll, ega ma eriti tenoreid palju ei armasta kuulata miskipärast Mulle sümpatiseerivad ikka naishääled, eriti metsosopranit ja suures osas ka vene lauljanna Arhipova obrassova ja nii edasi. Ja noh, rääkimata muidugi Maria Kallasest, kelle esitus alati, kui ma kuulan, ajab mulle sipelgad üle selja jooksma, sest midagi sellist nii fantastilist ma ei tea. Aga meeslauljad kipuvad jah, tihtipeale vähemusse jääma, ma ei tea isegi, miks. Aga, aga me võime seda viga ju korvata kohe. No ma näen, et seal on sul ka kaasas Hendrik rummi plaat, ei pruugi vist isegi küsida, et kas sul Krummi autogramm ka on olemas, on küll, jah, isegi mitu. Nii, Hendriku esitluses võiksime kuulata, võib-olla üks niisugune kerge ja lihtne lugu, üks üks minu lemmiklugu oli omal ajal üks telefilm roosid lõunast, minu teada vist isegi tegid seal kaasa. Et, et sealt üks laul operetist 1001 ööd. Siis jutt Jaak Jõekallas aga jätkub ja mind tõepoolest intrigeerib, see, mis sa ütlesid, et sul on meeletult palju originaalautogramme, et äkki sa teed, mindi aga kuulajaid siis kadedaks, et kui sa väikese ülevaate sellest annad, kes nad siis iganes on, kas ooperijalalt või filmialalt. Kahtlemata ilmselt maailmakuulsused. Põhiliselt suuremas osas on mul siiski filmi ooperilauljad, aga, aga on ka kõiksugu teisi valdkondi põgusamalt esindatud. Aga raske nimetada imesid, sest et need, mis minu jaoks võivad olla olulised, ei pruugi võib-olla paljudele inimestele midagi öelda, aga aga võib-olla siiski võtame filmi kõigepealt filmis näiteks leini riifenshedalikeseli oma Hitleri suursoosik, siis Saarali, Ander Marika, Elizabeth Taylor Tiinale pritsida. Liin Kelly, kes mängis filmis lauldes vihmas, siis väga palju selliseid vanus, staare, kes on juba vajunud unustuse hõlma nagu Loretta Jang ja Georges prajan ja Miller ja, ja Alisson ja, ja võib-olla jah. Shan, Maree ja Alen teloonia, käed, rinde nööbi ja nii edasi ja nii edasi. No ja siis muusikamaailmast ja muusikamaailmast. Kahtlemata muidugi jah, siis äsja nimetatud miilitsakorjus. Renate Paldija, Birgit Nilsson ja mozzaracaba Jelena Brassova, Irina Arhipova Hõps kohe ei tulegi niimoodi pähe neid kõiki, kuidas sa neid hangid? Et kui palju on nende hulgas sellised, kus sa nii-öelda oled ise pealt vaadanud, kui kui sulle kirjutatakse pühendus või on see ka mingisugune business, et neid ostetakse, müüakse, vahetatakse. Ja nii seda kui teist, neid saab osta kindlasti internetist ja neid saab osta igalt poolt, mujalt ka, aga see on loomulikult suhteliselt kallis hobi selle kohta, et põhiliselt olema suure osa neist korjanud siiski sellisel teel, et ma olen kirjutanud teatud inimesele ja ja saanud siis nagu vastuseks foto ja kusjuures reeglina mõlemad staarid saadavad suure pühendusega kaasaja omad, siis niisugused on juba natuke kidakäelisemad nagu John Travolta. Parandan, kes siis kirjutavad lihtsalt autogrammi sulle, aga sealt erinevalt eriti saksa ja prantsuse näitlejad, kes kirjutavad pikki pühenduse, nii et et võib-olla vist president Ardo Oja läände loon, olidki ainsad, kes kirjutasid ainult autogrammi. Läänatelt on ikka pikk romaan juurde. Aga on üks lauljatar, kes pidigi esinema Estonia laval, kuid ei tulnud. Ja tema nimi on Anna mofo. Jüri Kruus, suur ooperigurmaan ja ka meie saates külaline olnud alati räägib Barnamofost kui ühest tõelisest vokaalsest imest ja vaatan, et ka sul on tema plaadsin kaasas, kus ta väga nägus välja näeb ja kuidas siis anname ufo autogrammiga on lood. Jah, vot siin ma jään küll vastuse võlgu, selles mõttes, et anna mow autogramm on siiani veel olemata. Et ma loodan ta siiski kunagi saada endale. Aga tema hääletämber on hästi huvitav, mulle ta väga meeldib, võib-olla tema kõrged noodid alati ei olegi nii nii ideaalselt, kui nad võiksid olla, aga, aga just tema hääletämbri pärast ta mulle väga nagu sümpatiseerib. Aga milline see tehnika on sul, kui sa hakkad nüüd näiteks, sa tahad anna mofo autogrammi saada, kuidas, millest sa alustad, kus sa tead? Tuleks otsida välja võib-olla mingi kontaktaadress või siis tõesti lihtsam. Teine on loomulikult otsida internetist mingi pood või asi, kus saab selle foto autogrammiga endale osta, aga noh, see on niisugune lihtsam moodus, huvitavam on ikkagi saada selle artisti enda käest. Aga selle adressaadini ja selle kontaktini jõud on tihtipeale väga raske. No aga anna mofo, las siis laulab meie saates oma sellise muusikalise autogrammi, annab ta meile siin ära ja, ja see oli sul veetlev valik. Tore leht jah, Adeele Kublee. Nahkhiir, mis äsja kõlas, siis anna mow esituses on ka Estonia repertuaaris väga sageli olnud ja, ja küllap ta tuleb varsti uuesti. Lõbus ja lustakas lugu. Toredad laulud, vaimukas süžee. Aga ütlejad, palun teatris või noh, koorilaulja ametis märkalt mõnikord midagi, mis on, mis on huvitav, vaimukas või või suisa naljakas. Juhtub kõik igasugu lugusid läbi aegade, mis võib olla, et kõik ümber rääkida, et nad ei ole tihtipeale rääkides nii naljakad, kui nad on toimumise hetkel. Aga Meil läks juhtum Verdi ooperi Jernani käigus, kui juhtus meil selline lugu, et see ooper tuli nii kiirkorras välja, et algul oli juttu, et on kontsertettekanne, aga hiljem tekkis mõte, et ikkagi tuleb lavastus. Ja seal oli viimases vaatuses üks päris raske pikk meeskoor kohutavalt palju teksti ja kiirkorras ja proov oli vähe ja ega seda teksti nagu päris ausalt öeldes kõik pähe saanud, nii nagu vaja. Ja selle pisikese vea korvamiseks kooriinspektor pani sinna suurele hauakivile, mis siis oli, mille ümber meeskor oli lavastatud, pani suured niuksed nagu vaimupuudega inimestele tekstikesed. Ja kõik Tarjunate tekstikesega on seal olemas ja sealt siis rahulikult pilk sinna hauakivile suunatud, lauldi see suur seen siis maha, aga hädaga üks kord inspektor oli haigeks jäänud ja teda ei olnud etendusele. Loomulikult puudusid sealt ka need tekstid ja kui siis kogu meeskoor suures tagastas kõik sisse ja avastati, et neid tekste ei ole, siis kahte esimest sõna teati. Edasi tuli üks selline arusaamatu lalin ja polinud jäetud noodi kõrgustel ainult. Ja kõigil oli muidugi lõbu laialt number tihti vapralt lõpuni ja publikus juures ilmselt ei saanudki sellest asjast aru, sest nad aplodeerisite väga vaimustunud sellele numbrile, nii et jah, tegijaid. Mõndagi aga igasuguseid Jõgevalt asjade pähe kukkumisi või, või orkestriauku kukkumisi, et neid ka aeg-ajalt juhtub. Ma tean, Garmini etendusest vist nagu apelsinid lendasid alate orkestriauku, nii et kas, kuidas üldse koori ja orkestri omavaheline nagu omavahelised suhted on, on nad head või? Küll, et midagi halba, Ma ma küll ei ole nagu täheldanud. Ma tean Pipi etenduses, kui ma hiljem tegin Tommyt seal siis juhtus selline asi, et ma pidin tooma selle ühe kasti välja, kus olid siis Bibi pannid ja potid, millega ta hakkas pannkooke küpsetama ja oma suurest entusiasmist ja lava eratuses ma selle kasti sealt. Panin lava äärele nii suure hooga, et see kast läks ümber ja kogu see sisu, mis seal oli sadanud orkestrisse, kõik sinna iganes, kes alistasid nendele niimoodi kaela, aga asjast tuldi õnnelikult välja, asjad ulatati meile ylesse tagasi, etendus läks suure hooga edasi, nii et selliseid väikseid vahejuhtumeid juhtub ikka. Jaa, jaa. Jah, Pipiga seoses meenub ka see, et see oli üks esimesi etendusi, millele ma läksin üldse lavale ja kui me siis kõik noored, kes koori tulid, pandi kohe lapsi mängima seal, et siis selle võrra vanemad kolleegid saaksid endale jälle vabamaid päevi võtta. Jaa jaa, tippis siis kui ma tegin oma esimese lavagrimmi, siis ma mõtlesin, et ikka peab olema tugevalt pruuni, ilusa niisugune, siis ma panin statani nii palju näkku, et kui ma lavale läksin, siis kolleegid ahetasid, ütlesid, et no jaa, sa oled nagu Etioopiast mingi selline asenduslapsi ja toodud meile Rootsi keskkonda. Nii palju on sul plaate kaasas ja kõlanud on ka väga hea muusika meie saates ja, ja see traditsioon siis jätku. Et mida pakud kuulajale. Järgmiseks võib-olla äkki mõni vene romanss, sest et klassika kõrval raske on alati valida, aga ma kuulan ka palju kõiksugu muud muusikat, et et üks huvitav näiteks alla Pugatšova esituses, keda ilmselt paljud ei arvagi, et ta võiks laulda, aga ühte ilusat romansi ühest filmist. Valla Borissov, na Pugatšova, kes on minu kooli vedaja Kitise päevilt tema autogramm on sul kindlasti kahtlemata olemas. Jah, ma sain selle eest Tallinna linnahallis siin pool aastat tagasi kuidagi esinemas ja ma arvan, et ma olin vist anti inimene kogu selle linnahalli, pealegi selts auto grammidel sellel õhtul sai, sest et ta ametlikult neid ei jaganud ja kõik, kes tahtsid saada, löödi pika puuga minema, aga, aga õnn naeratas mulle ja selle ma sain. Kunagi kui. Sealsamas linnahallis sai tehtud ühte sellist rokkooperit Charles Crash superstaar. Siis oli seal väga värvikas seltskond lauljaid koos ja, ja tuli seal korra nagu jutuks, nagu minuga räägiti, et et, et kas ma olen nagu ooperihull, et ma nagu midagi muud üldse oma elus ei, ei kuule ega, ega, ega lugu. Ja siis ütles üks selline noor laulja Urmas Bodnek, ma ei tea, mis tast saanud on ja kas ta veel laulab, aga ta ütles niimoodi, et aga tead, et tuleb välja, et sa oled salaja normaalne. Ehk siis, et kuulan ka rokkmuusikat. Jaa, jaa. Pean sünkoopidest lugu. Kuidas sinuga see on, kas sa, kas ka sina oled nagu salaja normaalne, et, et ei ole? Ei ole ainult nagu ooperihull ja ooperiusku. Ooperi hulluks mõnest päris küll ei loe, jah, ma kuulan ka igasugust muusikat, aga võib-olla päris roki ja heavy metalit küll kindlasti mitte, aga, aga ma ei mõista seda ka hukka, et on nii palju inimesi nii palju maitseid, et et mis kellelegi meeldib. Mulle võib-olla meeldib rohkem selline natuke romantiline muusika ja natuke võib-olla niisugune ajahõlma vajunud muusika ja jaa, jaa. Teatergi on, sellepärast olengi, et teater on selline romantiline koht, mis on niisugune salapärases ja võlu on selles, et minu meelest peab alati midagi jääma, niukseks varjatakse tabamatuks, et see on alati hea. On ooperisaade, aga kuna me oleme salaja normaalselt, siis ole hea, pakub välja järgmine muusikapala, et oleks siis muusikali lugu ja Richard Rogersi muusikalist karussell. Tei vilets esituses. Ekslaul. Saade Ooperigurmaanid jätkub ja mul on väga hea meel, et Jaak Jõekallas, kes on minu tänane saatekülaline, on, on toonud sellist huvitavat ja mitmeplaanilist muusikat. Ja kokku leppides, mida me siis järgmisena paneme, oli seal nagu kaks eelistust, üks oli Georg Ots ja teine oli Helgi Sallo. Ka mina arvan, et nemad on, nemad on ühed Estonia teatri läbi aegade sellised kõige huvitavamad isiksused artistid, milline on sinu suhe nende kahe inimesega ja kas sul Georg Otsa autogramm on? Küll jäigi seal omaga. Nii et vaieldamatult olema sellega nõus, et nemad on ühed nendest vähestest, kes kui, kui nad midagi laulavad, siis, siis selles on alati midagi nii. Nii kaasahaaravad midagi, nii tabamatut, eriti justkui salla laulab seda ojakäär olematut laulu, et see on see, mida ta jätab selle ütlemata. Ma ei oskagi seda sõnadesse panna, see on midagi erilist, et see miski, mille nimel tasub, tasub teha kunsti, see tasub olla, tasub. Tasub seda tunnetada, seda kõike seda näha, see on fantastiline. Otsas all olid koos palju laval, aga mees La Manchast oli üks niisugune lugu, mis Estonias etendus, kus nad Sallo sisaldonsana ja ja Georg Ots tongis. Hotina olid koos ja see tõotus laul sellest muusikalist on üks toredamaid vägevamaid, sisukamaid laule minu meelest üldse Otsa repertuaaris, et kas võiks äkki seda kuulata, seda küll täiesti kindlasti. Et üks mehe pekstud pelgad Filgus hüüdis. Nonii on märkamatult tunnikene veerenud hea muusika seltsis ja Jaak Jõekallas Estonia teatri kooriartist oli täna minu külaliseks ja oled osutunud tõesti tõeliseks ooperi Kurmooniks, nii et see, see saade siis nagu väärib ja õigustab oma nime tänu sellele, et sina siin oled ja hakkame siis tasapisi otsi kokku võtma, oleme teinud, eks kurssi nii muusikali kui ka operetimaile, unustamata ooperit ja, ja seal pakuti siin välja meie lõpulooks sellise vägeva ansambli, et palun tutvusta, kes need laulavad ja miks just see lugu võiks lõpetada meie saadet. Ansambel on siis ooperis Verdi ooperist Aida ja meil oli ta just aasta tagasi Estonia teatri kavas unistari tennisehallis mängiti seda ja, ja see oli küll üks väga vägev üritus ja antud juhul siis üks, üks väikene sõtta mineku koor ja solistide ansambel sinna juurde. Ja solistid siis koosseisus Mirella Freini iidana, Carreras, radamesena, Agnes balt, Sammerisena, Piero kaputšilliamonastronarudiero, Raymond Jeramphisena jahvuse, Evan Tamm kuningana ja dirigeerib Herbert von Karajan. Nii et laskem kõlada ja suur aitäh sulle, Jaak ja kuulajatele. Kohtumiseni, aitäh.