Andresel oli veel ainukene soov siin ilmas näha oma silmaga, kuidas võhivõõrad inimesed tulevad Vargamäe jõe äärde ja hakkavad siin midagi tegema. Hakkavad mõõtma sihti ajama, laiu lööma. Andres ei teadnud õieti, mis nad hakkavad tegema. Juba mitmel mitmel korral oli Andres ainult selleks jõe äärde läinud ja seal tükid maad mööda pehmeti õõtsuvad pinda trampinud et otsida oodata vaid võhivõõraid inimesi. Kui Indrek seda isa kärsitust nägi, arvas ta, et vana inimene muutub uuesti lapseks, kel pole püsivust oodata. Ja ta katsus teda lohutada, öeldes küll nad juba tulevad. Ära karda. Kardan tõesti, et minu vanad silmad neid enam ei näe, vastas Andres. Näevad küll lisa ära, tühja, muretseb, rääkis Indrek. Andres oli endiselt ärevuses ja visklesid öösiti rahutult tasemel, kuna indrek samal ajal norises ehtsat kraabi mehe und. Hommikul kaebas isa Indrekule. On see vanainimese eluga hull, et enamus ei ole. Ei saa ju end enam kuidagi hästi ära väsitada. Laps jookseb päevad otsa ühtesoodu ümber. Noor inimene teeb tööd. Aga mis vanal peale hakata, joosta ei saa, jalad ei võta vedu. Tööd ei jaksa ka enam teha, sest keha on nõrgaks jäänud. No kuidas sa saad enese tublisti ära väsitada, niiet uni magusaks läheks. Ainult surm väsitab veel vanainimese, nõnda et uni läheb magusaks. Las näed varsti selle jõe asja ära, nii et su süda rahu saab, küll siis läheb uni jälle magusaks, rääkis Indrek. Vanast peast ei lähe uni enam nii magusaks, kui oli lapsepõlves ja noores eas, seletas Andres. Aru saa, miks jumal selle nõnda on seadnud. Nüüd mul oleks aega magada kasvõi ööd ja päevad kokku, aga Pole und. Ükskord tahtsin kõigest väest magada. Kuid siis polnud aega. Nõnda on see inimese elu. Ja just tähendada on, kinnitas Indrek. Täissöönud pole isu ja nälginul pole toitu ning hädas on mõlemad. Nõnda targutasid nad inimese maise saatuse üle ja ootasid, et jõega hakataks midagi tegema. Nagu oleks Need kaks asja teineteisega lähedases ühenduses. Ja kui vana Andrese noor süda oli peaaegu vähemagi kannatuse ning usu kaotanud, et Vargamäe jõega veel midagi sünnib, nii et tema seda oma silmaga näeks. Just siis tuli teade, et mehed ongi juba jõe ääres. Kuid varga naest tükk maad allpool. Järgmisel päeval Indrek Kraavile ei läinud, vaid otsustas isa seltsis jõe äärde minna, kes kibeleb juba varasest hommikust saadik, et saaks aga sinna nagu võiks ta hiljaks jääda. Aga Indreku pealekäimisel lahkusid nad alles kella 10 paiku, kodutu jalgtee viis neid läbi madala ja tiheda soogasestiku. Esiteks astus Indrek aegamööda ees, pikad kummsaapad jalas ja isa tuli tätsates järelekepp käes. Kuid varsti kaebas ta. Indrek, sa käid nii kärmesti, et mina ei jõua sulle järele, kuuled, nurinat teevad. Ja muidugi Indrek kuulis väga hästi, kuidas isa rinnad lõõtsutades karjusid, aga ta oli sellega nii harjunud, et ei pannud seda tähelegi. Kui nad jälle kord puhkuseks kuhugi küüni juurde läksid, ütles Indrek isa, mul tuli hea mõte. Ta võtan su kukile. Kas siis jaksad siin pehme naha peal kahtlasi isa? Katsume, tule siia, ma aitan su küüni suu peale. Siit on hea kukile võtta. Nõnda siis sündiski. Indrek pani isa küüni palgile istuma ja võttis ta sealt endale kaksiti selga. Ta hakkasid nad minema. Just ju enam midagi kanda ole, rääkis Andres. Lihakehalt juba sootuks ära kuivanud. Pole viga, vastas indrek, kandes üksi luudest kontidestki saab paras noos. Kui ma poleks aastat otsa enne kraavi kaevanud seisma, poleks suga kuhugi läinud. Kui nad nõnda olid ümber eelseisva suurema jõekääru jõudnud, ütles isa. Vaataja Indrek. Seal allpool paistavad nagu inimesed. Kas ehk ongi nemad? Indrek jäi seisatama, ajas end pisut sirgemaks ja pea püsti, muidu silm ei võtnud kaugemale nemad ja ütles ta natukese aja pärast. Aga seal on ju palju rahvast. Ja nagu oleks ta seisatamisest uut jõudu saanud, astus ta veel kiiremalt edasi. Lähemale jõudes selgus, et suurem hulk inimesi oli sammuti uudishimulised pealtvaatajad nagu Indrek Andreski. Mehed tahtsid igaüks oma silmaga näha, mis mõeldakse jõega nende heinamaa kohal teha. Indreku mõtted ajasid samal ajal oma rada. Nemad jätkasid endist arutlust kergest ja raskest. Kas on kerge Ennast kanda lasta või teist kanda. Kas on mõtet teist kanda või ennast kanda lasta? Hea küll, tema kannab oma Nutra isa ja see kandis kord teda, kui ta oli alles väetike. Tähendab, tugevam, kannab nõrgemat. Aga maailmas on aina vastupidi, nõrgem kannab tugevamalt. See maksab üksikute inimeste kihtide, rahvaste ja rasside kohta ja seda peetakse kultuuriks. Kultuur on see, kui istud nõrgema kukil, nii et kultuur on midagi röövtaimetaolist, mis elab teisest taimest. Ning ometi usuvad kõik edu ja inimsoo paremat tulevikku kultuuri nimel. Ja kui see ei teostu, siis ütlevad targad inimesed, kes juhivad rahvaste saatust. Kultuuripuudus mõistata. Üksik inimene, kiht, rahvas või rass ei istu veel küllalt kindlasti mõne teise inimese kihi rahva või rassi kukil. Sellepärast ei teostu inimsoo parem tulevik. Nõnda arutas igaüks omaette, olgu kandja või kantav. Nad jõudsid oma heinamaale küüni juurde tahtis Andres pisut Indreku kukilt maha, sest ta mõtles siin natukene päikesepaistel istuda ja puhata ning siis oma jalaga tasakesi minema hakata sest läbi sooviv jalgtee oli palju kõvem ja parem vanainimese jalale astumiseks kui pehme samblane jõeäär. Ohkas Andres oma vanu konte pehmeil ja lõhnavail heintel sirutades. Tahaks ühes jumala mehega öelda, Esson nüüdlased sama sulase rahvusminna, sest mu silmad on su õnnistust näinud. Nende sõnadega andres uinus magama. Indrek lamas tükk aega pärani silmil ja vahtis läbi palgipragude jõe vee virvendust ja lendlevaid pääsukesi, kes toitsid häälitsedes oma poegi. Mingisugused rohud lõhnasid heintes otse uimastavalt. Kas nende väsimuse mõjul ka Indrek uinus magama, ilma et ise oleks seda enne märganud, kui avas virgudes silmad. Ta pidi olema üsna tüki aja maganud, sest päike oli juba üsna madalale langenud. Isa magas alles rahulikult edasi ja nii vaikselt, et Indrek ei kuulutava hingamistki. Ära, siis teine vaeseke, lausus Indrek endamisi ja otsustas teda veel natukene magada lasta. Aga kui päike hakkas juba teisel pool jõge kasvava padriku varju vajuma. Arvastajad pole parata, nüüd peab ta äratama. Esiteks hakkas teda tasakesi hüüdma ja kui see ei aidanud, pris kõvendas häält. Aga kui isa ka seda ei kuulnud, hüüdis ta hoopis valjusti, nii et seda oleks võinud isegi teisele poole jõge kuulda. Ning lisas siis. Magab nagu surma hund. Ja nii kui ta mõttetult need sõnad oli öelnud sähvatas tal tõepoolest mõte, et mis siis, kui isa ongi surnud. Selle mõttega tõusis ta tasa, tasa heintelt, nagu tahaks ta seda kellelegi salaja teha ja läks käpuli ronides isa juurde, et teda puudutada. Ta pani oma käe tema käsivarrele ja katsustada liigutada ning talle tundus, et keha oleks nagu jahtunud ning peaaegu kange. Surm pidi olema saabunud juba tüki aja eest. Võib-olla kohe niipea, kui ta heintele heitis. Indrek ajas end põlvili, nagu mõtleks ta palvetama hakata. Aga ei, ta põlvitas muidu niisama nagu poleks tal praegusel silmapilgul midagi targemat teha. Ta vahtis lahkunu rahulikku nägu ja katsus meelde tuletada, kas ta ehk uinumise silmapilgul midagi iseäralikku ei märganud. Nõnda naistele äkki nagu oleks ta alguses kohe imestanud, kuidas isa nii vaikselt magama jääb, ei norinatega rasket hingamist, nagu see oli kodus sängis. Siis Indrek pani selle värskete heinte suure väsimuse arvele. Aga nüüd ta teadis, et see oli surm. Ta võttis isa uuesti maast sülle ja hakkas minema. Ning nüüd ei pöördunud ta enam tagasi. Aga äkki tundis ta, et surnult oli isa palju raskem kanda kui elavalt. Surnud on üldse raskemat kui jalavad, mõtlesin Indrek. Indreku silmadeta ilmus äkki öine tume taevas oma lugematu hulga tähtedega ja nende allkari inimesi kohmetud nõutute nägudega astudes tummalt paljapäi selle järel, kes kannab inimest kätel. Ja loeb ise midagi joobunud käriseva häälel. Nägemus oli nii selge ja masendav, et indrek tundis, nagu oleks temagi praegu pisut joobunud sest ka tema kannab inimest kätel ja kõnnib taaruva sammul mööda soist jalgteed mätaste ja põõsaste vahel pea kohal küll mitte tähed kuid selja taga kumendav taevas. Aga nagu see nägemus ootamatult ilmus, samuti ta ka kadus, nagu poleks teda kunagi olnudki. Ja tema asemele tuli teine, mis sama selge ja masendav. Vilets tütarlaps nuuksub südantlõhestavalt kaltsuhunnikul. Indrek põlvitab tema juures, katsub kaasa nutta. Ning siis saab tütarlaps rõõmsaks ning viskab oma peened käsivarred Indrekule ümber kaela. Ta tunneb nagu praegu veel neid käsivarsi oma kaelal. Ja Indrek võtab tema viletsa ning nuuksumisest Tuksatava keha ümbert kinni. Miks need kaks nägemust kõrvuti ja miks just praegu? Siis räägiti ju inimesest, räägiti igavesest inimesest aga Indrek kohtas seda igavest inimest nuuksuva tütarlapsena, kel polnud jalgu all. Ning siis rääkis ta jumalast rääkis tema inglist ja õnnistegijast ning usust, mida tal endal ei olnud. Ja seda tegi ta, et lohutada viletsat. Ka praegu on tal tegemist inimesega, keda kannab kätel. On see inimene igavene kes vastab. Aga kindlasti on ta inimene, kes elas ja võitles ja nüüd on ta surnud. Aga Indrekul ei ole kahju. Mitte põrmugi ei ole tal kahju ainult lõtmata, hell tundumus on rinnas. Ta kannab seda kätel, kes oli kord inimene, kes tahtis olla igavene. Niisama pallike oligi siis veel järel sellest igavesest inimesest. Indrek elas nüüd nagu hunt üksinda saunas. Mareti abil kohendas ta pisut kadunud isa aset ja tegi selle nüüd oma asemeks, nagu mõtleks ka tema siin seni oodata, kuni surm tabab teda kusagil heinaküünis võimet ääres. Kas sul üksi siin igav ei hakka ka? Küsis Maret. Ei, vastas Indrek. Ise oled endale ikka kõige parem. Seltsimees. Ma olen nii mitu-setu korda. Sinu ja su laste peale mõelnud, et kuule, õde rääkis Indrekut südamlikult. Me oleme mõlemad juba peaaegu vanad inimesed ja võiksime teineteisega päris avalikult ja otsekoheselt rääkida. Ütle mulle, kas sina ise või Sass ei pea mind pisut nende hädade põhjuseks, mis teile tänavu nagu kurjast kaela on saadetud. Issand jumal, Indrek peaaegu karjatas Maret ja istus sängi servale, mida ta just praegu soputanud. Mul lähevad jalad all nõrgaks. Kust sa seda tead? Kes sulle seda rääkinud? Seda teame ju ainult mehise Sassiga. Tähendab mu aimdus oli õige, ütles Indrek. Minu tõttu sattus Tiina siia ja tema pärast tulid nii või teisiti kõik need hädad ja viperused teile kaela. Kui meil see asi Sassiga jutuks oli, ütles tema sinu kohta. Kuhu ta siis peab minema? Kuidas siin ei või olla, kus siis? Aga seda ta arvas küll, et meie hädad tulevad sinust sinu Vargamäe verest haigest rikutud pärast. Isa ütles mulle sedasama, lausus Indrek. Kui ma arvan, et sel päeval Altsaunast üles läks oli tema süda raske, nagu juba ammugi mitte. Ainult ühe kergenduse, leidis ta Indreku sõnadest. Indrek poleks Tiinat soovitanud sellepärast et see teenis tema juures ja nägi, mis seal sündis. Poleks Indrek neid sõnu rääkinud, siis oleks Mareti süda hoopis raske olnud ja ta oleks Tiinat kartnud nagu mõnda nõida või kurja vaimu, kes võtnud endale armsa ja meeldiva tüdruku kuju. Sellised asjad ilmas võivad sündida selles Maret nii väga ei kahelnud. Aga et just tiina niisuke loom oleks noh sedapidi esiotsa vaatama jäära ootama. Aga Tiina oli tõepoolest selline loomet, tema vaevas ja valutas oma südant teiste pärast, samuti nagu teised oma südant tema pärast. Ja tema südamevalu läks lõpuks nii suureks, et ta ühel õhtul sauna juures Indrekule ütles. Härra. Ma tahaks teilt nõu küsida. Kui ma aga oskan teile nõu anda, arvas Indrek. Kui teie ei oska, siis ei oska keegi, härra, ütles Tiina. Mis asi see teil siis on? Küsis Indrek. Härra. Kas te tõesti enam ei mäleta, mis te mulle siis lubasite? Otse pandega tõhutasite, küsis Stiina ja vahtis uurivalt Indrekule silma. Aga see vaatas talle üsna rahulikult ja avameelselt vastu ning ütles. Mitte mõhkugi. Siis oli minu emal õigus kui ta ütles, mehed on kõik ühesugused, rääkis Tiina mõttes ja vahtis suuril silmil tühjusesse. Nad ei pea kunagi oma lubadust ja unustavad selle, et poleks südametunnistuse piina. Nüüd hakkab mind juba tõepoolest huvitama, mis ma teile tol korral siis õige lubasin, ütles Indrek. Tõusis istmelt ja astus Tiina ette. Minu jalad ei võtnud enne vedu. Kui te lubasite mind ootama jääda, kuni ma suureks saan. Ja kui ma teil kaela ümbert kinni võtsin, siis. Nüüd te teate, kuidas ma jalalt sain. Rumal tüdruk, ütles Indrek nüüd haletsevalt istudes tagasi pakule. See on ju paljas teie ettekujutus, et teie jalad sellest terveks said. Kui minut tõesti seda olen lubanud või isegi vandega tõotanud, siis mul on väga kahju, aga tõsiselt pole seda kunagi mõelnud. Sest siis ma mäletaksin seda. Ma pidin isegi vastu tahtmist lubama või tõotamasest. Miks ma muidu olen selle nõnda unustanud? Ma tahtsin vististi maksku mis maksab teid sel korral lohutada muud, mitte midagi, sellepärast andsin teile jumala inglid ja õnnistegija. Ning lõpuks iseendagi, kui jumalast ja õnnistegijast ei jätkunud. Nõnda oli see Just nõnda, nagu ema alati ütles, rääkis tüdruk, kes seisis ikka veel pamp Indreku poole. Mehed mõtlevad ise, kes midagi muud kui mis nad tõotavad ja vannuvad. Aga mina ütlen teile, härra. Ja nüüd tüdruk astus paar sammu Indrekule lähemale. Et mina Poleks kunagi jalgu alla saanud. Kui teie poleks lubanud mind oodata. Selle tõttu hirmust tahtsingi terveks saada, et hakkasin tõsiselt jumalat, mandleid ja Jeesust Kristust uskuma. Jah, härra, just teie tõotuse pärast hakkasin ma tõsiselt uskuma ja sain terveks. Aga kui teie ütlete, et teie pole seda kunagi tõsiselt mõelnud? Siis ma kahetsen, et ma olen nõnda uskunud. Sest mul pole siis ja ei neid jalgu. Jumalat. Jeesus Kristust. Mitte midagi pole mul vaja, kui teie pole seda tõsiselt mõelnud, härra. Mis ma siis oma jalgadega teen. Kuhu ma nendega lähen? Ma ei taha siis kuhugi minna ega midagi teha. Hendrik ei vastanud. Ta mõtles oma elu üle järele. Nii-öelda vaevalt teise kõrvaga kuulis, mis Tiina rääkis. Kui imelik peed oma elust mingi narri mängu. Aga samal ajal usub ja ootab sind mõni tüdruk, kellele sa jalad alla pannud, võib-olla südamegi sisse teinud. Võib isegi nõnda olla, et kogu see tüdruk on sinu enda loodud ja sina oled tema jumal tema looja. Aga ometi oled selle unustanud, nagu jumal on unustanud inimesed maailmas. Saagu ta endaga siin toime ükskõik kuidas. Aga ta ei saa endaga toime. Ta tuleb ja seisab keset sauna õue, suu ees, pamp seljas. Nagu oleks ta teel juba ammust aega. Härra, rääkis Tiina, kui ta nägi, et Indrek ei vasta. Kui teile see ei meeldi, siis öelge, mis ma pean tegema. Ma teen kõik, mis te tahate, ma lähen kas või vargamäele perenaiseks. Indrekule tulnud vargamäele teada siia mõneks aastaks, sest tema oli arvanud endale osa olevat sellest muinaskangelasest, kes sai emakese maaga kokku puutudes aina uut jõudu. Tema arvas endale osa olevat kogu inimsoost, kes pöördub ikka ja jälle pettunud ja väsinult emakese maa juurde tagasi ja algab sealt uuesti ühes oma jumalatega. Nüüd läheb Indrekul pisut teisiti kui ta kavatsenud. Temal läheb aina teisiti. Temal läheb isegi teisiti kui teised temaga kavatsenud. Siiski hea seegi, et ta võis aastaks jääda vargamäele. Aitab pisut sellestki. Hea seegi, et ta sattus siin naisele, kes algatab tema elu ammu unustatud ajult, öeldes, siin ma olen. Tee minuga, mis tahad. Võta mind, kui tahad. Nagu oleks Temaski pisut Vargamäge pisut kodusoode värsket mulda. Tiina oleks tahtnud kohe minna jalamaid vargamäelt lahkuda, kas või pampu seljast võtmata, aga Indrekul polnud võimalik, sest tema tahtis enne minekut oma kraavi otsa jõkke viia. Tema tahtis ise näha ja tahtis ka Tiinale näidata, kuidas vesi hakkab jooksma. Nõnda pidid nad jääma veel mõneks päevaks. Tiina käis endiselt peres tööl, aga magama tuli sauna Indreku juurde, kuigi see oli selle vastu, sest ta ei tahtnud inimestele tühja kõneainet anda. Kui Tiina ei andnud järele, öeldes Indrekule kuidas sa siis muidu näed, et ma niisamagi tulen. Mahusunud paljast sõnastki vastase Indrek, selle jutu järele ei jäänudki Tiina enam mäe eeskambrisse elli seltsi magama vaid tahtis tingimata sauna Indreku juurde minna. Aga ta ei teinud seda muidu, kui rääkis enne perenaisega, kes ütles. Tiina, ega see ilus ei ole, et sa nõnda lähedaga, kui sa just nii väga tahad? Ei, härra tahab, vastas Tiina ja pööras silmad kõrvale, nagu oleks tal hirmus häbi. Härra tahab neid jalgu näha, mis ta mulle alla panud. Aga niipea, kui Tiina lahkus eeskambrist, hakkas Ellil seal üksinda õudne. Kuigi tagakambri uks oli ristseliti lahti ja ta uuesti ei tahtnud tagakambri vanemate juurde kolida, siis mangustav venna kallal seni, kui see tuli lakast maha ja asus Tiina asemele. Meeldis ka Maretile. Sest ta ütles, Sassile ongi aeda lakast maha tuli piss, ta seal üksi kulutab, mõni teadmismõttedki nõnda pähe tulevad. Ega see asi siis ometi nii hull peaks olema, lausus Sass. Aga kes see teise südamesse näeb, vastas Maret. Võta võise Tiinagi. No hea, et seal nõnda lõppes, arvas Sass. Nüüd saab Vargamäe jällegi vanast verest ilusasti puhtaks hakkavad ehk siis pisut rahulikumalt päevad. Ehk ometi, lausus Maret. Nad läksid kahekesi mõlemal pambud seljas. Sass pakkus neile hobust, pakkus iseennast või Ellit Küütjaks. Aga lahkujad ei soovinud seda. Nad tahtsid jala minna. Maret kutsus nad enne minekut aida juurde, sest ta tahtis neile midagi mälestuseks anda. Indrek jäi aida trepi ette seisma, selg ukse poole vaadeldes ümbritsevaid vanu hooneid, kuhu suletud nii palju mälestusi ja ka uusi, mis saanud aasta jooksul omaseks. Millised on nad siis, kui ta ükskord jälle siia tuleb? On neid üldse veel siis olemas. Aga ta ärkas äkki nagu unest. Kuulmeid tabas mingisugune tuttav käeksumine. Ta pöördus aida ukse poole. Hea, see oli vana kirjatud kirstu kaas, mille Maret just praegu avas, avas ja panin pulga püsti vahele et ta ei langeks kinni. Indrek läks aita, astus kirstu juurde kui solita, kirjad tuhmunud ja lihtsaks muutunud. Aga kirstus oli sama lõhn nagu mitmed aastakümned tagasigi. Mis lõhn? Küsis Indrek Maracelt. Ma ei tea, vastas Maret. Aga see on juba minu ema krõõda saadik, nõnda vist kui raudrohu lõhn. Ja vaata, Tiina, siin annan ma sulle linase rätiku, mille veel minu ema oma käega kedranud, aspeldanud, käärinud, kodunud ja Peegitanud. Ma olen kaks tükki mälestuseks hoidnud ja teise saad sina nüüd omale. Indrek polnud seda kunagi näinud, sest ta suri enne, kui Indrek sündis. Aga tema nime ja mälestusega puutus ta igal pool kokku, kui ta liikus vargamäel. Indrekul endal polnud temast mälestusi, vaid tema mälestas ainult teiste mälestusi. Temal oli nii-öelda mälestuste mälestus. Ja äkki tundus talle Siim kirstu ääres seistes, et kogu elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus. Kõik ülejäänu on nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu ylimkondki terve oma elu ja hädadega. Võitluste ja valudega on pisitillukene täpekene mälestuse kõrval. Pisinatukene lõhna kusagil vanas tuhmunud kirjadega kirstu nurgas. Ja mälestuste mälestus mõnest ammu kadunud naisest või mehest. See on inimese elu. Aga sellele ei pea mõtlema. Sellele ei pea koguni mitte mõtlema. Ja ei vargamäel ega kusagil mujal pea ühegi vana kirstu juures seisma ega tema lõhna paistma. Kui ei taha, et ärkaksid. Mälestused ja mälestuste mälestused.