Tere teatrisõbrad eetris teatrijutud stuudios toimetaja Ivar Põllu. Tartu kesklinnas on üks asutus, mis kannab muistse eesti jumala nime ning see on Vanemuise teater. 100 aastat tagasi sai Vanemuine kutseliseks ning sellepärast kogusse teatri aastagi. Täna räägivad Annelis, arvavad. Ja Kaarel Ird Vanemuise teatrist mõlemad oma seisukohalt oma ajas. Mis sellest kokku tuleb? Eks siis selgub, head kuulamist. Tartusse. Aastal 1986 öelda, et ma olen nagu enam-vähem regulaarselt Vanemuise Vanemuise repertuaari jälginud sellest ajast saadik ja siis ütleme, 96.-st aastast, kui ma hakkasin teatriuurijaks, siis juba nagu professionaalse pilguga võib-olla süstemaatiliselt. Ja minu meelest on aegunud jutt sellest, kuidas Vanemuise teater kriisis vähemalt siis ütleme sellest 86.-st aastast. Ja tagantjärele võib-olla tundub nüüd ikkagi, et, et see 90.-te aastate teine pool oli Vanemuisel mitmes mõttes ikkagi kunstiliselt päris õnnelik ja edukas aeg. Et tuli Vanemuisesse tööle noor Ain Mäeots, kelle esimesed lavastused olid tegelikult väga põnevad ja võib-olla lubasid nagu vaatajatele rohkem kui kui Ain Mäeots kunstilises plaanis edaspidi pea näit juhina saanud ennast realiseerida. Ja muidugi, et Mati Unt tuli Tartusse ja hakkas siin peaaegu igal aastal lavastama ja tegelikult ka sellise Mati Undi lavastustega, minu meelest tuli Tartusse mingi selline väga positiivne vaim. Kuulge, te hakkasid jälle teatris käima, teatega oli midagi triendikat ja papp ja nii edasi, kui viimati, millal Vanemuises ajakirjanduses palju räägiti, siis see oligi ilmselt aastal 2003 kui äkki selgus, et Vanemuise teatril on väga suured võlad ja et Vanemuise teater oleks justkui sotsiaalhoolekande asutused, seal töötab väga palju pileti rebijaid ja kontrolör tõrjujaid ja et ta esindab justkui nagu mingit sellist sovjetliku asutust, nii et see aasta 2003 tähistaski, eks ju, Jaak Villeri lahkumist ja Aivar Mäe asumist direktori ametikohale. Tegelikult võibki öelda, et need on nagu väga kaks väga selget erinevat perioodi. Et kui Villega aastal 2003 Vanemuise teatrimäele üle andis, tegelikult kunstilises mõttes oli teater väga heal järjel ja ma mäletan, et just siis ühel teatrikülastajate konverentsil mina ja muusikateatega UVA esitega Võsu tegime niisuguse ülevaate Vanemuise teatri hetkeolukorrast ja meile tundus, et see oli väga positiivne ja, ja väga huvitav, just selle Vanemuise teatri repertuaari Taavi pale ja k-truck, selline loominguline kooslus. Nüüd ja nüüd siis kolme aasta jooksul on Vanemuise teatris toimunud sellised tohutud arengud. Et üks nõks, kuidas Aivar Mäe sai Vanemuise teatri tagasi balanss ja bilanss oli siis see, et hakati mängima ainult ühes majas, nüüd on siis ja sellega muidugi tekkis tohutu selline nõudmine teatripiletite järele ja kõik etendused olid välja müüdud ja saadi väga niisugune positiivne efekt sellega, et etendusi hakati lihtsalt vähem mängima. Aivar Mäe kui selline muusikateatriga armastaja on kindlasti toonud endaga kaasa selle, et Vanemuise teatris lavastatakse rohkem muusikale või magan vähemalt, et see on osaliselt seotud ka ka Aivar Mäe enda nagu selliste kunstiliste tõekspidamistega. Nii et nüüd me näemegi võib-olla seda, kus Vanemuise teatrist on saanud üks eesti teatrimaas tikku juhtivaid muusikalitootjaid ja selle muusikali ka kerkib üles üks selline laiem küsimus ja probleem. Et kas Eesti kultuuriministeerium peaks toe tama muusikalide tootmist, et kas see on siis? No mingi selline kultuuriline väärtus, mida, mida me peaksime nagu tellima, kindlasti ja maksma ja doteerima siis riigi rahadega. Muusikali ikkagi esindab mingit kommertsžanri, mida võib-olla siis kultuuriministeerium ei peaks doteerima ja et see Žanna peaks iseennast tagasi tootma. See on küsimus, aga vastust sa ei tea. Aga samas Ain Mäeots on siin-seal intervjuudes rõhutanud, et samas ju draamaosakond mängib etendusi rohkem kui muusika ja tantsuosakond ja esietendusi on draama osas kaks korda rohkem kui kui muusikalil ja tantsul. Ma huvi pärast kirjutasin välja Vanemuise repertuaari nimistu, siis seisuga 14. märts 2006 ja ma ei võtnud arvesse siis neid lavastusi, mis veel märtsikuus esietendavad, nende hulgas on siis ka kaks draamalavastust ja see seis on selline, et Vanemuise repertuaaris on viis draamalavastust, milles, et üks minu meelest siis draama siis mitte sõnalavastuse tähenduses, vaid siis draamažanri tähendus kui selline tõsisem lavastus, millest üks Mesimees minu meelest esindab rohkem komöödiažanri komöödiažanris on siin kirjas neli lavastust. Nii et enam-vähem siis selline meelelahutuslik komöödia, žanr ja natuke tõsisem, samas on, on enam-vähem siis balansis, et 50 ja 50 protsenti, kas see on üks selline hea ja normaalne repertuaari suhe, seda ka jälle, et no ei oska mina väga täpselt öelda, et võimalike teatega ongi eelkõige selline rahva meelelahutaja selle viie draamalavastuse ja nelja komöödialavastuse kõrval on Vanemuise paaris neli muusikali, üks operett ja neli ooperit ka muusikateatri kaames on noh, selline suhe, et muusikale on täpselt sama palju kavas kui oopereid, siis, siis see on, tundub ka olevat ikkagi üks väga selline meelelahutusele orienteeritud teatega. Et üks asi on see, kui me vaatame ainult nagu, et kui palju lavastusi on repertuaaris, aga teine asi on see, kui vaadata mängukava, et kui palju ühte või teist lavastust mängitakse, tegelikult siis are avaneb hoopis noh, üks veel võib-olla dramaatilisem pilt, me näeme seda, et peamiselt ikkagi Vanemuise teatris, eks pluateeritakse või mängitakse just neid muusikale operett, et ja komöödialavastusi ja et sinna vahele siis mahuvad ka üksikud juhuslikud ooperietendused ja üksikud draamaetendused. Aga kas saab seda Vanemuise teatrile ette heita, kui on võetud võlgu, peab seda tagasi teenima. Maja peab jooksma, inimestel peab palka maksma. Tegelikult põhjus, miks ma kõiki neid väiteid või fakte olen niimoodi rahulikult ja vähemalt enda meelest ilma hinnangut olete esitanud, ongi just see, et minu meelest teatristaatus Eesti ühiskonnas on hakanud viimastel aastatel muutuma ja et see probleem, mida me praegu Vanemuise puhul näeme, et me tegelikult näeme ka mitmete teiste Eesti teatrite puhul et olgem ausad, ega Eesti Draamateater ei ole selle oma repertuaari mõttes väga palju esinduslikum. Ja kui ma olen rääkinud oma sõprade-tuttavatega, siis ma olen tihti kuulnud just sellist kommentaari, et miks sa oled nii kuri või miks sa oled nii nõudlik, et teatega peabki meelt lahutama, et, et noh, seal ei peagi olema tõsiseid probleeme või või mingeid selliseid dramaatilisi osatäitmise. See noh, inimesed tulevadki sinna naerma ja lõbutsema ja loomulikult on neil nagu õigused teatega võiks ju ka tõesti täita seda kõige lihtsamat meelelahutaja rolli. Aga et noh, küsimus selles, et kas ainult et kas teatri rahvusliku teatri ülesanne on näiteks mängida maailmadraamaklassikat näiteks Shakespeare'i, Hamletit, Othellot või ka rahvuslikku draamaklassikat, noh, näiteks Tammsaaret või, või Kitzbergi või Madis Kõivu või kedagi teist. Või võibki siis teatage lihtsalt öelda seda nagu ikka on läbi ajastute öeldud, et rahvas tahab, rahvas tahab meelelahutust, muusikalikomöödiat ja meie kui rahva teenrid peame siis seda muusikaliga neile pakkuma. Nii et see on nagu üks vaade asjale teiselt poolt ma olen kohtunud ka päris paljud ikkagi rahulolematute inimestega, kes käivad vaatamas just nimelt neid minu poolt mainitud komöödiaid või, või, või muusikale ja siis on seejuures nagu täiesti rahulolematud, et ikka nende meelest need olid kas, kas liiga lihtsad või nende kvaliteet ei olnud nende meelest piisavalt kõrge, et ja nad väga tihti ei oska ka oma neid ootusi väga täpselt määratleda, aga ilmselge on see, et nad on natuke rahulolematud, et võimalik, et siin on ka see probleem, et paljud inimesed, kes käivad teatris näiteks vanast harjumusest või neile meeldib teatris käia. Et nad võib-olla ei oska ka väga täpselt iseenda jaoks defineerida neid oma ootusi, mida nad teatril tegelikult tahaksid. Ja kui see publik ei oska neid ootusi defineerida, siis muidugi on ka väga teatriga raske võtta suunda selle publiku ootuste järgi. Te kuulete teatri Juta ning teemaks Tartu kesklinnas asuv Vanemuise nimeline teater räägib Anneli Saro. Vanemuise teatriprobleemid paljuski on eesti teatriprobleemid ja jälle, et selleks ei ole sellest kombeks rääkida. Ja see ongi väga keeruline probleem. See rahaprobleem. Ühelt poolt kultuuriametnikud ütlevad seda, et teater saab väga palju raha ja kui seda juttu veel kuulevad näiteks Eesti kinoinimesed siis on kohe piinlik öelda, et Eesti teatritel on vähe raha, sest tõesti võrreldes näiteks eesti filmiga saab Eesti teada aga väga palju raha. Ometi teatrijuhtide suust võib, nagu on minu meelest aastast aastasse olnud see jutt, et teatril on liiga vähe raha. Et sellepärast ka mina nagu teatega kuhugi enam ei saa seda nagu väga tõsiselt võtta. Igal juhul praegu tundub olevat nagu väga paljudes teatrites ikkagi selline väga selge suund niisugusele meelelahutusteatri või sõna otseses mõttes kommertsi tootmisele. Eeldades, et müüb ennast hästi. Et teatris on saanud nagu ülimuslikuks just see see tulemuslikkus, müüginumbreid, läbimüük ja nii edasi. Need läbimüüki asume ei ole kunagi nagu minu meelest kunstiga nagu käsikäes käinud. Sest see on väga selge esteetiline probleem või küsimus sellest, et vähemalt siis 20. sajandil, et kunst on midagi sellist, mis ootab kunst on midagi sellist, mis petab vaataja või vastuvõtja ootusi. Samas kommertsi võiksimegi defineerida niimoodi, et peegelds kunst on see, mis püüab võimalikult täpselt vaataja ootustele vastata, on selline orjalik kunst, kes, kes teab, et, et üks või teine trikk ajab inimesed naerma ja siis kasutatakse niisuguseid väga kindlaid võtteid just nimelt selleks, et inimestes kutsuda esile väga selgeid ja ühemõttelisi tundeid ja et kõik oleks selge ja, ja lihtne. Ja, ja see vastuvõtt oleks võimalikult vaevata. Ja eksju, kunsti puhul enamasti eeldatakse hoopis midagi muud. Et ma ei arva seda, et teatriinimesed, lavastajad ja näitlejad ja kunstnikud, et nad oleksid nagu läbinisti ja üdini müüdavad inimesed ja neid huvitabki ainult selline materiaalne, tulemuslik, sest minu teada on kõikidel nii lavastajatel kui näitlejatel fikseeritud palk ja põhimõtteliselt neid, meie lugupeetud kunstimeistrid ei peaks noh, otseselt ei puuduta neid, eks ju. Aga et ma olen öelnud mitmes kohas viimati seda, et, et minu meelest iga rahvas väärib oma teatrit ja ma olen eriti nagu suures segaduses, sellepärast et ma olen kuulnud just ka, et näitlejad on hakanud rääkima sellest, et mõnikord täiesti tõsiste lavastuste puhul inimesed on programmeeritud naerma ja et umbes iga 15 20 minuti järel nagu on saalist kosta selliseid naeru pahvakaid, sellepärast et inimesed tõesti meeleheitlikult ootavad, et kuskilt häbeme, naljatulemused on teatrisse tulnud. Nagu ma ka enne oma jutu alguses ütlesin, et, et minu meelest on väga radikaalselt muutumas inimeste või eestlaste suhe teatrisse. Kas ja kuidas seda peaks kujundama või muutma, et ma ei oska seda öelda, aga ma usun küll, et et üks põhjus, miks Eesti teatega on selline, nagu ta on, on just see, et publik mingil määral provotseerib niisuguseid lavastusi, aga ma kindlasti olen seda meelt, et teater ei peaks püüdma publiku ootustele nagu igati vastate ja meele järele olema. Et tuletame meelde, et antiigist alates, eksju teatega Peab meelel meelt lahutama ja ka Havima. Et siiski andma inimesele midagi midagi juurde rohkem kas mingi täiesti konkreetse teadmise või, või mingi uue või vana sügava emotsiooni midagi juurde lisama, mitte siis ainult nagu vabastama või, või pingeid, pingeid maandama. Aitäh ansamblile fiks Tartust. Te kuulete teatri Juta ning teemaks Tartu kesklinnas asuv Vanemuise nimeline teater. Kui sa oled viie aasta jooksul vaadanud seda repertuaari nimistut, kuivõrd on see muutunud, kas tegemist on siis ka juba algsete valikutega või lihtsalt ei suudeta korralikus vaktsineeritus töötempos seda asja süvenenult lõpule viia? Kui ma vaatan praegu Vanemuise teatri repertuaari tervikuna, siis ma ei näe seal mitte ühtegi riskiprojekti. Minu meelest on kõik lavastused vähemalt nende kirjanduslikud tekstid, sellised mis võimaldavad selle kirjandusliku materjali põhjal teha üks niisugune korralik kodanlik lavastus. Ausad nüüd Toomas Hussari näitemäng 100 aastat võiks olla erand, aga ka siin on taga, ütleme selline kirjanduslik plagiaat, kui võib öelda, sest meil ei ole ju tegemist ikkagi originaalnäidendiga, kus kindlasti müüb selle markeisi nimi selle taga, nii et ka seal on minu meelest neid riske hajutatud, vähemalt selle väga tuntud kirjandusliku materjalivalikuga. See on ju nagu majanduslikult mõeldes väga õige, et me ei tohigi endale lubada selliseid riskiprojekte aga jälle, et teatriajalugu nagu õpetanud seda, et kui et kunstiasutus kunstiinstitutsioon ei riski, kui ta ei sea endale niisuguseid ohtlikumaid kunstilisi eesmärke siis ta Tatast niisuguse korraliku, korralikult tehtud, aga ilma igasuguse üllatuseta meelelahutusasutuseks, et sinna võib, selle võib alati kindel olla, et, et sa midagi väga hullu sa ei näe. Aga samas lootus, et sa näed midagi täiesti enneolematut või uut või, või huvitavat, see lootus on ka nagu väga väike. Kes on need külalislavastajaid, kes viimase aja jooksul Vanemuise nägu on kujundanud? Ma usun, et sisekliima mõttes ja ka võib-olla natuke nõudlikuma publiku vaatepunktist oli kindlasti väga oluline see, et see Vanemuisesse tuli lavastama Hendrik Toompere juunior siis seda nimetatud sadat aastat. Et see kindlasti olid selline loominguline ja intellektuaalne puhang, mis, mis teatrist läbi käis nüüd teiste lavastuste lavastajate puhul, keda on enamasti kutsutud lavastama ikkagi nüüd ja lavastusi. Et kindlasti võib-olla kui on väga ambitsioonikas lavastajad, võib-olla ka võib sellisest koomilisest materjalist luua sellise surematu kunstiteos, aga ütleme, et need võimalused on, on nagu palju väiksemad. Kuna varem suurem osa lavastajaid töötas siis lepinguga ühe või teise teatri juures ja nüüd me näeme siis vastupidist seisu, kus suurem osa lavastajaid on vabakutselised siis minu meelest oleme me just nagu jõudnud sellesse faasi, kus võib-olla tuleks ka see vabakutselise piir nagu uuesti läbi mõelda. Sest ma olen küll seda just kuulnud soome lavastajate käest, kelle kes on elanud vabakutseliste Ena nagu palju pikemat aega. Siis paljud neist on öelnud seda, et ühelt poolt muidugi vabakutseliseks nagu annab sulle võimaluse valida teatreid, valida gruppe ja valida ka palju rohkem materjali, millega sa töötad. Aga et kui lavastaja läheb teatrisse, siis ei ümbritse teda selline sõbralik perekond, kus kõik töötavad ühe asja nimel vaid tegelikult tekib analoogiline situatsioon meil tuntud telesaatega naistevahetus, kus sa lähed täiesti uude taustsüsteemi, ühte uude perekonda, kus on oma traditsioonid, oma mentaliteet, oma tõekspidamised ja tegelikult neid ümber kujundama hakata. Selle kahe kuu jooksul, mis lavastaja seal teatris töötab on suhteliselt keeruline. Et väga tihti ma usun, palju orgiat läheb sellele, et lavastaja lihtsalt kehtestab ennast või üldse püüab pälvida mingit austust selle trupi silmis. Et võimalik, et nüüd, kui suurem osa lavastajaid on vabakutselisi kutselised Eestis, äkki ikkagi teatrid peaksid uuesti hakkama mõtlema selle peale, et ütleme, üks kaks lavastajad võiksid olla nende niisugused püsilavastajad, kodu, lavastajad, kes ei tule sinna teatrisse ainult sellist sutsu tegema, vaid tõesti mõtleksid ka selle trupi peale. Kui ma loen intervjuusid, mis on tehtud teatrijuhtide ja lavastajatega, siis väga tihti nad ikka igaks juhuks nagu mainivad seda, et et repertuaar, Taavi teatega on ikkagi kõige parem süsteem, mis meil on ja repertuaar paagi teatrit peab igal juhul säilitama. Loomulikult olen ka nõus sellega, et repertuaariteater on nagu kõige tõenäoliselt kõige parem süsteem aga minu meelest ammu juba keegi enam ei küsi, et milleks repertuaari teatega kõige parem süsteem on? Kas sa ise oskad sellele vastata, et kuidas sina põhjendaksid, et repertuaariteater on kõige parem? Repertuaariteatrile on esiteks riigi poolt kõige kergem raha eraldada, sellepärast et see on juba korduvalt läbimõõdud ja sellega on kõige kurjemad maksumaksjad juba harjunud repertuaariteatrit kinnistuvad kindlate majade külge mis ka on inimeste publiku jaoks väga tähtis. Et teater on eelkõige maja ja repertuaariteatrite juurde, koonduvad ka suuremad osad näitlejaid mis meeldib inimestele, et on vaja näitleja. Põhimõtteliselt võiks ju olla ka selline repertuaari teatega, et on maja ja on inimesed, kes tehniline personal, kes seal pidevalt töötab, aga et iga lavastuse jaoks palgatakse nagu eraldi trupp. Et see on põhimõtteliselt ka võimalik, aga et üks võimalus või midagi repertuaariteatri puhul alati kiidetakse, esile tõstetakse, on just see, et seal on püsitrupp, vähemalt selliseid trupi tuumik töötab pidevalt koos ja et see annab näitlejale võimaluse areneda. Et see annab talle turvalisuse ja Luubele arenemisvõimalused. Et minu meelest just see, see viimane osa, et see, et repertuaariteatrites mõeldaks väga sihikindlalt selle trupi ja üksikute näitlejate arendamise peale, et minu meelest sellega vähemalt väljastpoolt vaadates teatrites enam väga palju ei tegeleta. Ja Vanemuise seostub mitmeid selliseid küllaltki keerulisi probleeme. Üks probleem on ikkagi praegu see, et lisaks sellisele meelelahutusliku repertuaarile on Vanemuise näitlejad üks üksteise järel hakanud Vanemuise trupist lahkuma ja minema näen küll selles probleemi. Sest et ühelt poolt siis on võib-olla lahkunud mitmed väga võimekad näitlejad ja, ja publiku poolt armastatud näitlejad. Et näitlejate liikumine ühest teatrist teise on, on kindlasti mingil määral selline loomulik protsess, aga, ja me ikkagi võiksime ka küsida, et miks nad lahkusid, et kas nad lahkusid sellepärast et neile pakuti kuskil mingeid väga huvitavaid rolle ja osaliselt see ongi niimoodi, et kas neid väga huvitavaid agendavaid rull ei võiks neile hoopiski pakkuda, näiteks Vanemuise teater ise, eks ju. Et ma ei ütlegi, et see näitlejate lahkumine on nagu ainult üksiti negatiivne, aga et kui see trupliselt üksteise järel nagu laiali jookseb, mis minu meelest Vanemuise teatris on peaaegu juhtunud, siis see on probleem. Ja teine probleem, mida ma näen. Ma just praegu Vanemuise trupiga on see, et tegelikult mitmed väga võimekad näitlejad, kes on kuulunud aastaid võib-olla sellisesse Vanemuise trupi püsi tuumikusse. Et nende niisugune lavaline keskendatus jaa, jaa. Rulli rulli süvenemine on minu meelest kadunud. Et minu meelest Vanemuise näitlejad paljus väga tihti mängivad praegu allapoole oma võimeid ja väljastpoolt tulijana, ma ei tea ju täpselt, miks see niimoodi on, ma võin ainult oletada seda ja mida sa oletad? Ma ikkagi oletan seda, et üks probleem on lavastajates lavastajaid, kes väga sihikindlalt nende näitlejate peale mõtleksid, et neid kasutatakse väga tihti niisugustes tuntud ampluaas ja teiselt poolt ka minu meelest Vanemuise sisekliimas tundub olevat mingi selline rahutus või, või, või närvilisus. Sest kui püüda ise nüüd sisse elada sellisesse situatsiooni, kus sinu kolleegid üksteise järel lahkuvad sellest kollektiivist, et võimalik, et see paneb ka seda kohale ja mõtlema, et, et miks nad lahkuvad, et äkki ma peaksin ka ise lahkuma. Kui näitleja tuleb teatrisse, siis ma usun, et ta on oma nagu näitlejatee alguses või ta võiks vähemalt niimoodi mõelda, et tal on veel üht-teist õppida. Ja üks võimalus õppida on õppida koos lavastajaga või lavastaja abil, kes võiks olla ju ka nagu isa perekonnas. Ja juhul, kui ei ole niisugust lavastajat, kes on enda õlule võtnud mingi sellise pedagoogitöö või kes tahab trupi näitlejate arendada. Sest nagu ma enne ütlesin, et minu meelest külalislavastajatega kaasneb ka just see, et lavastajad võib-olla rohkem kasutavad näitlejaid juba nagu neile tuntud ampluaas nagu valmis tükina, eks ju, lavastusse ja ja nad ei saa, neid ei saa panna vastutama selle eest, et, et lisaks kanad veel arendaksid ja kasvataksid, õpetaksid seda näitlejat ükskõik siis kas lava tehniliselt või ka, ütleme, intellektuaal reaalselt eks ju. Teine võimalus ongi see, et ta õpib oma vanematelt kolleegidelt, aga kui trupp koosnebki ainult niisugustest noorematest kolleegidest, siis jääb ju ära ka see põlvkondade järjepidevus, et mingid oskused või teadmised, mida, mida vanemad kolleegid saaksid sulle õpetada. Et sellepärast ma pean ikkagi väga oluliseks seda, et ühes draamatrupis või ka siis igas teatritrupis oleks esindatud ikkagi erinevate erinevate põlvkondade esindajad. Aitäh Annely Sarola, aitäh ansamblile fiks. Te kuulate saadet nimega teatrijutud. Ning täna on teemaks Vanemuise teater, räägib Kaarel Ird. Londonis laskja, tema süsteem, Me räägime meier Holdist, Tairovist, räägime teatrist. Aga kui ma nüüd tahaksin rääkida erdi teatrist? Näitlejatöö aluseks loeb see grammatika, nagu ütleb Geostonokov. Nad tahtsid teistsuguseid jutuse kirjutada, selle grammatikaga grammatika võtsime kaasa seal näitlejaoskusi sellelt platsilt kaasama. Seda vahet tuleb mõista, Nad tahtsid teistsuguseid lugusid kirjutada sellest ja see praegune ongi probleem näitleja grammatikas. Ja kui Moskvas toimus üks nädalane rahvusvaheline seminar, kus igalt poolt maailmast tulnud inimesi koos 40-st erinevast riigist suurema kapitalistlikud. Aga tõesti, kui nad sellenädalase seminari olid läbi kuulanud ja näinud, kuidas Moskva kunstiteater seal stuudiod töötavad ja kuidas see frus töötab ja nii edasi siis jõudsid üksmeelsele otsusele, et jah, see on Stanislavski näitekunstiaabits. Aga siit edasi juba edasi on teist laadi teater, teatraalne teater, niisugune väline diaator. Kas ei või väga hea teater olla. Küsime siis niiviisi teistmoodi, mis on teile oluline töös näitlejaga ja missugust teatrit teie teha tahab? Näiteks ma tahan teatud teha, mida, mida, mis on määratud praegu paljudel vaatajatel? Ma ei taha mingisugusele kitsale väikesel riigil. Mul oli üks tore sõprusring 30.-te aastate lõpul. Sinna kuulusid väga palju inimesi, kes on Eesti kultuuriajalukku läinud rida inimesi seal Paul Viiding ja Bernard Kangro ja Paukson ja sang ja Vihalemm ja veel mõnede, äkki me seda liikesse oli üks tervel niisugune grupp nooremaid põlvkondi. Ükskord ma neile ütlesin, et kulbid, kui mina peaksin teiesugustele teatritele. Erakordselt tihe side Eestimaarahvaga, kas see tulebki sellest samast nüüd teie? Kust see tuleb väga mitmest asjast. See tuli algas õieti sellest peale, et kui tuli kollektiviseerimine Segadus, et kõiksugused, trahutusete raskused ja vaevad ja, ja see kõik andis ju meile linna, sest meie linlane ikka maaga tohutult tihedalt seotud kõik. Ja siis läks teatri külastamas rängalt tagasi, mängisime tühjadele saalidele, päriselt ja, ja siis ma ütlesin kunagi Vanemuises. Mõni aeg, kolhoosid saavad, on jalad alla ja siis on meie teatri uksetaga kolhooside autod kolhoosnikutega. Praegu on Vanemuises inimesi, kes seda tuletavad ise mulle meelde, sa ütlesid jah, sedasi, kas siis ega mäleta marksismi on tarvis tundra marksismi morfesnaga tunda, siis võib väga palju asju ette ütelda. Ja päris täpselt heitratelt. Mul juhtus 50 Ali, eks avastasime Galilei. Reis oli, seda ma teadsin, et seda on tarvilik rääkida, meelde tuletada, sest see, niisugune mõtlemise mees, mitte teaduslik mõtlemismillegi vastu, vaid kakleb millegagi. On on seal tõesti Galilei elusk ka sees. Ja siis ma tantsin käsu, kui tellimused hakkasid maalt mõlemas 56. aastal peale dekaadi, eriti see maisikäsu kätte kõik kollektiiv tellimisel maag tulnud kollektiivtellimused rahuldada esimeses järjekorras. No ja need aastad ongi ka, võiks öelda olulise läbilöögiaastatest, samal ajal tuleb tööpunalipu orden. Mõni aeg hiljem tuleb akadeemilise teatri nimetus. Tavaliselt käivad niuksed asjad suure linna teatritega kaasas. Noh, vaadake, ise ei ole mitte nõnda London ka lill. Aga Oxford on ju ka linn. Pariis on ka linn, šarbon, Yokaali. Aa ja siis muutus see harjumuseks. Aga ma olen sellest väga palju kirjutanud ja mul on siin isegi mingisuguse väga paljude doktorite professorite allkirjadega diplom kuskil siin nendes Ram riiulit. Intelligents ülikool, teaduslikud asutused, üliõpilased ja Tartu linna keskmine kodanik teenistujad ja nii edasi. Need on kolm täiesti erinevat kategooriat, kellel on täiesti erinevad erinevad oma maitsed. Kui juhtub niisuguseid asju, kus kõik kolm, kolm võrdselt Neist tagahoov oli külastasid kõik kolm kategooriad. Võrdsed Aga meesteks. Naiste laule külastatakse väga vähe. Väga vähe. Ja ometi see on parim, mis mis mina olen teinud oma elus ja mis on väljaspool Eestis saanud väga kõrge tunnustus. Aga meie keskmine tartlane jaoks ei ole, ta ei ole ta külavahelaulud olid murdu tähistada, paari 200 kohaga mängiti võiks praegu veel mängida. Omal ajal, kui meil tulid välja siin Kaidu lavastus, ainult unistused ja teisi seal kõrvele uusi opereti, need läksid kõik murdu täismajadele ja seitse käis vaatamas väga palju. Kas seda publikut, kes muidu operetti üldse vaatamas käinud? Täiesti uue kategooriat tõime operetti vaatama? Seal väärtus kui sedasorti. Ja läkski jutt nüüd nagu südamelähedastele töödele lavastatud on ju palju, nende aastate jooksul ma usun, ei ole pedant, meest ei ole nimekirja pidanud, aga hellik, lapsed või ka need, mis aia taha läinud. Et kas on, nimekirjad on olemas, teised on pida peetud ja ja õlad on kuskil ära trükitud ka. Isegi need nimekirjad seal üle 100 lavastuse saame, tuleb, vot mina olen ta hirmsasti selle vastu. Medeemi. Alandatud. Hinded. Kunstis. Väikerahvaste jaoks niisugused noh, mis väiksest rahvast ikka tahad seal, nii spordis meil ei ole ju seda kuul kaalub eestlasel sama raske nagu ukrainlased vaatamata ukrainlasi on 40 miljonit. Spordis ei ole tehtud meile mingisuguseid hinnaalandusi. Kuraja Aasmäe, laulame siis hinnaalanduse vaimsel ala. See tähendab, see tähendab jama kultuuri alla viimist. Me peame teadma oma kultuurisaavutuste tõelist väärtust ise, kuni meie ise teame, mis tema tõeline väärtus olnud. Senikaua pole midagi viga, kui me teeme nõrku asju. Sellel on kohutavad tagajärg, seal määratu suur kultuuriline allakäik võiks sellele järgneda. Ja ma pean ütlema, et me olemegi selle koha pealt liiga vähe. Enesekriitiliselt. Aitäh Kaarel Irdile. Te kuulsite teatrijutte ning täna oli teemaks Vanemuise teater. Järgmine kord hoopis teistmoodi. Kahe nädala pärast kuulmiseni stuudios oli Ivar Põllu.