Nii õrnalt ja kaunilt lõppes siis tot Tsahkna Putšiini ooperist Laboheem kus Rudolfi osa laulis Luciano Pavarotti ja Marcherlat sest ta pruskantiin ja õrnalt just nimelt sellepärast, et ja tänased teemad tulevad üsnagi õrnad. Ja natukese aja pärast kuulete, millesse õrnus võiks seisneda ja saab näha, kas hea kuulaja jääb meiega, saate lõpuks nõusse või, või mitte. Aga selleks ooperigurmaanide saade siin Eesti raadioeetris juba teist hooaega kõlabki ja hakkab ka seda hooaega varsti lõpetama, et teid ja kuulaja pisut rohkem kurssi viia ooperimaailmas toimuvaga ja nende inimestega, kes sellega kas igav päevaselt tegelevad või, või kellele see on osaks nende elulaadist. Niisiis ilusat nädalavahetust, ooperigurmaanid alustab ja mul on hea meel, et olen ta oma külaliseks suutnud ahvatleda maestro Ivo Kuuse, tervist, jogurt ja maestro vaieldamatult väga pikaajalise lauljakarjääriga, nii Vanemuises, Estonias kui ka taga esinenud ning võiks vist öelda, et ka üks kõige kogenumaid lauluõpetajaid Eestis. Kas mu väide võiks paika pidada? Nojah, noh, aastate järgi võib-olla tõesti, aga kuidas nende kogemustega on just realiseeritavate kogemustega see need küsite, seda peavad teised otsustama. Ivo Kuusk on lisaks oma lauljakarjäärile üle üles kasvatanud ka terve rea noori ja nüüd siis võiks kui öelda nooremapoolseid soliste kes siin ja seal kaasa laulavad, aga lähme kohe siis tänase teema juurde. Jutt oli sellist õrnusest ja, ja me täna tahamegi natukene rääkida rohkem ja põhjalikumalt ühest sellisest õrnast instrumendist nagu tegelikult inimhääl on. Ja õrn juba ainuüksi sellepärast, et, et kui me saaksime oma kurku vaadata ja neid neid palakesi, siis mis seda häält meil tekitavad, siis me näeme, et nad on tõepoolest haprad imeõrnad ja, ja, ja, ja tibatillukesed et ehk võib-olla Ivo, kui sa nüüd suudaksid raadiokuulajale pilti näidata, ei saa, et siis raadiokuulajale natukene selgitada, et mis meil seal kõris on, et mis asjad need häälepaelad on, kui suurenenud on ja ja kuidas jõhkralt vahelt välja pressida. Ja ja kuidas see hääl tekib? Oli natukene kogu, ma mõtlen, kuidas sellele otse vastata, häälepaelad, häälekurrud ja nad peavad oma vibreerimisega. Õhk on selle toeks, õhkkond, poogen ja häälekurrud oma pakkumisega panevad selle õhusamba võnkuma. See ongi. No need paelakesed või häälekurrud, need on erineva pikkusega, sõltuvalt sellest, mis hääleligiga meil tegemist on. Kõige passiivsemad ja suuremad on nad võib-olla passidel või on kuskilt olen lugenud ka karusool olid väga suured võimsad häälepaelad. Aga üldiselt on nii, on, et nad kuni kahe sentimeetri pikkusena on inimesel ja kõrgematel häältel ja naistel loomulikult väiksemad lühemad. Ega nad nii väga õrnad ei olegi, kui kuidas ütelda, saavutame selle õhu peale andmise ja nende häälepaelte kasutamisel teatud isuse sünkroonsus. Et me ei suru, ei vägista neid, me ei tohi teid häälepaelu kasutada mingil juhul takistava ventiilina õhu välja poolamisele. Ventiili moodustavad, vaid nad peavad, see peab olema kuidagi tagani vahendlike, elastne ja õrn, ma sageli õpilastel ütelda, ütlen niimoodi, et tehke oma häälepaelte Bay ohe, pehme ohe, kui noh, hääle Attackid, Kaiu jagunevad tugevat Akohke atakk. Siis on alati soovitatav vähemalt algaja teatel ikkagi ohke atakk ja ta ei tohi muidugi olla veniv ja kaua aega tekitada seda heli, et on seal Sushi linn ja siis tuleb aga võrdlemisi pehmelt. Õrnalt see siiski sa võiksid näite tuua. Ohke atakk näiteks eksperdile, kuidas ütelda, oskaksid sa mind õpetada? No sind ma õpetaksin niimoodi, et A on tugevalt AK, see ei ole hea. Ja see ei ole hea, kui nii ma teen häälepaelad tugevasti kokku, surub need ohke peale, oleks ta niimoodi, et et see toon nagu tekib meil pehmelt Aga ta ei tohi olla bordamentodega jällegi ja nii edasi, no paned mind raskesse olukorda, seda ei saa sind mikrofoni. Aga ühte asja ma küll ütleksin, ütleksin niimoodi, et teatrist paremaid soliste kuulates väga sageli algavad, nagu mitte kõige, õigemini peale oma etenduse-eelsed lahtilaulmist kohe pannakse täieresonaatori ja, ja täie tämbriga. Selleni peab päeval ka kasvama, nagu ikka, tuleks nagu, nagu see tuum paika panna. Metall leida ja siis edasi emotsionaalselt lauda lahti laulda ei ole mõtet emotsionaalselt. See on nii nagu, kui me vaatame iluuisutamist, üks on koolisõit ja teine on siis emotsionaalne iluuisutamine, kas siis paarissõit või kuidas nad on seal ju selle iluuisutamise puhul koolisõidule isegi sentimeetriga mõõdetakse. Kas uus jälg läheb vanasse jälge, eks ole? Nonii. Aga selline mõista siis nagu hääle lahtilaulmine, aga miks peab häält lahti laulma, mis asi, mida see tähendab, kas need paelad soojaks või, või mis asi see on? Terve terve pillid, inimene peab iseennast soojaks laulma, hingama, võimelda saab ka lahti. Öeldakse isegi nii, kui mitte ei öelda, vaid on nii hommikul kui aniga hääl on täiesti korras. Peale hammaste pesemist võib hakata laulma ilma isegi soojajooks. Aga nende häälepaelte juurde veel tagasi tulles, sest et kauneid häälepaelu kauneid, siis ma ei tea, nad ilusad laulmas me kuuleme ka tänases saates veel. Aga mis kujuga nad on, kas nad on, kannate sellised musklid või annad, annad ümarad või, või lapikud või? Tead sa seda? Pealt on nad pealton, nad siledad ja kui nüüd võtta niimoodi pikilõikes kõri, siis on nad ülevalt on nagu nagu horisontaalne ja see läheb nii nagu diagonaalis sinna kõri seinale, et raha ei ole ligi ja Nende sees on küllaltki tugevad lihased, need on kuidas ütelda, kontraktsioonivõime ka, tähendab, me ei pea mitte puhuma, kuna kõrgemale läheme puhume õhusurve tugevamaks, vaid need häälepaelad ise ka Timmubad või häälestuvad ja tõmbab taga häälepaelte taga otstes on väikesed kolmekandilised luud mis siis pingutavad seda häälepaela niimoodi. Ja nüüd nende häälepaelte puhul on veel selline lugu ka, et ega need kõik need traumad ja mis on juhtunud teatud aeg tuleb siiski harjutada, mitte äärmustes, kõnni kõrgustes, kui madalustes, vaid saavutada see nõndanimetatud tööregister või see omaks muuta loomulikuks, nagu inimesel on kõnelemine siis ta leiab oma tämbriani. Kusjuures väga huvitav on see, et häälepaelte sünnib tegelikult see inimese tämber, mis tal on olemas. Ja üleval resonaator ja rinnas samuti võimendub, see leiab peegelduse. Ja võimendub see, need ooper, toonid, ülemtoonid ja siis me saame. Ja vaat see ongi nüüd see laulukunsti laulu, kunsti, kuidas ütelda, see raskem pool on see, et kõigepealt treenida välja füüsiliselt oma hääle paljad ja hingamine ja samuti juhtida see õhuJugawesi, ühesõnaga see resonaatorisse ta võimendub seal. Ja siin ongi, kellel on kõrge formandiga, seal on hästi palju operdoone üleval või madal tuleb lamedalt välja, sai need küsisid just, et mis asi see madal ja nii edasi. No vot see on, kui küüriesonaatorid kõik on maksimaalselt haaratud, siis tuleb eeldavasti ka hea ja ilus, väärtuslike. Aga läheme siinkohal muusikaga edasi ja siis me võime nende hääle ja häälepaelte imeomadustest pärast edasi rääkida. Võrratu Mirella freeni Miina ja Rudolf vana siis ikka endiselt Luciano Pavarotti ooperis poeem laulsid meile äsja liigutava totikese üsna ooperi lõpust. Täna on aga ooperigurmaanide külaliseks Ivo Kuusk, laulja ja lauluõpetaja ning. Me oleme pühendanud ennast siin sellisele huvitavale teemale ühele sellisele instrumendile, mida inimene iseendaga alati kaasas kannab, mida ei saa kuhugi maha unustada. Milleks on siis inim hääl, ehk siis inimene ise on ka selle instrumendi valdaja haldaja ja omanik. Ja juba tahaks sinu käest siis järgmisena nagu küsida, et kuidas inimesed siis tegelikult oskavad oma oma häält siis kasutada või hinnata hoida sa lisaks ju oma erialasele tööle üle siis ooperiteatris või muusikaakadeemias ju kuuled inimhäält ja helisid ju ka igapäevases elus Raadios küll televiisoris kõnelemas ja noh, ma ei tea, kas aga rokkmuusikat kuulad või spordifanaatikuid karjumas, mis iganes inimene ju kasvatama häält igapäevaselt, et mida võiks inimestele siis soovitada või millele peaks tähelepanu? Teeniks ma mäletan seda aega, kui Estonia teatris tuli Othello ja oli peaproov, kus laulsid siis kuusik ja Kaljukarask. Me karjusime vaimustusest ja teatris nii kõvasti, et pärast, kui laulutundi läksime, olid hääled ära. Nii et ühesõnaga, kui see emotsioon kasvab üle pea ja unustad ära oma häälekese, siis võid talle liiga küll teha ja täpselt sama on ka tööga, kui ta ikka nii sind haarab ja ei oska piiri pidada, siis võid endale liiga ka teha. Aga no vot, selleks olen ma ka kutsutud nendele noortele pähe panna ja mitte üle oma jõu üritada teha ikka tasakaalukas, see peab olema kindlasti. Nonii, aga nüüd Heymani ringi küll ei vaata, nii nagu näitlejad käivad mööda linna, näevad huvitavaid tüüpe neid laval kujutada ja nii edasi ei sõdama. Ja üldiselt lauljat oma hääl siiski hoiavad. Aga siin on ka väikesed nihked olemas ja kas mõnikord mõni mõni promill rohkem võetud või vähem või on see suitsu tõmbamine harjumuseks saanud? Et need on need patud, need tuleb ise iseendas üle elada, nendest üle olla ja ikka oma professiooni säilitada, nii kaua, kui see võimalik on. Sa puudutasid Väga intrigeerivad teemad, mis kindlasti rahvasuus liigub ringi, et väike pits hinge alla või, või räägitakse õllepassidest või kõik teame, et, et ka need, kes ei ole ju päris lauljad ja mõned isegi, kes viisi ei pea, kipuvad ikka laulma, siis kui on, on tuju parem, parem ja napsukest võetud, et mida see, mida see alkohol ja milline alkohol, kuidas ta häälele mõjub? Igale ühele isemoodi ja olen Afantu vist ka. Aga see samad laulu kutsub välja, no see tähendab, siis on teda palju võetud, kui ta lausa nii inimese karjuva paneb, see on see kontrollimatu moment, võib olla või väga hea tuju, aga mõõdukalt. Kõike teha, aga kas needsamad hääle paelakesed, et kui siin on juttu olnud või mina olen kuulnud kuskilt, et et ütleme, pitsikene konjakit, et see siis nagu kuidagi mina tea, kas siis teeb pehmemaks või vastupidi, teeb tugevamaks. Mõned lauljad ütlevad, et punast veini tohi juua, tekivad parkained häälepaelte-le ja, ja mõnedele ju on siuksed, legendid ka, et hästi külma õlut valt siis seal tuleb selline ja tugev bassi ajal. Et kas, kas nendel juttudel võib tõepõhi all olla? Ma ei oska ütelda, selle koha pealt ei oska külma õllekoha pealt ei oska ütelda, ei ole sellega katsetanud. Aga ega ega see konjak ei lähe ju ahela häältest läbi või, või see naps läheb kõrvalt. Aga eks ta mingil määral võib-olla öeldakse üldse, et mingisugune väikene gramm alkoholi see toniseerib. No kui on inimene, leiab, et tal on seda tarvis või julgustuseks tarvis. Kui ta ennast ikka nii promillidesse mõistus ära kaotab, ei võta janu. Ega see ei tohiks siiski nii hullusti mõjutada, aga ta ikka ta harjumuseks kujuneda ei tohi. No see on tore, et sa tulid sellise teema juurde nagu mõistus, et et kui see alkoholiteema siin sellega nüüd ära lõpetada, et kui teda tõepoolest üleliia tarbida, siis võib see nii-öelda mõistus võib jupsima hakata ja, ja sa ei tee, ei ole sugugi nii adekvaatne, nagu sa tahaksid või teised eeldaksid. Aga kas sa tahad siis sellega öelda, et nagu lauljale on ka nagu mõistust vaja? Mu arust väga palju, kuigi öeldakse nii, et seal ülevalt kõrvade vahel pida olema nagu resonaator, ruume, tühjus, aga noh, ei. Laulja staatus on väga raske kõigepealt lauljaga ehitama, pillid õigesti ehitama, billi seda säilitama ja seda siis meisterlikult võimalusena emotsionaalselt kasutama. Selleks on ikka väga palju asju. On kontrollile vaja allutada neid elemente, võiks tuua niisuguse näite. Spektri värvid, seitse värvi. Paneme selle ketta tiirlema, saame valge valguse, ütleme see valge valgus on hea laul. Aga need spektri värvid seitse tükki, need on erinevad elemendid või võtted, mida laulja peab absoluutselt valdama. Ja siis ta saab hea laulu. Ei tohi mitte ükski värv, värvitoon nendest olla tugevam, kui on vaja või nõrgem, kui on vaja. Siis me saamegi selle ideaalvariandi. Aga see käib siis ainult nagu niinimetatud klassikalise laulmise juurde või siis mõned lõuapoolikud ütlevad kunstaja tekitamise juurde või, või on seesama reeglistik igasuguse laulmise puhul, sest et neid lauluvõtteid ja koole on koolja vast ehk mitte, aga aga neid võtteid ja, ja erinevaid lauljaid on ju väga erinevaid. No aga siin, vaat siin ongi seesama asi, et ka mingit teist stiili või mingit muud laulu viljeledes on see inimene kindlasti meister, kuid on pääsenud Uipule või on pälvinud suure tähelepanu ja on populaarne. Siin on nüüd niisugune lugu, kaheldamatult ta oleks ka võib-olla klassikalises laulus see, mida nüüd kitsarinnalised, mina hindan väga kõrgelt ja võib olla oleks ka seal saavutanud midagi, sest see isiksuse osa selles on väga suur. Nii et tähendab, kui üldse inimene midagigi siiski hästi teeb ja ütleme, son laul, no kas ta on siis roki rokilaul või mingisugune muu. Ma saan aru, mida sa küsida tahad, kas sa tahad mulle näidata vist isegi seda? Seda neegrionu ka, aga kahtlemata ta pillimehena silmapaistev Louis tahab seda ja ja, ja kui ta niimoodi kähisedes oskab meeldivalt laudade inimesi on köitnud ja aastaid köitnud, siis ta ikka suurmeister nüüdiskatkes mõtlen, et mille, mille kuskil jäi pooleli. No ärme teda ära katkestame, siis hoidlasse, sama lõi Armstrong demonstreeribki meile. Mismoodi siis? Üksteistsugune lauluvõte võib-olla, mis siis sinu hinnangul võib täpselt samamoodi jõuda inimeste südametesse ja meeldida kui klassikaline laul jah, aga miks mitte, et mulle meeldib see, mis on hästi tehtud. Niimoodi mõnusalt põrises siis Louis Armstrong, kui meil oleks õnnestunud vaadata siis tema kurku sel hetkel, kui, kui need kärisevad talle nii iseloomulikud hääled sealt välja tulevad, et mida need paelaksid seal siis sel ajal teevad, või on see kuidagi teistmoodi sinu nägemuses kui, kui, kui klassikalisel lauljal või rokklauljal, et millest selline kärin tekib, oioi. Ja seda nüüd küll väga raske ütelda. Kui ma niimoodi seda kuulan. Ega mul hea aisting ennelisel kurgus ei ole. Aga Ma hindan seda, mis ta kõik teeb ja see aga diagnoosima panna küll ei oskama, aga proovime võib-olla teha seda häält ise ka ei loeks, kraaksuda võib ju, aga vaevalt et see kuidagimoodi niimoodi õnnestub, aga ärme unustame ära, et tal on väga treenitud hingamine. Muidu ei mängiks niimodi trompetit. Mingisugused elemendid on absoluutselt ja, ja isegi äärmuslikult jube inimvõimete piiri peale arendatud. Aga küsiks siis niimoodi, et kuna kuna selline hääled tekkinud, töötamine ei ole sulle omane ja ma olen ka kuulnud seda lauljad on öelnud, et hääled hakkavad muusikat, kuulan kuulates kaasa võnkuma või kui ka teine laulja nagu laulab ja kui ta teeb seda moel, mis, nagu sulle orgaaniline omane ei ole, võib ka see tegelikult sinu sinu häält rikkuda, ehkki sai see samal ajal vaikides, et kas sellel on tõepõhi all. Ta lausa ei riku agada. Momendiks võib küll olla niimoodi, et kui, kui kuulata nisust halvalt halvasti lauldud fraasi või üldse halba lauljat siis esimene hetk, kui sele tahad kas vestlema hakata või laulma, võib kärinal olla nagu dispositsioon, tekib endal ka see pilli pilli ehitamine ja kõik see kuidagi nagu võtabki aega või peab uuesti, nagu pärast ongi. Et on lauljad, kellega on väga hea ansamblis laulda. Ja nõnda nimelt sugulashääled, nagu võnkumine langeb kokku kõige niimoodi. Ja on ka need, kellega on väga raske laulda. Aga kuidas siis sinu valik tekkis selline just nimelt, et sattusid, räägime nüüd natukene meie külalisest ka Ivo Kuusk. Laulja laulupedagoog on ooperigurmaanide külal. Jätkan siis küsimust, et kuidas sina sattusid just sellise laulmise juurde, aga aga me ei tunne sind kui kunagist või ka kasvõi praegust, ma tea siin estraadilauljate või poplauljate lauljat, vaid kui ooperilauljaks. Minu õppimised, need algasid Tartus peale ehitustehnikumi lõpetamist 57. aastal. Tegelikult ma juba ennem hakkasin kuskil 56 või niimoodi kultuurimajas lauluringis käima, no see oli rohkem selleks, et sisse ilma piletita peole. Aga pärast sai nagu tõsisemalt sellesse suhtutud ja ei, ei kiskunud, keegi ei kutsunud ka, samal ajal oli Tartus Kalevikultuurile, majandus oli väga vägev. Harolec Felix oli see, kes ülikooli orkester ta oli ja, ja mõnigi minu kolleeg kutsute seal laulma. Aga mulle meeldisid itaalia laulud ja nendele need, mitte nemad, ikka trombooni tegevusväge, estraadiorkester, seal mängiti neegrimuusikat rohkem. Aga ega mind ei ole see väga tõmmanud ka. See on kuidagi tulnud kodust või kasvatusest või, või spontaanselt. Ei ole kodunt enne seda veel, kui ajalugu valgustada, siis no ma ujumisega tegelesin pikka aega kohe Pealtsõda, kuni siis ütleme. Ja viimased võistluse tegingi 57. aastal kaasa tõrvas olite veepalli ujumisvõistlused, tegin kaasa seal ja no see Tarzani moodi. Ja see kõik käib asjaga kaasas ja lõkke ääres seal tüdrukutele laulmine, kõik see oli tehtav. Aga ei, niisugust niisugust lausa selle poole mind ei kiskunud. Mul oleks üks selline küsimus, mida võiks ka võib-olla kuulajat huvitada, et kas inimene, eks ole, teeb oma eluaja jooksul läbi mitmesuguseid füsioloogilisi muutusi ja ja alates sünnihetkest me ju tegelikult vananeme kogu aeg, et kas ka hääl vananeb ja, ja kuidas, kuidas see siis välja ei saa öelda, välja näeb, kuidas see siis välja välja kostab? Noh, nii kaua, kui see vananemine on plussiga või kuidas ütelda niimoodi positiivne juhtus, see tähendab küpsemist ja nii edasi siis seal muutub kandvamaksja tugevamaks, meeste puhul mehisemaksja naiste puhul väljendusrikkamaks ja nii edasi, aga, aga vananemine. Esimene tunnus, laperdame navi Dremuleerimine häälel või, või, või nootide diapasooni ahenemine enam ei tule, kõrged noodid välja või madalat hakkavad hakkavad kähisema. No aga selle selle vastu on ka mingi rohi ikkagi, jaa. Nii palju, kui ma nendest raamatutest lugenud olen ja on ikka, soovitatakse korralikult ennast lahti laulda, enne enne esinemist soovitatakse iga päev sellega tegeleda. Kas mõõdukalt või palju seal nüüd väga individuaalne. Aga kindlasti üks asi tuleb küll meeles pidada, raske etenduse ära lauldakse, siis tuleb ikka mingisuguseid kitsa häälikuga uuesti hääl, maski ajad. No seda seda ütlastel Monaco südama, ise katku, jotellot tegin, Tartus tegin ja ka olen ka Carmeni puhul seda, ühesõnaga, kui müstilisuse füüsiliselt pingutama partiiga on tarvis uuesti nagu koju tagasi jõuda oma häälega. See on seesama asi nagu hobuseid jalutatakse, peale pikka jooksu Traas tähendab need hääleharjutused siis vahetult peale. On see kohe vahetult isegi Krimmi ei võta maha endiselt oma hääle, jällegi nii nagu me ütleme, et eraette nagu lauljat, see on väga spetsiifiline, ütleme, et tera ees, see tähendab, see, et fokusseeru pääl ja seda tõesti tuleb, mitte nii, et kohe maksimaalse portissima peal lõpetas ja nüüd elab minnakse magama ja, või, või, või aetakse juttu edasi. Ei, tuleb ikka tagasi tõmmata, nagu siis soojendatakse, nii peab jahutama. Ta ei ole päris jahutamine, aga ta vähemalt selles mõttes on küll, et ütleme niimoodi, kui kumm on kogu aeg välja veninud, siis tuleb ta nagu tagasi lasta. Lihased on ka väljaveninud, tuleb tagasi lasta natuke. No lauljaid on võrreldud ööbikutega ja, ja laulmist ööbiku häälega, et olgu siis siinkohal ka üks eks muusikaline näide. Kuulus Aljavjevi ööbik kõlab nüüd ühe toreda koloratuur soprani Beverly Hoghi esituses. Illustreerimaks siis kõike seda, mida me oleme siin täna häälest rääkinud. See oli siis ööbiku interpretatsioon Beverly hoki esituses ja arranžeeringu oli tehtud neidu Richardsoni poolt. Ja mul oli tegelikult päris hea, et ma sain meie saate külalist Ivo kuuske täna üllatada esitajaga ja esitusega, mida ta polnud varem kuulnud. Et sa kommenteerid seda nii esitust kui ka kui ka selliste hääletehnika valdamist üldse ja neid neid mõtteid, mis sul seda kuulates tekkisid. Nii kauni laulu järgi ei ole midagi arutada, ainult Kuulat veel korra kuulata. Aga assotsiatsioonid tekkisid see nii kohutavalt sarnane meie margariin tähele Margarita Voites, aga jah, ma rohkem ei taha kommenteerida, et see oli siis esitajale komplimendiks või Margariitlane ei mõlematele. Selle kuuldud plaadi peal, kus siis Beverly laulis, vaatab meile vastu selline suhteliselt küps, aga, aga, aga väga kena valgest rassist naine. Aga ma küsiksin niimoodi, et, et Louis Armstrong meil siin juba kõlas ja tema on musta nahavärviga. Oled sa märganud, et kas ütleme sellistel rassilistel tunnustel on, on nagu kui me räägime ooperilauljatest, siis kas siin on nagu eripärasid või kas siin on teistsugust laulmist või, või, või on rassil kuidagi eeldusi eeliseid rohkem kui teisel, et kuidas meie valged siis nagu ütleme siin asiaatide või, või neil kriididega suudame võistelda? No eks need ole saanud, kes siia meile on tulnud ja keda me näeme, kuuleme, eks nad ole saanud ikka nüüd ütled sellise traditsioonilise itaalia kooli taolise kooli. Aga nii puht füsioloogiliselt on küll on need asiaatidel natuke kõri hääldanud, veidikene enam. Aga no põleta voogu kandma. Meil käis Jaanus Lauson paterdad ja temaga. Nii, no kes siis siin nagu kukkus läbi? Ei olnud eriti õnnestunud, oli see Nabuccot käis üks noormees laulus. No ei olnud hääles, aga muidu ega, ega midagi märgata ole. Muidu midagi märgata, ole kedagi veel, oleme kuulnud siin, ma ei mäleta, ainult. Aga kui panna plaat peale ja suudad sa nagu eristada ka, et, et see on täitsa kindel, et siin laulab üks musta nahavärviga, kas siis naine või mees. Ei, see on raske, kui nad hakkavad siis oma oma spirituaalne laulma, siis ma tunnen küll ära ja muide, Vugan kui laul, siis ma käisin tema kontserdil ka, siis ta siis ta noh, on tunda küll, iga maik on juures, ta oskab sellesse nagu ennast ümber häälestada, aga kui ta ikka lugu laulab, siis on ikka ikka ehtne looma. Kuulnud olen küll, kuidas? Juba 64 oli Leontine Price küll, aga ma kuulsin koos või seda Verdi reekviemi. Ehkki vihjeid on nüüd juba ette väga palju antud kuulajatele, aga teeme siiski katset ja, ja, ja, ja kuulame ühte, ühte totti ja just nimelt kosmol spirituaali. Ja siin ei maksa Tartus teha, et laulavad kätt liin, pätleja Chessinorm. Nii musitseerisid siis kaks mustanahalist maailma kuulsust. Kätlin pätlia, Chessinorman, Jens Lewaini juhatamisel kunagi New Yorgis jõulude paiku meiega siin, Eestimaakamaral, elame oma elu edasi, seda nii igapäevaselt kui ka oma oma teatritöös ja Ivo Kuusk. Meie tänase ooperigurmaan, muide, külaline on, on üks nendest lauljatest, kelle ka mehisuse ees tegelikult tahaksin mina siin kolleegina ja ja, ja lavastajana sellise kummarduse teha. Ja õigemini võib-olla ka natukene sinu käest küsida, sellepärast et sa siin mõned kuud tagasi deklareerisid, et sa enam lavale ei astu. Ja ehkki meile tuli see suure üllatusena ja tegelikult tahtsime sind ka näha. Nüüd just nilbe, hävin esietenduvas pajatsite ooperis. Aga sinu veendumus ja seisukoht oli lõplik ning, ning sa elaksid väärikalt. Uhkelt. Ei tahakski nagu küsida, et millised need põhjused nagu olid, aga, aga tegelikult sa oled siiski mingisuguse kokkuvõtte oma elust ja oma elutööst teinud, et mida sa siis nii-öelda ooperilavalauljana oled siia meile Eestile jätnud? Kas arve hakata ütlema ja ma lugesin enne kui sa kutsusin siia vestlemisele ja siis ma lugesin päevikust välja, et kuskil 95 ringis operette oopereid seal on mõned, mis korduvad mõni isegi kolm korda erinevas lavastuses ja, ja suurvorme sai ka see ka hea ports, neid sai kuskil 50 ringis. Sest kadunud Matsoviga tollel ajal ma vahetasin välja Endel Ani, kui Vanemuise teatris olin ja ma käisin õige palju neid asju laulmas. No mis siis veel, kammerkontserte kaasay jõudsin selle suure ringi peale Venemaal suur ringi ja Kaliningradi, need kõik seal ümberringi ja ja siis katkestasin ära selle või lõpetasin ära selle sellepärast, et Ma leian, et need on ikka hästi väärt tugevad lauljad, kes suudavad ooperis kontsertlaval võrdselt esineda. See oli väga kurnav. Ja mis siis veel, ei, rohkem midagi, plaati on lauldud, mõned numbrid. Ja töö on olnud, ma ei pannud seda varem tähelegi, kui ma teatris tegin, et et see pedagoogitöö on nii kuidas ütelda, mitte kurnav. See ei ole õige sõna, aga aga nüüd ma olen kuidagi kole tõsiseks muutunud ja kole haarajaks, et ma vaatan, et lapsed lähevad tuikudes välja klassist. Kas sa oled kurjaks, äkki muud ei, ei, ei. Ma olen seda kogu aeg deklareerinud, et ilu ei saa õpetada kurjusega, nii et noorte vastu väätmata kellelegi visanud ei ole ja ma võib-olla sarkastiliselt vahel ütlen või näitan oma rahulolematus kortsus kolmugaga. Ei, seda ma ei tee. Aitäh Ivo Kuusk ja sellise toreda meeleoluga ja noodiga on meil ka aeg lõpetada ooperigurmaanide saade. Aga et mitte me oma sõnu ei sööks ja räägime siin kõikidest teistest lauljatest ja, ja, ja sa ise andsid siin kommentaare ning rääkisid laulmisest, siis olgu siis patune ise ka eetrisse lastud. Nimelt Giuseppe Verdi ooperiooper, Nabucco on salvestatud Paul Mägi juhtimisel Estonia teatri poolt mõned aastad tagasi. Kuusk laulab, mis ma eile rolli ja koos kooriga ta esitab sealt meile ühe katkendi. Ning see muusikapala jääbki tänast ooperigurmaanide saadet lõpetama. Kohtumiseni.