Kestsid päikesepaistelised talvised päevadja 1000 tähise tööd. Lõuna ajal tilkusid juba päikesepoolsed katuseräästad, nii et veest sai kukke juua. Õhtupoole kasvasid tilgete asemele pikad Halkijad ja läbipaistvat purikad, alt peened, pealt jämedad, nagu oleksid nad eriline tõug, heledaid porgandeid, mis juurduvad õhus. Aga kui juhtus mõni harilikust soojem ja vaiksem päev, siis langesid need heledad õhukasvud üksteise järel ülalt alla ja purunesid taas heleda kõminaga. Mäe Sass hakkas palke maha võtma, sest tal oli kavatsus uusi eluhooneid ehitada. Mitte küll tuleval suvel, aga võib-olla järgneval või selle järgmisel. Andres hoiatas teda üteldes, et milleks palgid nii vara valmis teha. Lähevadki käes mädanema, kui jõuab nad seina panna. Aga Sass vastas äiapapale. Ma tegin omal ajal surnud, tegi eluhooned ikka kuivast puust. Milleks siis elavatele hakata ehitama toorest. Ja jälle polnud muud kuulda, kui aga saes sihkad, sahkat, sihcalt sahkat, kirvesilmaklipp, klopp, Ps kiiks, kolks, kirved, nätsked, hammustused või helekõlin ning oksarisu põlemisplagin. Põletamist toimetab vana Andres ja teeb seda peaaegu vastumeelselt. Tema arvates ei peaks üldse midagi metsas põletama, nagu tahetakse jumala ilma kütta vaid ka kõige peenem risu ja räägu peaks koju viima ning ahju ajama, kust temast saaks sooja inimene, mitte jumal. Sest jumal ei vaja meie kütet, tema kütab ise oma ahju, kuumutab päikesekerist. Nõnda arvab vana Andres. Aga Sass arvab vastupidiselt. Vargamäe pole metsast nii lage, et peaks kütteks tarvitama peent puru. Oksad küll seda muidugi, aga risu tulla, sest ussipesa ei hakka keegi koju vedama. Õhtul ei saanud Andres muidu, kui pidi Indrekule ütlema. Mõtle ometi. Silmad peavad seda veel nägema, et Vargamäel raiutakse uute eluhoonete tarvis paik. Kui mina praegusi hooneid ehitasin, siis tegin ma oma teada nii hästi ja nii suurte akendega et minu jaks pidi aitama. Nemad pidid minu matma ette mina neid. Ega seda veel sellepärast tea, kes kummamatab, arvas Indrek. Või need vanad hooned kohe maha kistakse, niipea kui uued valmis saavad? No kui pere asub uue katuse alla, siis mina kolin kohe alt saunast üles, vanahoonesse, ütles Andres ja lisas natukese aja pärast. Sinna tahaks surra sinnasamasse kus surid Krõõt ja Mari. Indrek lausunud seepeale midagi. Ka isa vaikis, nagu ootaks ta. Lõpuks jätkas. Inimese elu imelik. Teedel ründad kogude korjad. Ja kui ootad surma, siis istud võõra ulu all ning sinu oma kodus elavad peaaegu õelad inimesed, kes raiuvad sinu kasvatatud metsa uuteks elu hooneteks. Äi minu vanainimese mõistus aru saa, miks jumal selle küll nõnda seadnud. Kui sina, Indrek, oleks võinud näha, mis mu süda täna sees ütles, kui nad meid, kuuske mahlasid raginal üksteisest mööda, mürinal teineteise otsa. Mina mäletan, kui need kuused olid alles rehavarre jämeduseks. Minu silma all annad suhex kasvanud. Mina tegin neile aiad ümber loomad oma terava sõrgadega ja sead oma nina ka, ei saaks nende juuri rikkuda või mulla alt välja ajada. Nõnda nad kasvasid tänini minu silmal. Veel hiljuti ütlesin ma neile kuusekesed. Teil on veel aega kasvada, minul aeg minna. Aga neid ei ole enam. Ja mina olen alles siin. Tükk tüki järel kaob või heidetakse kõrvale kõik see, mis oli minu elu sisu. Minust endast on ammugi paljas mari järelejäänud varjuks saab päev-päevalt ka mu elu. Aga surm ei tule. Isa kui surm ei tule, siis pole tal veel aeg tulla, lohutas Indrek. Laseme enne Vargamäe jões vee alla, hakkame siis surma ootama. Ja poeg. Selleks tahaks ma küll veel elada, oli Andres nous. No näed, isa ilmas leidub ikka midagi, milleks maksab elada, kinnitas Indrek. Aga elus läheb ikka teisiti, kui sa tahad või mõtled, rääkis Andres vaikselt ja rahulikult. Nagu tuletaks ta üsna ükskõik seid asju meelde. Minu elus on see küll nõnda olnud. Mõtlesin, et Andresest saab kord Vargamäel peremees, aga peremäeks on Sass sellombak, keda üle aedne sõimab kõnt jalaks. Sass ei tulnud mul kunagi meelde, et temast peaks saama minu järeltulija puusärgitegija kihelkonna kirstumees. See on vargamäel peremeheks. Oled sa siis Sassiga nii õnnetu isa, küsis Indrek. Äi poega. Ma poleks kunagi uskunud, et temast saab sihuke mees. See on minu kõige parema südamega tütar, sellele õndsa krõõda süda. Aga, ega siis see pole see, mis ma tahtsin. On hea, et inimene ei saa kõike, mis ta tahab. Hakkasin uskuma, et ongi parem, et sinus pole ei üht ega teist saanud. Nüüd oled mulle seltsiks. Ma olen tähele pannud, et vanainimene tahab samuti teiste seltsi nagu lapski sest inimesest saab vanas eas uuesti laps. Piipogi raibet ei kannata teine elav piipu ega viinaoru Aru ei või nagu kuulda enam sugugi viile võtta läheb kohe hulluks. Aga mina või piipu tõmmata hakkan loksuma. Nii me elame, sest hinged on sees. Ja sina, indrek tulid minu juurde. Aga siin ma ootasin kõige vähem, üle pea ei oodanud. Nõnda on elu, ootad, ei tule, ei oota, tuleb jõe vee allalaskmine, Ki jõe puhastamine. Ega ma sedagi enam oodanud ega mõelda. Ja vaata nüüd see ehk just tulebki. Head Indrek, mis ma veel ootasin? Mina ja Maret ka meie mõlemad. Isa vaikis, et kas Indrek vastab midagi. Ta jätkas siis endisest veel vaiksemalt ja rahulikumalt. Meie ootasime sinu surma. Maret otsis lehest surmakuulutusi, et ehk pannakse sinna, kui see juhtub. Tema ütles nimelt, et tuleb see vabasurm, nagu leht kirjutab. Aga mina olen aina majand, et kas inimese surm on vaba või ei ole. Ja olen oma aruga otsustanud et ei ole labaise, lase teist tappa või sure, nagu inimesed ikka surevad, ikka ei ole vaba. Mina arvan, et kui inimene pistab käe Ta ise oma elu külge ja siis keegi sunnib teda. Aga kes siis? Küsis Indrek. Inimesed ütlevad, et vanakurjaga mina olen mõelnud ja otsustanud, et kui, siis tema seda võib ja saab, kui on jumal taevas ja Jeesus Kristus seinimas kuis tema oma käe pista inimese elu külge, kui inimene on lunastatud, pestud Talle veres ei tema, ei või seda mitte. Ja ei või ka olled, vana kuri tuleks jumala käsul, sest milleks hakkab jumal kuradit käskima, kui tal on omal ingleid. Nii et see peab ikka jumal ise olema, kes ajab inimest seda tegema. Sest kui inimene on niisuke nagu mõni inimene on temast enam midagi loota ei ole. Head nimelt ei ole milleksis niisuke inime veel peaks elama. Ja jumal näeb seda, kui inimene on niisuke ning siis ta ütlebki oma inglile, mine ja vaata, et see, see asi oleks lõpetatud. Ja see singel tuleb ja seisab selle inimese selja taga, seisab alati, seisab öösel ja päeval hommikul ja õhtul. See inimene näed teda, aga ta tunneb oma südames, et ingel seisab ja ootab. Noh, ja kui kaua siis surelik inimene jaksab sellele vastu pidada, et ingel alati ootab? Kuigi kaua nõnda see lapses tulebki? Sest et jumal on nõnda otsustanud. Aga nõnda see ei või olla, isa katsus Indrek vastu vaielda. Hea küll, kui inimene tapab end iseäranis siis, kui tapab teine tapab röövel. Ka siis on see jumala tahtmine. Selle inimese päevad on loetud, vastas isa. Aga mõnikord üks tapab teise kogemata seletas Indrek. Nägikkor linnas, kuidas tütarlaps jäi veoauto alla ja sai silmapilkselt surma. Miks olid tema päevad loetud, kas temast polnud ka enam midagi head loota? Ega tema päevad polnudki loetud, vastas isa. Tema surmajumal saatis autojuhi pärast. Selle päevad on varsti loetud. Engel on juba teel tema selja taha, et hakata seal seisma, kuni on lõpp käes. Laps oli hea, laps oli süütu ja tema oleks eluajaks heaks jäänud. Jumal teadis seda. Sellepärast polnud vaja, et ta nii kaua kõnniks siin ajalikus elus, aga autojuht? Sellega oli jumala juures halb asi. Sellepärast saadeti talle viimane hoiatus. Süüta lapse surm. Tema ise ütleb, et kogemata inimesed tunnistavad, et kogemata kohus otsustab, et kogemata taimita. Vaid jumala ingel seisis autojuhi selja taga. Ja nõnda sündis. Jumal tahtis seda. Ja nagu oleks Indrek selle seletusega rahuldatud. Ta ei esitanud enam uusi küsimusi. Sellepärast võis isa rahulikult jätkata. Sinugi asi on, nõnda. Olen mina mõelda. Sinu naine oli hea, kui sina läksid teda tapma, lisa, palun. Püüdis Indrek kargas püsti. Ei, ei, poeg, luba, et ma sulle ütlen, kuidas mina seda arva. Mina ei saa muidu sinuga ühe katuse all elada ja ühest riistast juua, kui pean seda sulle ütlema. Kuula ilusasti mind ära. Sest võib-olla seisab jumala ingel ka minu selja taga, kui ma seda sulle ütlen. Indreku naus kiskusid lihaselt otse kramplikult kokku. Ta tegi kätega mingeid saamatult kobavaid liigutusi, pööras ja väänas pisut oma kehagi, nagu tahaks ta ära minna. Aga jäi ometi paigale ja istus uuesti jälile. See sündinud isa hakkas uuesti rääkima. Ja mina olen kõige selle aja mõelnud ja arutanud ja ei ole muud otsust teinud, kui, et sinu naine oli hea. Sest oleks ta olnud halb, siis oleks jumal oma ingli läkitanud tema selja taha. Aga ta ei läkitanud. Jumala ingel tuli sinu selja taha. Ja nõnda sündisse. Muidugi kohus tegi õieti, kuidas hinda ei nuhelda ega karistanud. Sest mis võib ajalik inimene jumala tahtmise vastu. Aga ma olen oma südames aru pidanud, et mis asi see küll võiks olla, et jumal sind nõnda taga kiusab. On see sinu kurjuse headuse pärast? Sest ühte kiusab jumala headusest teist kurjusest. Kui oled liiga hea, siis jumal saab kadedaks, et inimene tahab temast parem olla. Ja nõnda siis tulebki kõik. Tuleb kurjus, et ole hea, eks katsu veel hea olla. Siiski võib-olla kurjus tuleb selleks, et inimene oleks veel palju parem, kui ta on. Sest kui inimene on kurja teinud, siis katsub ta ikka seda heaga tasuda. Vahel mõtlen ma, et jumala ingel ei seisagi sinu selja taga sinu enda. Vaid minu pärast seisab kadunud sauna jussi pärast seisab sinu ema mari pärast. Seisad terve vargamäe elu pärast, nagu ta on olnud. Sellepärast ehk jutlusegi ülaltoas pidasid et nad hakkaks Vargamäe jõge puhastama. Jumal on valinud sind oma tööriistaks sinu vanemate patu pärast. Sest neile, anna andeks, aga sinule nende lapsele mitte. Isa pöördus Indrek nüüd Vana-Andrese poole, kui see ikka enam ja enam langes jumala tahtmise imelikesse keerdkäikudesse. Üks kord rääkisid sa hoopis teisiti. Mäletad, kui tulid Antsu surnukeha reel ja kui me siis pärast kahekesi seisime tallis hobuste juures. Sul oli veel piht kasukas seljas. Minul on see nii selgesti meeles, nagu oleks see alles eile olnud. Ja Indrek. See oleks nagu alles eile olnud. Kui sa seda nõnda ütled, kordas isa. Aga sellest ajast saadik olen ma oma jumala ja õnnistegija aga juba ammugi leppinud. Arvasin, et jumal teeb mulle ülekohut et ta teeb mulle perist ülekohut ja tema poeg pole kunagi ilma ega inimesi lunastanud. Sest siis ma mõtlesin ainult iseennast, mõtlesin oma õigust. Aga kui tuli sõda ja ma lugesin, mis sündis ka teiste inimeste õigusega siis ma küsisin, mis siis nüüd on? Mis lugu on ülepea inimese õigusega? Mis lugu on jumala endagi õigusega inimese juures maa peal, kui kõik kutsuvad teda vastastikku appi tapma. Ons jumalast saanud mõrtsukas? Peab jumal minema iseenda vastu sõtta? Sest vaata, poeg, kui Ma läheks meie poolt ja läheks ka sakste poolt. Jumal võib seda, sest ta on igal pool. Kui ta nõnda läheks, siis saaks ta ju iseendaga silm silma vastu kokku, eks ole, nõnda. Kas ei ütleks mulle, mis sünnib jumalaga, kui ta saab nõnda iseendaga silm silma vastu kokku? Kui mina nõnda siin aseme äärel istuks ja näeks, et mina istun iseenda kõrval siis mina teaks, et minu surmatund on ligi, mina teakset minu kõrval istub see, kes peab elama sealpool hauda edasi kui mind enam ei ole. Aga kas jumal on ka surelik, et ta läheks hauda ja elaks pärast edasi? Ei, poeg jumala vaim, teda ei saa hauda panna. Aga kui seda siis läheb iseendaga sõtta, kui teda ei saa hauda panna. Mis õigusse on, et inimene seda nõuade palub? Et on kusagil niisuke õigus. Inimene teeb seda sellepärast, et oleks hea näpuga jumalale näidata ja öelda mäe jumalgi tappis jumala, miks siis inimene ei või inimest tappa? Selleks mõtleski inime niisukese õiguse välja, et kutsuda jumalat jumala enda vastu. Vaata, poeg, sinna maale jõudsin ma suure sõja ajal, kui ma nägin ja kuulsin, mis ilmast sündis. Pühakiri polegi ehk jumala sõna, vaid tühine inimese tarkus, seesama tarkus, mis tahtis ajada jumala tema enda vastu. Inimene kirjutas suure kirja ja ütles siis, see on jumala sõna ning kui jumal neid inimese sõnu ei pidanud, siis need diapannud teda ära, sest ta põnd täitnud inimese õigust. Mina olin tol korral üks neist, kes nõudis jumalalt, et täidaks inimese õigust. Aga kui ma nägin, kuidas sõdides sai kõik tühjaks vanemad ja ülemad, kuningad ja keisrid. Vene keiser Ki, kellele olin kirikus altari ees truudust vandunud Seda nähes ütlesin ma, kõik on tühi, selge, tühi, tühi vaimu närimine. Inimene on uhke oma tõega. Inimene on iseennast täis oma õigusega. Aga jumala ees ei maksa see midagi. Kus on teie kiidetud pühakiri ja kus on teie õigused, mis te jumalalt saanud? Neid ei ole kunagi olnud. Te olete ainult oma inimlikkus, Nutruses uskunud, et nad on olemas ja olete jumalalt nõudnud, et tema teeks teile teie nõtra usku mööda. Aga jumala idee? Jumal tahab rahus elada ja tahab, et ka inimene elaks rahus. Aga inimene ihkab võitlust. Oma püha kirjagi on ta mõelnud ainult võitluseks. Siis võidelgu pealegi mis on jumalal sellega tegemist? Tema laseb oma päikesepaista heade ja kurjade peal. Minagi tahtsin võitluste, tulin selleks Vargamäel. Ma tahtsin linna ehitada, nagu ma oma kanguses suurustavalt ütlesin. Aga ei, eitanud. Kutsusin siia ainult puusärgitegija peremeheks. Seda tegid la. Sest jumal õnnistas Vargamäe kive, mättaid, pajupõõsaid, kadakaid samuti nagu mindki. Aga ometi võitlesid need minu vastu. Isegi pea arult õnnistas ta samuti, kui mind õnnistas isegi rohkem kui mind. Ja ometi oli tema muu vihasem vaenlane. Nõnda teeb jumal ja inimese õigus, ei maksa tema ees midagi. Õigus ja tahtmine. Mina kaevasin, kraavi, saad kuivatada, aga Pearu tammitas vett, sedasama maad üle ujutada. Ning jumal õnnistas Me mõlemi kätetööd. Mina tegin aeda, et loomad põllule, tänaseks aga Pearu tegi väravaid lahti, et ei oleks vaba ning jumal oli ka temaga. Mina ajasin põllupeenraid sirgeks, pea aru, minu poole kõveraks. Ja meie mõlemi selja taga oleks nagu jumala ingel seisnud. Mina rääkisin tõtt, tema valetas. Aga mind ei kuulatud ega usutud rohkem kui teda. Palun mulle anud pika ja siin maa peal aga ka Pearul Allalas hing sees, nagu oleks just tema, see, kes peab nägema, kui kaua õige jumal mind laseb elada. Nõnda on jumala ja nõnda inimese õigusega. Jumalale meeldib Vargamäe paju põõsas samuti kui inimenegi, kes juurib seda pajupõõsast. Ja nõnda see siis sünnibki. Põõsas võrsub ja kasvab ning inimene juurib päevast päeva aastast aastasse. Lisa. Sa ei usu jumalat, ütles Indrek üsna vaikselt. Äi, poeg, mina usun, ennitas isa. Ja mina olen ta ammugi Vargamäe maile tagasi kutsunud. Aga ma ei kutsu teda enam sõdima oma õiguse eest, sest minu õigus on inimese õigus. Ja see on jumala eest ühine asi. Inimese uski on jumala eest tühine asi sest jumal teab ja näeb, et inimene usub oma labidat, millega ta maad kaevab ja oma kirvest, millega puud raiub ikka rohkem kui teda jumalat. Oma loomagi usub inimene rohkem kui jumalat. Ja kui tõtt-öelda siis oma viha meestki, usub ta rohkem teistest inimestest rääkimata. Karu oli küll üks riivatu inimeseloom, aga ometi uskusin ma päris kindlasti, et minu elu kallale ta salaja ei kipu ja katust pea peal põlema ei pista, aga jumalas pole ma sellegipoolest üsna kindel olnud. Kust mina tean, millal ta kasvõi oma pikse pole, kaela saadab? Üks kord süütas ta isegi südatalvel kiriku põlema, mis siis veel minust viletsast? Ei, mina mõista, milleks oli jumal, kui sa teda niigi palju ei usalda, kui oru Pearot, ütlesin, ehk. Poeg sinus räägib uskmatu meel, vastas vana Andres. Sa kaevad kraavi, sul on kaks labidat. Aga kas sa arvad, et üks labidas küsib teiselt usub ja usaldab ta sind oma peremeest või mitte? Ja ütleme, et üks labidas täiesti teiselt, nõnda küsiks. Kas see puutub siis sinusse, labida peremehesse jubutu? Sina ei taha teadagi, mis labidas sinust arvab. Aga miks siis jumal peaks teada tahtma, mis inimene temast arvab kas ta usaldab ja usub teda või mitte? On's inimene jumala ees rohkem kui kraavi labidas. Ja milleks on labida usk inimesesse? Inimene tarvitab ütelda mitte tema inimest, nõnda ka jumal, tema peab inimest usaldama ja uskuma mitte nimetada. Sest inimene on siin ilmas tema tööriist. Ja jumal usaldab jumal usub inimest ning kui ta enam sugugi ei usu ega usalda siis saadatava ingli, et see seisaks ta selja taga, kuni kõik saab sündinud siin ajalikus elus. Jumal usub ja usaldab kõiki inimesi. Ka Pearutanda usaldanud ja temasse uskunud, usub tänase päevani, sest muidu oleksite ammugi oma ingli läkitanud tema selja taha. Miks ta usub ja usaldab, mina sellest küll oma inimese mõistusega jagu ei saa, aga ma näen, et ta usaldab. Võib-olla on jumal vargamäel samuti seadnud, nagu sinagi ravil suugaks, labidat mätta, labidas ja turbalabidas. Kui nüüd inimene on jumala kraavi labidas, siis ehk on nõnda, et Pearu on jumalal tema kraavi töö juures mätta labidaks, minaga turba labidaks. Aga võib olla ka vastupidi. Mina mätta labidas ja Pearu turbalabidas. Sest kes võib teada jumala majapidamist, kui see oleks nõnda, rääkis Indrek, keda asi hakkas juba pisut huvitama. Kui te Pearuga oleksite tõesti jumala kraavilabidad peksti siis kogu oma elu vaja, olete vastastikku vängelnud? Miks te ei elanud rahus nagu minu labidad kraavil? Vaata, poeg üks on inimese tööriist, teine jumala tööriist seal kõik, vastas isa nagu jumala kõrgem inimesest, nõnda ka tema tööriist, kõrgem inimese tööriistast. Ja selles oma kõrguses, teiste tööriistade seas läheb inimene kõrgiks. Ta läheb uhkeks oma tõe ja õiguse peale ja sellest tulebki siis täitlemine. Inimene tantleb ja unustab, et ta on ikkagi ainult tööriist siin ajalikus ilmas ning ta hakkab oma õigusega tülitama jumalat oma tööriistaõigusega. Nõnda on kõrge inimesega. Ja ma ei saa veel tänapäevani muidu, kui pean aina oma tõe ja õiguse peale mõtlema. Kui tuleb Pearu meelde. Nii nõrk ja kõlbmatu, olen ma jumala tööriistade seas. Mõtlen oma pikki aastaid ja kõike, mis ma teinud ning näinud. Ja usun, et kui ma algaks oma elu Vargamäel uuesti sees, hakkaks Jost vanast otsast peale hakkaks oma inimese õigusest peale. Niisuke jumala tööriist olen mina.