Tere ja head maapäeva kõigile. Kui kalendrit vaatate, siis leiate sealt sellise tähtpäeva. Maapäeva peavad ka täna sajad ja tuhanded eesti abituriendid, kirjutades riigieksamikirjandit ja kuna meil on tulnud siia Eesti raadiosse ohtralt sooviavaldusi, et me siiski neid teemasid veel ka kodus istuvatele ja põnevusest küüsi närivatele vanematele ette loeksime, siis me seda teeme, aga enne seda tutvustan tänaseid osalejaid. Margus Mets, Pärnu Postimees tere. Tere Sulev Valner, endiselt Eesti Raadio hoolimata oma eria tükkidest Nojah, ja see oli nüüd natukene inetult öeldud. Aga võib-olla räägime ka kirjatükist, vaatame, kuidas aega jääb. Saatejuht on Mart Ummelas ja nagu lubatud, siis ma loen need kirjandi teemad ette, sest paar sõna vahetama ka nende üle. Nii, esimene teema. Meist igaühest sõltub Eesti püsimine. Lennart Meri. Teine teema, religiooni osa kultuuris. Kolmas teema, eneseteostus ja selle hind. Neljas inimesed, keda on raske mõista. Viies üksteisest pimesi mööda, käime Marie Under. Kuues rohelise mõtteviisi poolt ja vastu. Seitsmes mõttematk ühe kirjandusteose probleemidesse. Kaheksas elame infoajastul, kuhu edasi? Üheksas suurte ja väikeste riikide poliitika ja 10. rikas elu, vaene elu. Nonii, kuidas oli, kas. Kas ainult väga hea emotsioon käsi sügelema, ma mõtlen kirjutamise mõttes teemadel? Minul on küll esimene seos see, et sisuliselt võiks võtta ükskõik milliseid 10-st võib-olla Marie Underilt olles keerulisem siduda igapäevase ajakirjandusega, küsimusteks, võtta iga teema ja kirjutada esmaspas näiteks Postimehes kolumni selle teemal ja kui lehitseda kas või viimase nädala või kahe nädala ajakirjandust, siis igal sellel teemal leiab tegelikult mõne mõne mõne artikli. Nii et selles mõttes need abituriendid, kes natukenegi ajakirjandust on sirvinud ja lugenud aeg-ajalt ka tõsisemaid, mitte ainult seltskonnakroonikat ei tohiks küll probleeme olla nende teemade käsitlemisel. Ainuke, mis marka enne Saadet ütlesid, et kõige suurem oht on see, et teemad on suhteliselt nagu üldised, kuigi teisid iseenesest on head ja oht on see, et, et võib-olla noor, kes ei ole eriti nendel teemadel nagu iseseisvalt mõtisklenud hakkab väga selliseid trafaretseid teese korrutama ja pärast seda esimest teist lehekülg on nii-öelda rahva retseteesid otsas ja siis tal ongi nii, et kaks tundi on möödas, aga neli peaks veel tööd tegema, aga edasi läheb väga raskeks higistamiseks. No sina oled ka Sulev kirjutav ajakirjanik, olnud tükk aega, mis sina arvad? Ma arvan, et need teemad on isegi võrreldes kõige varasemate aastatega nii palju, kui ma mäletan, ajakirjandusliku omad mitte nii kirjanduslikud vaidlust, ajakirjanduslikudaegse ajakirjandus võib-olla ongi tänapäeva kirjandus ka suuresti et. Ja kes neid raamatuid ikka enam loeb? Mõni ikka loeb aga, aga jah, et täitsa täitsa peaks olema valikut küll, et ei saa öelda, et ma et ma peaks kaasa tundma tänastel abiturientidel jätnud, et küll nüüd on pähklejate pandud ja mis nad siit valivad, et on ühte ja teist ikka valida. Ja siin on isegi nagu eetilised hoiakud mõnevõrra ette öeldud, näiteks rikas elu, vaene elu, eks ju saab kohe sellise vastanduse pinnalt näidata oma eetilisust, oma tõekspidamisi, väärtushinnanguid. Tagasi olid need teemad pigem nii-öelda minevikulised minevikku lahtimõtestamisel suunatud, siis kui neid vaadata, siis see on ikka teemad, on tänapäevased ja homsed. Ja näiteks suurte ja väikeste riikide poliitika, see on ju täiesti nii-öelda politoloogiatudengi teema kui nii võtta, et kas, kas abiturient näiteks on üldse võib-olla siiski suuteline siin väga sügavalt seda analüüsima. Aga see on hea, kui ta on, eks ju see näitab siis tema suurepärast Rudeeritust. Ma loodan, et need hindajad on piisavalt tolerantsed ka just hindama võib-olla tavapärasest erinevaid mõttekäike, et keegi ei saa kirjandit noh, ütleme suhteliselt halba hinnet, sest et ta, et ta just nimelt ei kirjuta nii nagu peab et, et ma väga väga loodan, et ka see on kuigi, kuigi see on ilmselt ju igavene vaidlusteema ja tohutult keeruline küsimus, et mis need, mis need hindamiskriteeriumid siis sellise asja headuse ja, ja noh, veel selle headuse, nii-öelda punktidesse arvutamise täpsed kriteeriumid ikka saavad olla. Ja mis on see kirjandi puhul nagu primaarne, kas oskus, eneseväljendusoskus või, või mõtlemisoskus, õiged hinnangud, väärtushinnangud, väärtushinnangud siis ma just mõtlesin seda, seda viimast teemat, et ta oli rikas elu oma oma vaene elu, et huvitav, kas nagu õige. Tees õige väärtushinnang oleks see, kus abiturient hakkas ülistama vaest elu aga mainisite rikkast, et ma ei vajagi raha, ma vajan häid mõtteid, häid sõpru ja nii edasi või võiks, abiturient võtab kätte, ütleb seda, et ma ei kavatse raamatuid lugeda, ma ei kavatse ajakirjandust lugeda raha, raha, raha ja ma tunnen ennast läbi selle õnnelikuna. Kas kas selline, kas selline ausus ja sellest ausast ja hinnatakse kõrgelt, ma ei oska öelda, arvestades meie pedagoogidega kaadrit siiskil, vaevalt. Aga, aga noh, see annab võimaluse tõesti ja selle üle mõtiskleda, et kas rikkus, kui niisugune on taunitav, eks ju. Et sellest on ju väga palju ka tänapäeva ajakirjanduses meil juttu olnud, et noh, et see on nagu mingisugune minevikku kompleks meil, eks ju, et noh, me näeme, et kui inimene on rikas, siis ta peaks ka suli olema ilmtingimata, eks. Et selle üle võiks mõtiskleda tegelikult, miks mitte, kas kõik rikkad ikka suja kas on ja kas kõik vaesed on ikka ausad? See on, see on niisugune stereotüüpide asi. Et meil Ka täiskasvanutena on siin tegelikult kindlasti jälle mõtlemise koht, et kas on olemas õiged mõtted ja valed mõtted. Et kas noh, kui me võtame jälle oma kasvõi igapäevast seda tegevus välja, et et kas siin ka peaks nagu liigitama, et see mõtleb õigesti ja see mõtleb valesti. No see on jah, ajakirjanduse igavene teema, et et kas on olemas jah, õiget. Et võib-olla selle kirjandi puhul peaks siiski ennekõike hindama seda, et on mõtted Et kas on mõted või ei ole mõtteid? Juba see hindamine, et kas need mõtted on õiged, näiteks hindaja arvates, kas need hindu ja maailmavaatega kokku lähevad või mitte see ei tohiks, võib olla väga seda Seal on mitu hindajat, nagu ma tean, et vist kahes voorus toimub see hindamine. Nii et ilmselt ühe hinnangud omad oma hinnangud ei hakka prevaleerima. Eriti Eesti nii-öelda vanemas kirjanduses on ju väga selge, kes on hea ja kes on halb, kellel õiged mõtted, kellel on halvad halvad mõtted, aga tänapäeva ajakirjanduses on tõesti väga palju ka väga häid kolumni, mis on ilmunud viimase aasta jooksul, on, on tehtud just väga-väga-väga piiri peal, kus näidatud nii et elu ei ole tegelikult nii selge. Aga ma just mõtlesin oma sisseastumiskirjandi peale teel siia saatesse ja tõepoolest mina kirjutasin kirjanduslikult eemale just sellisel teemal, milles dünaamargusse rääkisid, kus oli eesti klassikalist kirjandust kõik väga selge. Aga tegelikult, miks me omal ajal seitsmekümnendatel aastatel niisuguseid teemasid valisime, sest me just noh, vähemasti. Ma ei tea, need inimesed, kes võib-olla mõtlesin natuke rohkem tahtsid just vältida neid üldisi teemasid, sest need üldised teemad olid väga-väga selgelt nii-öelda värvunud. Ja kirjanduslik teema võimaldas nagu siiski natukene üldisemalt probleemide üle arutleda, minemata nii-öelda selle sellise Noh, kuidas nüüd öelda noh, poliitilise nõudlusega kaasa. Et selles mõttes sai valitud tollal rohkem kirjandusteemasid, aga ma arvan, et võib-olla lõpetame kirjanditeemade arutelu sellega, et neljas teema inimesed, keda raske mõista ja siin sina, Margus enne saadet ütles, et ühe nime, kellest ta kirjutaks, aga me, kas me ütleme selle nime välja? Ei, ärme veel, äkki ei peaks. Aga võib-olla räägime sellest siiski või, või millest me alustame, mis on selle nädala niisugune keskne sündmus, sündmus, tulemus. Karu Ruhnul kindlasti annaks nädala. Karu Ruhnul tõesti see sellest peab rääkima ja see on, see on midagi teisti üllatad, seda ei oodanud, et kui kõik need muut nädala sündmus oli tegelikult noh, ette ette teada siis mulle eriti meeldis. Kuku raadio hommiku otse telefonikõne Ruhnu saarele Karulasse karule ja ja kus siis mehed väga ehedalt seletasid, kuidas nad hommikuti kell 10 kogunevad poe juurde vahetavad siis öiseid uudiseid ja sellest, kuidas kõik peaaegu öösel karva hääli ikkagi kuulevad ja kuidas nad üksteisele liiva peale karu jälgi teevad. Ja elevust saare peal kui, kui palju, niiet. Ja miks nad tahavad seda karu sealt ära viia, selleks Ruhnu turismimagnet? Jah, aga me teame vist ikka enam-vähem kõik seda, et näljane karu hakkab lõpuks inimesi sööma. Ja ega seal saare peal neid muid loomi väga palju ei ole, nii et ega karu rebast kätte ei saa. Kala kaladega merest kätte kätte ise ei saa ja ega need mesitarusid ka hästi palju ei ole need karujatega saare peal nälga. Aga võib-olla siis oleks üks lahendus, et nagu noh, viia inimesed saare pealt ära, eks ole, teha sinna rahvuspark. Viie karu sinna, aga nojah, see meenutab mulle seda Jurassic Park ja selle kuigi tegelikult. Mõte, et kui riigitasandit võtta, siis see on igal juhul odavam kui hoida seal sellist mõnikümmend inimest ja hüü naljast aru ja püüdja transport sinna ja elektrit ja kõik, et karusid odavamaid. Ja nojah, karulaskmine ei ole ilus, aga, aga selle peale mul tuli meelde meie tubli seltskond. Muidugi igaks juhuks tahaks küll siin öelda, et ma arvan, et Margus, sa ei mõelnud seda tõsiselt. Et tegelikult kogu see Eesti riigi pidamine on üks kallis lõbu? Ei nojah, aga siin on tegelikult üks variant on küll olemas, et võib-olla hankida antiloopesin Ruhnu saarel, et siis ei peaks meie armsad ministrid ja riigikogu liikmed kaugele Aafrika maale sõitma, neid küttima, et see oleks, see oleks ka üks turismi. Marilyni magnet jah, kuigi Karel anti loope mainisid, see on tegelikult hea, sest et ma olen ka mõelnud, et tanker lekib jätkuvalt. Reostus, et keskkonnaministeeriumil loodusparkide reform on läbi viimata. Ta täna sel nädala Postimees kirjutas pikalt Naissaarest, kuidas kümmekond miljonit investeeritud looduspargi keskus sisuliselt kolmandat aastat mädaned, sest ministeerium ei suuda midagi midagi midagi otsustada. Aga minister mõnusalt tuleb. Brasiiliast läheb samas kohe küttima antiloop Aafrikas, kui tuleb tagasi, teeb mõne mõne sellise poliitilise avalduse presidendivalimiste kohta ja läheb taas kuskile puhkama. Aga sa tahad ära, et toonekured tulid siiski tagasi, nii et keskkonnaministrile võib ka sinna panna plussi kirja ole kured, tulid tagasi, tulid ikka tagasi ja linnugripp ei ole veel kohale jõudnud. Nii et noh, selles mõttes, et kui nüüd tõsisemaks natukene minna, siis kui vaatan seda, et Ansip, Savi, seal tegid sel nädalal väga tõsise avalduse taasriigistamise avalduse Eesti raudtee kohta ja samas tõesti üks nii-öelda koalitsioonipartner ehk härra Reiljan põgeneb selleks ajaks ilusti ilusti Aafrikasse Muide, huvitav, kas tema kohta kirjutada, kas ta põgenes selleks ajaks või tehti see avaldus tema äraolekul eks ole, et kumb on nagu õige versioon, kas oodati, et ta ära läheks, et siis saab seda teha või ta läks ära, et, et ta oleks ära sel ajal, kui seda tehakse. Tänases Eesti Päevalehes analüüsib seda raudteetüli Vallo Toomet ka meie endine kolleeg siin laua taga kus ta räägib koalitsioonisisestest närilistest, et huvitav, kas ta mõtleb selle all Villu Reiljanit temaalse näriline, kes on tahtnudki nagu selle skandaali lükata majandusministri kaela. Et selline versioon paistab. Sellest analüüsist läbi aga tegelikult nad Vallo Toometi versioonid olid kõik, ta ise ka ütleb seal, et, et need on kõik spekulatiivsed. Ja noh, see on umbes sama, peaaegu spekulatiivne, nagu me siin enne saadet arutasime, et võib-olla Edgar Savisaar tahabki näiteks, et et Eesti raudtee lihtsalt lõpetada, kas tegevuse ja et ükski rong enam Eestis ei sõidaks, eks ole. Me võime nii-öelda arendada kuhugi absurdi, elektriraudtee peab, töötame, elektriraudteel on riigihange välja kuulutatud uutele rongidele, et võib-olla siis ainult elektriraudtee jääb alles. Ma ei tea, tegelikult, ega ta nüüd ma jälle ütlen, et see, see, mida ma praegu ütlesin, oli meelega utreeritud. See oli sinu isiklik ka millel ei ole midagi pistmist raadioringhäälingu nõukogu ega riigikogu kultuurikomisjoni arvamus. Aga mõelge, mõelge, mõelge seda, et et miks peaminister Ansip peab niimoodi sõbralikult kaasa noogutama läbi sõrmede vaatama mustrite üsna haigetele tegudele või tegematajätmisele, et ta ei saa Savisaarele midagi väga krõbedat, ei saanud öelda ei Eesti Energia puhul, kui ta nii-öelda sellel juhtkonnale kohustuslikke kükke kätekõverdusi tegi. Nüüd läheb ta kaasa sellise väga räige avaldusega Eesti raudtee ja selle tuleviku suhtes, ta ei saa mitte midagi öelda Villu Reiljani, neile, kellel on oma ministeeriumisse asjad täis. Kas on ta alternatiivne, mis ta ütleb natukene midagi, siis talle öeldakse, kallis Andrus, palun, uks on seal. Jah, sa ütlesid täpselt õige õige asja ja, ja, ja noh, Savisaare puhul ei saa, temal ei saa ette heita seda, et ta nagu tööd ei teeks. Ta teeb kõvasti, rabab ööd ja päevad tööd, võtab vene poliitikuid vene suurte kontsernide esindajaid vastu, tema ei ole elunautija tüüp. Jah, aga. Siin, eks ju neljapäeval oli tal see suur avaldus, mis ta siis tegi, siis sõitis ta kohe järgmisel päeval praegu Austrias suurel Euroopa ministrite kohtumisel konkurentsivõimelisuse teemadel, nii et noh, tõepoolest ta kui alguses süüdistati, eks ju, et ta ei käi kusagil, siis nüüd ta on hakanud seda rohkem käima igal pool. Aga samas samas siis tõesti selline elu nautlejast Villu Reiljan, kes lubab endale parimat, naeratad saata, tuleb tagasi, naeratab valitsuse pressikonverentsil. Aga võib-olla ta lihtsalt kogub jõudu, et tagasi tulles väga jõuliselt Jah, ja sellest on ka presidendi valimiskampaania, seisab ju ees, on ju vaja yks kordu. Et Arnold ütleks, kastav. Aga ma arvan seda, et keskkonnaministri põhitöö peaks olema oma ministeeriumis asjad korda teha ja selles valdkonnas nagu tugevalt Ja aga nagu sa tead, siin on juba lehtedel kohtuprotsessi seoses sellega, eks ju, et teda süüdistati nagu noh, ma mõtlen seda Loode-Eesti saastamist, saastamisjuhtumid nagu see oleks keskkonnaministeeriumisse, nagu me teame, see ei ole, kuna piirivalve peab meil jälgima. Nonii, aga see ongi Villu Reiljan jälle kunagi milleski süüdi. Et. Nojah, kunagi oli Tiit Vähi teflon poliitiki Nestor Villu. Võib-olla kaldusime sellest raudteeteemast, noh, ma, ma tegelikult arvan, et me ei saa siiski välistada võimalust, et et noh, et need asjad ikka praegu lihtsalt sattusid kokku, et Villu Reiljan eile ja ammu plaanitud puhkus ja lõpuks tal ministrina on samuti õigus puhkusele mingil pärast pikka väsitavat talve. Lõpuks ometi, eks ole, noh, nii-öelda saada nädalake või puhkust eriti pingelist ja närve sööma, ega tal need kerge ka pole olnud? Jah. Et, et sellel taustal võib-olla kui need raudteest vaadata, et tõesti need, kes olid kodus ja seda otsust tegid, et et samas võiks nagu küsida, et miks te arvate, et Andrus Ansip lihtsalt nii-öelda pealt vaatas seda, et nad majandusminister otsuseid teeb? Ma arvan, et nad ikka võib-olla tegid koos seda. Et Andrus Ansip on ju ise eelmine Eesti, noh, ütleme küll, pika nimetusega ministeeriumi nimetad, seda ei ole, aga ütleme, eelmine Eesti transpordiminister tegelikult, eks ole, mis, mis tundub olevat selle ministeeriumi või noh, põhitegevusala ikkagi justkui viimase aja tegevuse järgi. Et et küllap nad nagu väga tõsiselt koos seda seda küsimust on arutanud ja, ja mingil põhjusel siis siis jõudnud sellise sellisele lahendusele, mis on nagu Mis on nagu väga huvitav pööre kuidagi, et et ma ütleks, et päev või paar enne seda ei olnud nagu üldse õhus siukest teemat või? Ei ole jah, aga oli ju kohtumised suurte vene investoritega, kes olid nagu väga tere, aga ma tuleksin selle sama nagu ometi analüüsi juurde tagasi selles mõttes, et ta ütleb seal väga selgelt välja, et see on niisugune ainukene piisavalt efektiivne abinõu tõesti, need nii-öelda potentsiaalsed kosilased eemale peletada. Kui ikkagi riik kuulutab välja, et nüüd minnakse taasriigistamise teed, siis on ju täiesti selge, et ükski tõsiseltvõetav sellise hoidla aga nüüd enam BRS-i läbirääkimisi pidama. Et, et selles mõttes see oli võib-olla niisugune tõesti viimane võimalus selles olukorras midagi mingit pööret saavutada. Ja kui, kui nüüd ütleme Sama õigustuse võib ka siis ikkagi Putini suhtes öelda, kui ta väga jõuliselt käitus Jukose suhtes ja nii-öelda oma peaomaniku vangi pani ja tegelikult selle suure Oma lapse Carti sõnadega Ei, seda küll, aga ma võin öelda seda, et enne kui ma selle Purgalt üldse avaldust lugesin, mul olid need seosed nagu eile eile hommikul oma peas juba seda probleemi nagu lahti mõtestades tegelikult olemas. Ja kuigi nüüd Vitsur majandusministeeriumis lükkab väga jõuliselt ümber, et tegemist ei ole üldse mingisuguste paralleelide Jukosega tegelikult taasriigistamise protsess kui selline, on täpselt seesama, mis Jukosega tegelikult toimus läbi Gazpromi. Nii et. Mis asi on tegelikult taasriigistamine antud juhul see on selle tunnistamine, et riik tunnistab, et erastamine ebaõnnestus tegelikult see on ju on ju see ja see on see, et nüüd see bluff on lihtsalt välja tulnud, et erastamine oli algusest peale täpselt palun. Samma oli Venemaa suurte naftakontsernide puhul, kus Putin esines sellega, et kogu see kogu see Venemaa rikkus läinud mõnede nii juutidest, mida ta jättis ütlemata rikkurite kätte ebaausal teel ja see tuleb Ja siis nagu Hodorkovski, Burkharty või Jüriga käod asetada samale Hulgale võtan mõnes mõttes. Ma esiteks, valeks oleks selles mõttes natuke ikka Putini ja meie majandusministeeriumi Savisaare ketsadest samale teisi teisi tegeleksid samad. Teisel pool peaksid olema ja siis, kui sa räägid, et seal Hodorkovskiga võrreldav, siis noh, Hodorkovski ja käo võiksid olla. Jah eksmajandusministeeriumis nende jaoks ilmselt küll. Aga siiski, minu meelest on nagu erinev ka päris päris tugevalt erinev see, see protsess, mis võib-olla oli, noh, kui me mõtleme tagasi Eesti raudtee erastamisprotsessile, mis mida küll ümbritses igasugust tõelist jama, eks ole, ja igasugused Bosaatot käisid siin rahakohvritega mida kõike. Aga kokkuvõttes võib ju öelda, et ikkagi toimus ju konkurss kus noh, nii-öelda soovijad pakkusid mingit hinda ja nendest siis noh, võeti see, kes nagu kõige suuremat hinda pakkus, et et ma arvan, et see päris nagu Jukose omaaegse erastamisega, kus tõesti mingi võileivahinnaga mingeid tutvusi kasutades kuskilt keegi noh, ilma igasuguse nii-öelda noh, nii-öelda teistele võimalusi andmata see ära tehti, eks ole, aga see vist päris sama protsess ei ole. Mis ei tähenda, et sellest tagasikeeramisega ei võiks mingeid sarnasusi näha. Ja seda räägib, on see tagasikeeramine kui protsess iseenesest oli aus. Protsess iseenesest oli aus, aga tõepoolest objektiivsed olud on muutunud, erastamine toimus siis, kui Eesti ei olnud veel Euroopa liidus, nüüd me oleme Euroopa liidus väga paljud tehi olud, nagu öeldakse, on muutunud. Nii raudteede positsioon Euroopa liidus on teine kui väljaspool seda nüüd, nagu me näeme ka, ütleme sedasama kuldaktsia, mida tollal riik kasutas selleks, et säilitada nii-öelda seda lõplikku kontrolli selle üle, et seda maha ei müüdaks, sest ma mäletan väga hästi neid diskussioone raudtee erastamise ümber, kui, kui nõuti seda riigikontrolli just selles hirmus, et nüüd tuleb mingisugune kas vene või või keegi teine investor, eks ta omandab selle siis ta müüki venelastele maha. See oli üks põhilisi hirmusid dollar raudtee puhule. Ma ei tea, kas see on põhjendatud, nii nagu oli ka elektrijaamade puhul sama hirm, eks ju. Ja sellepärast siis riigi kuldaktsia siis tollal kasutusele võeti, aga nagu nüüd selgub, see ei ole piisav. Vahel näiteks siiski kaitsta Eesti raudtee siirdumist näiteks Vene investoritele seal promolš linna ja, või muud investoreid. Eks see tähendab, küsimus ongi selles, et kui nüüd seda valitsuse viimatist otsust analüüsides mulje jääb, just see mulje, et tõepoolest nüüd täie selgusega sai, sai selgeks see, et kohtus jäädakse kaotajaks, kui BRS tahab tühistada kuldaktsia. Ja sellepärast siis võeti kasutusele c meetodeid teatati taasriigistamise või nii-öelda erastamise tühistamise protsessi käivitamisest, mis lihtsalt annab mingisuguse aja, nagu öeldakse, seda nii-öelda uutes oludes asja edasi mõelda. Vaata mina lähtuks nagu, ütleme laiemalt sellesse, et et võtaks mingi analoogi, et kui riik või ütleme, lind on langetanud mingisuguse otsuse ja aastate pärast selgub, et see otsus ei ole kõige õigem olnud siis minu meelest peaks riik või linn, linnavalitsus, volikogu, kes iganes nagu süüdi, et jääma. Sest kujutage Tallinnas olukord ette, et üks maalapike müüakse, müüakse maha sedasama kasvõi näiteks, mis olümpia vastas, ära müüdi, nii et ligi 600 miljoni krooni eest läheb viis-kuus aastat mööda. Linneta pagan selleks nagu valesti, et saime ikkagi liiga vähe raha ja Levad ehitas sinna sellise büroohoone, mis vale teatud kruvimine tagasi võtta, see maalappi linnale tagasi imeda, imeda uuesti ühe teisele paremale, omanikul maha saanud veel rohkem raha, et iseenesest selline mõtteviis on tegelikult ohtlik demokraatlikus ühiskonnas, kui sa oled langetanud ühe otsuse ühel ajahetkel ja sa oled teinud vea, siis on sinu tehtud viga. Aga mina praegusel juhul ikka saama parandama, praegu ei ole nõus, aga ma praegusel juhul millegipärast arvan, et see välja käidud nisugune ähvardus ei pruugi üldse teostada. See võib olla ka juriidiliselt ei õnnestu, aga ta on lihtsalt praegu kasutada teatud psühholoogilise mõjutamise vahendina. No eks ta pigem seda poodi on, et, et kui see ka teostub, siis väga-väga-väga pika aja järel, millel tõenäoliselt enam ei ole selle tänase valitsusega Ja mis võib minna veel kallimaks maksma lõppkokkuvõttes kui, kui nüüd nende 2,6 miljardi maksmine kiusu ajamine jah, võib alati minna kallimaks, aga kaasriigistatud ei ole ju maailmas mingisugune uudiseks, Inglismaal on täpselt samamoodi toimitud, nõudsin Suurbritannias minu meelest nagu vigade paranduses ei ole midagi halba ja sellel taustal öelda nüüd, et Eesti riik, et me peame nii-öelda siin nagu kohutavalt, et ma seda mainet, et kui Eesti riik midagi taas riigistab, et siis on kohe Jukos, eks ole, siis on kohe niisugune kohutav nii-öelda noh, mängureeglite rikkumine. Noh, ma mõtlen, kui see taasriigistamine tähendab näiteks selle tagasiostmist tõepoolest siis minu meelest noh, see on nagu, see ongi tegelikult nagu sele mingis mõttes isegi võib-olla isegi mitte hea tunnistamine, vaid muutunud situatsiooni tunnistamine, tähendab see situatsioon, et situatsioon on viie aastaga muutunud, see ei pea tähendama tingimata viga, mida, mida nüüd, eks ole parandada vaid, et noh, on lihtsalt ka ka näiteks kas või need rahasummad on muutunud, et me teame, et üks miljard krooni aastal 2001 noh, oligi nii-öelda tohutu kohutav Kozmaarselt suur summa, aga eks ole. Ja tänases kas või riigieelarve on selle aja viie aastaga on, ma ei tea ka kaks korda suurenenud ja see raha väärtus on nagu noh, sellest seisukohast muutunud nagu väheke, teiseks, eks ole, aga. Aga mina ei saaks sellega nagu kuidagi nõus olla, et vigu saab parandada, mingeid vigu saab parandada, aga seda, et kui eraomandit hakatakse nii-öelda jõuga taas riist saab teha ainult kokkuleppel ja seesama Keskerakond püüab seda nii-öelda edukalt teha Harju tänava puhul oma 170 miljoni krooniga. Lihtsalt ei saa, minu meelest, see on just täpselt vastupidine näide seepärast, et kõik soovitud sundvõõrandamist, noh see oleks just see, millest, millest me antud juhul räägime taas riigis. Ütleme nii, et ma ei, ma ei tea, et kui see nüüd meie kuulajate poole kujutlegem ette, nüüd te olete oma isatalus või, või, või talus, kus, mille, millele need ostnud maa ausal teel ehitanud seal talu peale ja nüüd äkki riik ütleb, oi, see oli viga, et me teile selle talu ikkagi tagasi andsime või teile maatüki müüsime me rehistamisele teil uuesti ära, võtke oma koli kokku ja minge siit minema ja ma arvan, et oh sate oma 500000 krooni. Aga ongi situatsioon sama taluõue laiendamine, eks ole, paljud talud kui see, kui me nii-öelda räägime, et kui ühest küljest teostub see, mida ju justkui tohutult ju kõik tahavad, eks ole Tartu maantee neljarealiseks teha, siis me siis me sellesama nii-öelda teine vastuse teine pool on see, et väga mitmed talud tulebki sealt tee pealt eest ära. Riigistada, eks ole, selleks, et seda neljarealist teed saaks ehitada, aga noh, see on teine teema, aga et võib-olla võib-olla siin Eesti raudtee puhul lihtsalt on ka ilmnenud asjaolusid mis on teada tänasele majandusministrile. Me meil siin laua taga tegelikult noh, ei ole teada, sest mina küsiks nii, et kas me tegelikult teame, millest nagu õieti jutt käib, et mina tunnistan, et ega noh peale väga üldjoontes skeemi siiski mina, mina küll nende detailidega kursis ei ole näiteks isegi minul minul puudub tegelikult ka vastus küsimusele selles mõttes, et kas Edgar Savisaar ajab õiget asja või mitte selles sellest vaatepunktist lähtudes, et kas ma üldse tean vastustest, kas Eesti raudteel läheb täna hästi või halvasti. Kas Eesti raudtee töötab hästi pärast seda erastamist aasta jooksul või ta või ta töötab halvasti siin nagu, nagu ütleme, sisuliselt sõna sõna vastu. Noh, majandusminister, eks ole, kordab meile päev-päevalt. Tema nõunik ikkagi, investeeringuid raudteesse ei ole tehtud, on tehtud veeremisse, aga mitte raudtee infrastruktuur ja see on objektiivne, siin ei ole midagi vaielda, aga, aga ma ei olnud nagu selles mõttes. Tahaksin nagu minister savisaart kaitsta, kuid edasi süüdistatud pidevalt ajakirjanduses, ta tahab nagu eelistada ühte Vene firmat ehk Seewer stall transsi või õieti inspess komi, kes siin tegutseb. Eks siin Eestis juba praegu, et siis, kui ta nüüd see ikkagi valitsus välja kuulutavad sellise otsuse, et asi võib minna taasriigistamine sellega ta ju tõrjub tagasi ka teise kõik Vene firmad sisuliselt, ega siis ta ju ei eelista kedagi nendest. Minul lihtsa loogika järgi võttes siin veel mingi Võime siiski spekulatsioonist pidada, et kas Savisaar tõesti tahab seda üldse venelastele müüa või kellele müüa? Ja ei, no see on ju kogu aeg olnud põhiline süüdistus, mis talle on esitatud, et miks ta kogu selle asja algatused salasee süüdistus võib alusetult mõtlen, et minu jaoks on jätkuvalt probleem ikka pigem selle nüüd riigi eraomandivahelises kokkupõrkes ja see raudteepuu on lihtsalt üks näide, näide sellest, et kui jõulisid, võib riik tegelikult eraomandi vastu käituda ja kus on seadmed, teatud teatud piirid. Ega ma lihtsalt tahad savisaart kaitsta, kaitsta ma võin, ma olen alati selle seisukohal, et ma tahan kaitsta seda, keda liialt rünnatakse liialt läbipaistvate, nagu öeldakse, argumentidega, kui lähtuda puhtalt riigi seisukohast. Siis ma arvan seda, et Savisaar tegelikult käitub õieti, hambad ristis, kaitseb riigi huve aga satub sellega vastuollu sedasama selle eraomandiga, mis, mis on ja sealt võib-olla ka. Kui nüüd küsimus niiviisi on asetatud, siis mina ütleks, et mina igal juhul näiteks siin laua taga igal juhul eelistan riigi huve eraomandile. Noh, selles osas, et et kui Eesti riigil on mingid tõeliselt strateegilised huvid, siis ja kui need kohustatud ma ütlen, et kui noh, et ma, ma, ma ei ole ilmselt pädev, eks ole hindama tegelikult noh, ma ei saa ilmselt kuidagi võrrelda, et ma olen sama pädev hindama kui valitsus, kellel on ka siin KAPO analüüsid, eks ole. Et kas need riigi strateegilised huvid on ohustatud ja kui vastus on, et jah siis siis on järgmine, sellest tulenev loogika, et tuleb teha kõik võimalik, et neid huvisid kaitsta. Minu meelest siin ei saa nagu olla jälle kahetist. Nii-öelda, kui me lähtume lihtsalt noh, ma ei tea eesti riigi patrioodi seisukohast, siis peavad riigi, Eesti riigi strateegilised huvid olema kaitstud ka ka ebapopulaarsete vahenditega Aga siis tuleb need huvid väga selgelt välja öelda nii valitsuse kui ka ministeeriumi poolt. Mul oli ka aeg-ajalt tunne seda, et tegelikult see väike killuke, mis avalikkuse ette siis konfliktist jõuab, et see on nagu see veepealne osa, et me ei tea tegelikult nende asjade sisu ja pilved tegelikult vaidlused käivad, millised tulevikuvariandid on olemas. Pidev Savisaare tegelik argument ka, mida tema tema näeb, me ei tea, mida Ansip, Savisaar omavahel tegelikult valitsus selle üle tegelikult arutasid. Et lõpetame tühja tühjade riigi pihkudega Samas on see, et tõenäoliselt me ei saagi neid teada ja loogiliselt siin avalikus eetris argumente, mida kapo nii-öelda Eesti riiki ähvardavate ohtude analüüsis, nagu võib välja tuua, eks ole, noh see oleks äärmiselt noh, nii-öelda vale koht, eks ole, seda sellisel teemal lahtise tekstiga. Isegi kui me mingil põhjusel oleksime näiteks noh, kuidagi kuidagi sattunud sellega kursis olema. Okei, me oleme need 25 minutit umbes rääkinud asjast, milles tunnistame lõpuks midagi ei tea, et see nagu mõtlen natuke koomiliseks, et võib-olla läheme mingite muude asjade juurde ja kuna meil on pärnakas siin, siis tahaks küsida, et mis teil seal toimub, sellepärast et kohati jääb mulje kui millestki meelte segasest tegevusest, et et kas see on nüüd ainult nagu see on objektiivne või on siin ka taga niisugused kellelegi huvid või kellelegi soovid seda asja näidata hullema, nagu see tegelikult on? Võitlus siin jalaväepolgu, vastusin võitlus uue kunsti muuseumi ümber ja nii edasi ja nii edasi ja, ja see Mart Viisitamm, see inimene, keda on raske mõista, kerkib siin nagu üksiku tegijana, kuigi ma ei usu, et tema üksinda ja tulnukana seal Pärnus nüüd kõiki neid Noh, ütleme, kange liigutakse pataljoni eest võitlemisel ilmselt teda mõistavad paljud. See jah, ja see ühi Meeleavaldus, mis nüüd toimub, see on Isamaaliit ja Res Publica ja sotsid ja ja Keskerakond kõik koos ja nagu ma olen aru saanud Tegelikult ongi niimoodi, et kõige lihtsam on ajada kõik asjad ühe inimese süüks nii nagu kiputakse ajama kõik majanduses ebaõnnestuvad Edgar Savisaare süüks, siis nüüd hetkel Pärnus on see Mis justkui hallo, Reiljani avastatakse keskkonnareostus halvasti halvasti, siis kõik. Tymartiisitan ja, ja ma arvan seda, et see, mis puudutab Pärnu jala üksikpataljoni ja selle sulgemist martsitam, võitleb pärnakate huvide eest ja. Ehkki nüüd ütleme, liik see ligi, kaitseminister Ligi ütleb, et see on tema mainekujundusprojekt umbes, aga väga lihtne on külge külge panna. Aga küsimus on jälle selles, et et Tallinnast vaadates on asjad ühtemoodi Pärnust või mis tahes regioonis Tallinna poole, vaatas asjad teistmoodi ja pärnakad näevad selles jalaväe üksikpataljonis tõesti, sellist olulist kohta võib vaielda selle üle, et kas pärnakate lapsed peavad just teenima nii-öelda kodu koduväravast mõne sammu kaugusel, võib-olla on parem, kui nad teevad seda tõesti Valgas või, või tapal või kus iganes. Aga vaadata teistpidi, et ohvitserid, kes seal teenivad, nende lamp, pered, lapsed käivad Pärnu koolis, elukeskkond on, on hea. Keegi on soetanud endale korteri, võib-olla maja vaja laenuga ostnud ja kui nüüd võtta needsamad ohvitserid ja suunata need nii-öelda teenima koos peredega papale, kus elukeskkond on sootuks teistsugune võib vastu väita seda, et kunagi nii toimitigi, et et sõjaväeosa, Kamtšatka all pandi kõik mööblitükid, nii palju tulija vene lodi k ja lennutati suurtest transpordilennukitega Haapsalusse, kus siis lodi nii-öelda Vormsi vahele vahel vete vette lasti ja seda võeti väga loomulikult. Nii et kas kaitsepoliitika on ainult riigi küsimus või on otsapidi ta ka regionaalpoliitika? Härra Ligi ütleb väga selgelt, et tegemist ei ole regionaalpoliitikaga. Pärnu maavanem on jälle seda meelt, et Eesti riik on üldse nii väike. Ja, ja kui nüüd on kuulda seda, et sõjaosad peaksid justkui ära kaduma ka Paldiskist, Pärnust ja koonduma nii-öelda pigem ida idapiiri poole, et kui see on meie riigikaitse kontseptsioon, selle vastu on väga-väga-väga raske raske vaielda. Igal juhul on tõsi see, et kuigi süüditakse nüüd reformierakondlast, minister Ligit selles, et see on kuidagi kättemaks Pärnu koalitsioonile, et selles, et Pärnus on Reformierakond opositsioonis, siis seda spekulatsiooni ma ei, ma ei, ma ei usu, see on liiga lihtsustatud. Näge näge nägemus. Aga kes on tegelikult Pärnus võimul, vaata, sa kirjutasid neile väga huvitava meili nädala sees, et tegelikult on võimul seal optis Isamaaliit koos Res Publicaga. Jah. Pärnu volikogus on üldse seda, kas 33 kohta ja siiamaani oli väga laiapõhjaline koalitsioon, siis Keskerakond, Res Publica, Isamaa ja rahvaliit ja kõige rohkem hääli sai valimistel Keskerakond, tal oli sellest 33-st üheksa seitse häält, seitse kohta. Volikogusse ja reform, kes on opositsioonis. Aga pärast seda, kui Res Publica ja Isamaa nii-öelda lõid selle Eesti eest panid Seppika tehte kapi sepikut ühte kappi, moodustasid nad Pärnu volikogus ka ühisfraktsiooni. Mõlemal oli viis häält. Ja nüüd on siis tegemist tegelikult kõige suurema fraktsiooniga ja neil on 10 10 häält. Et varsti võivad nad hakata nõudma endale nii-öelda linnapea kohta, kuigi tuleb tunnistada, et selsamal Res Publica ja Isamaal nende käes oli ka siiamaani volikogu esimehe koht ja kaks olulist, nii et abilinnalinna linnapea kohta. Aga miks ma edasi hakkasin mõtlema, et et see kahe erakonna liitumine sellele anti hinnang eelkõige nagu tooted silmas pidades, et ohoo, et ka pärast liitumist nad ei kujuta nagu väga olulist poliitilist jõudu ette. Aga kui paljud on vaadanud maakondi oma pilguga, et kui tõesti volikogudes lüüa kokku Res Publica Isamaa hääled, siis sellest saab minu meelest maakondades hoopis olulisem poliitiline jõud, kui ta on seda Tallinnas ja võib-olla ongi seal liitumise kavalust tegelikult pigem pigem seal. Jah, mõeldes eelseisvatele presidendivalimistele, riigikogu valimistele ja mis iganes, nii, et tugevdada nagu nende kandidaatide ühiskandidaatide jõudu. Kui, kui vaadata ka, et neil on Aga aga see nüüd Pärnu teemale veel tagasi tagasi minnes, et Pärnut kõvasti naerutataksega pärakat ja ega me toimetuses ka sellega tegelikult rahul ei ole, et see on niimoodi, et kui järgmine naaber tuli kunagi lavale, siis kõik hakkasid naerma. Ja, ja vot see on ka nüüd Pärnumaa ja Pärnu linnavalitsus või mis tahes otsus, justkui Pärnust tuleb siis kõigega selged pullivennad, eks et tegelikult sõidetakse seal ka nii palju tõsisemate asjade asjade eest. Nii et teinekord see Tallinnast pilk võib olla üsnagi moonutatud võrreldes sellega, mis olukord tegelikult koha peal olla. Ei, kas jälle jälle niimoodi, et täpselt samamoodi nagu see riigi ja, ja eraomandi puhul vaatasime, et mõlemad näevad oma botassi erinevalt täpselt samamoodi näeb, näevad mõlemad erinevalt oma vaatevinklist kindlasti. Ja ma arvan, et härra Ligil vaadates nii-öelda suure riigi eesotsas olles kogu kaitsepoliitikat võib talle tunduda see, et see vaadates seda asja Pärnu poole pealt, võideldakse teise asja eest. Nüüd ongi see, et kuidas need sellised erihuvid, kui diplomaatilised ja osapooli arvestades kompromiss leitakse või surub siis kuidagi üks pool jõuliselt oma arvamust. Seepeale pistikuid arvestada, luulevit uskuda, siis peaks riigi huvid tõstma esiplaanile. Aga muide, ma olengi täpselt seda meelt selles küsimuses ka, et ma arvan, et siin on täiesti analoogne küsimus, et kui me ikkagi räägime millestki, räägime, me ei räägi mingisugusest noh, ma ei tea, mis kohalikust kontorist räägime Eesti kaitsejõududest ja Eesti kaitsejõudude arendamise strateegiast ja selle puhul ei ole ikkagi peaküsimus, see, kellelgi on mugav käia seal noh, kas siis ajateenijatel teenimas või, või, või siis palgalistel inimestelt tööl. Et, et see, see võib olla noh, nii-öelda kaasnev faktor, mida arvestatakse ja noh, kui kui muud asjaolud on enam-vähem võrdsed, eks ole, siis miks mitte, eks ole, teha seda asja seal, kus nagu tööjõud ja, ja nii-öelda asjasse puutuvatel inimestel on kõige mugavam kindlasti seda tuleb arvestada ka. Aga kui me räägime ikkagi kaitsejõududest, siis esimene küsimus on see, et kuidas kaitsejõud on Eestile kõige tugevamad kaitsejõud. Et mingit muud Muud, aga kui läti ründab, kui läti ründab, no vot, see on probleem, jahvatab vahemaa liiga kaugeks sellel pinnal, mina. Jälle toetaks pigem kaitseminister Ligi argumentatsiooni, kuigi võib-olla ta ei ole väga diplomaatiliselt seda teinud. Ja ausaid argumente kasutades kuulasin eile natuke opositsioonitundi ja ela Tomson seal ja tõi väga selgelt välja selle, et on kasutanud täiesti vääraid hinnanguid Pärnu pataljoni seisukorra kohta. Et ta ilmselt ei olegi seal ise käinud, eksju enne et, et kui ta on siin öelnud, et seal on täiesti ebainimlikud tingimused ja inimesed lähevad magama kolmekordseks, närides ja nii edasi, mida, mida seal, kui nüüd käis riigikaitse komisjoni või ei leidnud sealt midagi taolist eest, et, et siin on võib-olla see küsimus ka selles, et lagu Ligi on ju tuntud selline peale lendajata lendab väga julmalt peale ja võib öelda ühte, kui teist. Mõtlematut, aga ma siiski kaitseks veel Jürgen Ligit ka selle koha pealt, et nii palju, kui mina olen aru saanud, see otsus strateegia on vastu võetud enne seda, kui Jürgen Ligist sai kaitseminister. Et tegelikult Jürgen Ligi viib ellu enne tema ministriks saamist Venomeni juurde jõuame, et kes on ikkagi see algpõhjus, et aga riigiküsimused on järjepidev, siis ei tohiks seda küsimust kunagi esitada, kes on süüdi või kes on selle otsustanud otsustanud siis ongi, ja otsus ja ette minu minu arusaamist mööda ongi tegelikult tehtud strateegiline arengukava, mida Jürgen Ligi, noh, ütleme siis ametnikuna peab ellu viima, õigemini öeldes, et temal, kaitseminister ka kindlasti ei olegi teist võimalust, kui vähemalt üritada seda ellu viia. Ja kui ta tõesti põrkub nii tugev valepoliitilistele takistustele, et ta ei saa seda ellu viia, siis tema vähemalt nii-öelda omalt poolt seda üritanud teha. Nad ütlesid, vigu võib ka paranda, tähendab. Igal juhul selle otsuise selle jalaväepataljoni kohta langetab riik. Aga ma arvan seda, et Pärnu maakond, maavanem, linnapea, rahvas oma arvamust avaldanud, see õigus on neil tegelikult olemas. Aga nüüd, kas nad suudavad riiki mõjutada oma otsust muutma või mitte, võtab valitsus jätkuvalt sedasama otsuse vastu, see sõltub tõesti mitte riigist, aga May kritiseeris selles mõttes küll ei maavanematega härra viisitame selles, et nad oma arvamust selles suhtes väga suhteliselt avaldasid õiguse neil vähemalt olemas siis nemad otsuse langetanud ei ole. Just. Ei, ma olen täitsa lõbusad. Tegelikult sellise noh, ütleme loomulikule. Ja et meie väikses Eesti riigis me peamegi nii-öelda saama kõigist asjadest rääkida, eks ole, ja peabki olema nii-öelda õigus öelda. Aga samas peab olema ka, ütleme, eriti kaitseväe puhul peab olema ka selge, et kes selleks käsuliinis otsuse teed, et alluvad võivad küll igasuguseid asju öelda, aga, aga samas on selge, et otsused, otsus tehakse alles. Aga ei tohi ka nii-öelda, et ta oli Tallinnas toom petelt. Kuule sina, konn, seal. Liivi lahe kaldal, sinugi sinule natukese see siiski mind häirib see, kui ma nii-öelda päevast päeva näiteks kuskil noh, uudistes näen, kuidas seal uuesti ja uuesti nii öelda tõstatatakse näiteks sedasama küsimust nii-öelda masseeritakse taotakse rauda, et kuskil siin läheb see asi nagu minu jaoks natuke üle piiri see lobi. Et need nii-öelda, mis praegu siis on nii-öelda kaitseminister, kaitseministri vastane lobi, eks ole, et ta oma nii-öelda seisukohta muudaks, et kuskil tasemel selle väljaütlemine, et kuulge, mõelge veel kord, see on nagu õige aga sellel pinnal, et hakata nii-öelda teda lihtsalt suruma sellega, et et me siin nii-öelda korraldame aina meeleavaldusi ja meeleavaldused peavad nii-öelda otsustama, kus Eesti kaitseväe väeosad paiknevad. Vot seda ma nagu õigeks ei pea. Need on viimased minutid, ma tahaksin pühendada ka veel ühele surumisele, mida on siin aasta algusest peale surutud, nimelt presidenti Arnold Rüütlit on surutud välja ütlema, kas ta kandideerib või mitte, nagu me teame, selleks on kasutatud väga mitmesuguseid vahendeid. Ja mina liigitaksin samasse kategooriasse ka nende kurikuulsat Kadrioru noorte pidude laia eksponeerimise. Sellel nädalal ilmus siis meie rahva teenri Peeter Ernitsa kirjutis Maalehes, kus ta tuleb nagu selle teema juurde tagasi. Et ta on seda kavatsenud tükk aega, kuid objektiivsed tingimused, vabariigi aastapäev, Lennart Meri surm ja muud asjad, nagu takistasid seda teemat uuesti üles võtmast ja nüüd on ta seal siis kirjutanud sellest noormehest, kes siis televisioon ronis esialgu anonüümselt, aga pärast siis juba ka oma. Näo ja nimega siis kirjeldas neid noortepidusid, no minule tundub, et hoolimata sellest, et Peetri artikkel ei sisaldanud midagi rabavalt uut ega enneolematut on siiski jällegi üks niisugune objektiivne täiendus selle protsessi mõistmisele ja näitamaks seda, millised tagajärjed võivad olla iseenesest ajakirjanduslikult, noh, ütleme uuriva ajakirjanduse seisukohalt väga mahlased ja väga erutavalt eemal ütleme, riigi kui sellise seisukohalt, sest tõepoolest seal kajastus mujal maailmas ikkagi omandas täiesti perverssed jooni. Et, et noh, et siin on just see küsimuse ajakirjaniku vastutus, sest ma tean, et Sulev on mõneti erineval seisukohal, aga aga, aga siiski, mina jään selle juurde, et hea, et see artikkel ilmus, kuigi ta on muidugi lootusetult hiljaks jäänud. Ei, ma ei ole selles osas erineval seisukohal, et kindlasti võib nii-öelda teatud võimendusega halba teha ja ega selle teema kajastamine nüüd pehmelt öelda, sest ajakirjanduses kõigest hea ei olnud. Kui me meenutame seda paari kuu tagust ja mida kõike nii-öelda välja toodi, eks ole, presidendi. Ja voin tarvis ja nii edasi perele. Ja, ja kindlasti ka see, et ikkagi see, milles see, see, et mõned kõige värvikamalt detailid sellest, mida Pealtnägija esimeses oma loos noh nii-öelda esile tõi, eks ole, mis noh, tähendab, mida see inimene rääkis neile, et, et need on osutunud noh, ütleme liialduseks see pehmelt öeldes pehmelt öeldes ja et see on muidugi halb, see siin ei ole midagi nagu heaks kiita. Aga samas ma, ma võib-olla ka hoiduks seda nagu tähtsustamast üldse seda, seda välismõju, et meil käis siin umbes kuu aega tagasi Eestis ühel konverentsil oli tootja veel osakonna juhataja, ta käis meil siin raadiomajas ka külas ja me natuke rääkisime teemal, et mida ta siis viimasel ajal Eestist kuulnud on ta siis misi muigega noh, ka nimetas seda presidendilossiskandaali ja ja me nagu noh, meil oli sel hetkel see nagu suhteliselt üleval ja me nagu murelikult, nagu küsisime. No mis mulje see siis jättis ja tema ütles, et et kuulge sõbrad, et kui, kui see ongi teie elu kõige suurem probleem praegu, siis teil on ju päris hästi et minu, minu jaoks see kinnitas seda, et, et noh, et, et kõrvad, et see ongi selline kergelt tabloidajakirjanduse tüüpi noh, noh, huvitavaid asju maailmast tegelikult, mis väljapoole selle asja puhul paistab, et eks neid lossi skandaale on olnud küll Suurbritannia õukonnas, küll USA presidendi Ja ainult ühe väikese erinevuse, kui sa meenutad need Clintoni ja Lewinsky juhtum, see oli päris siis toimus ikkagi ametiruumides, aga praegusel juhul see pidu ma tahaksin, et ükskord inimesed saaksid sellest lihtsast tõest aru, et jah, kui keegi sealt peolt väljus ametiruumidesse, siis see on julgestuspolitsei südametunnistusele jääb, presidendi eraruumid on täpselt samasugused eraruumid seal lossis, nii nagu on valges majas presidendi eraruumid, kuhu ka Clintoni tütar tsentsi kutsus oma tuttavaid ja, ja ma usun ka, et need peod ei olnud ka just kõige nii-öelda noh, niisugused vaga Vagatsevamadeksija, et nad siin ongi see küsimus, et tihtilugu meil see asi unustatakse ära, et see pool Kadrioru kantseleist on president Rüütli erakorter ja tõesti see, mis toimub erakorteris, on ikkagi midagi muud, aga kui keegi väljub sealt ja läheb juba sinna kantseleisse poolele või lausa katusele ja siis see on muidugi taunitav ja need inimesed peavadki saama selle eest karistada. Ma muidugi ei usu seda, et kui see Clintoni-Lewinsky intiimkontakt oleks aset leidnud erapoole peal Valges Majas Minul ei ole, seda ei ole midagi väga olulist muutnud, ainult et seda ei oleks saanud ilmselt fikseerida sellest erapoole peal teatavasti ei ole kaameraid. Kui oleks kellelgil, õnnestub meil ühiskonnas sama avalduse teha, et asi asi nagu toimus seal mille peale me muidugi tahaksime uskuda, et midagi Kadriorus taolist ei toimunud. Nojah, et vot siin on natukene, et see küsimus. Me saame tegelikult ju uskuda nii-öelda sõna sõna vastu seda asja, mis siin Mis siiski politsei politsei on sooritanud, uurimas, kas sa sead kahtluse alla politsei uurimine, ei, seda mitte, aga, aga politsei noh ka tema toetus inimeste arvamustega, nii nagu Mihkel Kärmas öelnud, ka tema on toetunud, osavõtjate vist isegi kuue uuendanud, olen arvamusel, nii et noh, siin on, tuleb ka välja see, et igaüks vaatab oma vaatenurgast seda asja veidi erinevalt, kuigi tundub, et siis Marek Paulson ikkagi see algallikas, kes selle nagu ajakirjandusse tõi ei teinud seda nüüd päris omakasupüüdmatu. Nojah, ei, ega ta, see, et tema näol ei ole tegu nüüd eriti nüüd just usaldusväärse allikaga, ega see nüüd ei olnud ka üllatus siis Peeter Ernits artiklist see juba selgus kuskil tõmbest mõni päev peale seda pealtnägija lugu, eks ole, kui need lood ilmuma hakkasid, et kellega on tegu ja siis. Mulle meeldib väga ühte allikat, mäletan seda kopra, kes olevat sülitanud kotleti järele. Seda me arutasime siin ka omal ajal, mitu saadet järjest oiga sees. Presidendi võimalike kandidaate lähikuudel kõvasti ründama hakatakse ja igasuguseid isikuvastaseid avaldasid tehakse noh ega see No kõuts näiteks enne kui ta kandideerima on hakanudki, on juba rünnatud. Ilvese kohta on juba ka ju valest, eks ole, samas numbris noh, on vähemalt kaks artiklit, mis väga jõuliselt ründavad Ilvest. Nonii, väga jõuliselt. Sulev, endise Maalehe toimetaja on öelda, et nagu on väidetud, maaleht on nagu nihkunud rahvaliidu leeri. Kuidas see rahvaliit ütleski, et me võime ilvesele andestada tema ülbuse ja alkoholilembuse, kuid ei saa andestada seda, seda nii, et noh, tegelikult need avaldused isikuvastast tulevat ja me ei pääse, ei pääse sellest. Kuigi teisest küljest ma tahaks selle Maalehe teema juurde selles mõttes tagasi tuled, mina ei peaks selleks midagi, näeks selles midagi imelikku, kui ta on, ütleme, rahvaliidu seisukohti esindab, siis ta oli Maaleht ja rahvaliit tonni Maarahva Erakond sisuliselt. Ta on hakanud natuke rohkem esindama neid küll viimasel ajal vist jah, et kas päris juhuslik ei tundu olevat või, või ma ei tea, õigemini mul on isegi niisugune väike küsimärke oma heade endiste kolleegide suhtes. Ega ometi ometi seal ei olnud, aga mina kirjutan Maalehes ega sellel nädalal, järgmisel nädalal ilmub presidendivalimiste teemal üks oluline, aga ma ei tahaks küll öelda, et ma oleks rahvaliidu leeri laadla läinud. Mul tuleb meelde. Et varasemate valimiste korral, olgu see presidendi, riigikogu valimiste puhul, oleme me siin laua taga nentinud seda üllatavalt vähe on Eestis tehtud songitud kandidaat isiklikus elus on songitud sellest, millest on kirjutanud, mida nad kuskil kümmekond 20 aastat tagasi rääkinud aga kellelegi eraelus, kellega ta on elanud, kellega on lapsed, kes on väga vähe tegelikult songitud vaatajatega, seda nentinud see, et see on tegelikult hea olnud, siis minul on tunne see, et seekord võib presidendivalimiste puhul tulla väga räigeid rünnakuid inimeste isiklikku elu. Ilu suhtes näiteks olemas Hendrik ilvesest rääkida siis tema eelmise abielu. Jah, aga mine võib tulla uuesti, sisuliselt on karmistatud. Kliga minnakse järk-järgult üle ja see on tegelikult väga hell teema ja kui valmis No tegelikult, kui me mäletame läbi viie eelmist presidendikampaaniat, siis Tulviste puhul see teema kerkis üles juba tollal Aga väga õrnalt, väga õrnalt räägitud Savisaare isiklikust elust tema tema naistest pigem läbi läbi läbi huumori ja mõistva suhtumise, mis iga mis iganes. Noh, saame näha, meie aeg saab tänaseks läbime, pidime rääkima ka veel kütusehinna tõusust, aga me lubame, et räägime sellest edaspidi. Sest see tõuseb meist sõltumata niikuinii ja ka inflatsioon koos sellega ja kogu see üleminek eurole. Mulle paistab, et lükkub aina kaugemasse tulevikku, mis on iseenesest muidugi kahetsusväärne, muide siinsamas opositsioonitunnis. Eiki Nestor ütles küll välja suuretõe, et tegelikult on ju inflatsiooni tõusu taga mitte üldse kütusehinna tõusu, vaid see, et valitsus on valinud kaudsete maksude tõstmise tee otseste, maksude vähendamise kaudu, mis on poliitiliselt populaarne, aga majanduslikult väga kahjulik. Sest just see kaudsete maksude tõstmine seda hinnarallit nagu toetab või kütab. Nii et see oli väga huvitav mõte. Ma usun, et võib-olla sellel teemal võiks keegi majandusajakirjanik natukene kirjutada. Margus Mets, Sulev Valner, endiselt Eesti raadiosse kirjutan, veel muretses selle pärast, kirjuta veel ringhäälinguseadusest saatejuht Mart Ummelas, aitäh ja kuulmiseni. Ilusat kevadet.