Eeloleval sügisel möödub 155 aastat Eesti ärkamisaja küllap vist kõige värvikama tegelase Karl August Hermanni sünnist. Mida see mees kõike ei teinud ja jõudnud. Ta oli pedagoog, keeleteaduse doktor, ajakirjanik, ajalehtede ja ajakirjade toimetaja ning väljaandja kirjanik, luuletaja, entsüklopeediast, poliitik, koorijuht, üldlaulupidude organiseerija, muusikateoreetik ja propagandist, rahvaviiside koguja ning kõike seda kokkuvõttes rahvavalgustaja. Minu silmis on ta ka Eesti esimese levilaulu aut autor, kes pole laulnud sellest, kuidas mindi Mallega hopsassaa kalu püüdema ja kuidas siis vene lendas nagu kuul, mis nõukogude võimu väga pahandas, sest venel polnud plaaniski lennata siit nagu kuul. Sellest, kuis Herman rahvamuusikateadmisi haris, saame aimu lehitsedes laulu ja mängulehte. Eesti esimest muusikaajakirja, mida ta andis välja aastal 1885 kuni 1897 leiame sealt mõndagi huvitavat. Kõigepealt tehnika vallast. Üks advokaat doktor Äizenmann Berliinis on leidnud, et haamrikese asemel klaveri sees on võimalik elektriväel klaverikeeli liigutada mis läbi kaunis heli sündida. Edasi kohalikust kontserdielust Alfred raisanover, maailmakuulus klaverimängija pidi tart Ülikooli aula saalis 22. märtsil kontserti andma. Saal oli puupüsti kuuljaid täis, ses raisanoveron üks esimestest mängijatest maailmas. Kuuljad olivad juba esimeste toonide järel imekspanemist, täismäng ei läinud, kasivad vilistama, olivad vihased ja läksivad saalist välja. Kontsert jäi pidamata. Reisijana au ja rooli purjus. Paraku avaldav viin ka suurte meeste juures oma inetut häbistavad mõju ja ei lase meest kõrgelt avalikul teel edasi minna. Ja teade muusika tasuvusest ameerika muusikut mängijat saada häpalka 100 ja rohkem dollarit umbes 200 rubla kuus tulla tihti sisse. Aga meestel olla selle eest hommikust õhtuni Tull lulli lüüa. Rohkem sõnumeid tõin raamatus vaibunud viiside kaja. Raekojaga lõpetan täiesti tänapäevase valitsusega. Meie kontsertidel-pidudel ja pühadel on pea ainult ja üksi võõraste rahvaste viisisid kuulda. Kanname hoolt, et pea võiksime ilusa kogu eesti rahva viisisid trükis näha ja neid igal pool siis kuulda, kui eesti rahva enese ilu heli. Hermanni ajal lauldi veel eesti keeles. Mida ütleks ta nüüd, kui kõlab ainult inglise keel?