Eesti kirjanike ja kunstnike loominguline töö ei katkenud suure isamaasõja rasketes võitlustes ja seda tööd ergutas ning soodustas Nõukogude valitsus kõigiti. Suureks sündmuseks oli 1942. aasta alguses teatri- ja muusikakunstnike koondumine Jaroslavli kunstiansamblites. Samasse linna kogunesid ka kujutavad kunstnikud, kes viivitamatult oma ühisateljees tööle asusid ja osa võtsid. Kõigist üleliiduliste kunstinäitustest. Kirjandusele olid esimeseks levitamis kohaks Eesti raadiosaated, mille abil võitlev kirjandus sai mingil määral kättesaadavaks ka kodumaale teispool rindejoont veel enne trükki kaudu levimist. 1942. aastal hakkas ilmuma ka uusi raamatuid esimesena August Jakobsoni novellikogu tules ja veres. Samal ajal ka kirjanduslik kogumik võitluse radadel. Võitleva kirjanduse ja kunsti kordumatuks häälekandjaks kujunes aprillikuus 1943. aastal ilmuma hakanud uus väljaanne sõjasarv, milles sellel ja järgmisel aastal ilmus kuus köidet. Sõjasarve esimene köide ilmus pidulikul hetkel. Stalingradi võit oli võitlejate optimismi kindlustanud, lõplik võit fašismi üle ei paistnud enam mägede taga olevat. Sõjasarve nimi oli Johannes Barbaruse poolt ette pandud, kes oli toimetuse kolleegiumi juhatajaks. Ta asetäitjaks oli Olga Lauristin. Liikmeteks olid Nigol Andresen, Hans Kruus, Johannes Semper, Oskar urgart ja Anton Vaarandi. Kahes viimases köites asendas urgartit kui tegevtoimetajat Jaan Kärner. Olgugi et kolleegiumi liikmed olid koormatud mitmesuguse tööga, tehti toimetuste kollektiivselt kõigi liikmete osavõtul. Väljaandel, mis ilmus keskmiselt kolme, veel oli kirjandusliku kunstilise ja ühiskondlik-poliitilise ajakirja ülesanne. See kogus ja aktiliseeris kirjanikke ja kunstnikke ning oli sidemeks autorite ning rinde ja tagala võitlejate vahel. Tunnustatud kirjanike ja kunstnike kõrvale astus sõjasarve abil avalikkuse ette rida uusi, kellest mõnigi on kujunenud kirjanduse või kunsti väga väljapaistvaks esindajaks. Väljaanne ilmus esialgu 3100. eksemplaris, kahe viimase köite tiraaži suurendati 2000 võrra. Järgnevalt esitame teile väljavõtteid sõjasarve, luulest ja proosast. Loevad need näitlejad, kes ka sõjapäevil esinesid nendega võitlejate ja tagalatöötajate ees. Mart raudkülmad ahjud esitab vabariigi teeneline kunstnik Elsa Ratassepp. Mis jäänud külast? Ühtki eluaset ei iva, tera ega kõrdki heina. Ei tara teivast, sarikat ei seina vaid kõrbenud õunapuud ja õue kaseid maatasa kõik kõik laastatud ja laadi. Üks päinis külmad ahjud jäänud hange. Tuis keerleb leedel korstnat lumme langenud ja inimesed kolde paistelt pagenud. Kui teispool metsa vappub maa ja paiskab tuld tuld, mis rüüstajatel randmed lõikab, mis põletajad põletab ja kõik seal kord kodukolded jälle soojaks paistab. Erni hiir, mehed loeb vabariigi teeneline kunstitegelane Ilmar Tammur. Kui kutsee tuli kogunesid meeste killad, kes olid laiali pillad oma sünnirajalt. Kui kutse tuli peksta vaja Eestimaalt ja isa majast haakristi ordu sulid. Kutsus kodukoht, käskis koguneda oht valitsuselt ja parteilt saadi võitluslipud, et need vastselt kanda pikilt lahing teilt Toompea tippu igatsust koduranda oodata ei mallanud enam keegi. Kodu hollandlase liigid haarasid nii noori vanu relvi manu. Laagri männikute alla ühed koondusid, teised joondusid. Varjulise mäestikujalal. Algas õppus, palav, ununesid, vaevad, pakitsevas võitlus, eas. Lahingviisid iidsest vihast tahte kirka Theo virged elaktasid taeva. Eestlaste diviisid kasvasid, nii leviks sirgeks, võidu julges punaväes. Tung pea oli käes. Tee tegi käände oma koduteede kaudu liidu rahva abindlus. Neid siit saatis läände võitma, võitmatumalt kindlust murdma lukuraudu sünnimaja ustelt eesti suled aiaavarustel. Velikije Lukis mehed surma Põlus julgemas heitsid koduraja sulgejad vägivallavõimupukist. Rist, sest tulev verre algne tasu teostus lippudel võit, eostus, kuulsus, ere, laskus tasujaile, saatis mehe tegu, au ulatus taas kodumaile. Uhke eesti laul. Häbisse ja hätta jäävalt rüüstata ning rikku vaenlastel ei jäta oma eluehet Eestimaad nõukoguliku vabad mehed. August Alle, Marianne Mariann, Mariann Läänes, päikesetaar, Parikaadide neitsi. Sinu reetsid jõhkralt saagiks heitsid vana alatu marssal ja lurjus lava all olev timukas sulas. Nõnda reedets hulgi ja kuppel det Jae julmas sõdurisaapa all püssi lae. Vara reetureil peiedel ilkuda laval juba ragiseb elusalt maetud sarm. Katkendi Aadu Hindi jutustusest Pöide piiramas esitab vabariigi teeneline kunstnik Valdeko Ratassepp. See oli isevärki rongkäik, mis kantsi väravate avanedes hakkas pikkamisi Jaloogeldes lõuna poole liikuma ees paar madalat tugevat sõjasulast ja nende järel nagu materdatud ussi veel ikka püsti olev pea. Ning ussi keelgi mõõk oli veel hammaste taga, tupes. Hobused tõsised, maoliikumise kord kõrgemaks, kord madalamaks ja ta järel roomasid jalamehed nagu järellohisev, saba. Pikkamisi ning vastikult aeglaselt ja loiult vingerdas madu kelle Keston küll lotendav ja lahti, aga siiski veel peal püsiv. Saarlased seisid tummalt, ainult hingamine muutus tihedamaks ja kiiremaks, hambad hakkasid üha tugevamini risti, käed surusid ikka kramplikumalt taprite päid. Ent vaadati vanemate poole, Volksatati altkulmu ja täideti käske. Ometi iseenesest samm-sammult nihkus Saaremaa meeste rindade rivi saksa ussi mõõdetud rajal ikka lähemale ja lähemale. Ka verre oli naistesalgast auväärse kõrvale poetanud, kes seisis üüruga lähestikku ja nad liikusid koos teistega mao looklemisele lähemale ses ühtses vabadel rindade rivis. Verre väike kõrge rind lõõtsutas nagu tulipunase alasi raua ees ja selle Lõõnsk lõi augasele näkku. Naise käed võbisesid, võbisesid äkki kukkudes nagu täht taevast tuli verre pähe mõte. Ta hoidis käes kivi, ta pigistas seda parajat peo järgi munakivi. Kivinuiaga ei tohi. Tapria odaga ei tohi, aga kiviga kiviga ometi. Ja nagu ta ütles, et kiviga tohib nii juba terav tükk, lendaski ta osavast käest vastu sõjasulase kukalt ning mees staarus. Kividega tohib seda polnud, leppes, taipas haugas sihtis ning virutas ja vaatas ise suure julgusega ja õigusega vanemate ja teadja suunas. Keeviga keeviga märkas ka ÜRO, ei leidnud aga otsekohe enesele käekohast vastavat keevidega keevidega möirgas rahvas nagu tummusest pääsenud määratu kosk. Ja kui oleks tahet, Erki poleks suutnud rahvamurdu enam keegi tagasi hoida ning ainsa hetke jooksul 100. hilpudes ja rauas lotendavale maole tohutu arv kive. Looklev uss tõmbus ligi maad ning hargnes tükkideks oma kõikides lülides. Hobused vabanedes varju pugevate isandate koormaist, muutusid pealetungiva kivirahe ning kisa tõttu metsikuks ja tampisid oma isandat jalge alla. Siin-seal vehkles üürikeseks üksikmõõk kuid nii mõõga, tõmbajale kui mõõgale oleks olnud parem, kui ta oleks jäetud tuppe lagipähe lagipähe kisendati ning ÜRO leidnud endale lõppeks vastava rahnu, rajas endale teed läbi rahvahulga. Laksata üüru Laksata jää Hüüru, ajades sirurg oma määratu selja ning tõstes raudrahnu, mida jää lahmakettelgi kauges minevikus oli andud vedada üles käte vahele, vibutas tohutule massile hoo sisse ning laksatas selle siis vastu foogti pead. Armasta oma venda, armasta Jüroo hüüti ja roa armastas, nagu teda ta vanemaid vendi käsu, eriti aga kombe kohaselt enne oli armastatud. Nagu ta eriti viimase 100 aasta jooksul armastama oli õppinud. Ära tappa, ära tappa, irvitas haugas ühte sakste häbitud valet, mis oli talle jäänud. Ta võttis kivi kivi järel ja oli eriti osav meelekohta sihtima. Nende ja teiste irvituste saatel lõmastasid eestlased, saare mehed ja naised Pöide kantsist välja loogelnud vale ja veremürgise võõramaise mao. Jaan Kärner luulekohus. Luulevaimu relvastama seksrikas sõna arsenal on sõna relv ja mürsk, seesama mis käsitada võitlejat. Võib peita hirmsat mõttejõudu ja vihatunde võimsus, see, mis külvab vaenlastele õudu. Kui selles süütab suur idee siis õlad paiskavad kui laavat, kus surmav iga piisk ja kildjõuks survest vabastavaks saavad nii tunde, pursk kui mõttepilt. Tuld annab iga värsirida, nii nagu iga relvaliik mis purustab uut korda, mida, kui orjust kallab, kolmas riik ja salmid sammuvad, kui rivid saab luuletusest koondunud salk kes veermes veeretab eeskivid ja ründab vaenlast, arm ning kalk. Nii luule oma osa täidab Me pingsas võitluses ja töös ja vastuhaku liiki läidab ka sealpool umbses orjus öös. Sess, tõuse värs muu värske hooga, löö vaenlast, sõpra julgusta kui Laile vabastava vooga koos veere võimsalt ülema. Minni nurme Usbeklanna Uks käratult avaneb pisut. Jah, künnisel päikese kullas näolt liniku lahtimal kisub Usbeklanna piimaga tulles. Ta peatub, tal ei ole ruttu, käed kruusiga pakkuvalt valla. Ei mõistame üksteise juttu. Mul vaikides piimadi kallab. Ta silmad on tumedad, ööna ja pilku, mis libiseb maha, kulm varjutab muld, mustab vööna ta rosinakollasel nahal. Just pööran, kui vaadet v halli ma vastu tal heledas palgest siis kätkes mu virguval kallil nutta, tumestab näo kestni valget Usbeklanna naeratust äkki lööb sähvates päikesetulle. Üks tundmus on tunginud näkku. Mis. On sõtkutud sakslase sammudest ja roomikuist stepihein. Ent nüüd miks peatub ta tammudes? Ta ees all terrases säima? See sein on ehitet, vaprusest ja närvest, mis sitked, kui traat. Nii püsi praeguses tapluses, kui eeskuju, Stalingrad, siin-seal ekslagi lagune ja Telliskivi pauk. Kuid sein, eks selleks just pragune, et mõrast saaks laskeauk, müür mürskudest kokku variseb. Kuid püsti jääb võitleja trots, veel rusuhunnik kuist väriseb kui ennegi relva ots. Nii vastuseks kõigist avadest fašistliku näkku tuld. Ent sellest, mis saab ta kavadest, las jutustab värske muld. Kuid egas Roy mar veel rahune, kuis võitmatus, taluks ta meel. Ta suu on veel verre vahune, kuid kada tormab veel. Ta unistustes on ammugi ju võetud Stalingrad. Kuid sangareid vastas, ei sammugi. Nad loovuta püha maad, maast kerkinud muistne vägi meis legendiks sajandis, saad, las seisab sul vaenlasi mägiiis, kõik murrad naad Stalingrad. Debora Vaarandi luuletuse Kasahstani noorus esitab Elsa Ratassepp. Päevi tule hallina stepis siin kui algel tõusmas, päike suur ja kuu pihus puudel juba pehme, soe ja valge. Keerleb pallina kõikjal üle hiigla põllu, väikeste kätekeelte vilkeid. Kõikjal noori kilkeid puhkeb nagu lilli. Kaugel põhjas, heinamaade varjuliste vete kohal. Kaunimalt ei ööd, vesiroosid kaunimalt kui puuvill, valge vohab stepis Kasahstanis. Melon pehme pruuni palge. Agmann pesi kanalis veel enne valget, enne teisi, ruttas põllule ema kirju salli, sidus õlule sinna sisse, poetas räitsme järel räitsme laia lumevalli Siidsed taimi. Vilja laupäev. Nii kuumalt voolab Akmanille. Mõtte ihkab püsivennal kallil vennal kaugel rindel. Saab, sest saab, sest abi sulle. Kas sest abi sai kallil puharbay? Kaunimalt Eywa kuulemmed lendleb põhja jahedatel vetel kaunimalt kui puuvill stepis lõuna, laste kuumil kätel õhtustuminevas. Ammu öö nii suur ja selge võtnud sülle väikseid juurtad, jäi vaid helendama mägi. Põlluküllust valget. Kauga voolab laagri üle jutuvada soe. Sealt, kus võitled punavägi punavägi, julge Aagmann kaaslastele lugu. Kangelastest loeb. Kas ka minust kaska minust sõdalane saab millal minul lastaks minna? Käsi kaua nukrat põske toeb? Nõnda Agman uinub selges Kasahstani öös meeles sõdur Veli puharbay. Ta ei teagi, kuidas temast endast päeval stepis laias kärmas kärmes töös. Sõdalane sai. Katkendi August Jakobsoni jutustusest ärkamine esitab Valdeko Ratassepp. Vangid ja nende saatjad sammuvad kärmesti pikamaakivist tallihoone poole ja peatuvad selle otsaseina juures. Ühesõnaline haukuv käsklus ning liikumine ümber korraldumine pikkamisi mõttetuks kisenduseks muundub armupalve paar-kolm maksvat hoopi. Uljaste mõrtsukate põitena paisuvad valged särgid. Ja üsna äkitselt see algab ning üsna äkitselt lõpebki. Ilusat pisut tuulist augustihommikut raputab veidi veidi aega nagu närviline lõdin. Ja seejärel kuuldub veel vaid üksikuid laske. On kergemini haavatuid, kes püüavad sihitult kuhugi joosta. Tuks Levate laipade ümber tekib lai avar tühjus ja üsna sele tühjuse seesmised serval seisavad peale rõõmsailmeliste timukate veel ainult Ants ning vallavanem ja Ants, kelle pilk on raskena ja liikumatuna peatuma jäänud kingsepp Joosepi hallidel. Vuntsidel kuuleb nagu 10 kordistava häälekoguja kaudu. Kuidas rüssakas kaaslane seletab talle uskumata asjalikkusega. Üheksateistkümmend, lutikat, juudi tosin, ühest laule omast kohast inimestest ikka kahju kah. Aga mis seal teha? Ülejäänud peaaegu kahekordne arv hakkavad astuma homme, umbes samal ajal. Agrist tegutseb lihtsalt erutu, eks ole? Ja lihtsalt ja ruttu. Vastab Ants, pikkamisi vallavanem. Lähed kodu, poolemis Ants kodu poole. Vallavanem seisab veel hetke, heidab pea veidrat kuklasse, vahib pisut aega hukkamispaiga poole. Keeran korraks kah kantseleisse sisse. Tulebki ühtteist korraldada ja seada. Lähme seltsis. Ja põrutame siit otse läbi, metsaservad, saame ivake rutem. Ja hea küll, ütleb Ants tasakesi. Umbes paarikümne minutilise kiire käigu järel on nad mõisast kaugele eemale jõudnud ja samuti on siit vähemalt kilomeeter maad esimeste taludeni, mille tagant algab vallamaja ümbritsev väike maa alevik. Ning just siis, kui päikesepaisteline vaikus nende ümber tundub kõige sügavamale, küsib Anss järsku asjalikult. Nii et teised hukatakse homme? Jah. Tead kindlasti. Armas aeg, maja oli, see ju rääkis. Kui ma peale sinu äratulekute minutiks teiseks sinna sisse jäin. Kinni peetakse neid, kus kohal vanas viinaköögis. Jälle vaikus. Ja korraga, ütleb Ants ikka ühesuguse selguse ning rahuga, mis lõikab aga nüüd nagu vahenuga. Nii. Nüüd aga olgu ka sinu tund tulnud. Abeni saab kord oma palga. Vallavanema samm katkeb järsul nõksatusega. Ta on neid sõnu kuulnud, tan taibanud kohutava kiirusega, nende mõtet ta nende sõnade varjutäie pilguga nägema ulatunud. Ta tahaks nagu pikkade jänese haakidega jooksma pista. Lubage siiski kohale ja muutub ainult imelikult lameda õlgseks ja siis pöördub ta pikkamisi pikkamisi lõtvunud ning hädine vahib valgelt pungitavate silmadega enda ees seisva hiiglamehe kimisesse näkku ning pomiseb nagu sügava uputava vee alt. Ära ära. Ära tee. Ära tee järele kuuled. Nei e k peni saab kord oma palga. Uriseb Ants jälle, tõstab mõlemad vastamisi surutud rusikad ja lööb. Lööb ainult kahe palja käega millesse on aga koondatud kogu tema ürgne jõud hirmus oma suutelisuses, kuna ta on nüüd leidnud oma kulgemis suuna Öö vastu kohtumõistmiseks määratud päev on tuuline ja pime ning sestap selgub alles hilisel hommikutunnil too jube lugu, mis paneb valgete käesidemetega meeste väike arvulise salga ümbruskonnas üsna sügavasti mõningate küsimuste üle järele mõtlema. Vangimajaks muudetud viinaköögi ees ustavalt vahti pidav sakslane lama murtud kaelaluuga, vana kivihoone nurga taga. Raske tammepuust üks seisab pärani ja need, kes oleksid pidanud varsti kindlat surma surema, on kadunud. Kes läks siit mööda, kes mõistis kohut? Kes väänas halastamatu ränga jõuga kõvast puust välja jämeda raudaasa, mille külge riputatud tabalukuga püüti sulgeda vangidele teed vabadusse kes saatis täide karmi otsuse, mille ta oli ise endamisi langetanud. See oli siiras, suur vihkamine, mis murdis läbi tasase elutarkuse. See oli kättemaksu, kisendab armastus oma maa ja rahva vastu. See oli hiiglane, kes ärkas ja leidis oma õige elutee. Johannes Barbarus õitsev taevas. Vaikne ja sume õhtu oli seltsinud ööga laskudes üle Moskva nagu hõlm mis raske ja tume koomale tõmmatud ööga. Kui järsku meile eetrist kostva Arkov taas meie kolme sõnaga vait Meie sume augusti jume südameis silmades, närvides sädeleva muinasjutuvärvides, sulades yhte saluutide kõlaga. Hõbedas kullas ja lillas rõõmude purskkaev, pulbitsev lilleaed, monitsev tulbitse punases rohelises helgis kõrgele tähtedeni pillas vanikuid võidupärgi, mis kustusid taevatelgis, jättes järele hõõguvaid kärgi. Pojengid elagaa raketid all, lõhkesid puistates helbeid kalliskividest sädelesid ketid, lükkides värvilisi helmeid. Täna on pidu, meie tänavail, tervitame kangelasi, vapraid. Inimesed katustel väravail jälgivad joonistusi, hapraid püüavad jäädvustada pilkudega seda tule kirja. Vis kahur, tule pilkudega, märgib võiduvilja. Ja Me sammume südamed tulvil all selle piduliku tulevärgi, teades, et saabunud aja lugurvil kunagi leiame mälestusmärgi. Ja ikka veel taevatelgedel trasseerivate kuulide süstikut kangast, vöökirjalist koovad Linnuteeradadel helgetel, kuni vaibuvad välgatused, üksikud taas pimedus lähemale roomab, kõik kustub Jamustu. Siis tunneme, et edasi õitsemise rõõm, kuhu kõik ennast kastsid. Nõnda lapsepõlves olin kui õitsev. Öösse teelesid tähtede astreid. Juhan Smuul nooremale õele. Mu noorim õde mängis liivakastis, kui kodust alustasin, sõjateed ta vallateles elas, müüs ja ostis ja kaelas, kandis närtsinud rohust keed. Ta käbi loomadele jutte vestis nii lapsikult, nii rumalaid, nii häid ja väike käeti virgelt viivadestis või vahel tõrjus tõrkeid kehavaid. Ja viimati, kui juba hoburrakmeis ja räti surud ema vaikne nutt siis leidsin, tundes rinnus tumma piina mu kämmaldes kaks liivast lapse kätt. Ma kaua üsna kaua seisnud tummalt ja kätes hoidsin kahte liivast kätt. Augusti päikse kõrvetades kuumalt siis viimati soe lapse hüvastijättu. Päev päeva järel möödunud aasta ja homme olla võib kas kuul või kaaskuid, loodan siiski, kuidas surm kal aastaks sind näha, ometi ma peatselt taas. Paul Rummo koduteel. Ei ela mürskudest põru, neid Vagula kaskedes kallas ja tänavaid väikese võru ei sakslane enam nüüd alla. Näe, lõikuskuu põuases Winas Is kerkimas munamäekuppel ja Rõuge järvedes sinas salk punaväelasi supleb. Silm hellitab teetähis. Tartu peo paitab tolmuseid tanke. Kui meeldivalt lõhnab siin kartul kui koduselt räägise vanker Kui kadunud muinasmaad otsib pilk Ahja jõest vilgast forelli ja kahurimürinat Rotsiks? Aun mõtteid ma. Nukraid ja heli. Nüüd Tartu on vaba. Peatalli. Sind sünnimaa liigamas sallim sust süda täis rõõmu.