Servi voolas Guard. Aa. Tere päevast hea kuulaja, kes sa oled loodetavalt teadlikult, aga võib olla ka juhuse tahtel häälestanud oma raadiovastuvõtja ooperigurmaanide lainele. Äsja kõlas siis pajatasite proloog, see on üks Leonka valla ooper, millest tuleb meil täna juttu, nagu ka mas kanni ooperis. Talupoja au ja gurmaane on meie tänases saates kohe lauset, kas kõikidele kindlasti tuntud inimesed? Urve Tauts, tere päevast. Ja Kaljukarask. Ja põhjus, miks need lugupeetud ja väga kogenud ooperiinimesed on täna stuudios. Neid põhjusi võiks loetleda ju tegelikult hästi-hästi palju, aga, aga mõtlesime täna teid just natukene kurssi viia rohkem. Kahe veristliku ooperipärliga võiks öelda võib-olla kõige kõige parematega selle siis kunstivoolu ooperitest, need on siis juba eelpool nimetatud Pietro maskanni talupoja au ja Piero Leonka Vallo pajatsid. Aga kõigepealt värskendame tutvust meie tänastega osalistega väga pikaaegsetes toonlased. Kunagi oli televiisoris üks selline saade, kus, kus inimesi ärgitati tutvuma ja esitati küsimusi ja siis saatejuht tavaliselt alati küsis, et rääkige palun, kes te olete ja kust te tulete. Ütleme siis, daamist Urve, kes sa praegu oled ja kust sa tuled? Tulen Pärnust, sealt ma sündisin ja, ja oma esialgse hariduse sain ja laulu väikse niisuguse ettevalmistuse hariduse sain ka Pärnust. Ja Tallinnas on kas minu päris niisugune ikka õige õppimine. 54. astel ja lõpetasin muusikakooli praeguse Georg Otsa nimelise muusikakooli õpetaja Aliis Roolaid seal ja astusin ka kohe samal aastal 58. Tallinna riikliku konservatooriumi praegusesse muusikaakadeemiasse ja muusikakooli esimesel kursusel. Ma sain koori lauljaks Estonia teatrisse. Ja oi ei, kohe ei tulnud, seal oli veel palju ilusaid asi vahepeal ja, ja 60 tolm tuli tõesti, Karmel, lõpetasime Hendrik rummiga diplomitööna konservatooriumi ja eks sealt hakkasid siis need väga ilusad ooperiosad, mis meil ikka oli suur rõõm, et on kõiki neid toredaid asi saanud laulda ja ilusat muusikat ja ja noh, kui see mürgika juba veres Annega, siis sealt Estonia teatrist ei saa niisama lihtsalt ka. Ega seda mõtet ei tulegi, et vot lähedal või tahad teist tööd teha. Oled sa kokku lugenud umbkaudugi, kui palju neid rolle siis Estonia lavalaudadel tegelikult kokku mõningaid rolle sa tegid ju mitu korda ka, milline see sinu rolli portfell siis, nagu kokku oli kuskil kaheksa? Ma ei mõtle neid, et suured osad ainult, sest ma mõtlen, mina olen oma loomult küll selline olnud, et kui on pakutud ka väiksemaid osi, on kõik vastu võtnud, minu meelest osa ei ole mitte väike ja ja, ja kuid kui pakutakse, eks, siis sai kõike tehtud ja eks seal on ka neid väiksemaid asi kirjas, muidugi seal 80 hulgas. No ei ole väikseid inimesi, on väiksed näitlejad, väiksed lauljad. Minu tänased vestlus, kaaslased on õnneks suured lauljad ka selles mõttes, et et tõelised teatriinimesed kalju sellisele marginaalse, Lea vahele vaatamata, mis meil on täiesti loomulikult kolleegidena, sinatame 11, et nii et kuulaja ärgu pangu pahaks. Kalju, kes sina oled ja kust sa tuled? Sind teame filmist ooperi ja, ja draamalavalt. No põhiliselt mina olen hariduse saanud põhilisemal vaidlused, ma mõtlen, teatrialase hariduse on saanud Moskvas. Moskva öeldakse, et see teatralli instituut imeni Lona džäss kõva seal, kus sinagi oled käinud ja lõpetanud kitlid ketis ja pidises just. Ja lõpetasin ketise draamanäitlejana, ma seal tegelesin laulmisega ainult nii fakultatiivselt ja siis laul lauluõpetajaks Moskvas oli Galina Petrovna Svenska Gennadi ras pesemenski kuulsa dirigendi tädi. Ja siis, kui ma Tallinnasse tulin, siis ma tulin draamateatrisse, mitte ooperiteatrisse. Ja tasapisi muidugi. Käisin siis ka professor Arderi juures ja Arder alati, kui mind vastu võttis, siis ütlesite poja, kas tenorina rinnarinnas rahu. Ja siis hakkasime harjutama ja arutasime seal tema juures ja ja ega ma ei mõelnudki, et ma üldse lähen Estoniasse laulma. Ja see juhtus nii täiesti juhuslikult. Valter Luts kutsus äkki pajadeeri. Et vot seal huvitav roll sulle koomiline roll seda laulis hiljem Hugo Malmsten. Ja muidugi tulin siis õppisin selle rolli ära Estonia teatris. Ja Georg Ots jäi haigeks tookord. Ja siis jäi ainult üks osatäitja peaosa täitjaks. Et kuule, proovi õiget seda Raidžaamit laulda peaosa. Ja muidugi ma mõtlesin, pea usad, mina hakkan nüüd peaosa, laulud, mis moodi see välja tuleb ja muidugi me nad teadsid mind selle järgi. Vahetevahel, kui me koos istusime või ajasime juttu, siis ma laulsin nii üht kui teist, selle selle järgi siis kindlasti, Valter Luts hakkaski mulle pakkuma proovi seda peaosa lauldes ma proovisin ja muidugi tuli pärast välja. Muidugi, minu jutt oleks väga pikk, aga ma mõtlen, et täna ei sobi kõiki asju siin rääkida. Küsida ehk midagi muud. No sobib meie saates rääkida absoluutselt kõigest ja, ja nii palju, kui see lühikene formaat võimaldab tahamegi täna siin pisut rääkida. Kas te olete mõlemad pensionärid? Ja nüüd oleme praegu ja pension. Küsin siis niimoodi, et, et milline on siis ooperilauljast pensionäri elu tänases Eesti vabariigis on see hea, on see huvitav, on see halb, jääb midagi puudu. Olete tunnustatud tunnistatud nii rahaliselt kui kui olmeliselt. Mina olen päris ausalt, mina ütleksin niimoodi, et noh, põhiliselt ta on enam-vähem normaalne, muidugi võiks, võiks selles mõttes rahalises mõttes võiks parem olla. Aga muidu üldiselt normaalne midagi viga ei ole. Jah, ma ütlen samad sõnad, et, et leiva peale midagi saada peab ikka veel natuke tööd tegema. Ma veel natukene õpetan laulmist lastele. Et toime tuleb, et see tunnustus on, on üks selline asi, mis on tegelikult artistile väga vajalik. Rääkige natukene, võib-olla siis sellest karjäärist, mida te jõudsite siis ära teha siis Nõukogude Liidu ajal, et Urve, sina said vabariigi rahvakunstnikuks. Ja 74. aastal anti mul see aunimetus. No ma ei tea, kas just karjääri Moikonnaga aga ju siis hinnati natukene. Kas Nõukogude Liidu rahvakunstniku aunimetus oli kaugel su ümber, olid ju Hendrik Krumm ja Tiit Kuusik, kes juba olid. Ei, ma ei tea sellest mitte midagi. Teeneline, mina olen teeneline ja mina sain 78. aastal teeniliseks, ei õnnestunud rahvakunstnikuks kuidagi. No see on võib-olla natukene võib-olla libe teema ja, ja ma ma täiesti annan endale aru, kui ma selliseid asju küsin, aga, aga olge olge siiralt, et kas te arvate, et kui see meie formatsioon poleks muutunud ja, ja needsamad aunimetused ning ka võib-olla see tunnustus ja, aga mis sai osaks siis tolleaegsetele, siis ka personaalpensionäridele, et kas te arvate, et, et see oleks olnud Teile isiklikult soodsam või, või kas te vahetasite selle praeguse ajaga võrreldes nagu tagasi? No ma ei tea, eks see palk oli lõpupoole päris kena ja mõtlesime, et see pension tuleb ka nagu selle järgi. Aga noh, see ei olnudki nii, selles mõttes ütles, et oleks võinud küll parem olnud olla. Noh, see on kõik nii küsitav asi, ma ei tea, eks nii kuidas otsustatakse, nii tehakse. Aga parem oleks võinud küll muidugi olla. Ma ei tea, kuidas sina Kalju arvavad. Mina leian niimoodi, et tol ajal ikkagi need lavastused, mis tehti olid ikkagi võrdlemisi korralikult ja hästi tehtud ja need lavastused milledes, mina osalesin seal. Ma leian, et isegi selle hea kohta olid nad väga hästi tehtud. Ja tööd jätkus küll ja küll. Palk oli ka enam-vähem normis. No ei oskagi midagi paremat. Tahta, eks ikka Norrisisime ka nunnu ala inimene, Norrise valati millal ta rahule helt. Eks. Eks töö oli tõesti ilus ja oli väga ilus töö oli, tööd olid tõesti palju ja jääb kontserdi sai tehtud palju ja, ja aeg oli seal ja me olime ju noored, siis. No see valdkond ja see teema, millest me räägime, on meie jaoks, loomulikult on üldse ilus muusika on ilus asi ja meie arvates on ooper üks üks väga kena ja ilus asi aga kuna ongi siis tegemist ooperisaatega ja muusikasaatega, siis ka muusikaga jätkame ja, ja tõepoolest ilus, kui mitte öelda imeilus väikene romansikene sellest samast talupojaaust päris algusest kohe plaatida Domingo esituses. See oli siis kaunis tur riidu romanss ooperis, talupoja auaust käisime ka eelmises lõigus, õigemini ka aunimetustest. Talupojal on selles ooperis oma au ja see lõpeb ju lausa kohe veriselt, sellepärast et oma au kaitstakse. Aga kas, kas te tunnete, et ka seda, et, et kas neid on piisavalt austatud? Kas ooperilauljal on ka mingi oma oma aumõiste, oma autunne nüüd, kui teil on võib-olla pisut isegi rohkem aega põhitöö kõrvalt ka mõelda olnule või siis küsida lausa trafaretselt, et mida on ka minu käest küsitud, et kas, kas elaksite maaelu kuidagi teistmoodi või mõnes teises ametis või, või vahetaksite mõne perioodi oma oma elust ära? Urve. Ei, mina küll ei oleks vahetanud, jäi vahele, rääkida, ma usun, vast mitte keegi ei teeks ja mõeldud on siin just nii. Ooperilauljaid, opereti laulatusel vast keegi ei teeks. Kui tagasi vaadata, siis noh, ikka nii palju armsaid oopereid asi, et. Võrdlemisi palju, mina tegin operitega, nukalettidega alustasin ja ja hiljem läks siis nii ooperit ja operetti kõiki vaheldumisi. Urve sinu üks legendaarsemaid rolle, Karmen Karmen, oleme rääkinud selles saates ka väga palju ja muusikat lasknud, nii et sellest võiks täitsa eraldi saate kindlasti teha. Aga mis ma ka ise mul on au mäletada jälle sõnast au, me ei saa kuidagi mööduda, au mäletada, seda sinus antud sealt paarkümmend aastat tagasi ja, ja kuna täna lubasime, et räägime nendest ooperitest, siis see on, oled sa minuga nõus, et mulle tundub, et see on nagu naisrollidest või naisooperi partiidest üks üks selliseid väheseid kus kangelanna eesriide avanedes kuni lõpuni ainult kannatab. Ta muudkui kannatab ja noh, lavastajana mõtlen alati selle peale, et et noh, kannatavat inimest, sest ta natukene ränk vaadata tunnetele kaasa. Ja, ja, ja see on üsnagi üsnagi selline painav sant Tuzza puhul siis nii ei ole, sest et tema, tema kannatused ja põhjus, miks ta kannatab, on on väga-väga sügav ja, ja väga põhjendatud. Kas jällegi ei saa kuidagi mööda, pean trafaretselt küsima, jah, et et kas ütleme seda rolli luues tema peale mõeldes kas sinus endas on kasvanud Tutsat, oled sa selline kannataja tüüp? Jah, minus on kaks palet, nii nagu see teatri mascan, nääret ja nuttev. Jaa. Jaa, eks ma niisugune emotsionaalne olen ja ja on küll kannatavat inimest ka, ma arvan, et see on igas inimeses. Aga see nii naiselik roll, see on minu meelest. Siin on nii palju ilu, nii palju muidugi kannatus ja armastus, suur armastus ja et ta nii rüvetatud tema au on rüvetatud riidu on üks väga paha tur riidu. Sa võtad mets, antud seal seisukohad. Ja need on leidnud ka võib-olla mõistma. Nii peame küll, aga, aga, aga ta ju läks natukene libedale teele, sellola on ju ka väga huvitav roll tegelikult selles päris et ta on oma naiseliku võluga võlgusika jälle ära selle tur riidu. Võib-olla ta oleksid ka, ma saan Tuzza juurde tagasi tulnud pärast sõjaväeteenistust aga ta läks hoopis loola juurde. Ja siin kannatabki sellepärast Sand Tuzza väga, et ta ootab last tureidult ja see on väga suur needus lasub tema hinge peale, mida ütleb kiri. Sest et usk oli ju Sitsiilias katoliku usk, eks ole, ja seal olid omad omad seadused ja Amad, mida võib ja mida ei või. Ja ma mõtlen, et kogu see tegevus, mis siin annab sellele ooperi, noh, selles on Tutsale. Niisuguse dramatismi on tõesti see, et ta kannatab, ta teab, et tema peal lasub needus. Ja ta ei saa ega ümber, ta on selle sees ja ta teab, mis saatus on, aga noh nagu naine ikka, püüab anuda ja paluda Turiidut etapp võõraks oma meele. Aga turridu ei võta kuulma, sest et selle Olan teda nii ära teinud. Ja, ja, ja ta kannatab selle pärast rohkemakse. Poolal on ju oma oma mees olemas voorimees Alfio kes üldse ei tea, et loola petab teda. Ja, ja vaene sant Tuzza tema oma suures mures ja hädas natukene natukene. Pihib Alphiale ja pärast ta saab aru. Tegelikult oleme ausad, ta lihtsalt lobiseb välja saladused ja teeb seda üsna üsna nii-öelda järsult ja ja halastamatult. No sellepärast ta ei mõtle, et ta tahab sellega nüüd keerata Alciale, vaid ta räägib tõesti oma suures mures tema ja, ja oma tuleviku pärast, aga alfa, vaat seal ta tuleb mõistuse juurde tagasi. Kui alfa ütleb, et ahah, ma tapan selle tur riidu, siis ta sai aru. Ai nüüd mul midagi läks viltu. Ja, ja ta saab oma veast aru, aga see on juba hilja ja, ja tõesti ongi nii, see Alphia ja Turiidu lähevad kahekesi nii vastamisel kahevõitlusele, kuna see on kohe lausa seaduseks. Seal Sitsiilia külas. Aga läheme edasi muusikaga ja kuulame Ki sant Tutsat, see on üks selline stseen, kus, kus rahvas läheb kirikusse jumalateenistusele. Kas antud sa siis ütleb, et ma olen patune ja ja kiriku seinad mind ilmselt näha ei taha ning jääb, jääb üksinda sinna kiriku ette siis kannatama. Ja Urve just sellesse saatesse tulles ette valmistades seda ostsid oma elu esimese talupoja CD ja olid sellest väga vaimustatud ja Florence Kosotto üks, üks legendaarne metsosopran on siin siis Herbert Karajani juhatusel orkestri ja kooriga meile seda pala esitamas. Talupoja aus nagu ka meie järgmisest ooperist, millest juttu tuleb pajatsitest võiks tundide viisi rääkida, lahata te mõlemad tegite samal etendusel kaasa erinevates tükkides ja kui eelmises lõigus sai Urve pikka monoloogi esitada selleks, et esitada kaitsekõne naistele, keda kehastas seal sant Tuzza, millega ma olen, millega me oleme päri täiesti ehkki ütleme ka lavastaja peab ilmselt püüdma mõista kõiki tegelasi siis pajatasid on üks, üks selline ooper, mis, mis tegelikult ju räägibki tissidest, mis räägib näitlejatest lauljatest, nende tunnetest ja, ja Khani roll selles selles ooperis on kalju olnud küllap vist küll üks üks selline, kus sa oled saanud rakendada kõiki neid oskusi, omadusi, mida, mida sa oled sa oled õppinud ja kogenud, on senini. Ja siin võis seda tõesti teha ja sellepärast juba, et see on näitlejaelust ja näitleja elust, mitte ainult näitleja elust laval, vaid ka näitleja elust väljaspool lava. Ja selles ongi pajatsite võlu ja niisugune tema olemus kõige kõige niisugune tähelepanuväärsem, et üksi lauljat ja näitlejat laval, vaid me näeme ka tema elamusi ja tema tundeid, mis on seotud ka tavaliselt tavalise eluga. Niipea kui mina hakkasin seda õppima seda kaaniat, siis tekkiski küsimus, et huvitav, et mismoodi siis seda kahelisust väljendada, mismoodi seda saab siis nüüd. Kahelisustes k-tähega, mitte pahelisust b. 12 advega ja väljendada, et sa oled laval näitleja ja oled seotud ka ühesõnaga publikuga. Et sa ei ole mitte mitte ainult näitleja, vaid sa oled ka, kui tavaline inimene oled seal laval. No lihtsustatult öeldes on see jah üks selline suhteliselt toimiv narratiiv, mida selles ooperis on siis kasutatud ehk see, kui näitlejad toovad oma oma isiklikud suhted lavale ning hakkavad neid isiklikke suhteid seal klaarima. Ja kuna tegemist on viristliku ooperiga, siis muidugi see kõik lõppeb väga kurvalt, lõpeb samamoodi kahe surnukehaga kaania tapab oma naise ja hiljem ka selle siis austaja. Aga pööraks äkki küsimuse hoopis niipidi, et vaat, needsamad isiklikud suhted laval, et, et kas, kas teil on olnud selliseid kogemusi, kus, kus te olete kas siis sunnitud või saanud tuua aga oma isiklikud suhted lavale ja ütleme, Kaljo, sinu puhul ka siis sinu isiklik suhe sellesse kaaniasse. Kas sa kujutaksid ette, et selline olukord kalju laulab? No näiteks ütleme selles samas mõnes operetis võib-olla? Aino Külvand on vastas ja, ja midagi on teil omavahel klaarida ja siis sa laval klaarid. Siin muidugi sellisele teele ei saa minna. Siin peab ikkagi lihtsalt sa päid ikkagi jääma näitlejaks või lauljaks ja vastavalt olema oma osas näiteks praegu siin pajatides Khani osas. Ja ma ei saa ju niimoodi seda teha, et ma igal etendusel tapan oma partneri ära. Maarjateatri Hammer oli mul partner kogu aeg ja ma ükskord tapan ta ära ja teine kord enam ei olegi kedagi. Ja muidugi see, see on täiesti kurioosne asi, seal niisugust asja ei saagi mõelda, vaid seal sa pead olema näitleja, näitleja laval ja näitleja elustama, öeldakse. No nii ta on ja ka see, et kaania noh, tunneb väga suurt kiindumust, eks ole, oma oma noore naise neto vastu ja mingil hetkel ka tema olles kindlasti väga emotsionaalne inimene, nagu meie siin ümber laua kõik oleme ja nagu ka artistid üldiselt on siis noh, ei jäägi muud üle, kui, kui nuga läheb välkuma. Noh, tegemist on muidugi keevaliste itaallastega mõlemas nendes ooperites aga Urve sulle üks selline küsimused, et see võiks keevaline partner, üks Saaremaa mees Krummi Henrik ja siis Pärnu tüdruk Urve Tauts said laval kokku ja, ja selles Carmenit vist oli üksteise tuuselda, mis seal ikka vist päris palju, et, et kas, kas seal oli ka midagi isiklikku või olite te lihtsalt oma rolli nii sisse elanud? Oi ei isiklikku, ei ole kunagi olnud mitte midagi, kui võiks vahel ollagi, et mind natuke nagistasime ka, aga me ooperi kuulamise nagistasine, mitte et me oleks elus nagistanud tavalises elus, aga aga eks on niisugust asja küll juhtunud, et. Ta astus minu saba peale Carmeni sea sest lõppvaatus sabale mitte oma saba peale ja kleidisaba peale ja mina kukkusin põlvili tema põlvili ja nuga lendas kaugele, mida, millega ta pidi mind tahab, no eks ole siis õnn, et ei olnud valgusele pussnoa-le ja mõtlesin hane rusikaga. Hendrik pani mulle niisukese tou rusikaga, et mul oli ikka tõesti valus. Ja siis ta roomas siis vaikselt niimoodi selle noa poole ja võttis selle noa. No ei saa ju niimoodi, et ooper jääb, karmineb tapmata, eks ole. Täna me siin vaimutasime küll natukene ja püüame asja lõbusamaks valguses näidata, aga, aga ooperite teemad on sageli sageli nad ongi põhiliselt ju täis täis kirge täis inimeste, selliseid äärmuslikke tundeid, mida nad siis teinekord ka üsnagi jõhkralt ja vägivaldselt väljendavad. Aga teeksime nüüd niimoodi, et ma natukene ka meie seda saate formaati rikun. Ja just sellepärast, et tavaliselt on mul siin olnud lugupeetud külalisi ja, ja ka esinejaid ja me oleme rääkinud nagu teiste esitusest, aga kui Urve lubab siis ühe näite sellest Khanio siis sellest viimasest monoloogist, kus talle siis saab selgeks, et, et naine on teda bet Nad ja, ja ta ahastades siis kirjeldab seda, millised tunded tal seal sees hetkel on. Et kui sa lubad, et siis las kalju Et las kalju, kes on meie külaline, las ta, las ta ise laulab selle selle kuulsa Khani monoloogi hästi. Jaa. Kuni siis Khanio monoloogi järelmäng hajub, küsin sinu käest Kalju sellist asja, et tavaliselt selle aaria lõpus tenorid armastavad sellist sellist nutu teha ja päris kõvasti seal ähkida ja nutta ja sina seda ei teinud. Äkki põhjendad? Ei, mina seda ei teinud. Ja ma ei tea, mulle tundus niimoodi, et see selline nutt ja selline niisugune ahastus, et ta ei tule mul õigesti välja, ta ei tule minust endast ja sellepärast ma jätsin selle ära. Aga laval siis, kui oli etenduse ajal, kas seal, kas seal sinu kehastatud kaan ju seal noh, kuidas ütelda. Nuttis kõva häälega. Laval tegelikult sellist kõva häälega nutmist ka ei olnud. Nii et see oli rohkem selline Pole, see oli rohkem, jah, see oli kõik kõik, mida, mis tuli, tuli ikkagi seestpoolt niipalju kui tuli. Ja see väline, niisugune asi, see kõik jäi ära. Küsiksin teie mõlema käest sellise asja, et kui te kuulete sõna või mõistet pajatasid mis teile sellega seostub? Vaieldamatult kindlasti ooper, millest me täna nagu räägime aga on see selline negatiivne on see miinusmärgiga, kas teid on kunagi Vaiatsiteks kutsutud või olete te ise ennast tundnud pajatsitena? Urve. Ja siis ma küll ei ole tundnud, sajad sinna ei ole kutsutud ka. Ma ei, ma ei oskagi seda, sa küsid seda. Ma ei oska vastata. No mida see võiks tähendada, see võiks, see tähendab seda, et natukene halvustav väide artisti kohta, kes kes nii-öelda peab esinema ning saab selle eest raha, aga, aga, aga teised võib-olla võib-olla tema tema ametit põlgavad, et sa ei ole tundnud sellist asja kunagi. Kaljo on mul õigus, kui ma niimoodi väidan. Jajaa mõiste mõiste on selles, et pajad, rändnäitleja ja näiteks nii palju kui mina olen lugenud kirjandusest ja nii palju, kui ma olen kuulnud, aga ma mõtlen niimoodi draamateatri vanemate kolleegide jutte. Vanasti oli selline komme, kus rikkurid kutsusid näitleja lauda. Tule nüüd, tee meile nalja. Tähendab, see on juba omamoodi näitlejale. Ma ei tea, mina arvan küll näitlejale väga solvav. Sellepärast sind kutsutakse lauda, et tule nüüd, tee meile siin nalja. Kui näitleja, ooperilaulja ei saa seda teha sunnitakse ikka vist seltskondades mõnikord laulma, ikkagi sunnitakse, tahetakse, laula kas või lorilaule, aga hambaarst või keegi ei sunni. Ei, aga ma arvan, et kui sooviti laulu, aga mina ei ole kunagi öelnud, tähendab mulle meeldis kogu aeg laulda. Et sa ei tundnud, et, et noh, paned sinna siis selles mõttes ei tundnud, et, et et sa oled kuidagi teisejärguline, et sa oled lihtsalt teiste lõbustaja Ei, ega mul palju selliseid momente pole olnud, kui läksime esinema kuskile Ministrite nõukogusse või? See oli meil kõik ette teada kava ja keegi söögilaua ääres Ibandsin laulma. Kui ma ise tahtsin laulda kuskil seltskonnas, nii tuli kuidagi nii intuitiivselt see asi siis noh, muidugi laulsin ja laulan ikka edasi ka veel. No selle selle ooperi kontekstis on siis, pajatas Need on ju tegelikult ka, onju, ise kutsub ennast pajatsiks, aga see on selline väga valuline eneseiroonia. Ja, ja ma arvan, et, et tegelikult sellega võiksime me oma selle Vaiatsite teema ausalt öeldes ka lõpetada, sellepärast et ka Estonias on lähiajal see ooper mängukavva tulemas ja ja võib siis ju vaataja ise veenduda, kuidas kuidas see Lugusalt siis paistab ja kõlab. Aga meie elus on ümberringi ju väga palju erinevat muusikat. Teie nüüd kogenud eluaegsete ooperilauljatena teie ajal olid ilmselt need levilaulud pisut teistsugused ja eks ta ise ka tegite vist mõne sünkovi kunagi siinsamas raadiomajas otsesaadetes, klaveri saatel ja misiganes et kuidas, nagu aeg, nagu selles mõttes muutunud on, et, et kas on ka sellises kergemas või popmuusikas või rokkmuusikas äkki noh, mõningaid selliseid esinejaid või selliseid laule, mida te ka meelsasti isegi kuulaksite Kodus on mul seda muusikat, nii need 100 tümpsu ja kõike kuulata võimalik jah, teatakse ka, juba poeg teab ka juba, missugust muusikat ma jagan ja öeldakse ka, et ah, ega sa niikuinii sellest aru ei saa. Aga. Aga ütle nüüd mõni nimi, ütleme nüüd mõni esitaja, et jätta muljet ikkagi. Metallica Ohot, vaat see mulle päriselt istub ja viimase aja Metallica, kus ta, kus nad nende selladega Aa, nii et sa isegi eristuvad lausa rokkbändide periood ja see on väga hea liine kadunud. Seal ju sinu suhe. Noh, minul on niisugune asi, et ma ma vist ei harju sellega mitte kunagi. Ma kuulan küll, aga, aga et ta mulle väga meeldiks ja, ja ma meele meeleldi seda kuulaks. Seda. Mul on niisugune tunne, et seda ei juhtu mitte kunagi. Aga mõningaid võib-olla mõningaid üksikuid selliseid meloodilise asjus neid nagu võiks nagu kuulata. Üldiselt seda tümpsu mina vastu ei saa võtta. Mina arvan nii, et oleneb täiesti atmosfäärist, kus sa oled ja, ja kuhu sa satud, mina näiteks käisin diskoõhtul ja tundsin, et see muusika oli seal päris paigas, päris hea kõrvadele. Ei, see käib kerest, läks jõuts. Värisedes. Aga näiteks mina kuulasin ühte asja, kuulasin ma praegu ei nimeta seda ansamblit. Ehkki ma tean selle nime. Ära lase sisse, hakkas peale, ära lase, siis ära lase. Lase siis ära. Arva, ära lase sisse. Ära. Lõpuks tuleb siis jorupill jonn. No aga seal on Jettenatsiooni mäng, vaata kuidas intonatsioon on seal tähtis. Anja õlga kulla kullakallid, ooperilauljad, meie, meie teema hakkab nüüd natuke ära libisema sellest saatest. Ja eks iga kingsepp muidugi olen oma liistu juures aga ooperimuusika kui see, millega, millega meie päevast päeva ja teie aastakümneid olete tegelenud. Aga saade hakkab tasapisi lõpule jõudma, võib-olla mõlemate Urve Tauts ja Kaljo karask, kes te olete ooperigurmaanide saategi rahaliselt äkide äkite lühidalt, oskaksite anda hinnangu üldse praegusele Estonia seisule ja noortele lauljatele selle mätta otsast, mis oli, mis oli teie ajal ja mis on nüüd, on, on see teie hinnangul sellise positiivse märgiga või, või on, on midagi nagu lootusetult jäänud? Noh, hääled on toredad ja, ja ma arvan, et need lauljad ise ka tunnevad, kui nad on juba seal teatris, et nad laulavad neid osi, mis neile pakutakse, aga võiks rohkem pakkuda ja usaldada rohkem noori lauljad, et mina arvan, et peaks rohkem usaldama tõesti, sest meid rajal usaldati, kui me ei oleks alustanud niimoodi, nagu me oleme teinud neid asju, siis võib mulle. Me poleks jõudnud niikaugele niisugusesse ikka ja nii kaua vastu pidanud teatris veel tahaks öelda, et kui laulja saab osa, uuri ajalugu, uuri seda, millest see räägi, millest sa laulad. Lase tekst kerest läbi. Minu meelest seda tehakse natukene vähe. Aga sellist mingisugust kollegiaalselt armukadedus sai, ei tunne noorte vastu, et nendel on võimalusi praegu rohkem ja. Las lasevad edasi samas vaimus, ainult et tundku muusikast suuremat rõõmu vahel lauldakse noote, lauldakse noote, aga laula ikka südamest. Nii et sa kutsud üles rohkem süvenema Mina arvan niimoodi, et ooperiteater oli, on ja jääb. Ja annaks taevas, et see ooperiteater kestaks igavesti. Sellise sellise toreda toreda loosungiga on tore ka meie saadet lõpetada. Oli siis ooperigurmaanide saade, kus me põhiliselt siis kuulasime täna talupojaaust ja pajatsitest muusikalisi lõike ja, ja minu vestlus kaaslasteks olid võluvad Urve Tauts ja Kaljukarask. Kuulajatele ütleme nägemiseni ja meie saadet jääb lõpetama ikka seesama kaunis ilus, hea intermetsa talupojaaust jätte porisümfoonikute esituses. Juhatab Neeme Järvi. Kohtumiseni.