Hiljuti kuulsime, et kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna juhataja seltsimees Mart Lepik on saanud Kristjan Jaak Petersoni huvitavate materjalide jälgedele. Täna palusime seltsimees leppika oma stuudiosse. Ta nendest Kristjan, Jaak Petersoni materjalidest räägiks meile lähemalt ükskord see on umbes 40 aastat tagasi, kui veel natukene rohkemgi. Sellepärast Riias kooli lõpetamist astus ta Tartu Ülikooli. Õppis siin ka natukene aega ja kirjutas sinna taskuraamatusse, lisaks veel mõned luuletused. Ja nüüd luuletusi loetakse meil tänapäeval koolis neid tunnepiga, õpilane, see mees oli Kristian Jaak Peterson. Muuseas, nad loevad säält näiteks niisugusi ridu, et kas siis selle maa keel ei või laulutuules taevani üles tõustes igaviku endale otsida? See on eriti esimene kord, kus eesti keeles nii üteldi ja mõeldi, et k. Kirjandust luua. Ja nagu me nüüd tagantjärele teame, et see Eesti keeles laulu loomine, see läks temal ka üsna hästi korda. Või siis niisugused nagu ta ütles lauliku kui laulja ülesande kohta üldse. Et kui valguse allikas seisab austavalt lauljama vendade keskel kärgatas pikne ja metsad on vait, laulja on tõstmas oma häält ja tema ümber vait. Kui merekaljult rahvad on kuulamas siis aga jah, mis sai siis temast endast? Ta nagu me teame, oli vaese pärisorjusest kuidagi vabaks saanud. Viljandimaamehepoeg, kes oli juhtumisi Riiga sattunud ja seal kiriku kellalööja ametisse saanud ja seal Riias tema sündist ja lõpeks seal ta ka suri. Betoni edasisaamine just kehvuse tõttu mitmeti raskendatud oli. Siis tabas teda lisaks veel kiisikus haigus ja nii paar aastat pärast seda, kui ta tatusteli lahkunut killuga maha jätnud, surigi ta Riias. 21 aastase noormehena. Eestikeelsed luuletused on meile kõigile tuntud. Aga peale. Me teame veel seda, et oma elu lõpuaastatel ei ole ta mitte ainult eesti keeles kirjutanud, vaid ka mõnel määral saksa keeles luuletanud. Kahjuks aga kuningannat päevani meil ei ole mitte ühtki rida tema luuletustest, mis saksa keeles oleks kirjutatud, olnud nüüd aga hoopis õnnelik kui juhuse tõttu. Alles hiljuti saime nende asjade jälile ja milline see õnnelik juhus siis oli? See oli umbes kuu aega tagasi. 19. mail. Kui kirjandusmuuseumisse tulid kaks demokraatlikku Saksa Teaduste Akadeemia teaduslikku töötajat, kes kogusid nõukogude liidu Saksa kirjanduse ajaloo kohta Moskvas ja ka Tallinnas ja siis pead Tartus paar päeva satuvad ka kirjandusmuuseumi. Muuseumitöötajad katse muidugi omalt poolt neile kaasa aidata, nii palju, kui võimalik oli nende tööle. Ja selle töö juures sattus juhtumisi kõne alla ka Kristian Jaak Petersoni nimi. Ja nendelt saadud vihje kaudu läks mul korda siis leida ka selliste kolm Kristjan Jaak Petersoni luuletust mis on trükitud umbes 140 aastat tagasi. Täpsemalt 1000 823. aasta märtsis, see tähendab pärast Kristian Jaak Petersoni surma ühes Leipzigis ilmunud ajakirjas. Juhtumisi. Leidsin ma selle ajakirja aastakäigu ka ülikooli raamatukogust Tartust. Ja sestsaadik on siis need laulud meil käepärast. Et nad aga saksa keeles kirjutatud on siis muidugi, et neid nii-öelda kuulajate ja lugejate kätte anda. Tuli hoolitseda selle eest, et nad oleksid kõigile arusaadaval kujul ka eesti keeles olemas. Tõlkimise töö oma hooleks võttis. Ta siis kirjapanija, mida raadiokuulajad siis natukese aja pärast kuulevad kuidas on õnnestunud selle üle otsustavad muidugi muidugi kuulajad ise ja võib-olla edaspidi ka lugejat kesta trükisena loevad. Kuidas teie, seltsimees Lepik, neid luuletusi iseloomustate põhilehelt alt on samas laadist nii nakutega eestikeelsed luuletused ja mida me kõik tunneme? Läheduse suured humanistlikud põhimõtet on tema sõnastanud oma varasemates loodusest ja see, need korduvad ka tema neis kolmes saksakeelses luuletuses. Päri, kui meelde tuletame ette, tema eluaeg sattus neisse aegadesse, kus tolleaegses Vene riigis valitses nii must reaktsiooniaeg 1000 820.-te aastate paiku siis ei ole midagi imestada, et tema nii-öelda nooruslikku ratsiga pidas tarvilikuks neid samu Ilu ja hääduse, luuletaja, kutse, tema luuletaja, kes on need rõhutada nii trostlikult, nii nagu tema neis luuletustes tegi, mis te arvate, selts, mis lepik, kuidas need luuletused jõudsid Leetšekini? Selle koha peal on muidugi raske midagi kindlat ütelda ilmselt olitumal. Luuletust Kristian Jaak Petersoni kirjanduslikule pärandile veel juurde lisandunud aga võib oletada, et neid leidub edaspidi veelgi. Jah, enda kogemuste järel pean teile ütlema seda, et me ei saa kunagi ütelda, et meil kõik materjal käes on ja meie enam midagi ei leia. Leida võime me alati ja võivad minna aastakümneid mööda, nii nagu nüüd nendegi trükkimisest on mööda läinud 138 aastat ilma et me oleksime teadnud, kuigi see ajakiri paljudes paljudes eksemplaris trükitud ja mitmel pool olemas noh, võime ka edaspidise kohta, et neid võib veel kahtlemata mujalgi veel lagedale ilmuda. Võib-olla trükitult, aga võib olla ka veel käsi kirjutaski sest ega me ei ole mitte ei tunne kõiki maailmapanipaiku, kus nad võiksid olla võib-olla isegi veel eraisikute käes kusagilt nagu seegi näide näitab. Nii võib ka meie kirjanduse materjali olla ja mõnda asja me teamegi, mis on välismaal olemas. Nii et see on ka muuseas üks näide sellest, missuguseid tulemusi või pandani. Välismaalaste ka teadlastega sideme pidamine ja nendega isiklik kokkupuutumine, mis muidugi kõik aitab kaasa ja hästi rahvaste lahendamisele kui ka nende sõbralikule koostööle. Järgnevalt esitame Kristian Jaak Petersoni luuletuse. Rahulisu roosiõites õhtubuna hiie taga hõõguma son taeva terv narratse kui elu piinat imema, aru taga nagu murepilve mustem serv. Ikka rõõmulik ja helde heledasti, lõpetad sa päeva kullast käima, teed? Pikk see tuhk ja põrm võib kõik maailmad mata ilu vägevus peab seisma vankumata. Ilusal ei ole maa peale eluaset, tema kodupaik on parem iluvill. Tema terake siin tolmu vallas tärkab. Tema poole tilkuda võib lille sill aga ilu, sinus seletatud kuju, mulla udunurmed iganes eine. Kõrged jumalad on selle sõbrad, ainult hauastamise astub, tuleb barjuv ainult. Nõndaks, mina vaene igatsedes vaatan päeva särarcilm Sulooja minemis. Ilu, armastus mind kurvemaks teeb aina. Suurus äratab mu leinad suluksist. Mis ma otsisin? Ei seda mina leidnud. Mis ma leidsingi Zeroomas põrmus maas. Eks võta jälle muld nüüd varju alla vaba vaim, et kõrgust otsiks, kõrgem alla. Nullegi kord paistis roosiline täike inimsugu oli minu ideaal. Selgel rõõmuallikal siis laulukastet juues olin ma kui jumalate maal. Kuidas õetasid naeru, limu päevat. Kuidas õnne julgesti, mu süda lõi. Kaunis mõte, kaunim tegu. Ainult seda püüdsin, tahtsin võidugama pühitseda. Nagu kotkad pesalt laugesid mu laulud mõttemüha süles, püstiast pilvemäest taga taevad, käikusid mu pidul kaasa. Kuik päev läks, looja. Kannel kukkus käest. Inimsugu tappis oma ideaali. Rasked Raherangud varjasid mu teed. Mis ma hõisati, eskord, laulsin inimperes ammugi nüüd kustunud ana aiameres. Üksnes undamisi, mõned kauged kajad kadu viku kollatanud kalmu alt üles, kohkudes mind mahajäetud hüüdmas oma koopahäälega koledalt. Ikka leinalisem ikka võõram võika, ikka lagedam on mulle ilma Laan. Kellel kadus rõõm ta kandle helinaga. Surmavõitlus juba sell on selja taga. Ära kaeba, kannata kui mees ning oota ammu saetud aja piiril koputust. Ja kui sinule kord viimaks käega viipab, maja uksel ingel, verine ja must. Mine temaga. Eks mõtle kuldset aega nutta pisarveed. Ja sihi poole siis kasvõi kaljukaudu läbi kõrbeb, et elu elu kõrgem latt ei ole ainult elu. Suur elulat sai iganes ei leia seda. See oli ju sinus endas, jäsu ideaalis. Las kõrgust kõrgusega latva inimparv. Ta kõige kõrgemaks jääb ainult mõõt ning Arv Mil sõgeduse õnnetorn võib rajaneda. Suus süda Kolgusumail. Löö lahku mullast ja vaata tähelaotust üle taevakalda. Sa näed ehk ainult und, eks näe, siis ainult und. Suu üürike ja tõttab tund siit varjust. Omiti viib tõsiduse valda. Nüüd rõõmud, kannatused otsas on terrammu. Ma võitsin, lootused nüüd pihuks-põrmuks, minge. Nüüd inimesed jätan maha teie maja. Kui minust ükskord kuulukse Ta elas ammu siis pühalaulu pikse, heidan teie hinge muu haruharvad sõbrad, läbi halli kaja.