Ühel ilusal päeval ilmus Indreku juurde Kraavile uuesti Tiina. Ta oli linnast ära tulnud ja nagu ta ise ütles, selleks vargamäele saabunud, et siit mitte enam lahkuda. Rääkis seda kui endastmõistetavat asja ja kui Indrek temalt seletust päris, siis jutustas ta pika loo, kuidas linnas väiksem laps haige olnud kaua põdenud ja lõpuks ometi terveks saanud. Kuidas vanaprouad teda Tiinat lapse haiguses süüdistanud ja kuidas seetõttu vahekorrad selliseks muutunud, et pole olnud enam ainustki valget päeva. Härra ütles Tiina lõpuks, nagu tahaks seda vanaprouat kaitsta ja vabandada. Näinud ei ole ka tõesti enam seal tarvis. Tuleval sügisel üks laps läheb kooli, teine lasteaeda, minul poleks siis muud kui ainult tubade kraamimine ja toidu tegemine. Aga mis siis vanaproua ise hakkab tegema? Arvate, teie, härra? Ma oskab istuda, käed rüpes eluilmaski. Aga siis olin ju mina ülearu, sest sellest tööst kahele ei jätku. Seni, kui vanaproual oli pood, siis oli teine asi. Aga niipea, kui ta sai poe ära anda Läks kodus kohe põrguks. Ja lapsed pidid seda alati pealt kuulama. Nii et mina arvasin kõige paremaks ära tulla. Hea küll, Tiina, see võib kõik õige olla, rääkis Indrek. Aga milleks tulite siia? Ma pidin siis minema ära? Küsis tüdruk imestunult vastu. Teie võtsite mu teenistusse? Teie tegite kauba, teie lubasite palga. On teil siis palka veel saada? Küsis Indrek. Ei, vanaproua maksis kõik välja, vastas Tiina. Ta tahtis mulle isegi kahe nädala palga ette maksta, aga ma ei võtnud. Sest ega ma temaga pole kaupa teinud, vaid teiega, härra, tema maksis ainult palka. Ma tahtsin kuulda, kuidas teie, härra otsustate, kas ütlete mind üles või jätate nüüd oma juurde. Teil ju ka siin majapidamine? Ei tina, minul pole teile mingit tööd anda ja seda pole ka tulevikus loota, seletas Indrek kraavi. Kaebaja ei vaja teenijat. Kas kraavikaevajad elavad kõik üksi? Küsis tüdruk nagu huvitatult. Kuis nii üksi, küsis Indrek vastu, nagu ei taipaks ta tüdruku sõnade mõtet. Nonii, et tal ei ole kedagi, kes kodus süüa teeks, seda metsa järele viiks pesu peseks lapik sokke, nõelux maja valvaks ja korras peaks, seletas Tiina. Kraavi. Kaebajal on ehk selleks naine, mitte teenija, ütles Indrek nüüd. Nii ei või seda teha, küsis Tiina. Aga kust ta palka saab? Kraavikaevaja pole talle maksta. Aga kui tal on naine, kust sisse saab? Kes naisele palka maksab? No aga kui teenija ei jääks ka ilma palgata millest ta siis elab, millest naine elab? Laine teenib, ise, teeb tööd. Aga eks teenija teesis tööd ja teeni nii, et oleks süüa ja riiet. Nõnda rääkisid nad lause lauselt vastastikku, kuni Indrek jäi vait, nagu mõtleks ta järele, et mis see siis nüüd kõik on või mis see peab tähendama. Lõpuks ütles ta üsna selgelt rahulikult. Olgu kuis on. Aga ja pole see kraavikaevaja, kes vajaks praegu naist või sellist teenijat, kes muretseb ise endale süüa ja riiet. Mina tahan olla üksi. Riina pöördus kõrvale ja hakkas nutma. Aga tegi seda nii vaikselt ja omaette, nagu polekski siin sookaskede keskel kedagi teist, kui aga tema üksi või nagu poleks kellelgi sellega midagi tegemist, et tema siin seisab märjad silmad vastu rohelist põõsast. Alles natukese ja pärast sai ta edasi rääkida, ilma et oleks nägu õieti Indreku poole pööranud. Teie olete härra, minu vastu nii saa olnud. Te olete ka teiste vastu nõnda olnud. Et kui teie tahate, et mina lähen siis lähen ma. Nüüd, te teate teda, ma tahtsingi teile öelda. Mina on ainult siis, kui teie lubat muidu mitte. Siis jääge, kui see teid kuidagi aitab rääkida, Indrek. Aga pidage meeles, Tiina, teie tulite siia nii-öelda minu kaudu ja tõttu, kui teie läbi midagi sünnib, siis puutub sega minusse. Sest inimesed peanevad teie teod vähemalt osaltki minu arvel. Ma hoian härra vastas Tiina ja tema süda hüppas rõõmu pärast seest, et Indrek temaga nii tõsiselt rääkis. Vanal Andresel oli südame peal. Kas oru pärijaks saab mõni Karla järeltulija või teine Joosepi poeg kelle soontes voolab Andrese enda ja õndsa krõõda verd. Kogu orut oleks nagu tabanud meeleraskuse tusa suse ja nukruse laine. Igaüks lohiseb ja mühiseb omaette, nagu peaksid kõik teineteise vastu mingit kurja salanõu. Kuuli käib nutetud silmadega, teda näeb teiste seas ainult ühistel öötundidel. Muidu istuta aidas uks irvakil nagu toimetaks ta siin mingit Kunscopy asja. Aga ei, juuli ei toimeta midagi, enamasti istub ta muidu niisama, käed rüpes noor keha nagu lõdvalt ja jõuetult kõverasse ja kössi vajunud silmad pisarais või kuiv ja tuim, ainitane piik tühjuses, nagu tahaks ta sealt midagi leida. Ja kui ta küllalt ühte punkti nõnda uurinud pöördub silm teise paika ja vahib sinna endise mõttetusega. Nõnda on nüüd tema elu. Aga mõtetega ei oska ta endale õieti aru anda, mis see õieti on ja mis nüüd tuleb. Möödunudki päevad tunduvad rohkem unenäona, kui tõsieluna oli, kevad olid puhkevad, pungad olid, õied oli lindude laul olid pikad, valged, ööd oli rõõm. Oli õnn, katsu või käega, oli armastus. Nüüd pole enam midagi. Jah. Seni kui oli armastus, oli kõik. Aga kui läks, tema läks ka, muu. On veel ainult mure südames, valu rinnas, pisarad silmis, mis otsivad nutunurka. Virised veel nagu kärbes, ämblikuvõrgus jooksevad ema juurde, ema läheb isa juurde, isa vanaisa juurde ja kõik räägivad, seletavad, arutavad, vaidlevad, paluvad kuni kõik oleksid nagu üksteise peale pahased. Sest vana Pearu istub oma toas ja peab rehnuti. Ta peab kõvasti nutti ja annab endale aru kogu oma majapidamisest siin Vargamäel. Tema ei taha ohje võõraste kätte visata, nagu tegi seda mäe Andres, see löödud meespea. Arvo arvab, et löödud. Sellepärast ei võigi ta Carla sõnu tähele panna ei või hoolida tema naise nutust, sest naised on vargamäel ikka nutnud. Nuttis temaid, omal ajal nuttis mäemari, nuttis isegi õnnis Krõõt, see kuldne hing nagu peal varb. Vargamäe ongi ehk jumalast selleks loodud, et lapsed siin naeraksid, naised nutaksid ja mehed Peaksid kõvasti rehnuti. Aga vana Oru Pearu ei tahtnud nõnda kaduda. Tema haudus vargamäel igaviku mõtteid, tema haudus neid päev-päevalt aina suurema innuga. Ja mida enam tema kavatsused viimasel ajal kippusid nurjuma, seda enam rippustan nende küljes nagu oleneks neist tema hingeõnnistus. Vana Pearu kuulsa suguvõsa pahmiil oli Vargamäel kaotanud oma edasikandja. Muidugi elas küll poeg Karla, kell oleks võinud olla veel poegi ja tütreid, aga tema naise lõpp oli viljatu. Aastad olid teinud oma töö. Juba talvest saadik oli vana Pearu mõttega ümber käinud Karla eidega sellest asjast rääkida. Aga ikka oli ta kõhelnud ja oodanud, sest ta pani oma nõrgad lootused Carla pojale. Nüüd olid need lõplikult läbi ja sellepärast üks kahest, kas Karla muretseb endale kuidagi poja. Või Pearu, määrab oru pärijaks. Joosepi teise poja. Nõnda siis ütles. Jah. Ei, meie poissi vist enam välja ei tule. Ei, vist, vastas Karla. Nii et sinuga kustub meie Vahmil Vargamäel, tähendas vanamees. Kohmas Karla vastuseks ja lisas lõpuks, nagu endamisi. Mina ei saa hästi aru, kellele seda meie Vahmiili siia Vargamäel õige vaja on. Poeg, sul ei ole rehnuti peas, ütles Pearu. Meile enestele on meie Vahmily vargamäel tarvis. Annan oma Vahmily sinule, sina oma pojale tema omale ja nõnda kasvõi viimse kohtupäevani. Nii et kui kutsutakse vargamäe rahvas ette, siis orult läheb puhas Mahmil kõik ühes reas kohtulaua ees ja ei ole seal miskit küsimist ega pärimist keskust. Arvad seal nõnda kergemini taevauksest sisse pääseda või? Küsis Karla. Aga kuis siis muidu poeg, vastas Pearu. Sest siis oleme meie need pealtsulased, kes on muretsenud oma sinepiivake seest, mis on meie kätte antud. Et meie kasvataks ta suureks puuks. Ja kui ilmub Andres kohtujärje ette, siis küsitakse temalt. Ei, sa oled sina, Anu Aabrimine, ess omas sine Piivakesega teinud. Ja temal ei ole muud vastamist, kui tema on lugenud ja laulnud Jeesusele kretsestuksele. Aga mu poeg, mis on issanda ees enam, kas sa temale loed ja laulad suure ja kange Jaalega või kas sa muretsed oma sinepiivake seest, mis issand sinu Olde anud sinu ema rüpes? Vaata poeg, nõnda lugu meie Peart Vahmiliga ja sina ei pea mitte mõtlema, et see on üks tühine rehnutipidamine. Mina, isa, olen pikapeale hoopis teised mõtted saanud, rääkis Karla. Mina olen nimelt selle üle iseendaga aru pidanud, mis sa mulle kord rääkisid Andrese krõõda kangest verest, et selle peaks orule tooma. Vaata, isa, sina oled vana, sina oled väga vana ja ka mina olen juba vana ja pole taht sellest sinuga rääkida. Aga et see nüüd kord jutuks tuli, siis tahan ma kõik oma südame pealt ära ütelda. Nii et meie kahe vahe oleks täiesti puhas. Pealegi isa, Meie viimased päevad väga rasked olnud, sest see poisi asi, see on väga raske asi. Poisist endast poleks veel nii väga lugu, sest mis siis temast ikka oli, aga juuli on aru kaotanud. See on hullem, sest poeg, ära räägi sellest asjast ka see rehnut on mul selge, ütles Pearu. Sina arvad, et mina olen kurte pime, teie kõigi, arvate seda? Aga ma näen ja kuulen kõik mu poeg. Ja ma olen ära näinud, et juulil angange veri, väga range veri on tal nagu oleks tal tõesti osa minu enda verest. Vaata, isa, kui ma kõiki neid asju näen ja nende üle iseendaga aru pean, siis olengi ma kätte võtt sulle kõik öelda, mis ma olen mõelnud vanast sauna Andresest, tema esimesest naisest kõõdast sinust mina lisanimelt ei usu, et sinul oleks nii väga südame peal meie pahmiil nagu sina seda ütled. Kui sa tahad koha minu laste käest ära võtta. Pahmiil ja Peart veri, ütles Pearu vahele. Sa ju ise ütlesid alles praegu, et ka juulil on kange veri ja mis oleks, kui temal sünniks poeg? Sünniks poeg sellest poisist, kelle meie poiss kui hullu koera soos sillale maha laskis kas ei võiks siis sellest juuli pojast saada orule pärija? See oleks nüüd juba täiesti juuli poeg ja tema kohta poleks enam kellelgi miskit ütlemist, sest isa on surnud. Pojal oleks juuli kange veri ja ta saaks ka tema miili, nii et meie Vahmi jääks. Pearu jäi mõttesse, see asi tuli talle ootamata. Alles natukese aja pärast, ütles ta. Ei tea ju sellest poisist miskitki. Sellest juuli lapse isast. Sa ise ütled, et meie poiss laskis ta maha nagu hullu koera. Aga ehk ta oligi mõni hull koer, muud ei miskit. Ehk läksidki Juuligi asjad temaga just sellepärast sassi. Naistele meeldivad noorest peast rumalad vasikad ja hullud poisid, nii et nõnda saaks orule hullu veri valitsema. Minu arust isa polnud sel poisil hullu veri vaid kange veri, nii kange temale ühest naisest ei piisanud. Et aga juuli asjad temaga nii sassi läksid, et see poiss pidi, kui hull koer surema, siis selles oled süüdi, sina, isa. Ära aja hullu juttu, vastas Pearu ja vaatas oma kustunud silmadega pojale otsa, nagu oleks ka selle veri äkki hulluks läinud. Poiss tegi meelega tüdrukule lapse külge, et saaks nõnda osa oru kohast. Anname siis sellele poisile terve oru. Las ta võtab, kui ta sündides tõesti poeg. Isa, kui see nõnda teeks, siis päästaks on minu lapse ja ka minu lapselapse ja meie eidega. Mõlemad oleksime sulle nii tänulikud selle eest, sest see asi on alles meie kahe vahel. Mehed vaikisid nüüd hulk aega. Karlovas Ottas Pearumatus. Viimaks ütles ta, sina vaadete Minamjääraks oru pärijaks Pärdia kelle isa on lapse ema meelest rajakas. Isa juuli ütleb seda ju ainult südametäiega, seletas Karla. Sest kui see tõesti nii oleks, mis ohule ta teda siis oleks pidanud tapma minema? Ta tapeti nagu hull koer, sa ise ütlesid, vastas Pearu. Ei, isa, vaid tüdrukud olid nagu hullud tema järele, sest näe, elli on ka temaga asjad sedasi. Küsis peaaegu peaaegu kohkunult. Seda ma ei tea, vastas Karla. Aga vähe puudus. Siis oleks ta kogu krempli lagedale tuld. Indreki toodi kraavilt koju, tüdrukule aru pähe panema. Vaata, poeg, mäel on, keda tuua, kui kitsas käes, aga meil ei ole, orul ei ole. Ja sellepärast läheb kõik, nagu ta läheb, rääkis Pearu nukralt, kui kuulis Indreku nime. Nüüd sa tahad, et ma teeks sellest pojast oru pärija, kes võttis kõigile aru peast, nii et ta ise pidi surma minema ühes meie poisiga, kel polnud ka täit aru peas. Ei, Karla, seda minu süda ei luba. Mina ripun ikka veel nõnda oru külje sätt. Isa, see ongi, mida mina ei usu, ütles Carla vahel. Sa räägid orust. Aga mõtled ise hoopis teist. Nõnda on see. Pearu tõstis silmad poja poole ja neis välkus valget nagu sütik seal viha. Mis ma siis sinu arvates mõtlen, kui toru? Küsis Pearu. Ei saa, sa mõtled krõhuta, vastas Karla otsustavalt. Nagu paneks ta mängule enese oma naise ja laste saatuse. Pearu vahtis tükk aega pojale otsa pöörases süld kõrvale ja ei vastanud esiteks midagi, nagu oleks teda tabanud liiga raske hoop. Poeg seda ei oleks pidanud saama vanaisale ütlema. Lausus ta lõpuks. Mitte nii palju etteheitvalt kui alistunud ja nagu. Pearu oli nimelt vanul päevil, kui oli surnud juba tema oma eitjaga Mäe Andrese mõlemad naised sagedasti ise oma ja kogu vargamäe elu üle järele mõelnud tegi seda praegugi veel. Ja tema oli otsusele jõudnud, et jumal oli halvasti toimetanud, kui ta laskis krõõda saada Andrese naiseks. Andrese naiseks oleks pidanud Pearu arvates olema temaid, see tugev ja pakkjalgne naine kes oleks suutnud ilmale kanda kaks korda kangema poisi, kui oli seda näe noor Andres, kelle kätte suri Krõõt. Ja see jah, see oleks pidanud olema Pearu naine. Nõnda mõtles ta, sest siis poleks olnud tal vaja nii kangeid tütreid ja poegi ilmale kanda ning ta oleks võinud kas või tänapäevani elada. Pearu vanade silmade rõõmuks. Pealegi, Pearu naiseks olles poleks Krõõdal vaja olnud nii rasket tööd teha, sest ka Pearu ise Pole kunagi nõnda oma konti vaevanud, nagu on Andres seda teinud kogu eluaeg. Pearu mõtleb mõnikord isegi seda, et kui Krõõt oleks olnud tema naine siis temast oleks saanud hoopis teine mees ja ta oleks elanud teist elu. Veel rohkemgi mõtleta. Mõõt oleks olnud oru perenaine, siis poleks pidanud harul ehk kunagi tõusnud Andrese vastu seda viha, mis tal on olnud tõelikult. Peenar oleks jäänud muidugi peenraks sihtsihiks Ristikiviristikiviks ja kupits Cupitsaks. Aga Pearul poleks kunagi tarvis olnud mõelda, et sealpool neid maisi asju kõnnib Krõõt oma heleda häälega. Mida kuulab Andres. Peaharul poleks siis temaga rohkem pistmist olnud kui ainult nagu naabrimehega. Aga nüüd ei võida tagantjärele kuidagi öelda, millal ta protsessis temaga kui naabrimehega. Millal, kui mehega? Naeru tahtis vahel nii väga Krõõdal näidata, et ka tema on kange vanamees, mitte ainult Andres. Aga kuidas ta sai seda teha ilma vaprossessita, kui Andres oli temast Rammuga üle? Ja kui ta ei leidnud endale sulastega sulist, kes saaks Muuga Andrese vastu nagu ei tahaks ükski tugev mees orule sulaseks tulla või nagu polekski enam tugevaid mehi maailmas? Nõnda mõtles Pearu ise oma ja Vargamäe elust. Kui ta Carlale sellest ei rääkinud, siis ainult sellepärast, et ta oleks pidanud tunnustama Krõõt tema naisena oleks võinud kauem elada ainult sellepärast, et tal poleks nii kangeid lapsi ilmale kanda. Pearu ihu poleks suutnud nii kangeid sigitada. Seda viimast ei võinud ta isegi haua äärel oma pojale öelda. Nagu oleks see Pearu taolisele mängijale vanamehele kõige suurem häbi. Vanast Pearust polnud pealegi poja Joosepi keegi kodus võitu saanud ja seegi ainult pühakirja abil, nagu oleks ta mõni noor jumalamees. Aga ida võitis nüüd Pearu oma puhtnaiselik kude sõnadega nagu oleks ka neis jumala väge. Sest ükski ei uskunud kirikukellade mõjusse, mis hakkasid äkki üle raba helisema ja mis helisesid siiski veel, kui naerulammas juba voodis puhtad punasetriibulised sokid jalas. Kui Karla natukese aja pärast tema juurde kambrisse astus, ei võtnud ta teda jutule, vaid ütles sadamaid minu ette. Aga kui ilmus ida, siis ei tahtnud peaaruga temaga rääkida, vaid nõudis kogu perekonna oma juurde. Täna nägin ma, kui kange veri on sinu emal kui pealt peri. Mina ei võinud mitte tema vastu seista sinu ema pealt vere vastu nimelt. See oleks nagu õndsa mäe krõõda veri. Nõnda reatis sinu ema minuga, kui kirikukellad lõid. Aga kuule, mu laps, mis mina sulle realin ja see on mu viimane reakimine, sest mind ei ole enam Kunikski. Sina ei pea mitte viha kandma oma ihusoo vastu vaid sa pead teda kalliks pidama. Nagu oli kallis sulle see mees, keda nüüd enam ei ole. Ja ka mina tahan teda kalliks pidada, nii et sa seda usud. Sest vaata, mu tütar kui, sest sina, sest sinu vihatud ihusoost keda sa nüüd jälle õpid armastama, Suab poeg siis panen mina tema vargamäele oru peremeheks ja õigeks pärijaks ning kellelegil ei pea olemas selle vastu ühtegi reakimist. Sellepärast juuli õppu tütar, armasta oma ihusugu. Nii et ta oleks poeg. Ja sinust saab uus Vargamäe ema igavesest ajast igavest. See on minu viimane soov. Ning see olgu teile kõigile, püha. Halleluuja. Aamen. Minge rahuga. Aga äkki ei saanud keegi rahuga mindud sest kõik olid vana Pearu sõnade tõttu oma rahu kaotanud. Juuli oli juba ammu enne kõne lõppu nutma hakanud ja asemele kummuli langenud. Ka teistel läksid silmad märjaks. Kõige kauem pidas vastu Helene. Aga selle eest oli ka tema Tõnn kõige kangem, kui ta juba kord kätte jõudis. See oli nii kanged, Helene pidi temaga toast lahkuma. See oli kõige mõistmatum nutt, mida võib endale üldse kujutel. Ta oli nii mõistmatu, et Helene isegi ei saanud temast midagi aru. Tema ainult nuttis. Sest kui ainult mõelda, mis tema ja juuli mõtlesid ja rääkisid orust veel mõni silmapilk tagasi ja nüüd korraga oti poeg peab olema oru pärija. Ja juuli peab teda armastama. Aga juuli lubasta ju ära visata, tal kaela murda või virtsaauku uputada. Seda kõike oli lubanud juuli. Ja nüüd ta siis õpib teda armastama, et tast saaks arupärija. Aga kas Helena ka peab hakkama teda armastama? Kas ka sellepärast, et temast saab oru pärija? Siit hakkaski punkt, kus Helene nutt muutus äkki hoopis mõistmatuks. Tähendab vanaisa arvates on hea, et juulil läks kotiga räbalasti ja otil juuliga, sest seni, kui neil polnud teineteisega veel räbalasti läinud, ei tahtnud vanaisa sellest kuuldagi, et oru pärijaks võiks olla outi poeg. Nii imelikke asju teeb surm. Aga kui Helenil ka mõne poisiga räbalasti läheks, mis siis sünnib? Kas tema poeg ka kuhugi pärijaks saab? Kuhu päi tema rabalasti saadud pojal poleks kuhugi minna? Kui ainult viska ta ära, murra tal kael või uputada tõepoolest virtsaauk. Nii et Helene on oma räbala pojaga hiljaks jäänud. Kuid mis sünnib siis, kui juulil ei, tuligi poeg või tütar? Tõepoolest, mis siis? See on Helene pojal tee lahti ja siis on lahti. Aga miks siis Helene nutab? Keegi ei mõista seda, Helene ise ka mitte. Aga juuli mõistis oma nutu väga hästi, sest tema ütles läbi pisarate. Kui sina seda nõnda tahad, vanaisa, siis õpin ma oma last uuesti armastama, mis mul rüpes ja temast peab oru peremees saama. Ma olen ju nii õnnetu. Mis mees sellest lapsest võib saada? Algasin vargamäel suure õnne ja õhinaga, aga kuhu ma olen jõudnud, ütles Pearu lohutavat. Ei kuhugi. Alga sina mu laps, õnnetuse ja kurvastusega. Ehk läheb sul siis paremini? Nõnda oli siis kõik õnnelikult lõppenud nagu arutasid Karla ja ida pärast isekeskis.