Teise kooliaasta kevadel, kui Vargamäe Andres läks poega köstri juurest koju tooma ja arveid õiendama ei saanud see muidu, kui pidi isale ütlema poisipeaks linna kooli panema. Minu juures ei jõua kuigi kaugele. Aga lõpuks pidi ta ometi ütlema, et tema hammas praegu linna kooli peale ei hakka. Läheb poiss vanaks, ei pääse enam kuhugi sisse, arvas köster. Vinguda vanaks või mis tahes, aga ei ole parata, vastas Andres köstrile. Viimaks lepiti kokku, et Indrek pidi siiski veel üheks talveks köstri juurde minema ja see lubas erilise hoolega tema käsile võtta. Ehk saaks ometi nii kaugele, et pääseks kuhugi koolmeistriks või selle käe alusekski. Ometi läks kõik teisiti, kui köster ja Andres arvanud ning kavatsenud. Kolmanda kooliaasta kevadel otsis nimelt vallakirjutaja omale abiliste, pöördus kord naljatades Kösteri poole, et see võiks oma tudengitest mõned emale kantseleisse anda. Imelikul viisil oli köster kohe vastanud. Teistest küll asja ei saa, aga baasiga Vargamäe Andrese pojaga võiks katsuda. Räägiti ka tõesti või? Küsis kirjutaja. Päris tõesti, vastas köster, temaga saate hakkama, seda usuma. Lepiti eneste vahel kokku, et Indrek läheb mõneks päevaks kirjutaja juurde proovile. Alles pärast seda läheb, kas maksab asjast isale rääkida või mitte. Paiskama ehmatas proovi välja ja nüüd tuubiti talle pähe, et ärgu mingu enam suveks isa koju, ülevaid jäägu kirjutajale abiks. Siin õpite juurde ja saate edasi, aga mis maatöö teile annab, seletas kirjutaja Indrekule, kes oleks tahtnud peaaegu vastuseks küsida. Aga kas mina võin ise millalgi kirjutajaks saada? Ometi jättis poiss selle küsimata sest temale tundus see ideaal nii kõrgena ja kättesaamatuna, et otse naeru, ärme oleks sellest unistadagi. Vargamäe Andresele ei meeldinud, tahan esiotsa sugugi, sest Indrekut jõud oleks suvel nii marjaks ära kulunud. Kaua kaua püsida, tagakambris istuma ja viibutama, kui ta mõtles Indreku antud seletuste peale. Kõik kippus teisiti minema, kui Andres paljude aastate eest arvanud ei kavatsenud. Arga mäel pidid algama mingisugused suured ja heledad päevad, kui saavad kaelakandja, eks omad lapsed. Aga nüüd põgenesid need kõik üksteise järele vargamäelt. Järele jäid ainult vanast väetikesed ja noorest nõrgakesed. Viimaks segas mari Andrese mõtliku piibutamist, sest ta ütles. Sa mõtled ikka seda Indreku asja, mis ma nüüd just seda Indreku asja, lausus Andres. Mõtlen üleüldse seda Vargamäe asja? Eks teda oleks kodus küll marjaks tarvis, aga miks teda tarvis põleks, mis seda nüüd rääkida, ütles Andres lahel. Anna saha kurat teisele. Ta ei pane äke ja rulli järele välkima. Aga mis me tast siis sinna köstri juurde panimegi rääkis, mari oleks nagu teisedki oma kolm Talvet vallakoolis ka käinud ja las hakkab tööd murdma. Seep see ongi, ütles Andres. Uisapäisa seda küsimust ei otsustatud. Kulus aega kuni järgmise pühapäevani. Siis läks Andres hundipalule mitte just Indreku asja pärast, vaid muidu niisama pisut juttu ajama, sest Tiit oli Andrese arvates siin nurgas ainuke mees, kellega tõsiselt maksis rääkida ja nõu pidada. Kaua venis koha omaniku jutt mööda Vargamäe hundipalu ning üldse mööda kõrvenurgas hoidja rabu mäenukke ja metsasalke heinamaid, karjamaid põldu ja põlluääri mööda töid ja toimetusi, vaevu ja muresid, enne, kui Andres leidis paraja juhu lausumiseks. Eks ta ole minulgi asi hull. Tütred läksid Ühele, mari jäi üksinda suure töö ja toimetuse rakkesse. Nüüd mõtleb ka Indrek ära minna, ei taha suveks enam tööle tulla, ei teagi, mis sest kõigest nõnda saab. Kuhu sa indrek mõtleb siis minna linna või? Küsis Hundipalu Tiit. Kirjutaja, kutsun teist omale abiks, tulgu aga kohe temal inimeste iga päev tarvis. Vastas Andres. Kas siis Indrek saaks juba selle tööga toime? Ütlen teile, et saab, on juba nädalapäevad kirjutaja juures proovi peal. Kuule, Andres ütles tiitleid veenvalt. Ega see halb asi oleks, kui Indrek kirjutaja juurde läheks? Poisil on pea otsas, tal on nisukesed silmadki, niiet las ta läheb. Sellest saan ma ise ka aru, et ega see halba oleks, kui ta läheb, aga minust saab. Mis saab vargamäest, kui kõik ära lähevad. Andresel tuleb paari-kolme aasta pärast minna, seletas vargamäe peremees Hundipalu Tiit ohkas. Alles natukese aja pärast, ütles ta, pannes käe Andrese põlvele. Kuule, Andres. Me oleme sinuga juba vanad mehed. Aga me mõtleme ikka veel, nagu oleksime noored. Mina mõtlen oma hundipalu, sina oma vargamäed. Aga meie lapsed ei mõtle, ei hundipõlvega vargamäed. Taadu peaks tänavu sügisel kroonust välja tulema, aga nüüd kirjutab teine, et ei tule. Lasin teise õppida pasunat puhuma, sest poisil oli tahtmiste hakkamist. Nüüd on tallama pasunaga Peterburis nii hea elu, et aidaa hundi palus kuuldagi. No mis ma teen, mis ma saan talle teha? Ei tule, ei tule. Las siis olla. Tõnise aeg saab kahe aasta pärast täis. Aga seal on seal taga poolama põhjas omad plaanid. Ka see ei mõtle Äram hundipalu pääle, nagu oleks see võhivõõras, saareke keset soid. Eramu. Jüri läheb mul paari aasta pärast. Kas sellestki paremat nahka saab, kui ta kord siit välja laia ilma pääseb, kes seda teab? Aga mis sest kõigest siis nõnda saab? Küsis Andres. Meie ise jääme vanaks, sureme ära. Ega meil veel just surma vaevad, Olejaga, vanad me olemegi jääda, pole siin enam midagi, vastas Tiit. Vaikides istusid nad kummargil teineteise ees piibud hambus ja igaüks neist mõtles oma mõtteid. Igaüks veeretas omi muresid. Tead, Andres, mina vahel olen mõelnud, ütles Tiit viivaks. Oru veerul on ometi õigus, kui ta ütleb, et kool kasvatab hobusevargaid. Et Oru Pearu Tiidu silmas milleski võiks õigus olla, seda Andres varemalt polnud uskunud. Ja sellepärast langesid viimased sõnad nagu puu talle pähe. Kui siis nõnda, ütles Andres uskumatult. Aga miks siis mitte, vastas tiit. Ütle nüüd ise, kas minu Aadu oleks mulle niisukese kirja kirjutanud, kui ma teda natuke rohkem poleks koolitanud ja poleks lastada õppida pasunat Poola eluilmas mitte. Kuhu ta muidu oleks päästnud, mitte kuhugi. Oleks ilusti hundipalule tagasi tulnd, nagu tulevad kõigi teiste pojad oma isa kodu. Aga näe, minul ei tule, mitte ei tule. Ega ta siis sellepärast hobusevaras oled, nagu Pearu ütleb, vaidles Andres vastu. Tema on hullem kui hobusevaras. Tema varastab minult mu hundipalu, kuhu ma pannud oma noore jõu ja tervise, varastab ja annab minu töö ja vaeva mõnele võhivõõrale, kes ei teagi, mis mina hundi palus teinud ja mis ma veel tahtsin teha. Pearu hoidis oma Joosepit küll kooli eest, aga miks siis tema vargamäelt plehku pistis? Küsis Andres. Joosep pistis küll vargamäelt plehku, aga ei läind ometi linna, vaid võttis omale teise koha. Ja see on sama hea kui Vargamäe või hundi paluks. See on ikkagi muld ja maa mittekivi ja linn. Ja seegi jätta vargamäelt ära läks. Põle ehk Joosepi tegu, vaid süüdi on sinu tütar Joosep, ise oleks ehk jääd. Aga Liisi ei saanud ju ka muudkui kolm Talvet vallakooli, ütles Andres. Mis sest, aga tema veri oli rikutud, arvas Tiit. Ja vere vastu ei saa keegi. Selle peale ei teadnud andres midagi vastata. Natukese aja pärast rääkis Tiit edasi. Temal on ju sinu veri ja sina räägid vargamäest algusest saadik rohkem, kui oled ise jõunud teha. Sina räägid vargamäest nagu põlekskis, õieti vargamäe vaid maalapike, mis jookseb aina piima ja mett. Koon ja kirjun, õpetanud sind ja mind nõnda rääkima. Ja mis sa siis arvad, kas see laste südamesse kinni ei hakka? Aga miks nad siis vargamäega nõnda ei taha teha, et ta põlekski enam õieti Vargamäe kui see neile nii väga südamesse kinni hakkab? Küsis Andres, nagu tahaks seda tiiru puntrasse ajada. Seep see ongi, et nad tahavad, aga nad ei taha siin sellepärast lähvad nad, seletas Tiit. Aga me ei kõlba, neile. Neile ei kõlba, ega nad muidu ära lähe, ütles Tiit. Minule kõlbas Hundipalu ja sinule vargamäe aga meie lastele ei kõlba ei, seega teine. Nemad ei taha seda linna, millest meie ärbeldes purjus peaga kõrtsileti ees räägime siia soode rabade taha ehitama hakata. Meie tahtsime seda teha, aga jõunud nemad ei tahagi. Kuule, Tiit, sina oled ainuke mõistlik mees meie nurgas, aga. On sul tõesti arvust puudu, ütles Andres nüüd tõsiselt nukralt. Andres vastast iit samuti. Ei ole minule ka sinul arus puudu. Vahe on ainult see, et mina sinust ligi 10 aastat vanem. Ja et minul juba kaks poega kroonuteenistuses. Sina ainult kaks tütart mehele panud. Saada, kordama Andres vargamäelt alla, küllap sa siis näed, mis su süda sees ütleb ja mis mõtted sul pähe tulevad? Meie häda on see, et meil on rohkem mõtteid kui Hundipalul või Vargamäel vaja. Meil on rohkem aru, kui siia paar mahub. Siin pole praegu kuigi palju aru ja mõtteid vaja, peab ainult tööd murdma. Nõnda siis pean laskma ka Indreku minna paremat otsima. Küsis Andrese vähese mõtlemise järele. Laseda minna, see on ainuke õige, vastas tiit. Ega temast õiget Vargamäe elanikku ikka ei saa. Ka tema veri on lapsest saati rikutud. Juba siis, kui talle Indrek nimeks pandi ja mina tema ristiisaks hakkasin, õppisin ma, et minu ristipojast saab koolitud mees. Pearu ütles mulle juba tol korral, et meie püüame lapse hinge. Ma mäletan seda nii selgesti. Pärast olen ma oma lõõpimisega poisi hinge püüdnud, sest alati, kui aur peas, olen ma tema koolitamisest rääkinud ja poiss ise on seda pealt kuulanud. Ega siis nisuke asi kätte tulemata jää. Ta hakkab lapsele külge nagu mehele piibu tõmbamine. Eks katsudest raipest lahti saada. Kui mina hundipalule tulin, mõtlesin ma, et ühe oma poja saadan ma tingimata Tartu suur kooli aga näe, kuidas see nüüd on tulnud. Omal mitu poega, ühtegi pole jaksanud koolitada, ei ole kohe saanud tee mis tahes. Ja seda oma koolitamise mõtet, loopisin ma nüüd sinu poja Indreku külge, sest tema on minu ristipoeg. Et kui ei saa oma poeg, siis hagu ristipoeg. Ega minulgi seda jõudu oled teda suur kooli saata, ütles Andres. Siis las läheb kirjutaja juurde. See on ikkagi midagi arvastiit. Sellest hoolimata, et Indrek tööpoisina vargamäel marjaks oleks ära kulunud tegi Andres siiski hundipalu Tiidu sõnade järele ja laskis tal minna. Samasugune oli ka mari arvamine, aga seda andres suuremat arvesse ei võtnud. Tema pärast oleks võinud Indrek ilusasti koju jääda. Indrek ise ei muretsenud millegipärast. Süda ujus aina mineku rõõmus, suu vaikis, aga süda helises. Isegi vargamäelt alla sõites ei tundnud ta muudkui hüplevad kergust hinges. Aga kui nad jõudsid vennale Andresega võlla väljamäele, kust Indrek nagu loomu sunnil tagasi vaatas Vargamäe kõrgemal tipul kasvavate vanade Pedakate poole siis oli rinnas äkki midagi kuuma ja valusat, nagu oleks seal midagi lõhki kärisenud. Seda kuumust ja valu polnud Indrek kunagi varem tundnud, sest see oli Vargamäe vanade mändide kuumus ja valu, kui nad jäid ilma Indrekut sinna kõrgele tuule kätte ühes kõige muuga, mis oli vargamäel ilusat ja armast. Vendadel polnud teel teineteisele midagi iseäralikku öelda, nagu polnud neil seda varemaltki. Ja kuigi nad oleksid katsunud öelda siis vaevalt oleksid nad teineteist õieti mõistnud sest nende sisemus oli samuti erinev nagu nende välimuski. Nõnda sõitsid kaks venda kas vaikides vaksali poole või rääkisid üsna ükskõik neist asjust. Kui Indrekul sõidupileti juba käes, ütles Andres Lähen kuu-poolteise pärast kroonu, nii et. Ega siis tea, millal jälle vastas Indrek. See oligi nende lahkumiskõne jumalagajätmist. Kodus küsiti, kuidas Indrek minema saada, vastas Andres. Mis siis ikka, istus peale ja läks. Rongis polnud varsti haisugi järel. Nõnda oli vargamäel üks võsu jällegi vähem. Ja kellelegi ei tulnud mõttesse tema veel kunagi siia, kui oma eluasemele võiks tagasi tulla. See pidi olema ainult ajutine. Nõnda said sellest kõik aru. Ja ometi oli tema lahkumine palju raskem kui Indreku oma. Mul oli juba enne sõitu isa kodule teatud määral võõras ja kadunud. Vargamäe Andres tahtis poja küüti ta maakonnalinn, aga poeg oli vastu. Osalt sellepärast, et ta ei tahtnud isale seda vaeva. Osalt, et võõrastega oli praegu kergem kui omastega. Kergem oli minna valla küüdiga kui oma isaga. Nõnda siis viimaks jäigi, et Andres viis poja ainult vallamaja juurde. Vargamäelt alla sõites ütles noor Andres vanale. Pead jällegi võõra sulase võtma, isa. Olen, olen muidu läbi ajada, vastas vana Andres. Ants on ju alles liiga noor ja nõrk. Enne saadi vargarajal ikka poisikesena hakkama, arvas isa. Siis oli Vargamäe teine ja olid ka sina ise teine, ütles poeg. Vana Andreas istus natukene aega vaikides piht vimma siia, ütles siis. Mina tahan siiski nõnda läbi ajada, kuni sina tagasi tuled. Kas ma üleüldse tulen? Tähendas poeg nüüd. Isa vaatas pojad otsa, sõna tõsises mõttes hirmunud pilgul. Mis jutt see siis nüüd on? Said alles natukese aja pärast suust. Kellele ma siis siin olen teinud ja vaeva näinud. Kas sa siis Vargamäe sugugi ei armasta? Isa, sina isegi ei armasta õieti vargamäed. Sul on ainult kahju oma töövaeva võõrastele jätta, see on kõik, rääkis poeg. Kust sa selle ometi täna võtad? Küsis vana Andres valusalt. Veel tänavu suvel ütlesid sa kord, et sel päeval, kui sul võimalik oleks isa koju tagasi minna paneks aga südaööl hõlmad vaheliti ja läheks lauldes vargamäelt alla. Eks ole, nõnda? Muidugi nõnda see oli. Seda teadis vana Andres, aga et see nii raskel silmapilgul talle kätte pidi tulema, seda teadmata mitte. Nüüd teadis ta seda, teadis oma esimese poja suu läbi, keda sõidutab vargamäelt alla. Võib-olla oleks pidanud poeg täna isa peale halastama ja seda talle mitte meelde tuletama. Aga poeg ei halastanud, sest pojad ei halasta kunagi isade peale. Hulk aegapidi, vana Andres vaikima, enne kui oskas öelda. Mis sest siis on, et mina oma isakoju tagasi läheks. Vargamäe on ju sinu isa koduja, sina pead siia tagasi tulema. Nii ta on küll, arvas poiss vastu. Aga kas sinu isa oma laste sünni kohta armastas? Me kõik armastasime? Isa, ema, lapsed? No näed. Aga sina ei armasta oma laste sünni kohta. Ja minu emaga pole Vargamäe armastanud, sest temale pole meeldinud need sood ja rabad. Sa ise rääkisid, seletas poeg isale. Ega tema nüüd õndsaks küll, lausus isa. Aga sood võib ju ära kuivatada. Puude asemel tuleb mets, nõnda peab see olema. Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu siia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab? Küsis poeg. Ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde. Kui just oleks armastus, siis muidugi. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Ütles isa. Sina oled seda teinud ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii varasurnud. Armastus ei tulnud? Teda pole tänapäevani vargamäel. Need olid kurvad sõnad. Nii kurvad Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida sõites ühes vanaisaga vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vihmakamaks. Nii et kui poeg silmad temale heitis, ta lisast kahju hakkas. Sellepärast ütles. Aga kes seda siiski teab? Inimene mõtleb, jumal juhib. Looja ega jumala vastu saa, oli ka isa nõus. Sest see oli see põhjatu tõrs, kuhu võis kallata kogu maailma mure ja kurbuse. Ilma jätta kunagi täis saaks. Oli suurmeistri töö, see murede ja nukruse surutõrs ja Vargamäe vana Andres aina imetles teda.