Nähes vaimusilma ees raadiokuulajad mugavalt ja muretult vikerraadiot kuulamas, tulevad vahel meelde ajad, mil raadio kuulamine oli üsnagi ohtlik lõbu. Kui sõda algas, oli Eestis Nõukogude võimu esimene mure korjata ära raadio paraadid. Venemaal seda teha polnud vaja, sest Nõukogude Liit oli koos elektrifitseerimisega radio fitseeritud. Elanikud kuulasid traatraadiot, mida Eestis nimetati Grapiks. Sealt tuli ainult see programm, mida keskus lähetas üksainus poligi helitugevuse reguleerimiseks, mitte teise jaama otsimiseks. Pärnus oli saksa vägede tulekuga inimestele esimene asi ärakorjatud raadioaparaadid koju tagasi tuua. Ent see ei tähenda, et sakslane kõike kuulata lubas. Välismaasaatjate kuulamine võis tuua kaasa sunnitöö, vangla või isegi surmanud suhtluse. Lubatud oli ainult Suur-Saksa riigi ja okupeeritud alade jaamade kuulamine. Keskealised mäletavad sedagi, kuidas Eestis kuulati läbi segajat Rahina Ameerika häält. Sõja ajal usaldas Inglismaa valitsus oma kodanikke rohkem. Üks minu sealne tuttav oli kuulanud saksa propagandasaateid sellepärast et sealt tuli head svingmuusikat. Juba 1941. aasta alguses koolipropagandaminister Köbels lasknud formeerida džässorkestri kuhu peale saksa muusikute võeti Hollandasi belglase itaallasi juhatama, hakkas saksofonist, luts, templiin kuid orkestri nimi Olidž Carli ansis ookestra Charlie orkestri laulja Berliini kabinetist Karl Schweller, kelle aktsent tegi inglastele palju nalja, kuid orkestrit peeti üllatavalt heaks. Mõned laulud laulis orkestriga inglise keeles k Laale Andersen. Samuti oma kuulsa Lili Marleen, mille kohta Kööbelsi oli öelnud, et sel laulul on lib lehk juures. Vist meenus talle Stalingradis hävitatud Pauluse armee. Tõenäoliselt oli muusikaline sõjapropaganda sõnalisest tegusamgi natsipropagandisti ameerika iirlast Williams joyszi, keda inglased halvustavalt kutsusid. Lord hoogs suhtuti vaenulikult. Kohe pärast sõda saadi ta kätte ja poodi üles. Säilinud. Nüüd on tema viimane saade tehtud pärast propagandatoimetuse lahkumisõhtut, kus ta tubliti konjakit oli joonud. Tema purjusolek eetris on märgatav. Tema viimne sõnuv kuulutas, et Saksamaal on alles ühtsuse ja tugevuse vaim. Ta lõpetas. Võib-olla ei kuule te mind enam mõni kuu? Ma ütlen, ess, leebed Highland, Heil Hitler. Hüvasti. Joss oli õppinud kirjandus Londoni ülikoolis ja pidanud juba enne sõda haid paar, kes kihutuskõnesid natsiks, jäi ta lõpuni. Seda ei saa öelda pillimeeste kohta. Luts templiini juhatas pärast sõda Lõuna-Saksa ringhäälingutantsuorkestrit. Laulja kirjutas memuaare. Nii kõlasid aga orkester ja Charliš Vedler palas Väineerbistusheen, mida nad ise nimetasid bolševike rahvusvahelise vendluse hümniks.