Tere täna on siis nii, nagu eelreklaamis juba kuulsite, 409. Rahva teener saada järjekorras. Aprilli alguses saab täis kaheksa aastat esimesest rahvateenrite saates, nii et oleme üsna pikalt siin. Juba oma mõtteid vahetanud Eesti elu ja sündmuste üle aga ilmselt täna on üks selliseid raskemaid päevi seda saadet teha. Sellepärast et täna on Eestis leinapäev. Homme on leinapäev president Lennart Meri matuste päev. Äsja kuulsime just ka uudistest järjekordset kurba sõnumit kaitseliidu juhi major Benno Leesik lahkumise kohta. Et niisugune leinameeleolu tuleb, kuigi samal ajal väljas on ilus päikesepaiste ja kõik ootavad kevadet. Aga sellest hoolimata oleme kaheksa aastat vastu pidanud, peame ka tänase saate. Mart Linnart, tere. Tere. Rein Veidemann. Tere ja saatejuht Mart Ummelas. Millest me siis alustame? Noh, alustame sellest leinatööst, aga ta on niisugune mõiste olemas, nagu tähendab, tähendab soome keeles vähemasti kui nüüd otse eesti keelde tõlkida, siis surud ühe ehk siis on teatud leinaaeg ja meil on see nüüd president Meri surmast 14. märtsil 10 päeva. Et kuskil kaks nädalat tuleb täis. Ja see on nüüd tõepoolest selles mõttes ka veninud, et Eesti esimest korda oma ajaloos siis matab oma riigis president isegi ekspresidenti. Ja muide, sellest tulenevad ka mõned asjaolud, mida me siin enne saadet ka mõtteid vahetasime, sel teemal näiteks välisesindatuse koha pealt ja ja on täiesti mõnes mõttes ootuspärane, et teatud niisugust protokolli väljatöötamist ju aimub siin ja, ja on, on tunded niisugust ülipüüdlikkust mis mõistetav, aga, aga, aga teiselt poolt on ka üks teine nähtus, mida me nüüd oleme siin kogenud, on see, et et seal see leinatöö on selles mõttes Hoopis teises ajas ajastu ja see, see muidugi toob esile selle asja teise poole, nimelt selle surm müüb nagu ja eriti suurte meeste surmad müüvad ja ja, ja noh semiootikute õppinuna võiks öelda, surm vabastab surm näiteks muudab väga palju asju elavaks, surm, aktualiseerib, surm toob, teravustab nii selle lahkunu siis tähenduse samuti. Ta nagu avad tegelikult mitmeid uusi võimalusi, mis siis täidetakse erinevate sõnumitega ja need hakkavad kohe omavahel võitlema. Ja niisugune niisuguse olukorra ees me praegu seisame ja oleme selles olukorras, me oleme. Nii, et. Täna saab hüvasti jätta kirikus. Eestlastel on üldse veel nagu üldse vist kõikides skulptuurides, kuni inimene siis juba surnu lahkunu on veel nii-öelda maadel tammi keskel ja, ja seetõttu ei ole isevabad. Meil oli see vabad. Aga siis kui juba on inimene maetud peied peetud siis, siis noh, elu läheb edasi ja me teame seda, et kabeiedel mõnes mõttes niisugune vabastav toime. Et juba minnakse mälestuste peale üle. Elu saab oma rööpad tagasi. Ja, ja see tühi koht, seda, see, see täitub tasahilju muidugi mitte ainult mitte selle inimesega, mitte kunagi iga inimene, olgu ta siis täiesti tavaline inimene või olgu ta president. Kõrge aukandja, kirjanik, suur kuulsus. Korvamatu iga inimene on korvamatu. Selles mõttes. No tänan, Reinsalu tegid suurelt osalt juba selle leinatöö täna ära, aga Mart, sinu käest ma tahan küsida seda, kuidas tegema ajada kirjanikuna. Selline sündmus mõjutab sinu tööd ja üldse ajakirjanduse ja televisioonitööd. Ma sattusin just Lennart Meri suva päeval, õigemini siis sellele järgneval ööl olema Aktuaalse kaamera päevatoimetaja neid, noh, loomulikult see oli hoopis hoopis erinev päev tavapärastest, kuigi, kuigi tuleb öelda, et ega päevatoimetaja päevad ei ole kunagi päris sarnased, nad on, nad on igaüks isemoodi, aga loomulikult see päev oli, oli hoopis teistsugune, aga ka sellele järgnev päev. Ning ka nüüd selle nädala viimased päevad, kui, kui käib matuste ettevalmistamine, hüvasti jätmine. Matused ise, homme, kus tehakse otseülekanne, loomulikult need on, on täiesti teistsugused päevad, kui, kui nad nii-öelda tavapärased tööpäeva Jah, ja kõik vähem tähtsad, vähem olulised teemad jäävad nagu selle varju. Tegelikult. Nagu siin ütles, eks ajakirjandus või meediaturumajandus ühiskonnas muidugi käitub oma reeglite järgi ja tihtilugu kuidas käitub, ei ole meile ehk eetiliselt moraalselt vastuvõetav Ki noh, siin mitmesugused hääletused, mis on tehtud ja, ja kõik muud taolised asjad, need tunduvad nagu natukene niimoodi rikuvad seda leina. Teisalt me peame arvestama, missuguses maailmas, missuguses ühiskonnas me elame, nii et et ilmselt tuleb ka sellega leppida. Sõnavabadus on ju üldine, me ei saa sõnavabadust teha. Noh, kuidas öelda, niisuguseks piiritletakse või veeritaks, et tuleb anda sõna ka neile, kes võib-olla ei oska seda sõna kasutada, see on, see on meediavabaduse tingimus. Jah, aga selle meediavabadusega kaasneb alati väga tugevalt ka tähendab see niisugune pieteeditunne piiri tajumine ja muidugi ikkagi omaenda siis ajakirjaniku vastutus, oma professionaal, reaalsus ja ka väljaannete ning neid tegevate inimestega lisandeid ei ole midagi abstraktset, neid tegev teevad inimesed inimkollektiivid nende oma ja seal kollektiivne sisetunne peab olema väga täpselt väljatimmitud. Ja näiteks noh, siin on ju nüüd selle 10 päeva sees on tõepoolest väga palju materjali siis Lennart Merega seoses lugeda saanud ja, ja ka hinnanguid alates niisugusest noh, täiesti loogiast, mõõdutundetust, apoloogiast ja, ja, ja teiselt poolt siis tõepoolest tema kohta ja tema tähendust Eritlevast, mis, millega tuleb kindlasti nõus olla. Ja selle taustal mind on häirinud küll üks üks väljend, mida püütakse ekspluateerida, on see, et näete, surm ühendab Eesti rahva ja, ja seda püütakse võimendada ja ja noh, võib-olla ka seda ärasaatmist näiteks täna homme eile juba on tahetud Te, olete niisuguse eesti rahva ühendava faktorina ja siin ma tahaksin küll kõigile oma kolleegidele kõikidele väljaannetele ja kõikidele poliitikutele südamele panna ühte asja, see on haige rahvas, haige ühiskond, keda ühendab ainult surm ja kannatused. Me peame ikka mõtlema pidevalt selle peale, et meid ühendaksid, ühised ideaalid, eesmärgid ja vaat siit tuleme juba tänapäeva ja selle taustal ütleme Tulen mina olen ka pidanud näiteks kohatuks, vist ka kusagil käis läbi niisugune võrdlus jah, et siis surm lühendab rahvast nii nagu ühendas ta Kristiina ja Andruse võit olümpiale, et noh, niisugused võrdlused minu meelest noh, näitavad võib-olla rahva niisugust küpsematust või arusaamatust sellest, mis seal tegelikult elu ja surma müsteerium. Aga ma tahaksin küsida seda, et kas te ei leia, ole tundunud ka kohati, et nende saade ja väga-väga sisukate järelehüüete seas on ka üsna palju selliseid järelehüüdeid, kus no mitte ei meenutata niivõrd Lennart merd, kui meenutatakse, et minagi olen olemas. Et inimesed lihtsalt kasutavad seda ära võimalusena iseenda meenutamiseks. No kui ajakirjanduses, nii nii trükiajakirjanduses kui kui eetriajakirjanduses ilmub pidevalt nii palju Lennart Meri ka seotud asju, siis on täiesti selge, et need kõik ei saa olla väga kõrgel tasemel nii eetiliselt kui kui stiililiselt ja, ja kindlasti satub sinna vahele ka ka igasugu niisuguse asja, millele sa vihjasid praegu. Aga selle leinateema üleeks pluateerimisega seoses mulle torkas pähe, et täna on ju tegelikult ka leinapäev, täna on küüditamise aastapäev ja kui ma siia, kui ma siia raadiomajja sõitsime sõitma, tulin nõmmelt ja sõitsin päris pika sõidu läbi linna ja ja leinalippe majadel oli ikka väga üksikuid, no ühe käe sõrmedel võiks üles lugeda. Ja kui vaadata tänast täna ilmunud päevalehti, siis päevalehe Eesti Päevaleht mainis selle ära Postimehes. Minu meelest ei olnud sõnagi et tekkis mul niisugune mõte, et, et äkki see on kuidagi seotud sellega, et me kuna me nüüd oleme nii hõivatud lahkunud president Lennart Meri leinamisega, et siis me selle nagu teise teisele hina päeva unustame hoopis ära või tange ununenud juba ka ilma selleta. No minul on ka üks selline natukene teisest vallast, tähelepanek. Täna ma siiski leidsin kinnitust, et eesti rahvale on alles, nimelt tänases Eesti Päevalehes on on meenutatud seda, et sel nädalal möödus 120 aastat August Rei sünnist, kes oli siis peaminister presidendi ülesannetes kogu märksa aia resideeri Stockholmis ainus üldse Eesti vabariigi kõrgemast juhtkonnast, kes eluga pääses Nõukogude okupatsioonist. See mees kippus vist ununema tema selle teise sündmuse varjus. Ikka on ju see, et siis märtsiküüditamise aastapäev on otseselt puudutab ju lahkunud Lennart Märd des Vi märi kes ju kelle perekond küüditati, nii et siin on oleks just nimelt väga kohane nüüd ühtlasi ka seda kogu rahvast puudutavat kannatuse päeva. Esimene esimest sellest kahest, mis, mis nii-öelda suur küüditamisena aset leidis. Et tõepoolest, aga noh See on kättesaadavam materjal, mis meil praegu ümbritseb ja ma saan ka oma kolleegidest ajakirjanikest aru, et et see on, see on värske ja seda, seda on, on isegi mõnevõrra lihtsam atraktiivsem vahendada, kui nüüd jälle otsida üle üles mõni küüditatud ema elusaatus, näiteks rääkida üldse Eesti elulugudest, mida viimasel ajal on väga palju uuritud, publitseeritud. Ja seetõttu hoitakse ju mälu üleval, sest et jah ajakirjanduse kohus on teavitada seda keskkonda, kus me praegu hetkel elame. Kuid kui ajakirjandus tervikuna on kultuurinähtus, nii nagu Juhan peegel on meid valitsenud ja, ja lõpetanud siis, siis on loomulik, et ajakirjandus seal üks osa vähemast sellest tegeleb kogu aeg ka mäluga ja ajalooga. No see ei ole päris üksi ajakirjanduse teema, ma arvan, et noh, see võiks olla ühiskonna teemal tõesti, ajakirjandus ei saa kedagi sundida oma majale lipu välja, ripub lipu riputama ja, ja ega see olegi kohustuseks on ju vabatahtlik ja nüüd on vaba tahe. Eks see, kuidas seda vabatahtliku võimalust kasutatakse, eks, eks ütleb ka üht-teist. Nojah, ega patriotism ei ole kunagi vist olnud hästi raha kõige tugevam külg. Kahe ja just praegu täna hommikul. Võimetasin Postimehes oli väga huvitav ülevaade siis sisekaitseakadeemia politseikolledži esimese niisuguse kadettide kirjanditest, mis mida neile anti kirjutada Lennart Mere tsitaadi põhjal ja, ja sealt tuleb ka üks kadett kurdab, et see patriotism on ikkagi noh, niisugune tundmatu mõiste vähemasti väga vähetuntud mõiste meil ja ja pigem selle asemel on väga palju silmakirjalikkust. Jah, ja üks asi seoses patriotismi on näiteks ikkagi minu jaoks ka see, et kui me räägime Eesti riigist, siis me räägime Eesti riigist ja tema institutsioonidest austusega hoolimata sellest, kas on tegemist surnud või elava presidendiga et meid, see siin vahet nendesse suhtumisel, sest minu meelest, kui me elavasse presidenti ei suhtu sama hästi kui surnud presidenti, siis on midagi eesti riigis küll viltu. Mind kõige võib-olla üks üks häiriv asjaolu ongi see, et et Lennart Meri lahkumise taustal on, on, on, on tahetud jätta muljet, et nagu Eestis ei olekski praegu presidenti, et et suri nagu oleks nagu surnud istuv president, aga Eesti vabariigi president on täiesti toimiv institutsioon toimib siis president on olemas ja meil on ekspresident ja suur kirjanik. Suur mõtleja lahkus, seda kindlasti, jah, ma ütlengi, et tegelikult inimeste teadvuses teinekord tahab nagu segi minna, kaks asja, üks inimene, isiksus ja teine asi on see institutsioon, mida ta esindab ja institutsiooni suhtes peaks meie ausus säilima hoolimata sellest, kuidas me temasse inimesena suhtume. Aga ma tahaksin täna tegelikult mitte niivõrd enam rääkida sellest kurvast sündmusest, mis niikuinii vajutab oma pitseri kogu sellele nädalavahetusele. Aga rääkida natukene Eesti tulevikust, sest minu jaoks teatavast murdepunktist, mis on nüüd Lennart Meri lahkumisega Eestist saabunud, kui on jällegi nagu mingisuguse kokkuvõtte tegemise aeg, mingisuguse uue suuna otsimise aeg ja tegelikult on ju üsna palju olnud ka ajakirjanduses selliseid väljaütlemisi, kus noh, nagu kasutatakse Lennart merd oma ideega ei või oma ideoloogia kinnistamiseks öeldes näiteks, et Lennart Meri oleks nii öelnud või Lennart Meri oleks nii teinud või Lennart Meri oleks mind palunud või. Ja samas, eks ta satub ka siin neljapäeval Eesti Päevalehes ilmunud. Ajakirjaniku inglise ajakirjaniku Economist on ikka inglise ajakiri, ega ma ei eksi sellega. Kolmest. Rahvusvaheline kriminaalrahvuslane ja minu meelest on see väljaandmiskohad on erinevatel koge Edward Lucas'e kirjutis. Ta on siis Kesk-Ida-Euroopa korrespondent, selles Economist is. Pealkirja alla Eesti vajab Lennart Meriliku arvatust väga sümpaatne Pealkiri, tegelikult. Aga see, mida siis nüüd meile pakutakse? Tulevikuks tekitab minus küll natukene. Vastuolulisi tundeid ma ütleksin, mõnes mõttes on asi asi väga õige ja väga hea ja kui me nüüd räägime siin immigratsioonipoliitika muutumisest, siis siis on oma olemuselt ju hea. Ja, ja me peame arenema Euroopa riigina sinna suunda, kuid, kuid jääb niisugune kohati mulje, et nagu soovitused tulevad sisse lahtisest uksest vaid see immigratsioonipoliitika ei ole Eestis ju mitte niisuguseks kujunenud kellelegi suva tõttu, vaid seal olla meie ajaloo ja arengu paratamatus. Nojah, tähendab ma ei reageeriks üle sellele ka see artiklile, sest iseenesest iga niisugune vaade väljas poolt ja nõuanded väljastpoolt on ju alati väga teretulnud ja, ja väga kasulikud tihtipeale, ega see ei tähenda, et me peame nad kõik kohe ellu viima, et Edward Lucas Economist kirjutas ja meenut tõmbame vööle ja hakkame suuniseid ellu viima. Kahtlemata artiklis selliseid mõistlikke Ivasid, mida, mida tasuks kõrva taha panna, aga, aga samas on ka ja muid, mis mis ei ole nii noh, ütleme, meie olukord arvestavad ja, ja ei saagi olla, sest et Edwardi ela siin ja ja ta ei saagi kõike tunda. Noh, kasvõi tema soovitus viia haridus üle inglise keele peale. Samas, ega see ei ole tema ideega meie lektor Peep Aaviksoo on seda välja pakkunud. Jaak Aaviksoo praegu ehitab kortereid Rumeenias ja lähevad segamini. Aga. Ka ja selles mõttes on nii nii Aaviksoo kui Lukasel õigus, et tõepoolest kindlasti oleks märksa ökonoomsem ja ja nii-öelda ratsionaalsem viie kõrgharidus läbi läbi inglise keeles, mitte eesti keeles, aga, aga siin Nad, mõlemad unustavad ära selle, selle väikse tõsiasja, et nii et Eesti riik, väike riik nagu Eesti on üldse üks väga ebaratsionaalne ja ega ebaökonoomne moodustis, et selle eest, et, et me nii väikse rahvaarvuga tahame oma riiki, sellest, meil tuleb igal sammul maksta rohkem kui kui siis, kui me elaksime mingisuguses suurema rahvaarvuga riigis. Ja Mart, see on õige osutus, et, et meil ei maksaks üle dramatiseerida. Paraku praktika on näidanud seda, et me isegi istub seda niisugust ürgset alaväärsus kompleksi nii palju, et just nimelt olgu kasvõi tavalised ajakirjanikud või vaatlejad, kes midagi ütlevad, et meil meil kipuvad meie oma poliitikud ja, ja oma, ütleme, riigi strateegid kipuvad just nimelt siis kasutama neid kõrvaltvaatajaid peaaegu et peaaegu et tõsikindlate argumentide enam, keda, mida tuleb jälgida, meenub rajal kuidas kuidas, noh, põhiliselt Eesti majandus peaaegu et loodi sellel põhimõttel, et näed siis Margaret Thatcher ütles, järelikult on see õige või siis see kogu see üliliberaalne majandusmudel, mis siis peaaegu et nagu oleks kopeeritud maha mõnest õpikust ja et Eesti on siis väga hea õpilane, kogu aeg rõhutati seda, eestlane väga hea õpilane, aga, aga seda omaenda ajaloost omaenda ei, mis need eriti vastuolulisest ajaloost ja omaenda ühiskonnast lähtuvat Arutlust ja seda strateegia ülesehitamist, seda peaks rohkem ja muide, sellele rõhus ka tõesti Lennart Meri, aga, aga ka Lennart Meri puhul, nüüd kui Te ütlesite teine märtsis märts kaks, kui sa ütlesid, et, et noh, et, et nüüd on kombes nagu viidata, see on tüüpiline argumente, kamin on, tema ise ütles, järelikult selles on midagi väga olulist minu ja selle kaudu, nagu tõstetakse ka iseennast tema ütleja tasandile, seda on tõesti üksjagu märkimisväärselt. Kui sa Mart, üks nüüd ütles seda, et inglise keele peale ülikooli minna, siis siin? Jah. Lukas muide täiendab oma seda soovitust ühe asjaga, ütleb, et, et kõik need nõukogude aegsed õppejõud on keskpärased, et loomulikult. No kõik on keskpärased, siin öeldakse, et ka Tallinna poliitikategelased on keskpärased ja köied meie eest oli. Kõik on keskpärased. Mina mõtlesin seda enda peale, et mina olen olnud Tartu Ülikooli õppejõud ja olen praegu Tallinna Ülikooli Eesti humanitaar, hariinstituudi õppejõud ja ma pean ütlema, et minu õppejõu siis karjäär ei ole üldse mitte midagi seotud nõu ma panen seal. Noh, sel ajal üldse õpetanud oli ainuke õppisin aga, aga sellest on ka Igaviku Rein sinu kohta kirjutab ära Solankad jälle ära paga sain jälle ennast välja valama. Ei hakka jah, aga ma tahaksin lihtsalt öelda selle peale siin, mida sa, Edward Lucas kirjutab tõepoolest Mart, ühel on õigus selles suhtes, et ei maksa nüüd näpuga rida ajada ja, ja kõik need nõuanded nüüd üksüheselt üle võetakse, kuigi ma millegipärast arvan, teatud ringkondades loetakse selliseid asju väga hoolega ja lausa luubiga. Aga aga noh, ma ei saa näiteks aru soovitusest meile loobuda immigratsioonipoliitikast mille tõttu siin mõned Pakistani spetsialistid või vene spetsialistid ei ole saanud nii vabalt meile Eestisse sisse kui samal ajal me teame, et Ameerika ühendriigid ei kavatsegi lähemal ajal Eestile anda viisavabadust kuigi juba ammu Euroopa liidus, et siis võiks küsida, et milleks need topeltstandardid või kui me räägime, kui me siin nüüd näiteks sellest, et missugust presidenti, Eesti riik vajab sorava inglise keelega Ta peas armikat inimestes, ma tahtsin küsida, aga miks just inglise keelega miks mitte näiteks prantsuse keelega või miks mitte näiteks saksa keele, kas orava rääkimata sellest, et eelkõige peaksid olemasoleva eesti keelega, et see oleks nagu Eesti riigi jaoks kõige tähtsam ega siis inglise keel iseenesest mina ju inimesele ei tarkust kaugelenägelikkust ega, ega ma ei tea, mis muid omadusi juurde, inglise keel on lihtsalt üks üks vahend suhtlemiseks ja ma ei tea küll, et ühelgi Eesti teadlasel, kellel on midagi maailmale öelda, oleks olnud kunagi raskusi oma teadmiste edastamisega mis tahes keeles. Küsimus ei ole ju lõppude lõpuks selles eesti kui kultuurriiki. Meil on niikaua, kuni eesti keel on Siinse keel, millest tehakse teadust, poliitikat kui, kui ajakirjandust. Siin ma nüüd natuke jääksin eriarvamusele, ma siiski arvan, et ilma ingli meeldib see meile või mitte, aga inglise keel on tänapäeva maailmas see, mis on see lingina Frankamas, mis oli kunagi. Aga oli Nõukogude liidus vene keele jah, aga väga piiratud territooriumil ütlema, et praegu inglise keel ikkagi sellega peaks sõna vähem hakkama saama igal pool, eriti eriti teadus ja muidugi poliitika vallas. Mis puudutab prantsuse ja saksa keelt, siis loomulikult reaalne oleks, kui president või ükskõik milline kõrgelseisev tegelane räägiks oravat nii inglise, prantsuse kui saksa. No nii nagu Lennart Meri rääkis, ega tõepoolest ta oli selles mõttes eeskujulik president. Jah, aga ma arvan, et poliitik, kes kelle töö hulka kuulub, elav, suhtleme ja rahvusvahelisel tasemel ega tasti ilma inglise keeleta hakkama ei saa sest sa ütlesid, et see pole peamine. Me võime jah, aga see puudutab siiski Marta üks põhiliselt niisugust keskealised ja vanemad seltskonda noorte hulgas küll ei ole mingit probleemi tänasel päeval inglise keeles suhtlemisega ja ja miks me peaksime nüüd selle seadma nagu ainsaks eesmärgiks, kui samal ajal me teame, et näiteks meie siinne noorsugu ju tegelikult ju tahabki seda, et meil oleks suhtlemiskeeleks inglise keel mitte eesti keel. Ega ma ei rääkinud sellest, et Eestis peaks olema suhtlemiskeel. No aga kui juba ülikoolide keel on inglise keel, kuidas siis seal suheldakse ka koridorides, suheldakse seal siis selles keeles ma ei kujuta seda hästi ette, sellist olukorda. No nagu ma juba enne siin märkisin, olen ma sellele mõttele, et ülikoolid viiakse, viidaks inglisekeelsele õppele Eestis täiesti vastu, ma rääkisin praegu nagu sellest Teisest teemast või, ja, ja Eino meil läksin jah, võib-olla natuke jutt sassi selles mõttes. Et noh, mina mõtlesin praegu seda, seda ülikoolide või nii-öelda et inglise keel nagu tuleks Eestis kultuurgi keelena eesti keele asemel, et eesti keel jääks köögikeeleks. See nii nagu on näiteks juhtunud, eks Iirimaal, kus iiri keel on tõesti nagu ajanud, kas väga väike, kes hulga Literaatideni sihukeseks harrastuseks või noh, mingil määral teda nüüd elustatakse, on ka vastavat meediakanalid, aga siiski noh, põhiline suhtluskeel on seal inglise keel. Noh, seda siin tuleb teha ikka selge vahe sisse, mis puudutab Eesti riigisisest suhtlemist ja ja mis väljaspool suhtlemist, aga ega me ei saa piirduda ainult ainult suhtlemisega Eesti riigi sees. Ütleme kokkuvõtet siis niimoodi, et kui võttes Lucase artikli aluseks, siis sellele, mis puudutab inglise keele kasutamist kõrgkoolides. Sellega ma olen nõus, aga sellega, mis ta ütleb poliitiku vajaduse kohta inglise keelt osata, ma olen temaga ühel meelel. Aga mida te arvate sellest diplomaatilisest initsiatiivist, mida ta pakub, et Eesti peakski seitsme või noh, ütleme G8 riigid enne enne eelseisvat Peterburi kohtumist kutsuma siia Tallinnasse ja tegema konverentsi, mille teemaks on demokraatia, postkommunistlik, kes maades? No see on iseenesest huvitav mõte ja ise iseenesest võib-olla mitte paha mõte, iseküsimus on see, et mis sellest välja tuleb, et kas kõik G8 või ütleme siis G seitsmest ilmselt kaheksas liiga ei tule sellele konverentsile. Et aga kas need seitsegi kõik siia oma esindajat saadavad, sest no umbes sama juttu räägiti ju ka siis, kui kui oli Venemaal eelmise aasta üheksanda mai eel, kui plaanitud suurt tähistamist ei räägita ka, et me peaksime korraldama mingi ajalookonverentsi alternatiivse rahvusvahelise ja seal siis selgitama oma ajaloonägemist mingi väike konverentsi, siis ei koli, aga, aga noh, mingisuguseid tipptasemel otsustajaid sinna ei tulnud. Kadunud Lennart Meri üks suuri ideid oli ju Visegradi riikide presidendid koondada ja et Eesti oleks üldse selle nii-öelda kunagise Euroopa koridori üks suuri eestvõtjaid ja ideolooge. Aga see jäigi temal unistuseks. Pealegi veel siis veel üks oli, no ta soovis üldse suuri riigipäid Eestisse meelitada, aga noh, siin hindas ilmselt ta üle seda, neid võimalusi Eestil siiski väikeriigina ja seisugust initsiatiivi haarata. Mis ei tähenda, et me peaksime siiski. Olema selles mõttes väga paindlikud, et kogu aeg jälgides neid avanevaid misse ka välispoliitikas neid ära kasutama, nii et pigem ma ütleksin, et Eesti välispoliitika peaks olema tõepoolest raamiline ja paindlik, aga noh, me oleme lugenud vaheliselt, mina olen lugenud ikkagi ma ei tea, spetsiaalne termin kohe on sellega seoses kasutasid nagu ühe ühe suuna domineerivaga välispoliitikaga maa, et, et see, see teema, jõe teema, maa ja et see nagu ei, ei, ei, ei teeni nagu hästi meie positsioneerimis Euroopa liidus ega, ega ka ka maailmas ja noh Nojah, ega Eesti nüüd ütleme, pooleteist aasta jooksul seal Euroopa liidus millegi eriti silmapaistva hakkama küll ei ole saanud, seda tuleb tunnistada. Noh lugesime kommunismi-vastase resolutsiooni, Tunne Kelam oli seal üks aktiivseid eestvõtteid ja, ja see mingil määral ka õnnestus läbi suruda. Nii et. Ma tänan selle korrektsiooni aga tõmmates nüüd joon talle hellale Edward Lucas'e artikleid. Enesest muidugi võib tunduda ainult ühe väikese niisukese arvamusavaldusena, kuid ma olen nii palju vana inimene ja vanahunt. Üldiselt aiman selliste asjade taga väga suuremaid ja olulisemaid taustu. Tahaksin nüüd üle minna siis selle juurde, et tegelikult ma tahtsin ühte asja, veel võib öelda, et kui räägitakse, et Eesti vajab Lennart Meriliku äratust siis mina alustaksin pigem selles tundes ja teades ka Lennart Merit ja olles teda ka mitmel korral intervjuus keerinud, aga ma tõepoolest teadlikult olen püüdnud seda leinaperioodil vältida, et hakata oma isiklikke mälestusi siin jagama, et ühesõnaga, et ka mina võin siiski öelda, et Lennart Meri oli suur Soomes ja, ja väga suurel määral oli tema eeskujuks Soome ühiskond ja kui me üldse otsime, kui me tahame Lennart Meri nii-öelda mõtetega kaasa minna, siis me peaksime otsima seda eeskuju pigem Soomest küll kui kui kusagilt kaugemalt. Aga siis Edward Lucas, sest üle minnes nüüd sellesama sorava inglise keelega arukas armika inimese juurde, siis selline inimene on ju nüüd nagu leiukohale jõudnud. Nojah, see kohalejõudmise situatsioon ise on tekitanud minus vähemasti väga suurt piinlikkust. Kõigepealt leina ajal tuleb üks erakond välja presidendikandidaatidega, seejuures. Kandidaadiga nii-öelda opositsioonierakonnast oma kandidaadiga, mis jällegi minule võimendub, puhta silmakirjalikkus on üldse väga palju viimasel ajal mõelnud selle üle, et, et et lähtekohana tuleks võtta juba see asjaolu, et poliitika on üks suu silma kirjatsemine ja et lihtsalt igav Mu tagant otsi niisugust silmakirjalikkus ei ole silmakirjalikult suhtekorraldajast räima. Olgu, aga antud juhul oli see minu meelest võrdlemisi piinlik ja just nimelt nende teiste kandidaatide suhtes, kes siis on tõepoolest Reformierakonna liikmed ja ikkagi väga teenekad ja, ja, ja haavade siis tegelased, ma pean silmas luuletajast ministrit Paul-Eerik Rummot, keda ma kirjaniku ja luuletajana tõesti olen ka lähedalt tundma õppinud ja, ja ka uurinud tema loomingut ja muidugi Tartu linnapea Laine jänest kes selles mõttes on ju huvitav ettepanek, et, et jällegi presidenditoolile pakutakse naist. Keda sinna on oodatud, aga silmakirjalikuks teeb siin tõepoolest asjaolu see, et need kaks inimest on nagu mingisugused taustad, marsid baasid tähendab, kes kohe ära unustati ja, ja, ja tegelikult noh, hoopis siis rõhu asetusse seejuures muidugi meedia kaasa mängul tormiliselt kaasa mängul on praktiliselt umbes niimoodi, et põhimõte kuningas surnud elagu kuningas. Umbes. Mina ütleksin pigem, et eileõhtune esinemine oli see vist TV3 uudistes jättiski rohkem mulje sellest, et Kalevipoeg on koju saabunud. Ma ei tahaks olla siin liialt iroonia, kellel on, aga ma ütleks ka, et suhtekorraldus nagu antud juhul selle traagelniidid paistavad nagu väga kaugele mulle nagu kaks küsimust seoses sellega, miks ei esitanud Reformierakond kahtlemata oma teene kaimat liiget ja mitmekordset ministrit Siim Kallast? See on tõsine küsimus, see on väga tõsine küsimus minu jaoks ja teine küsimus on see, et millisesse seisu seadis Reformierakond sotsiaaldemokraatliku erakonna, esitades tema endise liidri ehk oma ideoloogilise vastase Ma arvan, et küsimus, miks Siim Kallast esitatud esimene vastus on see, et Siim Kallas võib-olla ei soovinud oma praeguselt kohalt Euroopa komisjonis Euroopa Komisjoni asepresidendi kohalt praegu veel lahkuda, sest tegelikult ega siis see ei tähenda, et ta ei või kunagi tulevikus Eesti presidendiks kandideerida. Ja noh, koht, Euroopa komisjonäri koht on, on ikkagi Euroopas niivõrd kõrge tase, et. Seal tuleks ikka mõnda aega olla, mitte mitte kohe ära minna. Ja sellele kandidaadi suhtes see ei käi. Aa, sa mõtled, et Ilves, kes on Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees, no see on tasemel ikka kõvasti madalam koht. Sest et noh, Euroopa parlament Ilmselt ka palga poolest. Seda ma ütlen ausalt, et koduigatsustasu saavad mõlemad. Aga aga teine küsimus on ilmselt see, et võib-olla vaadati, et Siim Kallas ehk ei ole Eestis nii populaarne rahva seas on täiesti selge, et kui ta oleks esitatud, oleks jälle hakatud rääkima 10-st miljonist dollarist. Kui keegi enam täpselt ei mäleta, mis selle, mis selle 10 miljoni dollariga oli, aga midagi oli, see oleks see oleks välja kaevatud. Ka sellest, et ametiühingu juhina oli nomenklatuuri is partei nomenklatuur. Siis nojah, praegu esitatud kandidaadi suhtes midagi taolist ei ole võimalik välja tuua. Tõepoolest, aga, aga noh, ütleme selle nimesid välja, see on siis Toomas-Hendrik Ilves, kellest me oleme siin aastaid ja aastaid rääkinud kui, kui ühest vägagi potentsiaalsest presidendikandidaat, siis nii et ma arvan, et ega meie siin ei ole kunagi seda küünalt vaka all hoidnud. Ja tema võit ka Europarlamendi valimistel Eestis mäekõrgune võit ju andis selleks juba viiteid, küsimus ei ole antud juhul tema sobivuse, vaid sellest momendist ja sellest kontekstist, kui ta naljatab. Ma tahangi sulle öelda Mart, sellele, et tema mäekõrgune valimine Euroopa Parlamendi oli, oli täiesti selge just nimelt konteksti küsimus, sest ta oli mäekõrguselt üle just nimelt välisministrina ja siis väga suurte teadmispagasit ka Euroopa poliitikast ja välispoliitikast üldse. Selles mõttes on kahtlemata tegemist väga pädeva inimesega, aga ma tahtsin sulle vastata sellele küsimusele, mis sa püstitasid, et huvitav tõepoolest Reformierakond esitas opositsioonierakonna kandidaadid nagu meil kuulajaid loogilise vastase, ma saan põhimõtteliselt Toomas Hendrik Ilves ikka on sotsiaaldemokraat. No siin on ka palju küsimusi, tähendab kõigepealt seda, et üks küsimus puudutabki. Et kui Toomas Hendrik Ilves sisenes Eesti poliitikasse, siis ta oli, oli, oli väga konservatiivse ideoloogia siis konservatiivset ideoloogiat esindava mõtleja poolehoidja ja, ja noh, see temaga sotsiaaldemokraati pööre tuli nagu hiljem. Aga minu oletus või minu tähendab ma tõepoolest oletan, aga siiski mulle tundub, et teatud traagelniidid paistavad läbi. See, et esitati opositsiooni kandidaat oli tegelikult põhjendatud või, või ikka oli hoopiski üks teine asi. Nimelt see polnud otseselt Reformierakonna kandidaat, vaid ma eeldan, et see on, et siin püütakse või olete te siin püütakse tegelikult Eesti üliõpilasseltsi ühte projekti ellu viia ja seeläbi seal siin ei ole erakondlikkuses enam. Nojah, nii nagu Toomas Hendrik Ilves ütles, et Lennart Meri oleks võinud öelda, et hakka presidendiks, noh ma arvan, et neil on ka sellised vestlused omal ajal olnud. Jah, see on jaa. Kuna tähendab Lennart Meri esindas valimishetkel, siis Vaimset eliiti, eesti vaimset eliiti ja tegelikult ütleme, kui rahva presidendiks saamine võttis tal natukene aega, kui me tagasi meenutame, tema valimisaegu, nii, praegu püütakse rõhuda ikkagi tegelikult sellele itaarsusele ja mulle tuleb meelde lihtsalt üks EVSi albumeid, mida ma lugesin kus seal vist ühes artiklis või lausa juhtartiklis öeldakse seda, et kuna eesti eliiti ei ole kunagi olnud või on see hävitatud tekkinud, siis on Eesti üliõpilasseltsi kohus täita see, see, see, see on meie ühiskonnas, meie rahvuskehas, olla selle ühiskonna ja selle rahvuse eliit ja, ja, ja, ja selles mõttes minu jaoks paistab läbi seal niisugune projekt. Nii et. Mida sa, Mart, esimene arvab, et tegemist on poliitilise kandidaadi ja ei, aga selles plaanis, kuna sina oled ju ka töötanud ju vabas Euroopas ja maailma näinud, et kuidas Toomas Hendrik Ilves presidendina paistaks meie välispoliitika seisukohalt ma mõtlen mitmes suunas nii lääne kui ida suunas. Lääne suunas paistaks kindlasti kindlasti päris hästi ida suunas. Noh, siin peaks esitama küsimuse, kes võiks üldse niisugune presidendikandidaat meil olla, kes, kes ida suunas hästi paistaks? No ma kujutan ette, et siin kohe leiduksid mõned kandidaadid aga ma ei hakka neid nimetama. Tähendab need jälle ei paistaks lääne surnusuunas eriti eriti head. Kas meil ikka läheb see selgelt vahe, et meil ei ole ühtegi sellist, kes oleks vastuvõetav mõlemal pool? Või kelle suhtes ei oleks mingisuguseid nii-öelda eelarvamusi, on ju ka kirjutatud näiteks sellest või räägitud just eile seoses Ilvese kandidatuuriga vist Keskerakonna suunalt, et meil peaks olema täiesti poliitikaväline president. Jah, eks, sest poliitikavälisest presidendist on, on ju varemgi räägitud ja millegipärast ei öelnud seda teed mindud, vähemalt tundub, et esialgu mitte. Aga ma natuke Shareinsi rääkisite Toomas Hendrik Ilvesest kui eliidi presidendist elitaarses presidendist. See on ju ka kirjandusteadlane, tegelikult Rain, see on kolleeg. Tõesti natuke räägib see, et kui uskuda viimast avaliku arvamuse küsitlust, siis seal sai Ilves praeguse presidendi Rüütli järel nagu teise koha. Nii et selle järgi võttes rahva toetus on tal olemas. Teine asi on see, et ekspresident paratamatult peabki eliidi hulgast tulema, kust, kust munad teda siis ikka võtta, aga noh. Ei saa tulla ja või karjatalitaja see aeg üle. Tegelikult lehaaessa oli elektrik, aga ei noh, see olen mina, muidugi tähendab Ta kirjandus inimesena. On seal veel hea mehed, aga, aga, aga minu jaoks on kogu see protsess jääb ikkagi väga silmakirjalikuks, selles mõttes, et kui sa ütlesid Mart esimene või ütlesid, et, et tal on küsitluste järgi teisel kohal siis, siis me peaksime ometigi ju. Miks me siis ei võta ameti, selle, mida me kõik, kui me kaasa arvatud erakonnad, et valige siis president üldrahvalikult, valige, andkem võimalus rahval siis valida president Hansson võimalustele teostada see populaarsusküsitluse. Ja tähendab, minu subjektiivne seisukoht on see, seda on ka siin viimastel päevadel ajakirjandusväljaöeldud, et noh, et miks me seda ütles Ene Ergma, õige andis mõista, et ka tema valiks presidendi, annaks võimaluse presidenti rahval valida nagu Soomes, sest minu meelest, kui on meil vaja üldse eesti riigil presidenti, siis ta peaks olema kas rahva valitud või üldse mitte sellist institutsioon. Jah, siin ma olen sinuga nõus, et, et tõepoolest see küsimus, et kas, et kas ja milleks meil presidenti vaja on, ega see noh. See on õhus, kas lause on kahtlemata õhus jah, et kui ta tseremoniaalne isik, eks ju, nii nagu näiteks Saksamaal siis võib-olla tõesti, aga, aga noh, ta ei ole meil ainult nii tseremoniaalne. Jah, sest noh, praegusel juhul riigikogu valib riigipea, kelle üheks ülesandeks on kas kuulutada või mitte välja kuulutada riigikogus vastuvõetud seaduse. Ja sealhulgas ka nimetada peaministrikandidaate me teame, et Lennart Meri oli küllalt aktiivne nende otsuste langetamisel ja jättis mõne kõrvale ja mõne valis tänases Postimehes Erkki Bahovski ja veidi ka spekuleerib muide täpselt sama mõttekäigu järgi nagu minagi, et et kust on tulnud mõte Toomas Hendrik Ilvesega seoses, sest tema on tõenäoliselt jah, üks väheseid kandidaate, on teoreetiline võimalus see 68 häält riigikogus saada praeguses olukorras siis kui jääksid nii-öelda kõrvale Keskerakond ja Rahvaliit, siis see on 33 häält, nüüd on muidugi nende niinimetatud sõltumatu tutte rida natukene ebaselge, näiteks Toomas Alatalu hääl. Kummale poole see langeks? Pigem siiski, ma arvan rahvaliidu poole. Nii et noh, seal on see teoreetiline võimalus vähemalt 68 häält saada, juhul kui eks Reformierakond ja kogu senine opositsioon koos hääletaksid. Ma muud võimalust siin ei näe. Ma eeldan, et me hakkame kuulama kuulma nüüd kohe järgmistel kahel kolmel nädalal seda, kuidas Res Publica tuleb Reformierakonna ka see presidendikandidaadi projekt väljaspool, see on tegelikult ikkagi teatud erakondade, oma nii-öelda siis genereeritud väljaspool erakondi ja siis erakondi kasutatakse antud juhul kanalitena selle teostuse muidugi sinna juurde peavad kuuluma mingisugused tehingud, vabadused, eriti Res Publica suunas, kes, kellel on suuri raskusi oma selle siis. Häälte kvoodi ületamiseks ja, ja, või, või selle piiri ületamiseks ja nemad peavad saama väga rasvaseid lubadusi selles, et nemad lähevad kaasReformierakonna kandidaadiga ja siis Erkki Bahovski käest küsinud ka täna seda, et kas president Ilves, kui ta valitakse presidendiks, on see, kes annab näiteks Keskerakonna juhile Savisaarele võimaluse valitsust moodustada. No siin ongi see, et me võime ju need hääli praegu lugeda kokku ja lükkide siia-sinnapoole ja võrrelda neid summasid igatepidi, aga see, kuidas, kuidas tegelik hääletamine läheb, see on ikkagi kokkulepete küsimus ja, ja läbirääkijaks läbirääkimised nende kokkulepete saavutamiseks hakkavad nüüd siis varsti käima. Kas sa ei pea riigikogu juhatuse valimisi üheks etapiks, eks selles tegevuses sest nad läksid kuidagi üllatavalt rahulikult, ilma igasugusteks essideta. Noh, kindlasti riigikogu juhatuse valimine, et on, on asi, mis, mis aitab jõuvahekordi ja kokkuleppeid Parlamendis. Teisest küljest noh, seal element on ju niimoodi paika pandud, et peab selleks saama esimeheks koalitsiooni poolt keegi esimeseks aseesimees ka koalitsiooni poolt ja siis teiseks aseesimeheks opositsiooni poolt. Noh, kui see nii ei lähe, siis see tähendab, et, et siis on nagu midagi kõvasti lõhki läinud, et see peaks olema suur erand ja seekord mingit erandit ei olnud, nii et kõik läks plaanipäraselt. Sellepärast ma sellest nagu midagi väga praegu välja ei loe. No minu jaoks on küsimus ikkagi see, et et miks erakonnad ikkagi piirduvad oma kandidaatidega seoses just nimelt poliitiliste ja otseselt päevapoliitikaga seotud tegelaste esitamisega, kui samal ajal on ju see repertuaar paar võimalike presidendikandidaatide repertuaar ikkagi üsna avar, osutas ka eile mulle väga sümpatiseerivad Urmas Oti saates kindral Einseln, kes esines seal ja loetles ühe hingetõmbega 15 nime kellest tõepoolest noh, kümmekond valdavat vabalt inglise keelt on väga esinduslikud teadlased, nad on akadeemilised arvamusliidrid. Nii et et kuidagi kuidagi noh, tunne jääb, et kohe piirdutakse niisuguse oma poliitiliste trumpidega, mille taga on selgelt poliitilised mängud, kuna teatakse, et see valitakse, et on võimalus valida riigikogus. Aga miks ei oleks võimalik valida siis riigikogus nii-öelda selles mõttes erakondade huvidega seotud kandidaati vaid vaid minna tõepoolest siis niisuguse kandidaadi peale välja? Seletan sulle, miks tahetakse erakond, see on inimene muidugi jälle jah, sellepärast et kui see valitakse riigikogus on ikkagi mingisugune eel mäng järgmise kevade, riigikogu valimistele ja võimalike koalitsioonide sünnile. Sellepärast tahetakse seda riigikogus teha. Sellepärast et kui see ei õnnestu Riigikogus, siis on tõesti olukord natukene ebamäärane, see õigus. Et noh, püütakse nagu see liit, millega minna kevadistele valimistele luua juba presidendivalimistega ja see on see tagamõte, siis võib siit järeldada, kui kaasa lähen, siis sobiks päris mõne erakonna niisugusse tagatud paljulikuks. Ma olen selle sinus spekulatsiooniga kaasa, siis ma küll enam ei taha. Võib olla. Erakonna käigus juba nii-öelda tegelikult ka pakkumine Isamaaliidule ja siis tulevaste valimistega seoses, et me käisime selle tugeva kandidaadi välja, kes sobib ju ka teile, eks ole, aga sellega seoses teeme siis nii-öelda diilid ära. Riigikogu valimisteks. Nojah, sest uue kolmik või ütleme, nelikliidu sünd oleks ju ilmselt üks tõenäolisemaid variante, sest eelmisel korral rikkust kui härra president Lennart Meri, kes niimoodi Mart Laari korrale kutsus pildilaskmise pärast, nii et nüüd Lennart merd enam ei ole, nii et on võimalik see liit taas uuesti moodustada. Mis te arvate sellest? Jah, see see mõttekäik, mida sina siin arendasid, kahtlemata tuleks sellega nõustutakse kujundlikult võttes moodustab, oleks siis nagu midagi sarnast nagu vanasti, kui olid maailmas monarhia, Morarhiad valitsesid, siis sõlmiti liit ja koostööd ikka niimoodi, et anti ühe riigi kuningatütar nii-öelda teise, teise printsile naiseks. Liidud reeglina pidasid väga hästi, see oli, see oli kogu Euroopale ratsionaalne poliitika. Ja, ja eks kui minna edasi selle küsimusega, et miks see tuleb poliitika seest. Ehk siis jah, see on ilmselt on otsustanud, et president on üks poliitiline institutsioon koos parlamendi ja valitsusega, nii et ta tuleks siis nagu siduda ka sellesse grupi poliitilisse võrku nii-öelda süsteemi. Et president on siis nagu see pruut, kes sihukese teisele erakonnale See on õige suhtumine valitsuses kogu aeg siiamaani, kui mõeldes selle peale, kuidas vabariigi president Arnold Rüütlit on surutud pidevalt isolatsiooni, kuna ta on rahvaliidu nii-öelda president, mida rahvaliit ise aeg-ajalt on ju ka välja mänginud. Kui. See vahe ei puudutatud, nii et nad on ise tegelikult olgem ausad, jah, nad on seostanud ennast väga selgelt, eksju oma endise auesimehega ja ilmselt on ka see üks põhjus, miks nad on nüüd jäänud nagu selles grupis veidi isolatsiooni, kuigi ma ei saa näiteks erakonna positsioonist küll eriti aru, kas on nüüd mäng või on selle taga tõesti siiras soov mingit ühiskandidaati leida? No siin on üks, nüüd on nüüd ongi, tähendab, et kui need on, need mängud ulatuvad kõrgemale, kaugemale ja sügavamale, kui me siin esialgu nende sümptomite näol võime spekuleerida, siis, siis on huvitav arutleda edasi, kuidas, kui juhul, kui see 68 häält parlamendis ei saa, et, et võib-olla mõni erakond või mõned poliitikud on huvitatud selle kogu põllu peale ajamisest ehk siis. Et ja seda, seda muidugi teatud erakonnad jälle arvestavad, sellel ei ole valijate meestes võimalust oma lobitööd piisavalt teha. See viib ju presidendivalimisi võrdlemisi ebamäärasel alusel. Varem on ikkagi läbi suruda riigikogust. No ma julgen siiski öelda oma kogemuse põhjal, et Riigikogus valimine õnnestu sel juhul, kui Keskerakond on vastu sellele kandidaadile see on ilmselt täiesti selge, sellepärast et seda kuutekümmet kaheksat kindlalt kokku saada. Ilma Keskerakonna 20 hääle mingi osata ei õnnestu. Siis on veel võimalus Keskerakonnast mingi seltskond üle meelitada, mis ta korduvalt juhtunud. Jah, selles on sul küll õigus, et tõepoolest ütleme seda keskfraktsiooni, kes moodustas eelmiste valimiste ajal, siis sealt on ju kõige rohkem ära pudenenud neid keskerakondlasi, nii et see võimalus on olemas, kuid samavõrd võib ju ka öelda mõne teise fraktsiooni kohta, eelkõige näiteks Res Publica kohta, mille identiteet on üldse muutunud väga hämaraks. Ja kust on ka pudenenud nii siia kui sinnapoole. Ütlen veel kord, et vaatame, näeme, ja noh, praegu on esialgu alles üles seatud nagu üks selline kandidaat, kelle puhul võib reaalselt kõnelda sellest võimalusest. Ma ei välistaks, et neid tuleb veel. Ja kodanikuna ma muidugi ootan, et minu kolleegid ajakirjanduses teeksid väga palju tööd ka selle nimel, et, et ma saaksin lugeda, missugused on Paul-Eerik Rummo nägemuse presidendile juhul, kui ta valituks osutub, või Laine jänesele, nii et selles mõttes võrdset kohelgem võrdselt. Vaat siin on ikka ajakirjanduse tegelikult tõeline. Tuleproov tuleb lahti, ei saa sind, kui nüüd kõik viis erakonda seavad kolm tükki üles, siis on neid 15, üks, siis me ei saa suurepärane lehest muud lugedagi kui ainult nende avaldusi. Aga olgu, vaatame, elame-näeme. Ma tahaksin siiski lõpetada ja selle tänase leinapäeva noodil, sest mulle on siin toimetus pannud laua peale ühe kirja just minule suunatud ja rahva tõenditele suunatud. Üks mees, kes ei taha enda nimel nimetada räägib sellest, et temagi oli üks neid, kes oma perega viidi Siberisse. Ja siis, kui asumise aeg üle sai või ümber sai. Kui ta tahtis Eestisse tagasi tulla, siis Nõukogude okupatsioonivõimud talle seda ei võimaldanud. Ta pidi päeva jooksul Eestist lahkuma, ta asus elama Lätti kus ta siis elas kuni pensionile minekuni 97. aastani. Nüüd tuli ta tagasi Eestisse, kuid mis teda ees ootas, ootas see, et. Läti loeb tänapäevani Siberist oli aastaid Läti staaži hulka, aga Eesti arvab, nagu oleksime ise tahtnud nüüd ära minna. Asi on selles, et mulle makstakse mingit lepingulist pensioni. Ehkki tööstaaži on 60 aastat, nii et oma riik on mulle rohkemgi kahju teinud. Kui võõras võim. Võite välja arvestada, kui palju ma kahju saan, olen halvemas seisus kui turuvarblane. Ma olen palju kirjutanud, aga vastus? Üks seadused on sellised. Võta mingit abi enam, annan lihtsalt teada. Mõtelge oma kaaslastega. Kas see on õige. Kas selline on see tegelikkusega siis alati? Ühiskonnakord ei ei lahenda inimeste muresid ega ei, ei ole see õnn ja rõõm. Minu teada küll, Eestis loetakse Siberi aastat tööstaaži hulka. Nojah, aga kui on tegemist Läti kodanikuga, ilmselt siis ma saan nii aru, kui ta Lätis elas, siis ta. Mõni aeg tagasi olid siin probleemid. Siis Zetodega mitme Setuga, kes on Eestisse tulnud ja oma tööaastad Venemaal veetnud ja ei saa ka, aga noh, need on probleemid mulle lihtsalt, kui seal polegi, lugesid tsitaadi siis on näiteks kadett Denis Jozovskistun kirjutanud. Mulle meenutab riik, kus me praegu elame, kommunaalkorterid, kus igaüks elab oma elu ja hoolib ainult endast kus kõik kokkuleppe alusel ning mingeid kindlaid reegleid ei ole. Noor inimene muidugi pingutab üle, need reeglid on olemas. Aga, aga reeglit väga on inimesed ja nende tahe ja see sellest algab kõik pihta. Jah, tänasel ja homsel leinapäeval mõelgem selle peale, kuidas Eestit senisest paremaks teha, aitäh, Rain Veideman. Mart Linnart saatejuht oli Mart Tummelas kuulmiseni esimesel aprill.