Kevadel tundus ees peres juba seda varaga mäge, millest Andres unistanud. Kümmekond noort õunapuud, samuti ka kirsi ja ploomipuud olid Valendavalt õisi täis. Marjapuudest, toomingatest ja pihlakatest rääkimata. Juba porisesid põrnikat põie ümber. Juba nähti siin linde, kes tänini äärest kunagi mäele ei lennanud. Andres oli mõnikord suurte puude keskel nii rõõmus, et oleks tahtnud seda rõõmu kellegiga jagada. Aga ikka pidi ta üksinda olema, sest Krõõt kandis suure vaeva ja murega oma neljandat last rinnal kuna kolm vanematel sabasserkisid. Nii, et tema esialgne silmade nukrus oli levinud üle kogu tema olemuse. Seda neljandat last ei oodatudki enam vargamäe eespere. Ja sellepärast ei teinud Andres tema tulekust väljagi. Sauna mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. Mari ootas oma teist last, aga temale oli see nagu hane selga vesi. Ei vaeva ega muret, vähemalt teiste näha mitte. Rõõmsalt kandis ta oma koormat nagu polekski raskuseks, vaid aina lõbuks. Mari kui minuga midagi peaks juhtuma, ütles kord perenaine. Kas sa tuled siis ikka vahel ka minu lapsi vaatama? Heldene aeg, mis siis perenaisega peaks juhtuma, vastas mari on ennekõike ilusti läinud, läheb ka nüüd. Eks minul ole ju seesama asi ees, minuga võib ju ka midagi juhtuda. Ei sinuga mari, vastas perenaine enne põlema karta, aga nüüd kardan, on niisugune imelik tundmus ära. 100 perenaine manitses mari kartmine pole hea. Parem puhake ja koguge jõudu. Las mina teen. Ja mari tuuseldas all saunas kui ka ülalperes. Tema poeg Jukugi leidis üsna loomulikuna, ta iga päev ühes emaga võis peresse minna teiste laste hulka. Viimaks harjusid sellega kõik nagu ei võikski teisiti olla. Aga siin sündis imelik asi. Perenaisele pidi ka enne raske aeg kätte tulema ja alles siis Maril. Ometi sai mari tere. Kuna perenaine ikka veel ootas. See aina tekitas krõõda hirmu ja muret, oli talle kurjaks ennustuseks. Läheb ülevõsade kasvab suureks kaebastamarile. Pisut kartma hakkas nagu mari, kuigi ta endiselt katsus perenaist lohutada ja julgustada. Olen vahel mõelnud, rääkis perenaine kord pisarsilmil marile. Et kui mind enam ei ole, küll tahaks ma siis, et sina, mu laste ema oleks sinuga hätta jäetaks mõlemad rahuliku meelega. Issand jumal, hüüdis mari perenaine, mis sa ometi räägid? Mul on juss, kuhu siis tema panen? Ega ma siis seda ainult muidu räägin, seletas perenaine. Mari südamesse hakkasid perenaise sõnade imelikult kinni. Nii mõnigi kord mõtlesin nende peale tagasi. Viimaks saabus ka ees, aeg olid abiks mõlemad saunanaised. Aga vähe võisid nad perenaist aidata, kes vaevles kaua ja raskesti. Kui ta lõpuks oma piinast vabanes ja lapse häält kuulis, lõida suuria kahvatu suu naerule, sest hääle järele pidi olema poiss. Kohapärija tulevane peremees Vargamäel. Nõnda jäigi krõõda suu nagu naeratama, ilma et oleks küsinud, kas on sündinud tütar või poeg. Andres, kes eeskambris ootas, astus sealt lapse häält kuuldes kohe tagakambri. Peremees hüüdsid saunanaised korraga. Peremees, mis peremees jätkas saunatädi üksinda, poiss kui purikas, suur ja tugev. Aga nurganaine ise ei lausunud sõnagi, nagu ei puutuks asi enam temasse. Ja kui Andres sängi ette astus küsima, kuidas Krõõt end tunneb, vastas see lihtsalt. Ei ma vist enam siit tõuse. Jututoa vastas talle Andres. Ei ole hullu jutt, ütles kraat. Ja kui meestel otsa vaatas ja tema näoli alles nagu õndserliku naeratust nägi, siis aimastajaid naise sõnades võib ometi tõde peituda. Tal oli nii imelik näha, et Krõõdal kel kõik vastad, aina nukker nägu olnud. Korraga oleks nagu silmiski naeruhelk. See võis küll surma pärast olla. Sõna lausumata istus Andres sängi jalutsele ja vajus seal kössi selg peaaegu naise poole. Vahest ehk esimest korda elus, mõtles ta tõsiselt oma naise ja laste saatuse üle järele. Ta isegi imestas lõpuks, et temal võivad olla korraga niisugused mõtted. Varemalt polnud tal kunagi pähe tulnud, et tema Krõõt võiks surra. Või et üles võiks öelda tema jõud lapsi ilmale kandes ja hommikust õhtuni ning pooled ööd rasket tööd tehes. Miks polnud kunagi uskunud, et naise nukrate silmadega kamise taga istus tõsine häda? Miks polnud temast sihlakamat kasvu peenemat konti kunagi arvesse võtnud. Ja ometi oskas ta seda teha iga hobused, Ronuga, kelle ta ostab koorma veoks igal märal ja igal lehma mullikal olid raskust arvesse võtnud. Aga oma naisel mitte. Ta oli talitanud nagu iga teinegi peremees, kes ütles. Tohtri juurde tooks ta kasvõi seia, ütleb Andres naisele. Ei maksa enam ei maksa. Ma tunnen. Vastab see. Poiss võttis mu hinge. Esimest korda oma abielus tunneb Andrese krõõda, sõnad võivad südamesse lõigata. Poiss võttis hinge. Tema andres oli poissi nii väga tahtnud ja iga tütre sünnil naisele etteheitvalt otsa vaadanud. Nüüd oleks mõni tulnud, kel vägija võimus. Kui oleks tulnud kas või vanajumal ise ja oleks vargamäe eespere tagakambri uksest sisse astunud ning öelnud. Tahad, ma teen poisitüdrukuks, nõnda jääb Krõõt elama. Siis oleks Andres praegu sõna lausumata nõus olnud. Helena. Ta oleks vanajumalale omalt poolt vastanud. Tüdrukuks poiss ja ka kõik teised poisid, keda sa mulle oled mõelnud anda, ainult lase elada. Ja tänasest päevast saadik tahan ma tema koormat kergendada, kui ta kannab ilmale sinu väe ja võimuga tüdrukuks tehtud poisse, keda mina ise sigitanud. Ma ei löö enam toa ukse piitade külge kõrget lauda, sigade takistuseks. Ennem elan kas või sigadega ühes toas. Et aga Krõõdal poleks vaja ämbreid üle selle laua rükkida. Ma ei lase teda enam raskeid toobri tõstega sügavast kaevust vett vinnata, mis paneb mind ennastki nõudeid pingutama. Ma teen toa otsa kerge jalgvärava, et Krõõdal igavesti vaja poleks suurt ja rasket väravat üle kõrge vaia röökida. Kui Andres mõttes vanajumalale nõnda oli öelnud, tõusis ta üles ja läks välja. Ta tahtis põllul viimased kaerad maha visata, sest pärast võib-olla pole selleks enam aega. Aga kui ta oma küll Mati oli täitnud ja kandevööle seadnud, avanesid nagu äkida silmad ja kõrvad. Ta nägi heledat päikesepaistet, tundis leiget kevade õhku ja kuulis lõokese laulu ning linavästrikut vaikist, kuid rõõmust häälitsemist künnivaos. Selle vastandina turgatas talle meelde Krõõt kodus sängis admis tema Andres vahetanud vanajumalaga sängi järel istudes. Ja Andres tundis, et enam ei saada, külvata vaid, et peab selle asemel midagi muud tegema. Ta võttis külimati kande vöölt, pani ta lähema kivi otsa ja istus ise kivi äärde, selg vastu päikest. Nagu oleks tal siin midagi siis toimetada või millegi üle järele mõelda. Aga enne, kui ta midagi sai teha või mõelda, kiskus ta suudemale endalegi ootamata viltu. Ja silmist hakkas jooksma kibedat vett. Andres rääkis uuesti oma jumalaga, korrates oma endiseid tõotusi, lisades juurde uusi. Nõnda kestis see tükk aega. Sulane ja temal abiks seemendamas oleviuss aina imestasid, kui nägid, et peremees, kes tuli ruttu väljale, külvama, siin külimati täitis ja ta korraks kandev pealegi asetas nüüd päikesepaistel kivi ääres, istub nagu soojendaks ta seal selga ja kuulaks lõokese laulu. Niisugust asja polnud Andresest keegi varem tähele pannud. Aga kui Andres kõik oma tõotused naise ja laste suhtes oli vanajumalale andnud ja kui ta linad kinnitanud kibeda veega, mis jooksis silmist saida tundmused, nüüd on ta kõik teinud, mis sureliku inimese võimuses. Sellepärast tulgu nüüd, mis tuleb, jääb ainult üle veel oodata ja risti kanda, mis sulle peale pannakse? Kergendatud südamega ja uue hooga hakkas ta külvama. Aga kivi ääres istumine oli tüki aega võtnud. Nõnda jõudnudki ta kõike seemet maha visata. Enne kutsuti ta põllult koju. Seal ootas Rõtkes, tahtis temaga rääkida. Sest vanajumal polnud Andrese pühalike tõotusi mikski pannud ja oli oma käskjala vargamäele saatnud. Nagu oleks peremees Andres rääkinud esteks aina tühje sõnu. Vanamees ütles naine. Minu tundamist olnd. Kui see nõnda olema peab, siis sünt, kui tema tahtmine vastas Andres alistuvalt. Kamis lastega, küsis Krõõt. Eks mõned kasvata üles, vastas Andres. Sa pead omale teise naise võtma, ütles Krõõt nüüd. Aga ära võta kurja lastele emaks. See oli kõik, mis eespere Krõõt oma vanamehele ütles. Peale seda hüüdis ta sauna, mari. Aga sängi ette astus, ei öelnud perenaine talle midagi. Vaatas ainult otsa. Ja nüüd nägi marjad, perenaise silmad olid endiselt nukrad. Hiljutine rõõmuhelk oli seal jäljetult kadunud. Krõõt liigutas oma paremat kätt nagu tahaks ta seda marile sirutada. See võttiski perenaise käest kinni ja ei aidanud otsa vahtima ning ootama, mis ta küll ütleb. Perenaise huuled hakkasidki liikuma, aga häält kuuldavale ei tulnud. Huulte liikumisest ei võinud mari midagi muud mõista, kui aimas ainult iseenda korduvat nime. Nõnda vahtisid Krõõt ja Mari teineteisele üksisilmi otsa kuni krõõda silmad kustusid. Aga ka siis veel hoidis saunanaine perenaise kätt nagu mõeldes, mida tahtis temale küll öelda. Kui ta keel enam suus ei liikunud. Ometi aimas mari niikuinii kadunud perenaise mõtted. Andres surus kinni krõõda, silmad, suu. Viimane kippus paunema nagu ütlemata jäänud sõnadeks või õndsa likuks naeratuseks. Vargamäe Andresel olid krõõda surmast saadik rasked päevad. Tänini oli ta vaevalt osanud aimata, et inimesel võiksid olla niisugused päevad. Ainukese lahutusena tundus temale seisukord polnudki veel kõige hullem. Tal oli vähemalt sauna Mariigi, kes täitis perenaise ja osalt ka emakohuseid jäänud lapse vastu. Aga kui ta Marit poleks olnud, mis oleks pidanud Andres siis tegema? Vaadates, kuidas mari oma rinna väikesele Andresele suhu pistad ja kuidas poiss seda ahnelt imeb, tekkisid vanal Andresel endal mõnikord imelikud mõtted. Kui sauna mari võikski peresse jääda. Ja kui ta võiksin perenaiseks hakata ning kasvatada ühes väikese Andrese ja teiste krõõda lastega ka omad lapsed. See meeldiks vististiga kadunud, krõõda legi, sest miks muidu püüdiste surres nii väga mariga? Aga maril on oma juss ja sellega elab ta sauna kambris. Oleks oma elu ette teadnud, siis poleks ta vist jussi kunagi sauna lubanud asuda. Ning nõnda võib-olla oleks mari veel tänapäev, tüdruk. Ning siis siis oleks võinud Marist saada vargamäe eespere perenaine. Aga nüüd ei teadnud Andres, mis teha. Andres peaks omale uue perenaisi otsima, sest ega marist ikka jumal teab kui kauaks sa. Aga ometi elab ta päevast päeva edasi, ilma et midagi perenaise otsimiseks teeks. Veel üks nädal ja veel üks nädal. Mari mängib endiselt perenaist ja karjatab nii hästi ise oma kui ka pere lapsi. Juski sööb nii sagedasti perelauas, et paistab, nagu polekski nad saunarahvas. Aga sügise poole, kui hakkasid pikemad ja pimedad ööd siis hakkas ka jussile igatsus mari järele. Sellepärast ütles ta temale kord, peres saab taha käänam sauna tagasi tulla, jääbki Andresele perenaiseks. Pole peremehega veel jutuks tulnud, ei tea, kuis uue perenaise ka lugu vastas mari. Peaksid õige Andresega rääkima, arvas juus. Mine ikka, kus siis mina, ütles mari tõrjuvalt, ise suretasin, Krõõt ja nüüd siis peaksin hakkama uuest perenaisest rääkima. Kui siis saab, küsis juss. Kaua üksi saunas olen nagu vanahunt. Tädi juba nokib, mind, ütleb, et küllap jääd Marist ilmasest marist saab need perenaine jussi, lastest saavad viimaks veel pere lapsed. Just niisugust juttuaal, ütles mari. Ega siis mina teised, vastas Juss. Nemad võtavad minu kallal kuulamist, teised loravad, manitses mari meest. Las tuleb saanitee küll peremees toob siis uue naise koju ja meie lähme jällegi kahekesi sauna. Ega ma paar, kui saakski tulla, kes hakkab siis poissi toitma, kuhu ma väikese Andrese Jädal, pean ta ikkagi nüüd piimast välja imeta maadest. Perenaine palus surmavoodil nii kõvasti, kõvast hoidis ta veel surreski minuga. Ütle mari, kas sa oled vahel kahetsenud, täitsa mulle tulid? Küsis Juss natukese vaikimise järel. Eius. Vastas Mari, mõtlemata, miks sa seda küsid? Meil on ju kaks last. Muidu niisama, vastas Juss. Üksinda tulevad vahel niisugused mõtted. Öösel sängis, kui üles ärkan. Ei tahaks küll nõnda mõelda, aga ikkagi mõtlen, ei saa parata, nagu iseenda kiuste. Mis sa siis iseendast nõnda kiusad, noomis mari. Ega minulgi siin kerge ole, kaks last rinna otsas, terve kari suuremaid sabas, suure koha tegemine ja toimetus pealekauba. Olen mõelnud, et just niisugune lastega Marii suur toimetus ning tegemine kõlbakski sinule, ütles Juss. Kui sa minule poleks tulnud, siis oleks võinud ehk nüüd selle kõik kätte saada. Jusse lähed saunas üksinda arust ära, ütles mari mehele. Või ajab see tädi sul oma juttudega seal pea segi. Tuli külm ja tuli lumi. Aga saunamarja askeldas ikka veel perenaisena Vargamäe ees, peres ei saanud alla minna, oma lehma lüpsma. Seda tegi pahatihti tädi. Viimaks võttis jussi ise lüpsiku kätte ja läks lehma alla. Esimest korda muidu naljaks ainult katseks, sest üksinda igavusega ikka teha. Aga lehma lüpsmine polnudki nii väga suur kunsti ja nõnda hakkaski jussi ise oma lehma lüpsma, poleks tädi tülitamist tema juttude kuulamist. Ta läks liivamollil püttegi küürima läinud, aga tänini oli tädi seda ikka nii korralikult teinud, et Jussil polnud mingit põhjust end tema tegevusse segada. Pikisilmi ootas sauna juss, et millal küll per Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema millal hakkab ta käima ja liikuma, nagu oleks ta poissmees, kes otsib tallu perenaist. Aga Andres elas endiselt rühmeldas ainult hommikust õhtuni tööd teha, nagu tahaks ta nõnda summutada. Igasugused mõtted. Juba hakkasid ümberkaudsed tuttavadki Andresele mõistuja avalikult äkki ma perenaisest, sest mis kohapidamine see muidu on, kui pole kodus õige Tootsalist õiget maja lukku. Aga Andres tegi, nagu ei mõistaks ta hästi inimeste mõtteid. Kui ta enam kuhugi ei pääsenud, siis lausus ta harilikult. Eks ole küll, aga tänini olen sauna mariga läbi ajanud. Kauaksist emast vastati, temal ju oma mees ja lapsed oma inimest. Muidugi oli nüüd Andres nõus oma on ikka oma. Aga või see oma siis kohe poissi imetama hakkab. Nõnda see perenaise jutt enamasti lõppeski. Lähenesid jõulud, nendega Pihli sõitis Andres oma kodukohta. Kõik mõtlesid, nüüd on see aeg käes, nüüd läks perenaist otsima ka sauna Marimates nõnda ja millegipärast käis tal valus hoog südamest läbi, nagu oleks keegi bussiga torganud. Nagu oleks keegi lausa päeva ajal ette astunud ja pussi südamesse pistnud. Aga siis oli kõik möödas, oli ainult rahustav tundmused, nüüd võib ta sauna oma jussi juurde minna. Väikest Andrest vaadates, kes parajasti rinna otsas rahuldunult talle vastu naeratas, tõusid mari silmad vett täis. Niisugune hale süda oli tal. Ometi möödusid pühad vargamäe eespere silma, et midagi haru korrist oleks sündinud. Samuti tulid ja läksid ka uus aasta ja kolmekuninga. Selle järel elati harilike tööpäevi. Mari mängis endiselt perenaist ja imetas Andrese poega oma tütre kõrval nagu oleksitel sündinud kaksikud. Peremees ei rääkinud mariga peale tarvilikku enam midagi. Uue perenaise otsimisest polnud kippu ega kõppu kuulda. Eided Waterdasid, mis võisid, aga see jäi sinnapaika. Jänesekõrvu ei puutunud. Nõnda oleks võinud vargamäel kõik endiseks jääda, kasvõi kevadeni. Aga siis juhtus nõnda, et Andres läks sulasega valla voori. Sealsamas oli ka Oru Pearu oma sulasega. Õhtul said nad kõrtsileti ääres kokku. Tipsutati lööbiti, kuni Pearu juba paraja auru peale sai. Siis hakkas kambrite vahel vastastikune nokkimine, kuni Pearu pahvatas. Kallis naabrimees. Sul on küll head laua taga, miks sa sauna jussi naise käest ära võtsid? See vaesekene vahib vesise suuga pealt, kui sina tema eidega. Mida Pearu öelda tahtis, seda ei tea. Sest enne lause lõppu andis Andres talle rusikaga lõua alla, nii et ta kõrtsi põrandale selili kukkus. Aga sealt jalule ajades astus ta uuesti üleaedse ette ja ütles, miks sa mind laid, kõik räägivad saunamariga jällegi lendas Pearu põrandale. Kui sa mind oma sauna mariga rahu ei jäta, löön su maha nagu konna, põrutas Andres Pearule. Ega sa käik ikka jõua maha lüüa, kes räägivad, karjus Pearu põrandalt. Sinu käest kuulen esimest korda, ütles Andres. Pearu ajas end uuesti jalule ja hakkas tunnistajaid otsima, kes oleksid näinud, kuidas Andres teda löönud. Kaeban kohtusse, karjus Pearu küll kahus, seletab Andres, rüüpas viimase viinatilga klaasist, maksis arve ja lahkus ühes sulasega kõrtsist. Pearu jäi kõrtsi omale tunnistajaid nõutama.