Puuri muusikast kooridest, koori dirigeerimisest, dirigeerimise õpetamisest ja selleks on meil eriline põhjus. 20. juunil tähistab oma viiekümnendat sünnipäeva Uno Järvela, kuidas muusikaline tegevus üldse peale hakkas. No ma võin öelda, et see hakkas kodus lauluga. Meil kodus lauldi väga palju ja eriti just ema armastas laulda, isa armastas rohkem kuulata. Ja siis ka otsustati, et laps peaks mingisugust pilli õppima ja minule valiti siis välja viiul. Nii Limklikult õppisin ma juba algkoolipäevil riiulit, mängisin kooli orkestris, olin isegi orkestri kontsertmeistriks vahepeal. Ja lõpuks otsustasingi asuda õppima viiulit Tallinna konservatooriumisse, see oli okupatsioonipäevil 42. aastal. Kuna siiski juba aastaid oli palju 15 ja süstemaatiline õppimine jäi nagu pisut hiljaks. Ja kui Gustav Ernesaks tegi ettepaneku asuda koorijuhtimist õppima tema klassi siis valisingi selle eriala. Kuid peab ütlema kahtlemata, et viiuli õppimine andis aga palju kaasa ka tulevaseks koorijuhi tegevuseks. Õppimine ja töö toimus mul paralleelselt kogu konservatooriumi õppimise vältel. Proovid meeskooris tunnid konservatooriumis ja kui praegu mõtelda, mis nüüd rohkem andis, siis on isegi seda võib olla väga raske öelda. Ja minu arvates õnnelikud on olnud need õpilased, kes peale oma tundide konservatooriumis on võinud jälgida oma õpetajatööd praktiliselt. Õppidest Gustav Ernesaksast võiks muidugi hästi palju rääkida, aga kas on nüüd eksprompt, midagi niisugust eredat muljet, mis tema on öelnud või, või soovitanud, mis seal niimoodi kohe meelde jäänud pikaks ajaks? Noh, me teame, et Gustav Ernesaks on väga palju huvitavaid ütlemisi olnud. Ja viimasel ajal me oleme võinud seda lugeda ajakirjanduses, kus ta meenutab oma minevikku, oma kohtumisi meie teiste muusikategelastega. Kuid see, mis kõige rohkem võib-olla meelde on jäänud, on just see, et töö, mis ta tegi, oli alati väga põhjalik. Ja ega tema õpilastelt võib-olla alati ei nõudnudki, ta ei ütelnudki alati võib-olla, et kui seal ei tulnud midagi välja aga sellest ilmest ja võis alati aru saada, kas need professor oli rahul või ei olnud ja muidugi see järjekindlus töös ja see suur nõudlikkus just enese vastu kas või suur täpsus, ütleme seal proovida algusega või, või suur täpsus kunstiliste saavutuste realiseerimisel. Need olid muidugi niisugused väärtused, mida kõik õpilased tahtsid omaks võtta ja kel õnnestus seda teha, mingil määral see muidugi ka võis oma töös hiljem saavutada mõningaid tulemusi, mis võib olla rõõmustasid teda kui ka Teatakse hakkab hooaeg nüüd lõppema. Mida võiks olla selle hooaja kohta, mis olid kõige huvitavamad ja kõige põnevamad sündmused? Hooaeg algas üldiselt väga põnevalt peale. Esimene tähtsam üritus oli teatrile Eesti kunsti dekaad Kiievis, seal oli ka küllaltki vastavaid ülesandeid, toredaid kohtumisi ja toredaid etendusi. Ja peale selle on terve rida tulnud meil välja avastusi, kus on koor kaasa löönud ja nii, et tööd on jätkunud kuni kevadeni. Nüüd seisab veel ees uuslavastuses sõõrano esietendus juuni lõpus kus on küllaltki vastavad ülesanded kooril ja ka küllaltki huvitavad ülesanded. Eino Tamberg on küllaltki huvitavalt seal koorile kirjutanud. Kas see on ka raske? Peab ütlema jah, eriti naiskoorile. Mitmes hooaeg nüüd teates teategooriga töötades on. Ja nüüd juba 13. hooaeg 1963.-st aastast esimese operina tuli mul ettevalmistada Karmen võrdlemisi lühikese ajaga. Oli hästi huvitav töö. Ja nagu kuulda, on. Lähemal ajal võib-olla aasta-paari pärast tuleb jällegi Carmen Estonia teatrilaval. Kui palju lavastusi seal selle aja jooksul ette valmistanud? Kui nüüd teha statistikat et igal aastal tuleb välja kaks ooperit keskmiselt see Ann 13 aasta jooksul 26 lavastust, sama palju operette seal 52 lavastust ja nendest enam kui pooled on minu ettevalmistatud päris või siis teise koormeistega koos. Nii et siis terve lavamuusika repertuaar on nüüd läbi ja lõhki selge. Jah, väga palju selg, aga muidugi väga palju veel mida kahtlemata veel saame õppima ja, ja, ja tuleb veel avastada. Enne tööle asumist Estonia teatri peakoormeistrina töötasite hulka aega riiklikus meeskooris, dirigendina. No meeskooriga on minu töö seotud juba 1944.-st aastast. Ja see oli esimesest päevast peale, kui meeskoor asutati 16-st novembris 1944. Tol korral olin alles kaheksateistaastane noormees ja sattusin sinna koori konkursi teel, nagu see tol korral toimus. Hiljem Gustav Ernesaks kutsus enda juurde õppima koorijuhtimise klassi. Vahetasin eriala, õppisin varem muusikakoolis Rudolf Palmi juures viiulit ja nii jäigi siis koorijuhtimine elukutseks meeskooris seal väga kaua lauldud. Väga palju reisitud, väga palju huvitavaid kontserte kaasa elatud ja viimased kuus aastat 1957 kuni 63. Täitsin siis dirigendi ülesandeid, aga koormesswee tööna ka tuli alustada juba kuskil 46 47. Ja vahel ka ootamatuid esinemisi juhatada. Sest Gustav Ernesaks tavatses ikka ütelda, nii et kui tahad ujuma õppida, tuleb vette hüpata ja ta lükkas meid ühtelugu niisuguse ootamatus ette, et tuleb järsku mõnda laulu juhatada. Ja omamoodi muidugi exegarastas ja andis väga palju kogemusi, juht. No eks see on ju ka teatritöös samasugune olukord olnud, et on tulnud mitmel korral dirigendipuldis olla? Jah. Mitte väga palju, aga, aga mõned korrad oli siin niisugune juhus mõned aastad tagasi, kus tuli juhatada Rosiinil tõlkane Itaalias paaril korral. Ja võib-olla kõige raskem ülesanne nii dirigendina oli just Bachi Johannes passiooni juhatamine. Ooperikoor on kandnud ette veel terve rea suurvorme siin nagu Verdi reekviem, mis tuleb nüüd teistkordselt juba õppimisele selle hooaja lõpul. Siis on kantud ette Sviridovi pateetilist oratooriumi. Meie heliloojate teoseid, Tormise kodumaa sünnipäev, siis Jaan koha laul parteist ja terve rida veel teisi teoseid, see on väga huvitav koorile ja kahtlemata viib see kunstiliselt kollektiivi edasi, kui saab ka vahel tulla oma kodukaardina, olete vahelt välja eriti just kontserdisaali. Ja need uued tingimused ja, ja niisuguse muusika ettekandmine kahtlemata annab koorile palju juurde. Kas on dirigendi seisukohalt olulist vahet juhatada koori kontsertkoor, ütleme kreemist meeskoori või Jaagupi nimelise kultuuripalee poistekoori või siis juhatada orkestrit ja kogu suurt ooperiaparatuuri? No vahe siiski on, kui nüüd vaadata tagasi mõtelda just rammi tegevuse ajale siis muidugi me teame, et see on ju niisugune koor mis kunagi alt ei vedanud. Seal valitses põhimõte, et kõik teosed, mis juba tulid ettekandele, need olid hästi viimistletud hästi ära õpitud ja ainult sõltus siis juba koorijuhist, kui palju sa suutsid musitseerida? Mis puutub Tombi poistekooris, siis oli see töö muidugi natukene erinev, sellepärast et tegemist oli ju lastega ja võib-olla nemad omalt poolt suhteliselt siiski vähem anda, sellepärast et nende teadmiste oskused veel olid siiski minimaalsed ja see, mis nemad nüüd realiseerisid, see tuli muidugi tavaliselt teha kõik proovisaalis. Ja ega seal tavaliselt nemad enam palju juurde kontsertsaalis ei suutnud anda. No mis puutub teatritöösse, kui nüüd juhatada koos orkestriga siis tegemist on ja kõrgelt kvalifitseeritud muusikutega. Ja muidugi nemad ootavad dirigendile muidugi kõigepealt väga head musitseerimist ja, ja suurt selgust dirigeerimisel, kui need asjad suudab lahendada, siis läheb ka etendus või kontsert korda. Tuleme natuke veel tagasi Tombi nimelise kultuuripalee poistekoori juurde. Te olite seal ju 18 aastat, pea 40, isegi üle. Oleks juba sellel möödunud sügisel oleks saanud. Isegi juba. 19 kui palju praeguseid noori mehi endisi laulupoisse käest läbi on käinud. No ma arvan, neid on kuskil seitsme 800 piires. Ja peab ütlema, et siiski juba terve rida on neist saanud muusikuteks. Nii, RAM-is on praegu meie poistekoorilauljaid kui ka ooperikooris. Ja suur hulk on neid, kes õpivad Tallinna muusikakoolis ja riiklikus konservatooriumis. No ei ole täpseid andmeid, palju on isetegevuskoorides, aga siin-seal on ikkagi juhtunud nägema ja muidugi see teeb alati rõõmu, kui näed, kus isetegevuskooris ka. Et tambi poistekooripoiss jätkab oma laululist tegevust ja lööb kaasa meie laulukultuuri arendama. Kas võiks meenutada mõningaid kõige õnnestunum maid ja elamuslikumaid, kontserte ja mõningaid laule, mida on poistega lauldud? Jah, neid on meeles muidugi. Kui ma ütleksin terve kontserdi kohta, mis minu arvates õnnestus kõige paremini siis oli see Siberis Irkutskis eesti kunsti dekaadil. See oli kontsert, ergutski noorsooteatrimajas. See maja oli väga hea akustikaga ja poistekoor kuidagi suutis seal ennast ületada. Siis teine esinemine, mis on jällegi meelde jäänud, see ei olnud mitte terve kontsert, aga see oli Kremli palees kus toimus Eesti kunstimeistrite kontsert. See oli nagu omamoodi poistekooriavastuseks. Ja pärast seda poistekoori kutsuti esinema väga paljudele vastavatele kontsertidele ja rõõmu on poisid teinud palju ja muidugi kõiki neid kontserte isegi ei suudaks meenutada. 1963. aastal tuli Tombi nimelise kultuuripalee poistekooridirigendiks Gunnar floss. Kas võiks meenutada, kuidas käis Kuuste Uno Järvelaga? Uno Järvelaga oleme koos töötanud tosin aastaid. Et kohe vahemärkusena ütleks, et kahjuks ma peaks oma, pean nüüd oma sõbrast ja kolleegist rääkima mineviku vormis, sest et Uno Järvela eelmisel aastal loobus tööst poistekooriga selle 12 aasta jooksul oli mul täielikult võimalik jälgida Uno Järvela töövõtteid poistekooris tema suhtlemist poistega. Võib-olla ma ei ütle valesti, kui avaldan arvamust, et töö poistekooriga on üks raskemaid kooritöö liike, sest et peale muusikaliste omaduste ja oskuste nõuaks erilist soont oskus suhelda, poistega, tunda nende iseloomu, võita nende usaldust. Eleme Järvelaga koos maha sõitnud hästi palju tuhandeid kilomeetreid, mõtlen koos poistekooriga. Ka seal on alati valitsenud heakord ja peab ütlema, et kõik meie pikad sõidud mis ulatusid Siberisse Usbekistani, Ungarisse, et kõik möödusid hästi ilma viperusteta. Eks siin ole kindlasti ka Uno Järvela kindlaga töö. Tulemus Uno Järvela, mees, kellel on hästi palju igasuguseid ideid ja uusi mõtteid milliseid ideid on rakendatud. Postivoori juures. Poistekooris kindlasti üheks munajärvele ideeks oli puhkpilliorkestri loomine poistest, kes on meie koolist lahkunud häälemurde tõttu, keda me nimetame omavahel pensionärideks. Coheni järsku muusikaga hüvasti jätaks. Selleks saigi loodud nendele noorte puhkpilliorkester, mis tegutsed selle ajani. Üheks huvitavamaks lõiguks poistekoori elus on, on suvised laululaagrid. Ka see kindlasti minu koostöö õuna Järvelaga poistekooris algaski just esimesest poistekoorilaagrist, mis toimus 1963. aasta suvel Kehras. Ja need laululaagrid said hiljem traditsiooniks ja nii me oleme temaga koos läbi viinud juba kümmekond poistekoorilaagrit, laagreid päevi meenutades võiks veel mainida seda, et järvel alati võttis ka väga agaralt osa poiste puhkehetkedest, lõi nendega koos jalgpalli, mängis võrkpalli pingpongi ja eks ta nii muidugi suutis, nagu läheneda poistele nende hingeelule on meeles üks selliseid huvitavaid naljakaid juhtumeid oli just laagri lõpetamise eelõhtu. Ja nagu üldse igal pool laagrites tavaks on, siis ikka lapsed tavaliselt planeerivad viimasel ööl mingisuguse väikse mürgli ka järvele, oli nagu väikselt kuulujutte kuulnud, et midagi nüüd öösel on tulemas ja selle tõttu me olime siis korrus allpool olime koos Ilves ja nii igaks juhuks vaatasime, et seal nüüd liiga ülekäte ei lähe. Poiste öine tegevus siis umbes kella 12 ühe vahel hakkasidki kostma, kahtlased mürtsud ja potsud. Kui me läksime ülesse ruumi, siis selgus, et poisid olid alustanud traditsioonilist padjasõda ja selleks, et siis Kehra koolipatjadest ja madratsites ikka midagi järele jääks, siis me alguses tahtsimegi elata. Kuid poistel oli hoog vees ja siis peale seda Järvela ise rabas esimese poisi käest padja ja andis kõige vallatamale poisile sellega ühe hea suitsu vastu pead. Muidu see vallatu poiss on praegu küllaltki tuntud näitleja labürint, mööbel. Ja siis pärast läks lahti päris kõva padjasõda, mis kestis umbes pool tundi ja pärast seda lihtsalt hingetud dirigendid pidid alla andma käed üles tõstma. Pärast seda oli rahu majas kuni järgmise hommikuni. Kas võiks mõne sõnaga iseloomustada Uno Järvela trigeerimis viisi dirigeerimist maneeri kontserditel proovidel? Ütleks, et Uno Järvela dirigeerimist maneer on sugestiivne üldse pean deva dirigeerimis viisi võib-olla meie dirigentide seast üheks paremaks oma žesti väljendusrikkuse suhtes, sest tal on nii palju laulus Eestis vajaliku temperamenti. Jalatide oskab nagu haarata lauljaid. Eks see tööposti kuuri juures oligi see, mis viis Uno Järvela ka üldlaulupidude dirigendipulti. See algas juba 65. aasta üldlaulupeost 65 69 ja 75 laudadel, nendele veel. Siis võib juurde lisada veel koolinoorte laulupeod. Poistekooride repertuaari ja. Ja poistekooride arvu ja poistekooride tasemega olete teie küll kõige paremini kursis meie vabariigis. Kui üldse rääkida poiste kooridext ja miks ma just sattusin poistekooride juurte siis oli siin põhjus järgmine. Juba enne Jandobinivest poistekooli asutamist oli juba tunda, et meeslauljate arv väheneb. Ja on vaja siiski mõtelda selle peale, et tulevikus oleks meil rohkem meeslauljaid. Ja kui jälgida lastekooride lauljate arvu pärast sõda, siis see oli ju küllaltki suur. Lastekooride arv oli seal seitse-kaheksa 1000, aga nendes laulis poisse umbes 10 protsenti. Nii et tekkis niisugune hädaoht. Kas ei ole meie ükskord ilma mees lauljadeta ja ka ilma mees koorideta? Ja Gustav Ernesaks pikkadel sõitudel tihti vestlesime sellel teemal? Arutasime ja tulime sellele mõttele, et oleks vaja asutada Tallinnasse ka üks koorikool. Kultuuripalee poistekoor oligi üheks niisuguseks katsetuseks mis võiks siin ära teha. Sest meil olid ju ka omad kooriklassid, vahepeal otsiti võimalusi, kuidas noor võiks edasi musitseerida, kui tal on häälemurre. Mis ta võiks teha, selleks asutasime. Puhkpilliorkestri, pärast seda tõime jälle noormehed tagasi, tegime segakoori koosseisu. Ühesõnaga otsisime mitmeid teid, kuidas seda tööd just nii mitmekesisemaks muuta ja tulemusrikkamaks muuta. Ja võib-olla, kui ma nüüd mõtlen selle poistekoori tööle tagasi, siis võib-olla see tulemus ei olegi võib-olla nii oluline, et olid tõesti üksikud väga head kontserdid. Et me väga palju reisisime, üle 50000 kilomeetri maha sõitsime Ühest liidu äärest teise, aga minu arvates tähtsam tulemus on just see, et nüüd on meil vabariigis siiski juba suur arv häid poistekoore. Ja üheks muidugi eeskujuks oligi kahtlemata Jaan Tamme nimelises poiste kuritegevus. Ja võib loota, et see arv neid suureneb veelgi. Sest et ju me teame väga hästi, tegutseb RAMi poistekoor, väga hästi tegutseb. Tartu poistekoor on asutatud Võrus poistekoor ja jääb ainult loota, et kõik Wabariigi linnad mõtlevad selle peale kuidas hakkaksid tööle poistekoorid ja et nende tase tõuseks ja sellega oleks meil tulevikus ikkagi meeslauljaid võtta ja oma võimalus oma laulupidusid jätkata. Kogu selle aja jooksul, mis te olete tegelenud nii isetegevuskooridega kui Kutseliste kollektiividega olete te hästi palju saanud dirigendi kogemusi ja on jätkunud aega ja mahti seda ka teistele edasi anda. Pedagoogitöö hakkas peale Tallinna muusikakoolis. Pedagoogitöö hakkas õieti peale, mitte Tallinna muusikakoolis, aga kiire või muusikakoolis, kuhu ma olin suunatud pärast konservatooriumi lõpetamist. Ja neli aastat töötasin ma seal. Ja hiljem juba jätkus töö Tallinna muusikakoolis ja nüüd Tallinna konservatooriumis. Kui palju õpilasele olnud selle aja jooksul õpilasi on läbi käinud? Selle aja jooksul ligi 60? Meie saateminutid on enam-vähem võrdsed, juubilari eluaastatega saade lõppemas. Uno Järvela taga ootavad ees Dio ja Edurikad, järgnevad aastad. Palju õnne.