See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatanud valgustama ei mäkke, ronivad hobust, kes puutelgedega vankrit vedas. Ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolme kümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised määrina, kui nii kõrgele päikeses helendama lõi mehe nägu. Laiavõitu tugevate lõuapäradega teras-silmadega lühikese, kuid tiheda musta habemega naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. Seal ta ongi see Vargamäe, lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus Lemitas rühm madalaid hooneid. Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäed aga orus sest siis rahvasuus Mäe ja Oru mõisakirjas aga eespere ja taga per paremat kätt männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma igavesed vanad jändrikud, teised mõned poolkuivad juba. Nii palju, tegi mees juttu. Siis logises vanker endiselt tuumas vaikuses. Naine silmitses ümbrust. Siin mägi, seal mägi kaugemal, kolmas pahematket, neljas, paremat viies ja nende taga, kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud hoones, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kiduravuse rikuga. Üks niisugune mäe nukk teda ümbritseva sooja, mõne vana männi Hendrikuga mäe kõrgemal tipul saab Ma sõitva naise koduks. Ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama. Millegipärast kiskus noore naise süda valusalt rinnas kokku. Valu ulatas madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras. Ja kunagi polnud ta osanud arvata, et emal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta ikka kodu all mõistnud põldu ja metsa. Suurt Antmis õhtuti heliseb kui hõigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada. Hüüavad siis sood, vastu hakkavad rabad rõkkama. Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis vaatas hobust, keda ta isa kodus näinud sündivate kasvavat. Mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees. Ja äkki tuli tal meelde, kuidas kodus lugupeetud peab tooma, praeguse mehega asjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik vanemad vennad-õed olid otsustanud sellele mehele võib minna, noh, jaksab ja oskab naist toita. Imelikult oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest kas siis tema ise ei oska tööd teha, et iseend toita nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene? Uuesti vaadates, kui kähku mees hobu kõrvuti uue kodu poole astusid muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, Tra, see nende majapidamise üks pea, tugedest ja põhivara, nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud. Peaasi, et temani tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust. Astu aga astu, sundis mees hobust nagu aimaks ta naise mõtteid. Saame ehk päikse veeruks koju. Kas jõuame, kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna kodu tarvitada. Aga sõna jäi kurku kinni. Lausel väljamäel oli tee pisut siledam. Sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmu kihkijada Hiratas kodulähedust, arvas mees. Nojah, tema käib juba mitmed sätmed korda, seda teed, lausus naine. Endale oli aga nagu valusat hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmu hirmustamises kustus nagu tükk naise senisest elust. Natukene maad paremat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid. Ämber käe otsas. Vargamäe eespere noorele perenaisele paistis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi sagedasti näinud. Veel enam nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kusagil talu õuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud. Teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi. Mis selle talu nimi on, küsis naine. Seonaaseme, vastas mees selja taha, paremat kätt jäi võlla veel kaugemale mäe varjuv ajju CD-le ei paista välja. Mägi ise nimetatakse metsa kandiks. Siin on kolm kohta. Vanker, logises hobuse orgil peagi üle põllu. Jällegi pidid nad sohu minema. Pidid minema üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee aaseme välja algaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt. Kuhu see teine tee viib, küsis naine. Sooväljale, vastas mees. See see ja ei paista meie õue, aga küll. Kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna. Jõutis ohu mõlemil pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus turvas keskele kokku kuhjatud tee põhjaks haud või rida Puubake kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mädanud aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval teisel pool kraave, vaevakase paju raagus põõsad, harva mõni laial advaga sookask, mille pungad pakatamas. Kaugemal väliääres andemaal kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelisus. Soontel Aluvalt kollane varsakabi. Siia võib uppuda, hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbi pääsematul teel vaevaga edasi ronib. Murrab vankri, hobuse jalad. Küllap peavad vastu, ütleb mees. Jällegi maas, kõnnib aganüüd ohje oma käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. Väga kõvasti peal. Istu keskpaika, muidu viskab maha, õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt. Ega see nõnda igavesti jääkraavid, teeme sügavamaks, tee kõrgemaks, siledamaks põhja kuuseoksad ja kadakad peale põllukivi ja saue rähk. Seda on meil küll väljamäel mändide alt võtta, nii palju, kui süda kutsub. Aasta pärast sõida kasvõi tõllaga kaks hoost kõrvu. Kui vankriga läbi saaks, arvas naine. Jõuti väli äärde oma väljaäärde. Jällegi viis tee mööda rünnakut üles. Päiksetera on kadunud, ütles naine, kui jõudsid mäel, kus avanes silmapiir. Ja veeres enne, kui koju saime, vastas mees. Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis muidu oleks pidanud minema kasvõi mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju, vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa sees, mis sees, jääb ka su igaveseks sinna, kui inimesed ei aita. Olin alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik jällegi tükk kallistama. Tasavara pole ju ometi mõni vana jalutu lehma kobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema. Seega kõige paremaid päevades. Kodus karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele. Ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis direlid mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndisime raha aina tehtud teel peaaegu kõrvenurga maanteel. Saunaeit ja taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ta mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isa kodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel. Armas aeg, hüüdis perenaine, mis tõstis sohu ajada, kui seal nii tüma on, maasikaid lüpsma, tulemas. Ega majanudki, nuttis poiss, teise läks, ei taha teine teistest maha jääda. Soome ratastel on ju musta pea, sellepärast seletas sauna mari. Aru, maa on paljas seal eakal loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumalale, küll ta teab, kuhu ta läheb. Aga mis siis nüüd? Küsis perenaine nõutult. Peame appi minema, mis muud, vastas sauna vana mees. Karjase poole pöördudes küsis ta, kust ta suurel soonel või ei väiksel vasta seedi suurest tuli läbi, niiet vagu taga poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli kui inises vahel. Raibet või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse seejuures Sauna Madis lisas kohe aga juurde. Kui ta väiksel saarel on, siis pole asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi. Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandilaudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga onu vastu ei verenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga Päcia Räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll peab ehk tuld tegema, lehma soojendama. Tsoon ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirsa all. Vanker hakkas liikuma. Ärge talle haiget tehke, palus perenaine tagantjärele. Ei no kus nüüd seda. Vastas Sauna Madis. Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti, heinavärk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning algasid teekonda lehma poole hüpates mööda mättaid künkaid. Nagu karjapoiss teejuhina ees, kargas. Peremeest olnud õige kirikuriidega lehma veosse tähendas Sauna Madis, kui nad pärale jõudsid. Unustasin, mis parata, vastas peremees ja kiskus kuue seljast teda mättale põõsasse panna. Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ebaneni, liiatigi kui poja ema oli ka Sauna Madis nõus. Eks lödi isegi teine, tähendas ta lehma kohta. Millest siin peale hakata, küsis peremees arupidavalt. Aga saun, mees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata. Kõigepealt lehma esimeste jalge alla hagu kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad, ütles ta. Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume kujustagumistega lugu. Esimesed jalad saadi varsti Hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda. Aga ta ei teinud seda heaga ega kurjaga inises, ainult kui teda löödi one. Arvasin kohe, et jalad kangeks külmunud, ütles Sauna Madis. Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred käärima. Peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühest saabastega mudasse minema ja lehmajalad välja kiskuma, et neid Hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalgele ajada, aga see ei liigutanud ikka veel labase õitsejalu maas. Ega muud, kui teemia talle tule ette, ütles Sauna Madis. Üllata siis varsti jalad alla võtab. Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama. Mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehmaluud-liikmed soojenevad. Võeti abiks ka ligi toodud, et lehm pääseks kõvale maale välja. Ei kestnud kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga. Juuba liigutab jalgu. Juba püsti läheb, läheb ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks ta hiljuti mudas Laamanudki. Kahe künka vahel oli Hagudest sild. Seda lehm ei kartnud. Kolmandal soonel seisid lauad. Need ajasid loomale hirmu peale inimeses ja pidas aru. Viimaks ometi astuse laudadele mitte muudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti. Lehm ristis kiirel sammul kodu poole. Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soojendamiseks tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitsev tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevaid põõsastel Liinundaval mudel. Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitsev soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes soojendab oma luid-liikmeid. Nagu võiks keegi olla veel kottpimedas sky seal mudas põõsaste vahel. Sest kindlasti põlevad jämedat tõrvikut selle ajani. Naisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjasmaa poole vastu. Poolest laevas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma. Ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus ja härdusest oleks ta lehmale kas või kaela hakanud. Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käeselga. Mehed, kes tükk järeltulija ei pannud seda tähele. Küll aga karjaidi. Silma hakkas kohe kinni. Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab, ütles perenaine. Kui ka mehed koju jõudsid. Su või siis nüüd just iga õhtu, aga eks kevadel mõnikord ikka juhtu ka, arvas Sauna Madis. Sügisel seda nalja vähem, vahel harva. See lehm on, see liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjas. Maale pole õige meie loom välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed. Need ei anna ju piima ega võisid, arvas perenaine. Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama, ütles Sauna Madis. Küllap teeme silla suurest mudast läbi, lohutas peremees. Tagapool on kõvem. Vamardil selges teie ees siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all. Sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teinud ega sellega vaeva näinud, seletas Sauna Madis. Muidugi tagapool on kõver jões saaremail päris kõva, lisas ta natukese aja pärast juurde. Õhtul asemel enne uinumist uues kodus. Küsis vargamäe eespere noor perenaine peremehelt. Miks sa siis just selle koha ostsid. Aga niisukese siis? Küsis peremees vastu. Kas paremat ei leinud? Küsis perenaine uuesti. Paremad olid enne raha ostetud või mis veel, olid, neid ei müüdud. Käisin ka sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad ligipääs ka raskem kui vargamäele. Ronige suurt palukaia Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakanud minu hammas. Palun raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära. Nõnda avastas Vargamäe Andres oma noorele naisele kellele pühase ristimisel nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas küll meie siin kahekesi sinuga, Päivi, saame näha. Päivi saab vaene inimene igal pool näha, arvas Andres. Sellega jutt lõppeski, kui nad heitsid puhkama esimest õhtut kahekesi omas uues kodus.