Sass oli oma tervel jalal sirgelt seistes kasvult kahtlemata üle keskmise aga kuna inimesed näevad oma ligimeste ess kergemini vigu kui voorusi, siis valitses üldine arvamused. Sass on mitte ainult alla keskmise vaid lihtsalt lüheldane mees. Nimelt siis, kui ta toetub oma vigasele jalale ja laseb terve jala põlvest nutku. Ta pidi olema lühem isegi oma naisest Maretist, kes olevat oma ema krõõda konti ja vaimu. Nagu vanad inimesed kinnitasid. Aga ometi polnud pikema abielu pool Maret, vaid tõepoolest Sass, nagu nad seda teistegi ees mõõtnud, et kõik näeksid oma lihasilmaga, millist tühja juttu räägib maailm. Kui Sass oleks minust lühem olnud, siis ma poleks temale läinudki, ütles Maret kord. Ütles ta seda ainult suusoojaks või mõtles ta tõsiselt, nõnda seda ei tea keegi tänapäevani. Aga suurt mõju polnud neil sõnul inimesisse mitte, sest Need mõõtsid ka pärast seda sassi pikkust mitte tervelt, vaid vigaselt jalalt. Nõnda elab Vargamäe Sass kogu oma elu inimeste silmis lüheldase mehena. Kuigi ise on tublisti üle keskmise. Sedavõrd vastuolus seisavad maailmas inimeste arusaamine ja tõsiasjad. Aga et inimene elab rohkem oma kujutelmadest kui tõsiasjust, siis ei valmista selline seisukord kuigi tõsiseid raskusi. Ainult vahel harva inimene virgub nagu unest ja ehmub selle kuristiku üle, mis lahutab teda tõsisest maailmast. Kuid siis uinub ta uuesti ja võib isegi kogu oma kultuuritsivilisatsiooniga hukkuda ilma taipaks. Kuidas ta pole kunagi õieti osanud eraldada vigu, voorusist, kujutelmi tõsiasjust nagu Vargamäe säski dema ei tea, miks juba noorest east saadik endale pähe võtnud, et kuna temal teine jalg vigane siis peab temast saama tingimata parim tantsija ning vastupidavam kõndija. Nagu on paljud kõhetud ja kidakeelsed õppinud avalikeks kõneleja jääkski. Isegi nekruti võtmisel püüdis ta võimalikult vähe longata, kiitis oma tervist, nagu tahaks ta minna kroonu teenistusse, näitama, mida suudab viganegi jalg, kui ta on täie mehe all. Aga komisjonis raputati pead ja Sass sai sõna lausumata valge passikõlbmatu. Üsna loomulik oleks. Sass oleks õppinud rätsepaks või kingsepaks, sest mõlemad need elukutsed on nagu loodud Ligastele. Aga Sass õppis tisleriks ja hakkas puusärke kokku lööma ning inglikujudega ehtima, nagu tahaks ta kõigile kogu kihelkonnale näidata, kuis ta seisab aastast aastasse oma vigase jalaga pingi ääres püsti saeb, hööveldab ilma et see teeks talle midagi. Ta teeb, kogub kihelkonnale puusärgid, aga ise elab oma vigase jalaga pris kesti edasi. Muidugi, ükski ei tulnud sellele, et Sassil on niisugused tagamõtted sassi, isegi ehk polnud sellest täiesti teadlik. Aga ometi oli see nõnda. Sass tahtis maksku mis maksab iseendale, oma naisele, oma lastele, pojale ja tütrele kõigile inimestele näidata, et tema, see puusärgis äss, nüüdne vargamäe eespere peremees on ikka ja alati täie mehe eest väljas olnud. Sellepärast pole ei tema naisel ega lastel mingit põhjust oma isa pärast häbeneda ega iseend halvemana tunda. Just nimelt mitte end halvemana tunda oma isa vigase jala pärast juba sellepärast mitte, et Sass ise on tema pärast küllalt kannatanud ja kannatab vististi surmani. Vargamäele, kes tuli ehk oma jala pärast oleks tal sel silmapilgul, kus vana Andres ilmus oma ettepanekuga olnud kaks tervet jalga all siis oleks ta vististi öelnud. Armas äiapapa, sa oled väga lahke, aga mina, Ma olen oma kappide kummutite puusärkidega nii kokku kasvanud, et ei raatsi neist kuidagi lahkuda ja Vargamäe kivide ning pajupõõsastega jändama tulla. Pealegi on mul naine kleenuke ja ei tahaks kuidagi rasket Vargamäe orjust oma peale võtta. Sellepärast siis katsu kuidagi ilma meieta läbi saada kasvõi Vargamäe ära, kui oma lapsed teda ei taha. Ja kui Sass oma kahel tervel jalal seistes oleks nõnda öelnud siis oleks kogubki selgunud, kiitnud tema mõistlikku meelt tema armastust oma naise vastu ja tema õiglast ning omakasupüüdmatult südant. Aga oleks ta samad sõnad rääkinud ja sama sammu astunud oma vigase jalaga. Siis poleks mitte ainult kogu kihelkond, vaid ka Andres ise kohe öelnud. Arusaadav, mis ta oleks peale hakanud oma vigase jalaga vargamäe soodes rabades sinna peab minema, tuli terve inimene, seegi vaadaku, kaua ta seal vastu peab. Neid sõnu kartis Sass oma naise ja laste pärast ja sellepärast võttiski ta vana äiapapa ettepaneku peaaegu kõhklemata vastu. Ainuke, kes vallutas oma südant, tuli Maret, sest tema teadis kõige paremini, mis tähendas minna isa koju. Tema nutiski mitu head peatäit, aga see ei muutnud asja. Sass jäi oma otsuses kindlaks. Nõnda siis tulidki nad kiriku juurest vargamäele ja tisleri lastest said talulapsed. Igatahes oli neil siin huvitavam kui kiriku juures. Ehk küll nad enam kunagi ei näinud, nii palju valgeid höövlilaaste kui endisel elu asemel. Margamäel polnud nii palju surnuid kui kiriku juures. Sellepärast arvasid nad alguses aga ükskõik, valged höövil, aastad, viirastused, kas hiljem neile nagu mõni imeline unelm või õnnemaa ja nende kahinat võis meenutada isegi kevadine õrnroheline lehestik oma pehme ja paitava kohinaga. Ema Maret leidis lõpuks. Ta oli ehk liiga traagiliselt võtnud, valades pisaraid, sest Vargamäe polnud ikkagi enam päriselt see Vargamäe, millena ta teda lapsepõlves näinud. Pealegi Polnud Sass põrmugi isa Andres. See oli tahtnud üks kord vargamäest midagi teha ja ei tahtnud lahkuda sellest unistusest kuni surmani. Sassiga mõtles vargamäelt ainult midagi saada. Vargamägi oli talle tõepoolest eelkõige see mägi, kus asusid põllud, sood ja rabad. Ta ei lugenud peaaegu põrmugi kaasa seda sellepärast, et põldudelt lootis ta kergemini ja rutemini sissetulekuid kui soodest ja rabadest. Sass ütles, et ega siis vargamäega ole ometi teisiti kui kummuti või puusärgiga. Esimene asi on, mis ma tema eest saan. Maksetakse kummuti Est paremini lopsin kummuteid, vaat puusärgid rohkem, siis siis taon puusärke kokku. Lihtne, eks. Vargamäe põllud ja heinamaad on puusärgilauad, muud mitte midagi, kui tahate, isegi kuivad lauad, aga ikkagi ainult lauad. Ka sood ja rabad on laua taga alles. Toored Neist puusärki ei saa teha. Võiks isegi öelda, sood ja rabad on saepakud, mis alles maha võtmata ja laudadega lõikamata. Aga kus on see loll, kes hakkaks toorestest sae pakkudes tegema puusärke? Või kes sellist Rampa ostaks? Nõnda on lugu Vargamäe sassi arvates. Selle kohaselt siis hakkaski siin töötama ja talitama. Aga varsti ta taipas, et vargamäe põllud ja heinamaad pole veel kuivad puusärgilauad, nagu ta alguses targutanud. Andrese eluaegsele vaevale vaatamata krõbisesid põllud alles kividest, nii et masinate jõudu siin tarvitama hakata. Nagu Sass kavatsenud, oli üsna raske sästi oma aastate jooksul kogutud kopikad vargamäele ja mattis nad kividesse ning kiviaedadesse. Aga kive oli vargamäel veel küllalt ja kiviaedu veel ei kuigi palju. Kui sassi tagavarad jõudsid juba lõpule. See äratas silmapilguga ta nagu unest. Ta seisis vastamisi tõsiasjaga, mida ta polnud oletanud. Matad viimase veeringu, mille vaevaga korjanud vargamäele. Aga tema nagu ei mõtlegi muutuda ega veeringuid hakata tagasi andma. Kuid Sass sumas edasi, olgugi, et tundis end tampivad samal paigal nagu seisaks jalge all mitte põllumaa, vaid pehme soo. Nõnda, kuni tänase päevani ja edasi vististi kuni surmani. Aga sassi löönud mõned head piimalehmad, kes söövad suvel põllul ja talvel mäletsevad ristikheina, mida vanal ajal krõmpsutasid tallis hirnuvad täkud, kellega sõideti pühapäeval uhkustavalt kiriku juurde ja pandi seal lasipuu külge röökima. Lehmad annavad Sassile heade rammusat piima, aga ei, Sass ise, tema naine, Maret ega poeg ja tütar saa seda rõõmsalt ja koorimata maitsta. Vaita kallatakse vinkudesse ja sõidutatakse hommikul vara piimakotta, kust võite läbi aetud tagasi tuua ja iseenda, oma perekonna või ka loomade toiduks tarvitada. Pühapäeval kirikuteel on sama hobune aiste vahel, kes vedas argipäeval pinkusid. Kiriku ümber ei röögi enam täkud, vaid hiilgavad jalgrataste lademed. Nõnda on asjad aga Vargamäe Sass arvab, et tema elu on aina paremaks läinud ja jõukus aina kasvab. Puusärgilauad kuivavad, kui kasutada tema võrdlus keelt. Aru tihti kordab ta kodus ja võõraste vastu veel mõni aasta niisukesi piima hindu ja siis te näete, mis vargamäel sünnib. Ma neile kivi saadanatele veel korditzeedeen, nii et nad mäletavad puuaiad, maakiviaiad asemele, venelased sisse ja karjatallid puri puhtast punasest raudkivist, nii et silmad kustuvad peale ära. Aga esiotsa kulub piimast saadud raha enamasti mujale jalanõudele, riietele, jalgratastele, grammofonile, sest Sass isegi armastab muusikat, teistest rääkimata suhkrule riisile Mannale ei lepi enam keegi oma maa toiduga masinatele ja nende parandamisele ning igasugusele tühjale tähiele, millest paremalt ei osatud Vargamäel undki näha. Raha tuleb ja läheb ning oleks nagu suure osa oma väärtusest kaotanud. Mitte tema eest midagi ei saa, vaid kellelgi pole raha vastu enam seda armastust, mis oli sassi siis kui ta klopsis, kapp ja kummutid või kui ta tagus puusärgilaudadesse naelu. Küll ei ole Vargamäe Sass veel sinnamaale jõudnud, kus on näiteks oru Karla, eriti, aga enamasti need mehed, keda istutati mööda rasvaseid mõisa põlde laiali. Nemad oleksid nagu hoopis otsustusvõime kaotanud. Et üks raha või parandus on minu ja teine on teiste Nad laenavad paremalt paremalt kõige meelsamini riigilt. Sest ega temale pole vaja tagasi maksta, ütlevad nad. Ja nõnda elatakse Lillutades, sest jumal teab, kuniks meid või neid maid, mis meile jagatud, mis käes, see käes. Nii et Sassil pole veel sellist asja ja arusaamist rahaga? Tema pole veel laenusid teinud, sest tema teab, et laenutamine on ikka puhas raharaisk. Korralik inimene peab aga laenu maksma, nõnda tunneb Sass või muidu oled varas ja petis. Samuti peab igaüks oma eest midagi saama. Muidu on jällegi vargus ja pettus. Või lihtsalt lollus. Aga mis siis see on, kui Indrek kukkus äkki nagu taevast maha vargamäele ja läks, hakkas sõna lausumata kraavi kaevama, ilma et oleks küsinud töö hinda või isegi seda, kas tahad üldse lasta kraavi kaevata. Muidugi, kui Indrek oleks teinud seda ainult mõni päev või paar nädalatki, siis jumal temaga jännaku pealegi soos ruumi on. Seal võib rohkemgi linnasaks oma tuju täita, kui meeldib. Aga ei, Indrek ja muidu niisama, vaid tema mõtleb nähtavasti tõsiselt. Tema jända üldse mitte, vaid teeb tööd. Tema läheb hommikul valge varus ja tuleb õhtul pimedikus. Ja nagu Sass kuuleb, ta ei söö õiget lõunadki. Ka ei valida ilma. Ta läheb mõnikord Kraavile, kui hea peremees ei aja koeragi ulu valt välja. Sassi ei saanud lõpuks muidu, kui läks sohu linnamehe tööd vaatama ja see oli vististi esimene kord tema vargamäe peremehepõlves, kus teda soos miski tõsiselt huvitas. Sass tuli Kraavile enne luigelaulu. Tuli seisis vaatasingi, mõõtis silmaga läbi kaevatud maa pikkust nägijat. Haav on juba pöördunud põllu äärest jõe poole. Panin ka seda tähele, et valmis kraav on vett peaaegu ääreni täis, jäätseed tulvil vesi tikub kaebajale järele. Peatab aga tammide või vahetõkete taga, mis labidas jätnud vee kaitseks. Küll see läheks, kui ots juba jõkke ulatuks, ütles Sass läbi hammaste, nagu oleks tal raske sõnu välja kiskuda oma palkjate vurrud alt. Võib-olla ei läheks sugugi vaid hoopis tuleks vastase Indrek. Milleks siis kaevad? Küsis Sass üllatunult. Ega sa taha ometi hakata vargamäele jõest vett laskma? On sedagi siin tehtud, naeris Indrek. On kraave tammitatud, et vesi ei pääseks jõest väljamäe alla. Seda minagi olen kuulnud ja sellepärast olengi kraavidel käega löönud, ütles Sass. Aga mis siis, kui vesi jões alaneb, ütleme nii paari jala ümber? Küsis Indrek. Suvel kuivaga ta ju alaneb, seletas Sass. Suvel on ka kraavid kuivad, mis sest siis kõigest kasu. Aga mis oleks, kui vesi alaneks jões ka sügisel kogu aastaks paar jalga? Küsis Indrek uuesti. Seda pole ju, vastas Sass. Õige oli Indrek nõus, seda veel ei ole. Aga seda võiks saada. Meil on ju nüüd omad, lähed Toompeal? Sa arvad, et laenuga, küsis Sass. Täna on väga sinna silmusesse mina ja pead ei pista. Ei, vaidles Indrek vastu, vaid nõnda nagu igal pool riik nii-öelda kroonu annab osa raha. On olemas niisugune kapital, kust võetakse ja meie ise peame andma osa. Kes need meie ise on, kiskus Sass peaaegu põlglikult läbi hammaste. Arvad sina, toru või hundipalu annavad selleks ühegi marga. Minagi ei taha anda, kui õieti öelda. Pole halb ega annagi. Sa oled muidugi kollaveres käinud, ütles Indrek ja oled seal jõest hobust jootnud, eks. Kas sa oled tähele pannud, kuidas vesi seal mööda kive koliseb? Aga ometi on see ju sama vargamäe jõgi. Mis sa arvad, kui võtaks isegi kätte ja hakkaks meie jõesängi süvendamise ja õdvendamisega kollaverest peale? Sest on ju 15 20 versta. Hüüdis Sass vastu vaidlevalt. Sest pole midagi, rääkis Indrek. Võiks olla isegi kasvõi 115 20 versta. Sellest poleks ka midagi. Jõe ääres on ju igal pool heinamaad, tähendab igal pool elavad inimesed. Sa mõtle ometi, mis sünniks, kui äkki kõik need sajad ja tuhanded inimesed, kes teevad mööda jõe äärt heina, paneksid raha kokku jõe puhastamiseks. Aga nad ei pane ju, kinnitas Sass. Mõni asunik niidab jõe ääres, arvad sina tõesti, et tema tuleb sellepärast jõge süvendama, ära usu, tema ei anna selleks krossigi. Süvenda jõgi valmis ja paku siis. Aga küll näed, ikkagi ei taha, muidu, kui maksa veel kõrvale. Kaua see asunik kasulikuks jääb, ütles Indrek. Temast saab ju ka ometi korrald pärisperemees ja siis tulevad tal teised mõtted pähe. Siis tulevad tal päris harilikud põllumehe mõtted. Enne minu suu vargamäel mulda täis, kui see sünnib, ütles Sass veendunult. See põlv, inimesi peab ära surema, teine asemele kasvama sihise Ehcolm parandust loota. Minu äiapapal on tingimata õigus, kui ta ütleb, inimese veri on sõja ja mässuga nii rikutud, et nemad tahavad sinult võtta ja võtta ning aina teiste käest ja taskust. Usuõemees, ütles Indrek nüüd üsna südamlikult. Inimese veri on ikka rikutud olnud. Sest ikka undas, sõdinud ja mässanud. Aga ilmas on ikka head verd olnud. Jaan tänapäevgi. Juba mitmel pool on ühisel jõul jõgesid süvendatud, jõhvendatud ja seda tehakse veelgi. Seda olen isegi lehest lugenud, kiitis sassi Indrekule järele jälle mitu korda mõelnud, et ei tea, mis inimesed need küll peaksid olema, kes seda teevad. Need on samasugused inimesed nagu meiegi siin, ütles Indrek. Nad kaklevad, peavad sõda, aga siis lepivad uuesti, hakkavad üheskoos maid kuivatama ja jõgesid süvendama. Sedasama peaksime meiegi. Sa võiksid katsuda rääkida siit nurga meestega, kui nendega kokku puutud. Ja kui peaks mõnigi mees leiduma, kes kuidagi oleks asjast huvitatud, siis võiks omavahel kokku tulla millalgi pühapäeval, kui kõigil aega võiks kokku tulla ja üheskoos asja arutada. Kuulge, siin jutt sobib, siis võiks mõne aja pärast katsuda korraldada suurema koosoleku, ütleme kasvõi vallamajas või kusagil mujal. Peale seda võiks juba ühise palvekirja peale mõelda, mis läheks ministrit heeliumi kõigi meeste nimed all. Mõistad, terved, suured valged leheküljed, ainult nimesid see mõjuks, sest tänapäev tahetakse. Et oleks hästi palju inimesi või kui pole neid endid, siis vähemalt nende nimesidki. Mina küll seda asja enda peale ei tahaks võtta, ütles Sass mõtlikult. Aga seda ei ole vajagi, et sa midagi enda peale võtaks, seletas Indrek. Lihtsalt räägi mõne mehega, kui kokku saad, olgu täna-homme-ülehomme sel või tuleval nädalal. Lõpuks tee seda kas või alles tuleval kuul, isegi tuleval aastal. Ega see asi põlevale Vargamäe jõgi eest ära ei jookse. Pealegi sina ise võid asja vastu olla, sest pole midagi ainuld, ära teistele ütle, et oled vastu. Nõnda arvavad kõik, et oled poolt. Ja kui asjale lõpuks jalad alla saab ja paistab, et on kasulik ka poolt olla siis oledki. Sest keegi ei tea, et saudid alguses vastu. No juba kord rääkima hakkan. Siis olen ma algusest peale koe poolt, venitas äss läbi hammaste, nagu tahaks seda mõista anda, kui pagana raske on tal krempel. Linnasaksad teevad nõnda, et hoiavad vorstil kahest otsast korraga kinni, kuni vorst rebeneb pooleks ja jookseb tühjaks. Seda parem, kui oled kohe poolt, ütles Indrek. Siis on kindel, et asi hakkab liikuma. Kui mehed olid nõnda küllalt ütelnud, lahkusid, tundsid nad mõlemad nagu mingit salajast vimma. Sass arutas endamisi kodu poole minnes. Mis see siis nüüd on? Ma naeran linnameest, et tema hoiab vorstil kahest otsast korraga kinni. Aga mina ise olin vastu kogu aeg vastu olnud. Ja nüüd olen ameti poolt. Olen ma täiesti poolt? Ei ole ju. Aga miks ma siis ütlesin, et olen kui ma ei ole? Kuidas see nõnda võis tulla, et ütlesin endast seda, mis ma ei ole pahane, krutski, see külon. Toas Sass tegi asjast juttu, Maretiga see kuulase vaikis. Aga kui oli küllalt kuulanud, vaatas ta mehele naerdes otsa ja ütles. Indrek põhju milleski süüdi, vaid sinu oma hea süda. Viimasele südamega teen, kui lähen jõge lahti kaevama, vastas Sass peaaegu pahaselt. Kuule, seletas maletajad. Indrek ütles sulle, et sa räägiksid ka siis, kui sa ise oled vastu. Ütle nüüd ometi, kas niisugust asja teeks mõni halb inimene? Indrek arvas need, et sina oled nõnda hea ja lähed oma suud kulutama tema pärast. Lähed ja valetad iseenda peale, nagu oleks ka sina poolt. Kuidas nii, tema pärast? Tahab siis tema õige Vargamäe jäädagi. Sassi häälest kostis kahklus ja pisut hirmugi. Tahab vargamäele jääda ja tahab koha meie ja me laste käest ära võtta jätkas Maretama mehe toonil. Hakkas aga ise varsti naerma ja ütles siis südamlikult. Ei, armas mees. Indrekule endal pole vargama jõest sooja ega külma, arvan ma. Aga tema vanal isal küll. Ja kui Indrek tahtis, et sina räägiksid jõe pärast, siis tema ise rääkis sinuga oma vanaisa pärast ei muud midagi. Sest seal on jõe vee madalaks laskmine juba sest ajast südame peal, kust mina mäletama hakkan. See on neilt päevilt pärit, kus ta alles vargamäele tuli. Indrek tahaks oma vanale isale rõõmu teha, sellepärast rääkis ta sinule ja koputas sinu heale südamele. Kus siis sina seda kõike nii hästi tead? Võiksid minule sellest kunagi pole kõnelenud, küsis Sass. Sina pole ju siin kasvanud, siis sinule sellest rääkida, ütles Marek. Sina ei tunne seda vaeva, mis minu isa ja ema kord vargamäel nägid selle vaeva kätte. Ema enneaegu hauda Ki läks. Mina seda sel ajal ei mõistnud, olin alles väike, rumal. Ei mõistnud seda õieti siiski, kui sinule tulin. Aga kui asusime vargamäele elama, siis langesid nagu soomused silmilt. Ja et Indrek on veel kauem siit eemal olnud, siis näevad tema silmad vist veel selgemini. Sellepärast ta seal kraavilgi nüüd nõnda on. Kui Maret nõnda rääkis, hakkasid silmad tal omal sorinal vett jooksma. Aga ta ei katsumadki seda mehe eest varjata. See kuulas ja vaatas oma naise pisaraid ning äkki nägi ta kogu oma elu hoopis uues valguses. Võib-olla oli Maret üks kord temale tulnud ainult sellepärast, et ta oli kasvanud Vargamäel. Ta oli näinud siin vaeva ja muret ja sellepärast ei pannud tema sassi vigast jalga mikski. Muidu võib-olla poleks ta sassi peale vaadanudki. Nii et kui tema on saanud mõnikord jumalat hea naise eest, siis tulevikus ei tohiks ta oma tänus ja eestpalves unustada ka vargamäed. Kõigepealt peakski ehk teda tänama ja alles siis jumalat. Peaks vargamäed armastama, jumalat tänama. Nõnda Sass näeb äkki oma elu, kui ta kuuleb oma naise juttu ja vaatab tema pisaraid. Ja ta imestab, kuidas on võinud nii kaua elada, nagu oleks ta olnud pimedusega löödud. Nende paremad päevad on Maretiga juba möödas ja alles nüüd ta nagu hakkaks oma elust pisut arusaama. Aga hea seegi, et ta nüüdki taipab. Veel on elupäevi aega, et tasuda oma võlga vargamäele. On lõpuks ehk seegi hea, et Indrek tuli siia, arvab Sass. Kuigi see talle alguses hästi ei meeldinud. Sest temaga tähendab Indrekuga olid nii segased asjad, et ükski ei teadnud õieti öelda, mis ta ise on või mis temaga olla.