Kui üksik rändur, kandam kaksidki õlal, pikad kummisaapad ripakil ees ja tamp seljas jõudis Vargamäe maile, lähenes kuu juba silmaringile muutudes ise aina punasemaks ja punasemaks, nagu võtaks oma taeva sel teekonnal pikkamisi tuld. Vargamäe välja alt vaadates ta kumas ainult pisut veel üle mäe ja selles kumas meie rändur astuski mööda väljamäge üles, hoidudes teest paremale ja minnes huupi mööda kõrrepõldu, kus mustendasid siin-seal viljaaunad. Rändur läks vilja munade vahelt läbi otseteedemäenuki sihis. Seal pidid kasvama vanad männi jändrikud. Nende juurde tahtis ta aga Pedakate asemel ta leidis ainult suure kivi, vareme, mis varjas kännudki. Siia kivi paremele, mees siis istuski, kui oli võtnud pambu seljast, nagu oleks ta juba oma pika öise teekonna lõpul. Istus, võttis mütsi peast, pühkis higi otsaesiselt ja laskis leigel tuulel sasid oma juukseid kuulatada sisemingit kohinat, mis kuidagi ei tahtnud kosta. Vaatas kustuvad kuudia, laususendamise. Ometi, kui oli küllalt istunud ja tõusis kivilt, polnud minemine sugugi lihtne. Kõigepealt sattus ta kartuli vagudesse, kus jalad takerdusid pealistesse. Siis tuli pimedas vastu kiviaed, mida ta ei tundnud. Ja kui ronis sellest üle leidis peagi püstaia, mis oli talle samuti võõras. Aga sellest ta sai oma kandamiga, üleja läks vana mälestuse järgi ikka edasi. Paiguti kividele ja mätaste komistades. Ei maksta, jõudis mingisugusesse kännustiku, kus tundis nagu kuusevaigulõhna. Ta jäi seisatama. Tähendab, need olid juba nii suured, et kõlbasid maha võtta arutastamates. Nüüd ta pöördus pisut Bahamale ja läks julgesti edasi, lootes leida varsti lattaia, millest pidi üle ronima. Aga selle asemel seisis äkki põiki pikk must koguda, ees. Mees peatus natukeseks, nagu aru pidades või midagi meelde tuletades käis pimeduses ringi, otsis midagi veel kord seisma ja ütles kuuldavalt, nagu kõneleks ta kellegagi, keda silm pimeduse pärast ei seleta. Seda pihlakad pole enam, mille isa istutas jussi kuuse asemele. Jätul asjast päris kindel, kõndis mees veel kord pikuti ja põiki sauna taga otsides asjata kadunud aegu. Lõpuks läks ta sauna ette, leidis ukselingi, mis tuttav, kergitas seda ja tõmbas ukse lahti. Taastuskotta avas auguga ukse ja katsus tasakesi sisemist tugevust. Ka see oli riivitaja lukuta meeskobis ühes oma kandamiga üle kõrge uksepaku sisse ja pani selle käsikaudu suure ahju kõrvale maha. Nüüd otsis ta kobades redelit, mis pidi viima pommile. Ja kui ta selle oli leidnud, toetas ta istmiku alumisele pulgale mis tasakesi käexus. Vaevalt oli ta sellega toime tulnud, kui vanamehe hääl küsis pimedusest kes tuli seal kas oma või võõras. Oleks nagu ikka oma vastaste veidikese aja pärast kõhklevalt. Häälest ei tunne, arvas vana mees pimedusest. Tuttav, nagu oleks, aga. Ega vist tunne küll, lausus tulija. Pole ju ammugi kuulnud. Nüüd valitses pilkases pimeduses tükk aega vaikus. Siis liigutas, vanamees on tasemel, niiet säng nagises ja küsis ebakindlalt, isegi nagu pisut vaevalt. Oledki sina indrek või? Mina, isa kostis ahju väärast redelipulgalt. Seda ma siis nägingi sinust mitu ööd järjest, Kund rääkis isa. Mõtlesin, et mis sinuga veel juhtuda võiks hakata kõige surema või. Sina oled. Tulid kauemaks vä? Küllap ikka vist kauemaks, vastas Indrek. Ja sauna minu juurde. Kui lubadiza, ütles Indrek alistanud. Isa liigutas end jälle asemel, niiet säng magises ja ütles siis. Poeg. Mul pole vargamäel enam midagi keelata ega käskida. Isegi saunas mitte, küsis Indrek. Sedagi mitte, kinnitas ei saa. Andsin kõik oma käest ära, et saaksin surmagi korrad vabaks. Inimene on ju niisuke loomelt, kui tal midagi on seista selle vang. Aga miks peaks minusugust mulda veel vangis peetena? Vangirauad olgu noorte tarvis sest nemad lähevad muidu paha peale. Noor on kui ahne loom, kes jookseb ringi, silmad kerges peas. Vana kuhu saab tema? I kuhugi, tal pole enam õiget silma ega kõrva. Minul. Jumal tänatud, on kõrvale jäänud. Sest ma kuulsin sind juba siis, kui sa väljas lähenesid saunale. Aga miks sa kohe sisse ei tuld? Miks läksid esteks tagasi? Mida sa otsisid? Otsisin pihlakat, mis sa ise istutasid jussi kuuse asemele, vastas Indrek. Ini, lausus isa mõttes. Sa mäletasid veel jussi. Pedakaid pole ka enam mäetipul, ütles Indrek nagu, otsides test juttu. Kes sulle seda ütles? Küsis isa huvitatult. Käisime ise ülal otsimas, leidsin Pedakate asemel kivi, varem seletas Indrek. Ige õigem kordasisa. Pedakaid pole enam ainult kivivare. Ma ütlesin küll, et las nad seista jalal minu surmani. Nad olid nimelt kõik juba ära kuivanud. Aga ei, Sass võttis nad maha. Ma läksin oma silmaga seda tööd vaatama ja ütlesin seal, et võiks jätta ühegi minu rõõmuks sinna kus ta on seisnud kogu melu ja suud mööda seda lubati käega. Pärast leidsin, et kõigil oli saksa äärde pandud. Jääd poleks enam jälgegi vanadest Pedakatest veeti Kiviva Räägendudele. Noored ei armasta vanu tänapäev. Pole neid list varemgi armastanud. Vanad ei armasta noori õied ja nõnda elavad nad kõrvuti, nagu oleksid nad pahukeses üleaedsed. Aga minust ei saa enam ei puutu. Sest kellele oleks veel vaja minu armastust. Ma olen ju ilmas veel ainult tüliks erisukse ees. Kui inimene tahab, et temast veel midagi oleks, siis peab ta midagi tegema. Aga mis teil või noh? Mis väärtus on minu tegemisel makannal risu jõkke, et vesi ei saaks joosta. Ükskord pahmitsesin, kui teised tegid tõkkeid arreteelise sedasama. Mõtlen, et nõnda püüan kala. Aga oli aeg, kus ütlesin, et ennem jäägu kõik kalad jõkke, kui jett sinna risukantaks, mis takistab veevoolu. Siis kaevati vargamäel kraavi, kuivatati Maided, märts läheks kasvama. Ja ootavad kõike triik kaevaks. Minagi mõtlesin kord, et mis oleks, kui keegi võtaks puhastaks vargama jõe ära, nii et vesi saaks õieti jooksma ja langeks, ütleme paar jalga. Aga need päevad võivad nüüd tulla ja ütles Hendrik vahel. Kui minu vanad silmad seda veel läheksid, ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. Siis läheks minagi jõe äärde ja hakkaks risu sealt välja kiskuma, mis sinna kandnud teised ja peida kandnud naise. Ma oleks siis kõige õnnelikum inimene maailmas, sest minuaegsed mehed on juba kõik läinud. Aga eks Pearu ela ka veel? Küsis Indrek isa sõnade vahele. Temal on ka alles hing sees, ütles Andres. Aga temast ei olla enam kuigi suurt asja. Mina pole teda küll juba ammugi oma silma saanud. Aga ma kuulen, et teised räägivad tema oodata päev-päevalt surma. Mineval talvel, kui see hirmus torm ja tuisk oli, lasti kõla lahti, et Pearu ollagi läind. Surnd just tormi ajal. Mina ja kõik teised ütlesid siis, et seda see hirmus torm ja tuisk tähendaski. Tuldi Pearu hinge järele. Aga nagu pärast selgus, Pearu vaakunud, siis küll hinge, aga jumal pole teda ikkagi võt pole veel taht. Nõnda et elab tänapäevane jalad, olla tal alt ära ja selg haiget. Vist sellest, et teda häil päevil kord hirmsasti materdati. Niisugune asi annab end vanas eas ikka tunda. Tema veab minuga vägikaigast, et kes enne, kas mina või tema kel läheb enne suu mulda täis. Aga Vargamäe jõe puhastamisest pole tal kunagi sooja külma olnud. Hoopis teine lugu oleks Tiiduga, kui tema elaks. Aga tema ei ela. Ja kuigi ta elaks, nagu ta enne surma oli sees, ei märkaks ta midagi, sest tema läks lolliks. Mõistad sa, poeg, et niisugune tark inimene nagu tiit läheb äkki lolliks? Näe, ei kuule, ei pane kedagi tähele. Ei vasta, küsimistel, ei tunne sind ära. Lihtsalt ei tunne teie mistahes mõtlen veel tänapäevased Mess salajast kurja, tema küll oli teinud, et jumaldada nii raskesti nuhtlus. Tehke ei olnudki see talle nuhtluseks määratud, ütles Indrek. Sa arvad siis, et see on jumala armuand. Kui tark inimene läheb lolliks, küsis isa. Sul on ehk tõesti õigus. Tiidule võis armu end olla, et ta ei kuulnud ega näinud, kuis tema noorem poeg nagu väejooksik ja Isamaa äraandja maalast. Aga siis peab küsima, kuis võiv niisukesel isal nagu tiit olla pojaks Isamaa äraandja. Jumala nuhtlus, see siis on. Või on ka inimestega nagu metsaga. Okasmetsa järel tuleb Lehtmets. Okasmets. Võib-olla et nii oli Indrek nõus. Vanemad on isamaalased, lapsed, kadakad, isad koguvad varandust. Pojad pilluvad ja muutuvad kirjusteks. Üks põlv teeb tööd. Teine laseb lilla. Nõnda jutlesid isa ja poeg pimedas toas maaste taevast, ilmast ja inimesest. Samal ajal oli samal ajal tundmus, et nad peaksid ja tahaksid midagi hoopis muud kõnelda. Isa tüüriski sõnad, mõnikord hellapaiga poole, aga Indrek oskas ikka targu kõrvale põigelda. Viimaks ütles isa otseteed. Kuule, Indrek. Ma olen sinuga juba tükk aega nagu täieinimesega juttu ajanud. On see siis tõsileht? Seost kirjutas? Ma pole lugenud, mis lehed minust kirjutavad, vastas Indrek. Aga küllap nad ehk tõtt kirjutasid, isa. Siis sa oled mõrtsukas, Indrek, ütles isa. Isa vastas Indrek. Miks nad ei pane sind kinni? Küsis isa. Ma ei tea, vastase indrek nagu lootusetult. Tule jumal appi, hüüdis isa. Ennemalt niisugust asja ei olnud. Sõjast saadik oleks nagu kõik aru kaotanud, kõik maal ja linnas. Ei, nemad arvavad, et ainult mina olen aru kaotanud, et mina olen pisut lolliks läinud, rääkis Indrek. Mina küll aru ei saa, et sina oleks lollimaks läinud, ütles isa. Ise ka. Minul lollus polegi nisuke, millest aru võib saada. Minu lollus või haigus on teistsugune, kui ta üldse on olemas. Usud sa siis ise ka, et sa oled lolliks läinud, küsis isa. Äisa vastase Indrek. Aga see ehk ongi minu lolluse või haiguse märk. Teised just seda kinnitavadki. Nad ütlevad. Kui inimene veel aru saab, et ta hakkab lolliks minema, siis pole kuigi kardetav, aga kui tema enam aru ei saa, siis on otsas, siis on sootuks halb. Ja minuga olevat anda. Olen loll või haige, aga ise sellest aru ei saanud. Kas sa just loll juba oled sõna ma ei tea, aga see asi sinuga küll ei ole. Sina räägid asju, mis on patt püha vaimu vastu ja seda ei anta andeks ei siin ega sealihas. Suur kirjamõistmine ajab su jampsi. Sind kuulates tulevad kadunud ema sõnad meelde. Tema ütles ikka, et sina oled meie patulaps. Alla nimetas ta sind, kui ta oma südant vaevas, poodud jussi pärast. Nüüd ma hakkan uskuma, et sina Indrekule tõesti meie patulaps sest sinuga maa himustas vargamäele perenaiseks juba siis, kui tema esimene mees Juss alles elas. Ja mina tahtsin teda omale naiseks, kui ta oli alles teise mehe oma. Mina võib-olla tahtsin ehk pisut selle teiseme. Tähendab, Sauna, Jussi surmagi, nii ta läkski pooma otse minu ja oma naise, sinu ema kurja himu pärast. Nõnda mõtlen, ja see on nõnda. Siis pean ma veel enne surma tunnistama, et õigus oli sinu emal ja mitte minul. Ning õigus oli ka Krõõdal minu esimesel naisel, kui ta ütles vargamäele tulles, koosild jääb Zoozillaks ja temast ei saa maanteed. Mina uskusin, et saab aga pole saanud tänapäevani haiguse mähk Vargamäe lastelgi, kes katsuvad, et saaks aga siit minema. Isaga mina tulin vargamäele tagasi ja mina olen juba ammu mõelnud, et tuleb, mis tuleb, sünnib, mis sünnib, jäägu või kogu maailm kitsaks. Vargamäel leidub ikkagi minu jaoks ruumi, rääkis Indrek isa sõnade vahel. Nõnda pole minu lapsed veel kunagi vargamäest rääkinud, ütles isa rõõmuvärinaga südames peaaegu vapustatult. Tuleb see Sult puhtast südamest või ainult sellepärast, et hakkad lolliks minema. Ei mina tea, aga minu vanainimese süda läheb otse kergeks ja ma olen uuesti nagu poisike. Kui kuulen niisukesi sõnu oma poja suust. Aga isa rõõm ei kestnud kuigi kaua ja tema süda läks varsti jällegi raskeks, nii hästi vargamäe kui ka oma poja pärast. Sest see ütles, Vargamäe on sunnitööliste paik, aga inimene ei saa ilma sunnitööta läbi. Inimene ei oska ilma sunnitööta elada, olgu see sunnitöö vabatahtlik või teiste poolt peale pandud. Mina tahtsin, et teised paneksid mu sunnitööle, aga nemad ei pannud. Nemad arvasid, et mina ei vaja seda. Nõnda tulin ma siis ise vabatahtlikult, tulin isa sinu juurde. Sest sina oled kõik oma paremad aastad elanud siin kui sunnitööline. Äi poeg vaidles isa vastu. Mina pole olnud vargamäel ühtegi päeva sunnitööliseks. Aga see, see õige sunnitöö ongi, kui inimene ise tunneb end vabana. Sellisele sunnitööle tulin nüüd minagi. Oli selleks siis vaja vargamäed üles otsida? Küsis isa etteheitvalt ja halvakspanevalt. Just selleks isa, vastas indrek lihtsalt. Sinule paistab see muidugi imelikuna arusaamatuna, aga ometi on see üsna loomulik. Meie seal linnas oleme pisut vasika moodi. Ehkki laudast välja pääseb ja esimeses tuhinas oma kõhu lahti jookseb. Usuisa meil kõigil või kui mitte just kõigil, siis suuremal hulgal seal linnas on kõhud lahti ihu ja hinge poolest. Aga kaua sa nõnda elad, kaua sa nõnda elada saad? Ei kuigi kaua. Sellepärast siis ongi varsti kõik omadega läbi. Ära arva, et ainult mina, kui see nõnda oleks, siis poleks häda kuigi suur paljud, väga paljud, kes pankrotti, kes veksli, võltsi jaks, kes mõrtsukaks, kes röövliks abielu rikkujaks, kes pätiks, kes kaabakas, või kelmiks, kes liigkasuvõtjaks. Kes valemängijaks vargaks, kes lukku lõhkujaks Noorte tüdrukute meelitajaks, kes oma lastega sahkerdajaks, kes iseenda müüakse. Ja mis kõige hullem, Need, kes elavad ja praalivad ausate inimestena. Need on need kõige ilgemat kõige jälginud, kes rüüstavad kogu maa, kes pigistavad Vargamäe sunni tööliselgi taskust viimase krossi välja, taovad uhkustades omale vastu õieli aetud rinda ja kisendavad täiest kõrist, et nemad on maailma ja inimeste päästjad. Keegi nende ja paljude teiste eest. Aga mis peaasi, iseenda eest. Tulin määra vargamäele, tulin sinu juurde, ei saa. Et jõuda selgusele eneses. Ja teistes. Poeg, minu vana pea ei saa hästi sinu asjust jagu, rääkis isa. Aga kui sul oli tarvis vargamäele tulla, eks ta siis jää pealegi siia. Ainult ma mõtlen, kas see on õige, et tulid kui sunnitööline ja et ka mina olen elanud siin kui sunnitööline. Vargamäe armastama ja ma suren seal armastusega. Seda tunnen ma. Mis on armastus ja mis sunnide, küsis Indrek. Aga sellest ei saanud vanaisa midagi aru. Arvasin täie aruga inimene ei võigi sellest aru saada. Sellepärast ei lausunud ta enam sõnagi. Ja kui ta nõnda oli natukene aega vaikides istunud tuli tal magus haigutus peale, mis tuletas meelde, et aeg oleks heita koidu unele. Sellepärast juhatas ta pojalegi aseme kätte, käskis teda mööda redelit minna pommile, kust ta leiab põhukoti eest. Ta andis isegi juhatust, kuidas koti soputada, kui tahab pehmemat. Aseta. Aga Indrek ei vajanud koti saputust. Ta ei koorinud end õieti riidest lahti. Viskas ainult kuue seljast, sirutas end käsikaudu leitud kotile pikali. Mis on armastus ja mis sunnitöö? Sony, seda veelkord mõttes, kui oli juba poolunes. Hämaras valguses Indrek avas silmad, sest ta kuulis naise häält ütlevat. Soopudru ja piim on siin nisa, hakka kohe sööma, muidu jahtub ära. Aga külaline, tea, mis sellele anda, vastase isa. Kus ta sul siis on? Küsis naise hääl. Ülal ahju peal, kus siis mujal muu taset mul pold, seletas isa. Nende sõnade juures tõusis indrek istukile, et alla vaadata. Ja ta tabas kaks alt üles vahtivat silma mis peaaegu purskusid vett täis, kui naine tundis ülal istuva mehe ja otsekui hirmunud hüüdis. Armas aeg, sina indrek. Mina maralt, vastas Indrek lihtsalt ronis mööda redelit maha. Küll oled sa vanaks läinud, ütles Marati Indrekule, kui see alla jõudis, kuhu väike nelja ruuduline aken suutis pisut rohkem valgust kallata kui üles ahju peal. Meie kõik lähme vanaks, lausus Indrek, pöördus õe silmade eest kõrvale, sest need seisid ikka veel pisarais, tulvil. Mina olen varsti ainus loor Vargamäel, katsus isa naljatada, kes oli akna all juba oma toidu kallale asunud. Teha. Isa oleks nagu tõepoolest sest paremaks läinud, kui ta sauna elama asus, rääkis Maret peaaegu veendunult. Siis muutu lehk minagi jälle nooreks. Kui ma mõni aeg isa seltsis saunassaan elanud katsus ka Indrek naljatada. Aga Maret võttis seda kibe, tõsiselt, sest ta küsis. Tahad sa siis tõesti siia elama asuda? Tahan küll, vastas Indrek. Aga sul pidid lapsed olema, kes siis neid kasvatab? Küsis Maret etteheitvalt. Olen siis mina, mõni lastekasvataja õde? Küsis Indrek nukralt vastu. Issand jumal, ohkas Maret ja pööras silmad pimeda poole, sest need hakkasid sorinal vett jooksma. Küll on see kõik hirmus. Aga tead, Maret, ärgem rääkigem sellest kunagi enam, palus Indrek. Selle asemel katsume elada. Katsume paremini elada kui tänini. Sest üks päev paremat elu on rohkem väärt kui aasta halvast elust rääkida. Mis sa siis tahad tegema hakata, kui sa siia jääd, küsis Maret. Kas siis minu jaoks vargamäel tööd ei leidu? Küsis Indrek vastu. Sa pole ju meie tööga harjunud, ütles Maret. Kella barjun jällegi arvas Indrek. Sa pole ju õieti kunagi vargamäel tööd teinud, ütles Maret nagu püüdes vennale selgeks teha, kui mõttetu on temal tulla vargamäelt tööd otsima. Indrek ütleb, et tema tuld vargamäele sunnitööle rääkis isa nüüd lastejutu, vahel. Neid sõnu kuulates õde jäi vennale pärani silmi otsa vahtima. Ja nagu mõistaks äkki isa sõnade kogu kurva mõtte hakkas ta peaaegu suure häälega nutma. Või oli ta ka ise oma tööd siin tundnud kui sunnitööd ja karjus, sellepärast ise oma häda pärast ära nutta. Maret, rääkis Indrek härdalt. Arvasin, et sunnitöö vargamäel on ometi kergem kui surm. Sellepärast tulin. Seepeale ei vastanud õde tükil ajal midagi. Aga kuuldud sõnad katkestasid äkki pisaratevoolu ja põlleotsaga silmi kuivatades. Ta lausus nagu lohutatult. Nõnda mõtlesid sa seda. Nõnda, kinnitas Indrek. Siis on muidugi hea, et sa neid ei unustanud, ütles Maret peaaegu rõõmsalt. No näed, õde, asjad on kõige paremas korras. Katsus indrek nagu naljatada.