Tere õhtust. Luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Džäss ja kadunud kiirtee. Sellist pealkirja kannab Lauri Kaldoja koostatud ja helindatud kompositsioon. Luuletusi Hasso Krulli kogust džäss ning lõike Hasso Krulli artiklist jutustus ja paranoia David Lynci kadunud kiirtee mudel esitab näitleja Bert Raudsep. Lacani psühhoanalüüsis on audio- ja videotehnika määratletud kui suure teise meedium. Neile onu viimane heli ja pildi edasikandmine järje produtseerimine ilma inimliku osaluseta. Kusjuures võidakse ületada nii hästi ruumi kui aja seatud piirid. Et ruum ja aeg on ka ise suure teise atribuudid mida subjekt pole kehtestanud ise vaid mille mõju baldada sündides satub. Kui juba ette antusse siis peab ka nende ületamine põhinema teise autoriteedile. Nähtavad ja kuuldavad edastatakse autentselt. Nii et see vastab reaalsuses kehtivatele reeglitele. Psühhootilises paranoilise maailmas seevastu lööb teise autoriteet kõikuma ning tema meediumiteks olevad vahendid võivad sattuda tundmatu niiditõmbaja teise teise meelevalda. Kallasin selle joogi endale kurku ja ta läks kurgus põlema. Ja kurk põles. Jook põletas kurgu. Nii et see oli tunda ja näha ja kuulda Kõik nad vahivad mulle otsa. Kõik keerutavad puusi ja sulistavad päikeselisel tänava poolel. Mootorid lähevad käima. Terve räpaste autode varblaseparv trügib maurates leti poole. Ja nad tahavad veel ühte õlut. Kõik naised vahivad mulle otsa. Kavalate Kissis silmadega, mida nad õieti tahavad. Idont, miilits, ringis joint, katted, sving. Võta oma mütsemaltel, enne kui jääpurikas murrab su selgrootule läheme neid Kissis silmadega naisi vaatama. Olen väsinud sellest ja teisest. Ja ma olen oma mõtetest väsinud. Mõtteid oli palju. Armastus paneb su mõtlema. Asju, millest tead, et need on valed. Ma olen vale. Ma olen õige nagu pronksivärviline putukas. Ma ei ole näinud, et varjud kõiguks. Ma ei ole teisiti elama, tulen. Päeval nagu lootos vee peal ja vee all Jaan teisiti. Ja alles, kui tuleb seep ja siis on aeg end lahustada. Esimene kassett, mille René hommikuse postiga maju trepilt leiab näitab välisvaates Fredi Renee maja. Kaamera pilk libiseb piki välisseina, jõuab maja trepile ja sööstab siis kiiresti uksetelefoni suunas otsekui tahaks sinna siseneda. Teine kassett algab sellesama pildiga kuid nüüd siseneb kaamera uksetelefoni kaudu tõepoolest, majja. Liigub kummaliselt lae all lõpetab preedi Renee magamist Toas kus abikaasade kehad lebavad voodis, nagu see oli olnud eelmisel õhtul. Kolmas kassett märgib juba Fredi novelli lõpu. Siin läheb videolõik kulminatsioon olime, kus jutustuse sisene jutustuse väline kaamera segunevad mustvalge ja värvilise pildina. Ja otsekohe antakse teada ka vapustuse. Jalutame konkreetselt kindlakujulisel puiesteel kord käte koordi jalgade peal või sõrmeotste ümarustel põrgates. Me oleme iseendi sõbrad ja iseeneserahvas. Autod sõidavad. Ajalehed ilmuvad. Samas rütmis aga meie oleme kiiremad. Kõik õnnetused on juba toimunud. Reporterid jäid auto alla, enne kui jõudsid sellest kirjutada. Meie olemegi õnnetus. Õnnetuse teade ja õnnetute kadunud õnn. Seepärast jalutame kindlakujulisel puiesteel Närides, millena porgandeid? Või lihtsalt vahtides uimase peaga Me oleme sõbrad ja mängime ju omavahel. Ma ei tea, kas võiksid takistada. Kui ma ütleks, et sinu jalad on nagu mägi ja taimed kasvavad seal ilma toeta. Rohi põõsad, puud ja lilled. On hakanud üksteisest mõtlema. Ja mina mõtlen, et see läheb paljuks. Iga käik ununeb kohe järgmise käiguga. Ja järgmine ununeb juba enne järgmist. Me sõidame ja me oleme maailmas inimesed. Nii tundub pael. Kellega me oleme koos? Ma ei tea. Alfred Hitchcock teadis aga ta suri lakkaani haual. Haudaga sümboliseerib psühhoanalüüsis lilli. Vanikuid. Õitsvat voogavat sinist. Vaevalt hingata. Vaevalt, et keegi võtaks meie hingamist kuulda. Rööpad raksuvad. Pidevalt nagu öövaikus Vaikus ja rahu. Mitte ainult pole identsed. Vaid need on kaks täiesti erinevat asja. Võilillede särav valgus värskendab, meie mälumälusse on korjatud kõik, mida raudtee ääres võis näha. Tondid ripuvad alaspidi. Ja mina niidan neid vikatiga. Ma tõusen nagu tohutu päevavari loojuva päikese kohale. Eks ole nii suurt, mind pole vaja. Ükskord laotakse kõik vanad plaadid õue, puurida, kõrvale riita. Ja kuulatakse ükshaaval läbi. Pilved liiguvad. Rohus on madu. Kui võilillenupud tõmbavad kokku on kõik meelest läinud. Kuidas on see võimalik, et ma ei ole ennast veel unustanud? Kuigi ma nägin putukaid ja paradiisilinde Ma tegin ennast väga väikeseks, et mitte keegi mind ei näeks. Ja ometi oli üks, kes nägi Ja see ei olnud sina. Kui ma kordin lahti pudelikaela või keeran endale suitsu Siis olen ma ühe sulates täiesti lahendatud. Ja teises mõttes. Ma istun autos. Roomates, roheliste veetilkade keskel kukub mõni neist aeg-ajalt mulle ka pähe. Ja muutub roheliseks õunaks. Minaga muutun tagasi veetilgaks, ripun kõrgel oksal nagu smaragd. Ma liigun kogu aeg. Ma ei saagi paigal olla. Sest ma olen vesi. Aga ma ei viitsigi voolata. Parem on olla ühe koha peal. Suured hambajäljed külje sees. Ja sina roomad seal nagu suur sinine embrüos roheliste veetilkade keskel. Mina ripun ja ootan hetke, et kukkuda sulle otse silma sisse. Kuulsite kompositsiooni džäss ja kadunud kiirtee. Hasso Krulli luuletusi kogus džäss ning lõike Hasso Krulli kirjutisest jutustus ja paranoia David Lynci kadunud kiirtee mudel, luges Bert Raudsep. Saate koostas ja heli kujundas Lauri Kaldoja. Helirežissöör Külliki Valdma. Raadioteater 2016.