Tere, teatrisõbrad, preemiad jagatud, nüüd tuleb taas hakata palehigis kunstipõldu kündma. Jätkab teatrjutada sade oma missiooni kogu eesti teatri läbivalgustamisel läbi nägemisel. Või vähemalt proovime hoolitseda selle eest, et jutt ei katkeks, et mõttevahetuses vaibuks. Et igaüks võiks laulda nagu nokk loodud. Stuudios on toimetaja Ivar Põllu head kuulamist. Viimastel teatri aastapreemiate jagamisel sai kultuurisündmuse tekitamise eest preemia Vanemuise teater ja seto kuningriik. Põhjuseks Taarka suvine setokeelne autentset keelt, laulu kostüümid, inimmassi sisaldav folkooper. Obinitsas. Lavastuse välja tulemine sattus nii täpselt Eesti-Vene piirileppe Setumaa igavese poolitamis aega. Kultuurisündmus oli ta kindlasti ka eelkõige kogu Eesti jaoks Lõuna-Eestis elava rahvakillu kultuuri tutvustamise poolest. Mõnes Lõuna-Eesti murdes teatritegemine pole aga sugugi uus asi. 90.-te aastate keskel lavastas Ingo Normet lavakunstikateedri lõpetava lennuga Madis Kõivu Alo Lõhmuse näidendi põud ja vihm. Ain Mäeots sealt samalt kursuselt on lavastanud Madis Kõivu, Bernhard Kauksi Ülle näidendeid Vanemuises päris näitlejatega, kes polegi tegelikult võrukeseks. Juba 10 aastat Võrus tegutsenud Taago Tubina eestvedamisel. Ehtsatest võrokeste koosnev näitetrupp kes ei tegele ei oma kultuuri tutvustamise Ei oma kultuurinäitamise või säilitamisega. Nende jaoks on võrukeelne teater loomulik eneseväljendus. Taago Tubin aga täna räägimegi. Võru teatriateljee. Noh, tegelikult vist ma ei eksi millegi vastu, kui mõtleme põrudotratele kunstiline juht. Ja siis lavastaja, nii, nii, nii seal teatris kui, kui siis vabakutselise korras ka mujal. Niisiis, Taago Tubin, Võru teatriateljee kunstiline juht ja lavastaja. Mispärast te seda kõike üldse võru keeles teete? Mikspärast võiks teha asja korralikult riigikeeles ja seal, kus teater olema peab majas, mis on teatriks loodud. Siis peaks vist alustama sellest rääkima natuke lahti, seda eellugu. Miks? Miks mina sinna konkreetselt olen sattunud ja kuidas see tegevus? Võrukeelseks küll mitte mitte täielikult, sest täielikult võru keeles lavastusi ei ole me teinud oleme kasutanud seda keelt ikkagi ühe lavalise tööriistana. Aga ühesõnaga jah, et, et miks see niimoodi? Mind kutsuti kultuurimaja Kannel poolt tollase siis Võru harrastusteatri tegevust juhtima. 2001. aasta algusest. Tol hetkel oli seis üpris üpris kaootiline, vilets. Trupp oli laiali lagunenud ja kunstilistest. Arengutest ei saanud rääkida juba ikkagi päris päris pikemat aega. Nii palju, kui ma kuulnud olin. Ja osaliselt ka siis vesteldes nende tollase harrastusteatritrupis veel aktiivselt toiminud liikmetega ja. Kuna ma ise käsitlesin seda kutset siis, kui kui võimalust oma kodulinnas uuesti midagi midagi tekitada see oli, tundus intrigeeriv, vana, siis saigi seda käsitletud jah, niivõrd. Ka kui, kui teatud mõttes nagu tagasi pöördumist isiklikus plaanis. Ja selleks selleks materjaliks, mis, mis mind sellel kujul inspireeris oli oli Madis Kõivu analüüs laulust Meil aiaäärne tänavas tol korral ilmunud just. Siis akadeemias ja Jaan Lattiku Karula lood millega me olime töötanud humanitaarinstituudis Juhan Viidingu juhtimisel ja inspireeris kahetine materjal just selles selles plaanis, et kuidas neid oleks võimalik ühendada. Ja ja tundus äärmiselt loomulik, et et kui nendega töötada eeskätt siis mõtlen selle Jaan Lattiku maailmaga siis teha seda kohalikus keeles. Osaliselt ei olnud tükk, ju ongi need Lapsepõlve lood kirja pannudki, nõnda kasutades siis lõunaeesti keelt ja vajalik selline dramaturgi line lavaline ja tekstina pinge siis tekitada selle Madis Kõivu analüüsi abil sellesse loosse žanriliselt oli, oli lõpuks siis, milleni me jõudsime lavakava ja etendust ta Võru Kreutzwaldi muuseumis ka omamoodi sellise keskkonnateatri laadis ettevõtmisena nii publiku paigutuse kui, kui teatud elementide osas veelgi. Ja see oli aastal 98. Nii et Et ma ei oskagi öelda, selle taga, ei olnud mingit erilist missiooni või, või kindlat kindlalt eesmärk, et, et sellest saab alguse nüüd võrukeelne tegevus mingis formatsioonis seal Võrus või et ma tahan kindlasti edasi minna. Siis riigikeelse teatri tegevusega vaid vaid leiutada mingi mingi teise keelelisi võtta? Ei, see oli, tundus lihtsalt loomulik, et kui ma, kui ma seal teen ja ma leidsin materjali, mis mind intrigeerima ja ja tundus, et teha seda selles keeles, mida, mida valdav osa trupist muuseas igapäevaselt kõneles. Mis vahe seal siis on, kui teha selles keeles, kas, kui nad teeksid need roll riigikeeles eesti keeles kui suured need keeled isegi see erinevad, ega nad väga palju ju tegelikult ei erine. Kas siis asi oleks kuidagi teistmoodi kastaks? Muidugi sünteetilisem või siis steriilsema. Igas selles võru keeles mängimisel on mingi teine vägi. Ma leian, et kindlasti on, et et tal ei ole vähemasti selle trupi jaoks, kellega ma töötanud olen mitte mingilgi moel kunstlikku aurat, et nad ei pea seda keelt. Hakkama omandama, kui nad isegi ei ole, et ma mõtlen nooremaid inimesi trupis seda igapäevaselt kasutanud, siis nad on üles kasvanud selles keskkonna, seda on nii-öelda emapiimaga ikkagi olemas neil. Nii et selle selle ülesäratamine nõudnud mingit erilist kunsti. Ja kindlasti jah, on, on, on see on see mingi mingi lisavägi, mis seal läbi selle keele kasutamise hoovab. Me oleme kasutanud ka sellist tehnikat, et. Siis ütleme riigikeelsete asjade puhul materjalide puhul on iga näitleja tõlkinud oma osa ise võru keelde ja ja tundub, et, et see on meetodina päris hästi aidanud. Just nimelt siis osa lähemale tunnetamisele ja orgaanilisusele hiljem. See murre ei ole, viska ju niivõrd fikseeritud kujul, et mingil määral räägivad kõik natukene erinevad keeldisega. Selles ma leian, et lõunaeesti keele ja, ja ka lähemalt võru keele rikkus ju peitubki, et et igas igas väiksemas külas ja kandis räägitakse väikeste variatsioonidega. Et selles selles mitmekülgsuse ongi ongi selle selle keele rikkusi. Et see, see keel, mida kõneldakse näiteks Orava kandis ja need väljendid erineb pisut sellest, mida kõneldakse Rõuges, mida kõneldakse Karulas ja, ja nii edasi. Kas ta on siis selle läbi isiklikum ka see, mida räägitakse selles keeles? Ma arvan, kahtlemata sellepärast, et. See, et me töötame selle keelega keelega üldisemas mõttes ka rohkem süvitsi minevamalt kui, kui tavaliselt teatrit tehes keelega tegeldakse, see Blood kindlasti mingi mingi sünergia trupisiseselt ja need arutlused, et kuidas on, kuidas oleks, kuidas oleks õige, kust see või teine väljendan, pärin pärinenud. Ja samas ka, et kui me seda või teist väljendit või sõna kasutame kuidas see jõuab ja kas ta on arusaadav teisest kihelkonnast ehk siis riigikeelsest sfäärist pärit inimesele, et et sellega me oleme nagu päris palju töötanud. Ma arvan küll jah, et see on loonud mingi mingi mingi lisa lisatõuke inimestele. Aga kellele te mängite? Kui te teete näiteks lavastusi, kas te mõtlete, te mängite just ka võrukeelsele inimese läbi mängida ikkagi arvestada nagu, nagu sa rääkisid, et arvestada sellega, et kui ta siin eesti keeles mõtlev inimene sellest aru saab No kahtlemata Narvast arvestama teatrit tehes ikkagi võimalikult laia vaatajaskonnaga. Jaa, ja selles suhtes on rusikareegel ikkagi see, et need lavastajad peavad olema arusaadavad ka üle keele piiride. Et mistõttu tuleb siis keskenduda rohkem visuaalsele loetavusele kui, kui sa keel ka võib-olla nii, nii nii nii võõras tundub. Aga ma arvan, et see ei ole, see ei ole probleeme, see ei olnud, see ei ole olnud ka probleem ühegi seni tehtud lavastuse puhul, et et oleks leidunud inimesi või oleks tulnud sedalaadi vastukajad ja need asjad mõistmatuks, jäävad, et ja, ja nii ka, nii ka minu arust. Mujal tehtud võrukeelsed asjadega, nii nii lohakate põua ja vihmaga, mis oligi esimene võrukeelne lavastus ja Vanemuise lavastustega niisamuti, et et kui ei saa millestki millestki nüüd aru repliigi piires siis ma arvan, et vaadatakse-kuulatakse seda keelt kui eksootikat. Selles valemis seda asja kuidagi natuke teistmoodi, seal ütlebki valdav osa publikust on ju ka ikkagi inimesed, kes sellest eluolust, et ilmselt nii väga palju ei teagi ja suuremast osast jutust aru ei saa. Et ütleme, et vanemusest tehtud võrukeelses lavastuses need tunduvad rohkem sellised eksootika pakkumisena või või sellise sissevaatena ürgses. Arhailise maailmapilt ja kirjeldus. No teatri mõttes on, nad on nad ju väga-väga õnnestunud lavastusega kõik. Nii et. Nii et teatritegijana, ma arvan küll, et et on nad tulnud kogu kogu sellisele võru kultuurilisele ärkamisel liikumisele vägagi kasuks. Et ma ei näe nagu ka selles mingit mingit probleemi, et miks ei, miks ei võiks teha, et nad ongi erinevad asjad, aga, aga seen. Austasid võrrelda äkki neid Võrus tehtud võru asju Tartus tehtud võru asju. Mis on suurim erinevus, kuidas sulle tundub tartu ja võru võrukeelsete teatriasjade vahel? Raske öelda, ma, ma ei oska öelda seda tegelikult et me nüüd oleme siin eelnevas vestluses ka keskendunud hästi palju keelele, siis noh, ma veel kord rõhutaksin siiski seda, et keel on, on antud juhul Võru teatritele tegemiste puhul ka olnud ikkagi ikkagi tööriistaks, et ütleme, kunstilise teatrielamuse pakkumine on olnud, on olnud ikkagi ütleme, lavastuslikuks eesmärgiks. Et see, et teha seda võru keeles, et see ei ole üldse omaette eesmärk ei, kindlasti mitte noh, võib-olla see eristabki siis Tartus ja Võrus tehtud asju. Võimalik Tartusse võru keeles teha on ikkagi mingi seisukoht. Võrus on see lihtsalt loomulik käik, sellepärast et inimesed räägivad võru keeles, siis on loomulikum. Jah, ja noh, ma, ma tegelikult arvan seda, et kasutades keelt tööriistana, kasvatame seda täpselt samamoodi nagu nagu teisi teisi vahendeid, tehnilisi oskusi, mis näitleja on, mis näitleja on olemas, mis, mida näitleja valdab. Et, et see, see rikastab nii näitlejad kui, kui sisse seda teatrit, kui meil on kasutada selline selline rikkus, mida me valdame. Aga et, et see et see oleks depoteerimine või või mingi kindla kultuurilise missiooni järgimine. Noh, see on väga tore, kui, kui see aitab kaasa sellele, et võrukeelset teatrit seal teeme, et, et et me justkui vastandume siis järjest suurenevale Klavaliseerumisele ja see on kõik väga tore. Ja mul on iseenesest väga sümpaatne ja kultuuri tõkestajate liikumine ja ja kõik, mis sinna juurde kuulub, aga, aga see ei ole eesmärk omaette. Nii siin Tartus kui see on Võrus tehtud võrukeelsetest näidenditest väga palju just kõivu tekste. Kuivõrd kõivu looming on mõjutanud selle võrukeelse teatri teket ja suurust. Miks näiteks ei ole olemas mulgikeelset teatrit või saarekeelset teatrit? Et ma arvan, vägagi on mõjutanud, et kõivu asjadest võiks rääkida väga pikalt, aga üks asi võib olla, mis, mis ehk üheks olulisemaks on, on koha vaim millest. Oma loomingut lahti seletades on On ju ka üsna põhjalikult rääkinud ja koha vaim on siis see, mis, mis tema väitel ületab oma mõjult oma võimsuselt aja vaimu, mis ulatub kaugemale. Koha vaim on siis võimsam kui aeg. Ja kohavaimu üks olulisemaid väljendusi ongi keel mis omakorda vormib juba edasi meelelist tunnetust. Nii et see et kõivu dramaturgia sai aluseks justkui Võrukeelse teatri arengule selles ei ole mitte midagi üllatavat, sest. Sest kõivu dramaturgia oli vaadatud juba juba tükk maad varem Priit Pedajase lavastuste poolt valdavalt ja ja ta oli tõusnud omalaadi dramaturgia korrupheeks ju ennem juba. Ja tähelepanu nendele tekstidele tema isikule oli olemas. Milles omakorda oli, oli nii palju sellesama Lõuna-Eesti kohavaimu ja keelekäsitlust. Nii et see oli vaid aja küsimus, kuna see üles üles kaevati ja ja. Kõivu autoriteet, kõivu autoriteet, niisiis andis kogu selle võrukeelsele teatriliikumisele ka oma tugeva kaalu sellisena nagu garantii, et see on asi. Ma arvan küll, jah, jah, kindlasti võiks, võiks niipidi niipidi mõelda küll, et kui on olemas ikkagi väga-väga tugev draamakirjanik mingis keeles, siis kahtlemata see annab väga olulise impulsi selle selline selles, selles keeles tehtava teatrikunsti arengule. Kas saab nii küsida, et kas, kas võrukeelne kõiv eestikeelne kõiv on erinevad näitekirjanikud? Ma arvan siiski, et päris sellist Sellist jämedat piiri alt ei saa, ei saa vist tõmmata. Kõiv liigub ju oma loomingus väga laiadel radadel erinevaid mõõtkavu mööda. Et ta väljendab justkui kõige paremini kõige ehedamal kujul seda hoiakut, mida võiks nimetada siis lokaalsusest sünnib globaalne kontekst või et hakates minema kusagilt kusagilt väga isiklikust plaanist just nimelt sellesama kohavaimu pealt omaenese lapsepõlvest jõuab ta välja maailma filosoofioni rematurgiani metafüüsika, nii et lihtsalt see lähtepunkt on vist kõige olulisem, mis, mis seob teda Lõuna-Eesti kontekstiga. Et kui nii-öelda eesti keeles tehakse kõiguvad, siis võib nagu identifitseerida lõunaeesti keeles, siis on seesama, aga ma arvan, et selle võrumaa suurune või seal kuskil Jah, ma arvan küll, et kui näiteks kõigu loomingut teatris lavastatakse kusagil üle lombi hoopis teisel kontinendil teises keeles, siis on võimalik ka teistpidi neile liikumine näituseks filosoofi päeva puhul läbi läbi Spinoza kantilawnitsi liigutakse läbi, ühesõnaga filosoofia pärandi liigutakse siis lokaalsesse konteksti, tuues ta euroopasse Hollandisse, mis keskkond oli, oli selles konkreetses näitemängus ja sealt juba ütleme siis, kui leitakse ülestunnetus, mis on aluseks näitemängule, siis võib-olla ka Eestisse ehk lõunasse. Aitäh ansamblile Žigul Rask Islandilt. Seal saarel elab üht keelt rääkivaid inimesi kokku paarsada 1000. Räägivad oma keelt, kirjutavad omakeelset kirjandust. Ja teevad omakeelset muusikat. Eriti just Islandi muusika, Islandi keelsus rõhutab mõtet. Alati pole vaja aru saada, milles täpselt räägitakse. Nagu ka heas teatris, pole vahet, mis keeles ta on. Te kuulate teatrjuta. Jätkame intervjuud, Võru teatriateljee kunstilise juhi Taago Tubin, aga te teete praegu ju teatrit Võru Kandle. Nõukogude ajal ümber ehitatud ruumides. Võru Kannel on üks üks vanimaid Eesti. Teatris üldse mitte ainult teatri, vaid pani mõtlema rahvuslike. Nii-öelda siis laulu ja mänguseltse, Vanemuise, Estonia seltsi ja Ilmarise seltsi järel. Ja ta on tegelikult ju siis teatrit teinud ka päris kaua aega ja vahepeal oli suisa isegi päris päris teater kuningale kuskil nõudev, mingi viiekümnendatel aastatel. Tellis kinni pandi, Võru teatriajaloo seisukohast on on märgiline seesama aasta hetkel 2006. aasta. Nimelt möödub 80 aastat poolkutselise kandleteatri tekkimisest 1926. aastal ja ja 70 aastat. Sellesama teatri. Muutumisest kutseliseks kanda teatriks 36. aastal. 48. aastal ta suleti. Ja siis peale seda jätkus tegevus Lõuna-Eesti teatri nime all kuni 52. aastani mil ka see tunnistati perspektiivitukse, suleti. Ja sealtsamast 52.-st aastast, siis kuni 98. aastani. Toimis, et teatritegevus Võrus harrastuslikuna Võru rahvateatri nime all. Mispärast sa siis perspektiivituks tunnistati, kas ei olnud siis publikut piisavalt, lihtsalt ei tahtnud. Maatil nendest sinna näitlejad minna tööle seal olid isegi vist järved. No tegelikult ennem sõda vahetult 39. aastal oli, oli tulevik kanderiaatril vähemasti Kandle seltsi poolt vaadates no väga optimistlik. Selleks aastaks oli Tauri selts omandanud kesklinnas krundi uue teatrimaja ehituseks, mis pidi tol korral tulema ultramoodsa siiber lavaga mida Eestis veel ühelgi teatril ei olnud. Ja teatri palgal oli 15 näitlejat, oma orkester. Ja siis tulid vahele pöördelised sündmused, sõda mis, mis lagundas nii maja kui trupi. Ja, ja loomulikult siis ka peale sõda võeti kohe arutlusele siis ideoloogilised plaanid, millele siis tookord tegevus ka sõja ajal ei vastanud. Loomulikult, ja. Lõuna-Eesti teatri loomisele tõuke andis see, et koondada siis need vähesed kiratsevad rahad kokku siis Valga, Säde ja, ja osaliselt ka siis Narva teater, mis Narva purustamise järel viidi üle paidesse ja sealt omakorda siis Võrru sadamates. Ja teatriinstituudi esimene lend suunati siis sinna. Aga tingimused olid muidugi kohutavad. Et nii palju, nagu nagu minu minu teadmised seda seda võimaldavad, loetu põhjal tundub, et, et nad nii-öelda unustati siin ära ja see trupp hakkas tegelikult kohaselt lagunema, inimesed hakkasid tagasi pöörduma. Ma arvan, et tol hetkel tolles ajas oli, oli lihtsalt see see perspektiivitu täielikult, mis keeles nad siis mängisid. No kindlasti ikkagi ikkagi eesti keeles. Ei ole andmeid, et oleks, oleks 98. aastani mängitud Võrus võru keeles. Seda ei kasutanud ka vahepeal üle 50 aasta tegutsenud rahvateater, aga kas see oli siis kuidagi ametlikult keelatud või see lihtsalt ei kuulnud hea tooni juurde? Ta ei kuulunud hea tooni juurde. On hulganisti näiteid nõukogude ajal koolidest, kus, kus halastamatult ja ja ikkagi, ütleme siis ka lapsi mõnitades, roogiti raagitisele keele kasutamine ja, ja vähesedki tunnused, nalja, kandleteatri ajajärgust pärinevad arvustusi lugedes ja mitmel korral silma, kuidas kriitikud vihjavad võru kontekstiga näitlejate keelekasutusele. Et kõik on väga tore, kõik on väga ilus, aga kahjuks ei taha kallis keele murre näitlejate intonatsioonist ja tekstikasutusest päris kaduda. Valdavalt ikkagi eesti keeles. Kuna kuna see terminoloogia on on ka välja kujunenud eestikeelsena, siis ei ole, ei ole olnud väga initsiatiivi seni, et seda hakata välja töötanud teises keeles. Ja pealegi ei ole, ei ole nagu eelnevalt sai ka rõhutatud siiski keeleteadlased või eesmärgiks ei ole niivõrd ikkagi esmajärjekorras keelega töötamine, kui, kui teatritegemine, aga teatude proovietapil ja mingis olukorras muutuvad, muutuvad märkused ja ettepanekud enesele märkamatult Ki võru keeles ütleks nii, et noh, ta on selline kombineeritud protsess ikkagi. Kas tegevusest sellist nagu kolka fašismi ei ole või, või sellist, et tingimata vastanduda eesti kultuurile läbi läbi alternatiivi ütleme jällegi, kui rääkida kultuuri tõkestamisest, et ka teatud mõttes Eesti kultuuri? Ei, ei, pigem pigem ma arvan, et et iga iga selline asi, mis, mis siis nii-öelda erinevatelt kunsti tandritelt eesti kultuuri seest Tõuseb ja, ja, ja millekski millekski siis noh mingi mingi valas, sündmuseks muutub, rikastab ikkagi eesti kultuuri. Aga kuidas nad lõpuks eesti kultuurgi kokku saavad, Eestis on tehtud ju ka, tehakse praegugi venekeelset teatrit, mis ka justkui peaks olema Eesti kultuuriruumis, Eestis on tehtud ka saksakeelset teatrit kauem aega kui eestikeelset teatrit üldse. Ja nüüd tehakse võrukeelset teatrit. Kuidas see asi kõik lõpuks kokku saab, varsti võib-olla tehakse ka näiteks türgikeelset teatrit, kas on siis kokku ikk eesti kultuur? Ma arvan küll, sellepärast et kui me räägime ikkagi. Sellest olukorrast, kus, kus me praegu Euroopas olema, siis siis ma arvan, et see on ainus tee niimoodi mõelda, et kasutades ära lokaalseid rikkusi, mis meil, mis meil veel alles on liikuda ja rääkida kaasa selles globaliseeruvas kontekstis hoida neist kramplikult kinni neist samadest lokaalsetest väärtustest, aga püüda neid vormida sellisesse sellisesse keelde, ütleme, teatri puhulgi kas või kaasaegsesse mõistetavas teatrikeelde, siis et, et rääkida kaasa selles laiemas kultuurikontekstis. Tundub, et viimasel ajal need suured nagu nii-öelda päriselt valmis tehtud kultuuri-kultuuriraamid kipuvadki nõrgaks jääma, suhtlemine käib nii-öelda nii-öelda maakonniti. Et näiteks kui ka näiteks suure prantsuse kultuuri sees on tekkinud ju niivõrd palju selliseid subkultuure kas või nende sisserännanud tegelastest, et kui näiteks prantsuse riik toetab muusikat väljaspoole, sest albumites välja antakse nad laulavad küll osad inimesed prantsuse keeles, aga tegelikult neist prantslane otseselt nii-öelda eurooplane ei ole neist ju sünnilt keegi, et tegelikult need sisserännanud erinevad väiksemad kultuurid, kes ei olegi nii-öelda suurt ajajärku läbi elanudki, et nii-öelda suure prantsuse Prantsusmaal loovad täiesti omaettekilde ja kui näiteks need killud paratamatult ühel hetkel ka Eestisse jõuavad siis võib-olla see, see ametlik eesti kultuuri suudagi sellega mitte kuidagi läbida, vaid läbimine tekib just selliste väikeste mõttekildude vahel. Tõesti tuleb mingi näiteks Etioopia ja Võru kultuuri omavaheline läbi läbimine võib olla hoopiski tõenäoliselt. Just nimelt, ja ma arvan, et selles ongi, ongi selle, selle kultuuri noh ütleme, arengu arenguvõimalus tegelikkuses, mitte mitte selles, et välistada kontakte ja kapselduda oma, noh, see oleks tõeline kolkapatriotism halvas mõttes ütleme, ütleme teatritele puhul, et me olemegi võtnud peaasjalikult kaks suunda, et üks on siis üks on siis oma draama Siis eesti draamakirjandus ja kitsamalt isegi siis veel Võrumaaga võru keele ja kultuuriga seotud autorid, nende lavaletoomine ja sellise vormi otsimine, mis võiks kõnetada läbi läbi nende autorite siis kaasaegset vaatajat juurutades juurutades siis selliseid kaasaegsemaid, intrigeerivaid, teatrisuundi keskkonnateater, atmosfääriteater, ökoloogiline teater ja teistpidi maailma temata kirurgia vahendamine sellesse reaalsesse konteksti. Näiteks autoritest Pentti Saarikoski ja Artur Miller, millega me oleme tegelenud selle oma autoritega tegelemise kõrval, peaks tingimata tegelema ikkagi vastava tunnetusega autorite kellega on sellel sellel samal kohal koha vaimul, klapp olemas nende, nende nii-öelda jutumärkides tõlkimisega, sellesse kultuuri, et see kontakt maailmaga ja maailmas tehtud on, ikkagi oleks väga tihedalt olemas. Mis saab edasi, mismoodi võrukeelne teater edasi tegutseb, kas ta hakkab muutuma nii-öelda päris teatriks ka institutsioonina kas ühel hetkel on olemas taas Võru näiteks ametlikult professionaalne kutseline võruteater keset maja keset linna, kus mängitakse ainult võru keeles ja kus seal oma palgaline trupp ja valgustaja, terava mehed ja administratsioon? Mina hetkel ei näe küll võimalust ja mõtetki sellise klassikalise repertuaariteatri millel veel lisaks kaubamaja juurde tekitamises üleüldse eesti kultuuris maastikusse. Aga Ma näen, et see asi areneb edasi. Loomulikult orgaaniliselt oma rada. Hetkel see seis, milles, milles teatrataljon. Teda võib nimetada poolkutseliseks projektiteatriks, aga kõik projektid aastas on neid kolm kuni neli uuslavastust on allutatud Sis kindlale kunstilisele programmile poolkutseliseks selles mõttes, et lavastusi vedav selline loominguline juhtgrupp koosneb reeglina kutselistest, teatritegijatest ja juhtivnäitleja Ki. Viimased viis aastat, mis, mis teatritele tegevust programmilisena on olnud, on alanud kutseline näitleja. Ja, ja mitte miski ei takista selle egiidi all tegemast ka ainiti siis kutseliste tegijatega teatrit, aga kriteeriumiks ei ole mitte ilmtingimata kutseliseks, vaid pigem lavaline professionaalsus. Hästi, kultuuris on veel liiga palju mumeelest kastidesse paigutamist, et üritatakse kindlasti väga selgelt jämedate joontega lahutada instituitsionaliseeritud ehk siis professionaalne, kutseline kultuur ja teistpidi siis harrastuslik, mis on nii-öelda siis teisejärguline nii-öelda alamkultuur. Ja see kehtib mingis osas ka ka võrukeelse teatri kohta, mis, mis ei ole justkui päris teater, kuna see seda ei tehtud. Ta päris institutsionaliseeritud tunnustatud keeles. Et minu arust oleks viimane aeg loobuda neist kastidest selliste asjade käsitlemisel ja hinnata ikkagi seda, mis teatri puhul siis lavale jõuab. Etendused, mis, mis sünnivad koos publikuga ja seda ei saa ju mõõta kuidagi selle järgi ei saa anda medaleid raha. Loomulikult ei ole maailmas ist ühtegi ideaalset kriteeriumite selliste asjade mõõtmiseks, aga võib-olla tasuks tasuks kuidagi laiemalt siiski üritada vähemalt mõelda. Kõik ei ole nii lihtne, nagu paistab. Eesti kutseline teater on sajaaastane kuid juba 200 aastat tagasi kõlas eesti keel Tallinna Saksa kutselise teatrilaval. Nimelt oli kuulus Euroopa näitekirjanik, kes Tallinnas elas, kirjutanud oma näidendis isalik ootus sisse kolm tegelast. Kubjas, kilter ja aidamees, kes rääkisid eesti keelt ja mõjusid saksakeelses näidendis. Päris naljakalt. Omamoodi võõrkeelena või kummastava nähtusena on alustanud ka võrukeelne setokeelne teater eestikeelse teatri sees. Kuid juba Võru teatriateljees on ta nähtus iseenesest, loomulikus keskkonnas, loomuliku asjana ja mitte võrukeelne teater selleks, et midagi näidata, midagi tutvustada vaid lihtsalt sellepärast, et nii ongi loomulik. Kas mõne aja pärast saab tähistada võrukeelse kutselise teatri sajandat aastapäeva ja kas see toimub 100 või 200 aasta pärast? See ei ole teada. Polegi tähtis. Teatrijutud on selleks korraks läbi. Aitäh kuulamast. Stuudios oli Ivar Põllu.