Meie kavas on kirjandussaade, kus tutvustame teile neid luuletusi, mis asja just on tulnud autorite sule alt. Alustagem Heljo Männi suvelauludega. Loeb autor. Mu sõpradeks on jälle maake ja vilgas päiksekiir. Ja silmapiiril sinilaante siksakiline viir. Jagoogu kaevuvesi talus ja krants kuraasikas ja punastades suhu palu poolvalminud maasikas. Kolm-neli tundi ahnelt märgid teel kilomeetreid, samm. Siis kisub päike seljas, särgi jahtamaks ja tramm. Ka, seljakott sõlgasoonib ja kannas vesivill ning pleegivad kõik erksad toonid. Umbrohuks muutub linn. Siis aga peatub tühi kruusa, saab veidi puhkust, piht tee äärde jätab sõitsu tusa ees jälle selgibsiht. Õhtu tuleb. Õhtu tuleb lohistades noote milles sipleb tähepärg. Tuuletuuled kepiks, kõver pool Kuusar. Tema hingeaurus suu on juba valge nagu piim. Muruheleroheline lina, varjujoontest kri, jänes keksid, värsti ristikuste maiustada saab. Jahedusest hakkab jälle lõdisema. Karikakar õie nupuks lukutab Täike ennast unisena mere kaissu, kukutab lint, kui saadab telegrammi piip-piip-piip. Õhtu tuleb lapsetu, ta vägisi ta viib. Ja siis tähed taevalaele loodas, pillutab vastu ööd veel linnuteegi, hõbedaga sillutab. Ja nüüd loen ma teile lasteluuletuse, kas hädas? Oh seda ahnust, oh seda yhtsust. Kas tahtis sõita Ruhnust Kihnu pileti taga ei raatsinud osta, üksi läks lahele. Mida sa kostad? Hakas jahtäris, meremeheks, võõrad, jäädi peremeheks. Tuuled merel vihisesid, laiad lained, kihisesid. Kas hoidis kõvasti kinni roolist silkaga laeva pärask roolis. Päikesepaistel Harrivalt säras rikkus kassi tuju ära. Polnud midagi parata. Ta ei saanud tur Jädal karata. Hiir tuli vaarudes Pindialt sõidus, pea käis ringi, tal. Kas oli Anetis rooli taga siirdemas ametis, saba peal, magas. Laev jõudis Kiira Käära Kihnu. Kadunud oli kassi sus. Nüüd esitab Aarne Ruus Tõnis Lehtmetsa kolm uut luuletust. Kohtumine esimese armastusega. Sajab kevadist vihma. Akne ekraanil näen orast ja metsatukki. Ja sinu nägu nii suures plaanis subpilku, mis mõtlike, nukker. Sa enam ei hoia mind väikesest sõrmest. Seisad kõrval ja viirutad ruutu ja valvad, et me küljed ja põlved tee viidastel kokku ei puutuks. Räägib tööst ja lapsest ja abikaasast ning küsib, kuidas elab mu naine. Rong vilistab meil, aga sõnahaaval saab mälestus ainsaks jutuaineks. Me koostame vapralt, ei armastanud jätta, argutame puh lindude pyydisin. Kuid Sinulans ilmades niisket valu. Ma tunnen, et kõik oli vastupidi. Kust tuli see tuulispask äge tüli, mis mõttetult lahkumit kiskus? Kui kiiresti trotslikult avasüli uude ellumist kumbki viskus. Näe, postid ja aastad lendavad mööda. Ja armastus kaob ka meie ajal, kui kallile õigeaegselt ei öelda, mis mingil kombel ütlemist vajab. Ja saabub jaam ja viriseb vile katkenud jutule. Punkti paneb. Me vaikides ruttame perroonil üks vasakule, üks parimale. Kostab õnnelik hüüa, kallis ema. Just süles siputab noorpaari aare. Hallid pilved, kärmesti kaugenevad linna kohale tõusnud vikerkaarest. Mida teistredaat rääkis tagauksest? See mõisapark on igivana, kuid kauplus seal on uhiuus mees 10 paiku. Uksed avab ja suleb täpipealt kell kuus. Poes riiulid on seinast seina ja kõik ruuttavaari täis ent vahel juhtu, tee peal seisma, saad kohale ja hiljaks jäid. Astudki siis ümber nurga juukse pihta põrutad. Ei nõudis vorsti, kena hulga ja mulle pudeli õlut ka. Mees seisab rõduakna peale ja kärgib nagu mõisasaks. Lase Sulev seal säärde, kus on mu lisatöö eest maks? Ei mina kallis, jõuga punni. Meie elu pole näljaorg. Las olla müüjal puhketunnid ja ukselukk ja ilmas kord. Kuid vaevu väravani jõuan, kuid keegi nahkses joppis, mees seal jälle sisselaskmist, nõuab. Näen kaupmees nagu sündinud, lahkus, teist, saadab trepiesisel. Paar pudelit on saajal taskus ja andjal nägu mesine. Nii muistsel ajal lemmikkubjas käis köögi kaudu häärberis ja mõisasaks, vaat kaval Sugal tall trepil andis käegi vist. Kas nüüd on lisatasu käes? Silm süttib põlima, püssi rotivaates vihane ja kähku tagauks on haagis. Lass maa peal kopkaid kokku kraabib ehk taevas ostab talugi. Tean mustal rahal mitut nimi ning hoopis erijutt on see. Kuid inimeste jahutamine, vaat sellest vihaseks saab meel. Mul pole künnihärjasarvi ja tema pole mingi fon. Kõik uksed, meil on kõigi tarvis. Kas seda raske mõista on? Varakevadisel ööl. Kevadel koidu hämaras üle kodumaa ruttavad kured. Huyge metsad unest äratab kuusik hambad taevasse lööb idas pilved verele, purep. Aga pea peal, laotus on hall. Läbini rõõmulaule. Ärge südamelt nõudke tean, tean kure tiiva all tuleb ka vallatu lõoke. Aga kuulen õhtust saadik metsadega, koriseb raba. Oi sa haisev muda, ma liiga vähe samblast udarad, sul on imenud noored kraavid. Veel laukasoo võsasel äärel öö ja hommik on sülitsi koos. Veel tänase võit võtab aega. Udus hälbivad kurehääled rindu lõikavad nagu saega. Juba valgeneb kodunurk. Punakas taevas on kurgede kolmnurk, huikab, kuulen päikest, näen nukralt ja rõõmsalt. Algab päev. Minni nurme loeb oma luuletuse kodupaigas. Vaata nime tuttavaid paiku. Oja käänulise oru pehmet rohelust, kus Ruscap noorkari kruusaaukudega küngast, kust leiti roostes odaotsi. Selle künka kivine kruus katab külateed ja kahel pool laiuvad lainjad väljad. Kul lendavate viljade kõrval mustavad värsked künnivaod vaod, mis põlvest põlve ei lõpe. Tunnen ime, tuttavaid lõhnu, põliseid juuri, toitva mulla värsket hõngu. Kummelilõhnaline on mälestus vanaemadeviisist ravitseda, haavu vaigistada, valusid. Heinad lõhnavad Valevate suveööde järele. Õied lõhnavad mee järele, mis põlvest põlve ei lõpe. Kuule nime, tuttavaid kajasid. Pääsukeste vidin kõrge katuse Kelba all akna kohal nagu vestaks veel suitsu taredest. Vana tamm noorte õunapuude kõrval kohinal kõneleb istutajast. Viljakõrred kahisevate avarate põldudel sahisevad kuldsed terad tõotade suut, külvikülvi, mis põlvest põlve ei lõpe. Minu ümber tumma juttu vestavad need maad ja veed, esivanemate hauad, ennemuistsed, sõjateed, tihti, siin on vägedega vastamisi seisnud väed malakaid ja Vik kloonitud talumeeste Pahkunud käed. Jüriööl ja toomapäeval Mahtra sõjas viiendal üles pilvinjon, Loitnud leegid selle taeva all. 100 inimpõlve püüded nagu pidev häieni halli aja hämarusest ulatuvad meieni astudele haljakingu püüab lihtne nime laud. Ärgu iial meelest mingu koonduslaagri ühishaud pealon lainetavat põllud, eluhooned põlispuud all on mullas mullaks saanud tuhandete kondid, luud. Kalmistu on meie ümber. Kalmistumil pole äärt. Olesi sohi inimene oma suuri surnuid väärt. Saate lõpuks esitab Vladimir Beekman oma kaks uut luuletust. Karil. Kalatraaleri virutas torm rannikul kivide otsa, öö oli pime ja öö oli morn ja tormile ei olnud otsa. Eetrisse lõikus hädahüüdtuul kiskus pilvesiilu külm neetis pardale, jäise rüü. Kivik registas kiilu. Öös ei vaibunud tormis. Meri ei tahtnud säästa. Tuli sadamast päästelaev merehädalist päästma. Ruttu puksiir ka minut loeb raju vantides, karjus mehed, kes paadis, nemad ei poepsühholoogia varju. Ei nad vingu, et nõrk on liin, et laev näon hukka aetud või et kivid on merre siin vastutustundetult jäetud. Nemad teevad vaikides tööd tormisel Soome lahel. Keset kevadist raius tööd taeva ja karide vahel. Heinad meena, mis parata, Ta mütoloogilist vaeva nad maailma ei paranda, kuid nad päästavad laeva. Ballaad elusalt surnud sõdurist. Suure sõja rännuteele mehi Kõrbas väle keel, neile lauldi mehe meelest, mis ei ole surnud, veel lauldi eesti rahvavalust, suurest kannatuste teest lauldi oma väiksest talust, kus saab jõukaks eesti mees suu sisse, Eestis sõduriks hüütud valega võõrasse mundrisse püütud käies. Marss. Olgu kartmatud ja vahvad, vägivald on kõrgeim kunst. Rihma Allas käivad rahvad igavesti, Kotmit unts. Ja kui tee on väga pime, sööta sõdur, kahjutuld marmortahvlitele nimed, raiub üks kord kassikuld. Libedalt eesti sõduriks hüütud juhmina võõrasse mundrisse püütud käies marss. Võõraid välju sõdurd alla Raudrist seniks sulle hea, kuni kase risti alla paned, ükskord oma pea istu punkri külmas koopas marsi, ita eesti mees, peagi põlvili Euroopa kogu maailm võita ees, ise veel Eestis sõduriks hüütud võõrasse mundrisse päästmatult püütud käies marss sinimägedesse aetud kurja käsku pühaks pea võõras, kas padrun püssi laetud Omar rahvast nuttes nea ja päästis viimne valang kõige lõpuks säärete Saksa sõjasaapad jalas, asu teele üle vee. Ise veel eesti sõduriks hüütud võõrasse mundrisse, rumalaks püütud käies marss. Kaua-kaua võõrsil uitad, kus su isa, kus su poeg võõras kägu, kaugel huikab sulle aastaid ta ei loe. Süda sappi välja, valab surnud söed Su kodulees. Pas sõjasaapad jalas, astud oma tühja teed. Kelleks end ise veel tahaksid hüüda saab sind veel võõrasse mundrisse püüda. Käies marss. Saates vastvalminud värsiread lugesid oma uusi luuletusi Heljo Mänd, August Sang, Minni nurme ja Vladimir Beekman. Tõnis Lehtmetsaluulet luges Aarne Ruus.