No nii Borni üksi London 1945. Esimene ülemaailmne noortekonverents. 40 miljoni erinevast rahvusest tütarlapse ja noormehe nimel teatasid viie mandri esindajad oma otsusest seista rahu ja vabaduse eest. Siin sündis festivali idee. Noored mõistsid, et on vaja ühendada jõud külma sõja vastu rahvaste eraldatuse ja vaenu vastu. 1947. aastal süüdati esimene festivali tuli rahu ja sõpruse, tuli. Prantsusmaalt, Skandinaaviast ja Balkanilt suundusid sõpruse stafetid fašistide poolt maani maha põletatud tsehhi külla. Liididsesse. Siit tuhast ja ahervaremetest viidi rahu läkitus seitsmeteistkümnele 1000-le festivalist osavõtjale Prahasse. Peaaegu terve kuu kestnud Praha festival kujunes võimsaks demonstratsiooniks, rahu ja sõltumatuse eest. Kujunes maailma noorte sõpruse peoks. Tsehhimaal liigub veel praegugi jutt vanast talumehest, kes festivalipäevil läinud esimest korda Prahasse. Ta küsis esimeselt vastutulijal, kuidas jõuda tänavale, kuhu tal oli tarvis minna. Vanakesele vastati soome keeles. Ta küsis teise käest. See rääkis saksa keelt? Küsis kolmandalt, kolmas seletas inglise keeles. 400-ga rääkis talle hoopis araabia keelt vastu. Kimbatusse sattunud vanamees läks politseiniku juurde nõu küsima, kus linnas molen. Missugusest jaamast saab Prahasse sõita. Need, aga, kes suvises Tšehhoslovakkia pealinnas rahupidu pidasid, mõistsid 11. Neid ühendas sõpruse keel. On rahvalaul, milles öeldakse. Nägin imelist und, mida keegi kunagi pole näinud. Nägin und, et kõik inimesed maa peal leppisid kokku, et sõda ei tuleks. Nagu muinasjutuhiiglased tulevad kokku kogu maailma noored. Nad astuvad üle alpide ja Himaalaja tulevad üle Atlandi ja Vaikse ookeani. Tulevad süütama sõpruse tuld. Teist korda tulid noored kokku Budapestis 1949. aastal kuigi leidus neid, kes ennustasid, et noortele ei jätku energiat. Festivali traditsiooniks muutmiseks ja festivali vaenlased alustasid õõnestustegevust. Repressioonid Ladina-Ameerika noori takistati festivalile sõitmast Itaalia ei andnud oma noortele visasid. Jaapanis astuti festivali vastu välja. Aga sõprus oli tugevam. Berliin 1951 sõidetakse kolmanda festivali tuled. Linn kannab veel sõja süngeid jälgi. Siin on kaks Berliini sõpruse ja rahu linn ning festivali vaenlaste ja provokaatorite linn. See annab kolmandale festivalile karmi ja mehise ilme. Siin on koos 26000 rahusaadikut. Siin saavad sõbraks noored Prantsusmaalt, Vietnamist, Suurbritanniast, temalaist, Ameerika ühendriikidest ja Koreast. Hiina poeet emi Seao ütles. Festival see on meie planeedi inimeste tulevaste suhete sümboolne eeskuju. Noored peavad kasvama rahus ja sõpruses. Festival on nooruse hümn, on hümn noorusele. Mida rohkem niisuguseid kohtumisi, seda kiiremini võidab rahu. Rahu see on TÖÖ leib kodu, elu. 1953. aastal kutsus maailma noori sõpruspeole Bukarist neljas festival oli eriti pidulike rõõmus. Ta andis selle noorusliku sädeme kohtumisele Bukaresti soojus ja elanike temperament. Küllap seegis, kuid peamine oli festivalist osavõtjad tundsid rahuliikumise jõudu. Optimismi andis ka see, et äsja oli lõppenud sõda Koreas. Neljanda festivali loosungitega oli Tutvuse kaudu sõpruseni. Läbirääkimiste vaim peab võidutsema jõupoliitika üle. Seda laulu laulsid neljandal festivalil Hiina noored. Varssavi 1950. Viis rahulootused on tugevnenud. Rahvusvaheline pinevus on andnud järele viiendad. Festivali kannab julgete tuleviku unistuste ja sõbralike kohtumiste vaim. Varssavi kesklinnas on saamas, kuhu on märgitud erinevate maade pealinnad ja nende kaugus. Poolast. Käib ringi jutt, et festivali ajal uuris üks noormees samastada põhjalikult. Ja kui talt küsiti, miks ta seda teeb, vastas noormees. Tahaksin parandada neid arve. Festival lähendas vahemaid rahvaste vahel. Kuues festival tõi maailma nooruse Moskvasse. Mõned minutid meie kodumaa pealinna pikkadest pidupäevadest 1957. aastal võtame meie arhiivipäevikust. Nädalapäevad on pidutsenud festivali linn. Nädal aega on tantsitud, Trallitud, vaadatud, kuulatud, arutatud, jalutatud. Nüüd esmakordselt pandi piduriided varna ja võeti pihku labidavars. Festivalirahvas astus tantsu parketilt poole pöiani pehmesse kohevasse mulda. Kus me oleme. Kohtume teiega, seekord Moskvaga kaugel loodeserval Himki veehoidla juures laial küla Vainul kuhu pole veel jõudnud kasvav linn oleme pealinna noorimas pargis. Kuid ärge oodake siit tuule mühinat, varjurikkaid võrades seda ei kuule. Sellest pargist on praegu olemas ainult nimi. Tunni aja pärast aga seisavad seal lagendikul siin ridades rühmades mitme maailmajao tuhanded noored puud. Nii sünnib sõpruse park. Kuues mis seda nime kannab? Sõsar nendele, mis juba täies kasvuhoos kohisevad taeva toonaus free ja disla vete ääres ja nagu vabalt kõrvu kasvada männid, tammed, kased võivad kõrvu elada ja töötada erinevad rassid rahvad, hõimud. See on sõpruse pargi rajamise mõte, mille istutamisele kõigi maade noori praegu kutsub moskva noorus. Toredad, toredad on need rahvusvahelised talgud. Paar valgetest Burnustes araabia maameest võtavad hämmeldunult pihku tubli peotäie niisket savikat mulda. Pojad näib, ei saa kuidagi harjuda mõttega, et laias maailmas võib-olla nii palju haljast, rohelust ja vett pisut edasi kükitab. Rühm hindusid kobaras neile kindlasti senitundmatu hapra Kasemaimukese ümber. Ja pole raske nende nägudelt lugeda küsimust, et millal sellest pisikesest kord ka niisugune puu saab, nagu nad Bengaali džunglites kasvavad. Tõepoolest, Nende sooja kodumaa puhid, banaanipuu kasvatab endale sajandite jooksul kolm-neli ja rohkemgi 1000 tüve ning moodustab üksi terve suure metsasalu terve metsa. Sellise puu alla mahub terve Eesti laulupidu. Kuid siiski märksa rohkem mahub sellesama väikese sõpruse kasekese alla. Siia mahub kogu maailma noorust. Kasutavas kevadises vihmahoos paisutavad pungi viie aastane park. Puudest kohisevad tuultega festivalipäevade lauluviisid. Pargis kõndiale meenuvad kohtumised sõpradega. See on mälestusrahupäevadest. Aga maailmas on ka teistsuguseid mälestusmärke, on teisi asju, mida ei saa unustada, mis otse kisendavad läbi aastakümnete. Laulab Moskva üliõpilaste ansambel Baltikum. Nad valmistuvad festivaliks ja nad laulavad laulu puhenwaldist. Sellest õudusest laagrist maalilise vaimari ligidal etersbergi mäe veerel. Praegu põlevad ka seal tuled igavesed tuled nende mälestuseks, kes jätsid siia oma elu. Piki mäe verd tumedad hallid postid Postidel riikide nimed, Albanyen, velgien, Francraike, Soviet, Union ja nii edasi. 23 Euroopa rahvuse inimesed. Jätsid oma elu siin laagris? Mäeveerel seisab ele mälestustorn. Selles laagris hukkunutele torni ees suure saksa kujurifetskreemeri. Tornis lööb kell. Kellahelid on Kumedad. Nad valguvad laiali ja langevad alla torni põrandale asetatud tumedale vaskplaadile. Neljakandiline vaskplaat, millele on graveeritud nimed. Ravens, Brick, pilkenzee, Mauthausen, kõigi suuremate saksa koonduslaagrite nimed. Siia alla on toodud tuhk kõigi nende laagrite grimatooriumitest. Vaskplaati ääristab looklev okastraat. Ja piki traati astub paljas inimese jalatald. Lihtsalt kiviselt ja karmilt sümboliseeritakse Euroopa rahvaste kannatusi. Fašismi ikke all. Siia alla on toodud tuhk kõigi suurimate saksa koonduslaagrite krematooriumidest. Selle plaadi all on sümboolselt cappuchenwaldi laagrid kõige noorema vangi kolmeaastase poisi tuhk. See poiss oleks praegu olnud veidi veidi üle 20. Fašism jättis jäljed oma teele. Kas oskad neid lugeda? Seitsmenda festivalimaal võis neid lugeda Mauthauseni surmalaagri väravast. Kotmit unts. Värava taga oli trepp. Paekivist järsk, pragunenud astmelaudade vahel nukrad pohlavarred. Astmeid on palju, esimene, teine, kolmas, 20. lugemine läheb sassi. Jalad trambivad mõttetu järjekindlusega ja silmade ees on triibulises vangirüüs seljad. Inimesed kannavad kivimi rakaid alt ülesorust mäele mööda paest treppi. Ülevalt visatakse seljast tassitud koorem alla tagasi, et järgmine kandja uue raske kandami turjale saaks. Mõttetu tööpäevi nädalaid, kuid see. Mothauseni trepp oli teil viini. Juba tulevadki mällu uued pildid. Jälle trepp Viini suurel staadionil. Terve jõgi, noorust, õnne ja jõudu voolab mööda laius staadionikäike alt ülesorust mäkke. Tribüünidel on juba 80000 inimest. Peatrepivõlvide all festivali Kell. Liinifestivali avamine 1959. seitsmendad. Korda on sõidetud sõprustel seitsmendad kõrda, riigifestivali vaenlaste kiuste kogunesid maailma noored tulid ütlema, et meil on õigus õnnelik. Kaks sõna, mida tunneb kogu maal meil ja ruumides rahukes õppi. Oleks keegi viis kolm aastat tagasi öelnud, et järgmisel festivalil on kavas kohtumine kosmonaudiga poleks teda vist tõsiselt võetud. Aga tänavu juulikuus, kaheksandal festivalil Helsingis on see juba reaalne võimalus. Tormiliselt tõttab elu et kõiki teaduse ja tehnika saavutusi kasutada inimkonna heaks on vaja võita vabadus kõikidele rahvastele hävitada kõik kolonialismi jäänused. Helsingi festivalil on kavas Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika noorte rahvuste päev. Neil on maailmale jutustada palju. Kuulame tänagi, mida räägib Alžeeria noormees, aptelmatšid Fasla. Ta on 24 aastane. Tallinna tänavatel oleksite vaevalt tähelepanu äratanud. Ta lonkab pisut. See on sõjast haavatasaamisest. Ta oli Alžeerias vabadusvõitleja, sai haavata, sattus prantslaste kätte vangi ja tal amputeeriti jalg. Pärast kaheksat päeva vangla medpunktis viidi mind kongi mille laius oli 80, kõrgus 160 ja pikkus 180 sentimeetrit. See oli väga ebamugav ja väike. Mind toideti kord päevas 150 grammi leiva ja kruusi veega. Ja seda nädal pärast rasket operatsiooni. Need päevad vanglas olid kohutavad. Iga päev tapeti kolm kuni neli inimest. Eriti hirmus oli öösel. Peale keskööd kolistasid valvurit kongi uste taga ja hüüdsid nimepidi välja surmaviidavaid. Keegi ei teadnud, kes on järgmine ja keegi ei saanud uinuda. Paljud minu seltsimeestest kaotasid vanglas elu. Järgmisel hommikul loobiti nende laibad linna peatänavatele. Justkui selleks, et näidata alžeerlast telenii, teeme me igaühega. Ja kui te tapate ühe Kolunisaatori hukkame 100 alžeerlast. Kaheksa kuud olin vanglas. Seejärel saadeti mind koonduslaagrisse. Seal miinuseid kunagi loetud raamatut koonduslaagritest fašistlikul Saksamaal teise maailmasõja päevil. Mulle meenub väga selgelt üks seltsimees, kes oli alati olnud väga julge kuid keda prantslased piinasid terved päevad ja kes kord meeleheites viskus laagrid piiravale tõkestusele. Laagri valve laskis ta sealsamas maha. Siiski ei murdnud tohutud piinad ja nälg meie võitlejaid patrioodid. Need seltsimehed, kel oli õnnestunud koolis käia ja haridust omandada püüdsid anda oma teadmisi edasi ka teistele. Päev päeva järel õpetasid nad teisi, selgitasid neile revolutsiooni eesmärki. Ma olen veendunud, kui Alžeeria saab lõpuks vabaks ja Alžeeria Prantsusmaa vanglatest vabaneb üle pooleteist miljoni süürlase on meie maal väga palju väärtuslikku kaadrit, kes võib tuua kuulsust minu kodumaale ja kogu inimkonnale. Rahu ja vabaduse eest, see on kaheksanda festivali deviisiks. Rahu ja vabadus. Tööleib kodu, õnnelik elu. Õnnelik elu kogu maailma rahvastele. Muutub helgemaks hellitustega kitsi põhjamaa päike. Et kaheksas festival õnnestuks kajagu Soome metsad, järved ja kingud jutust ja laulust kõikides keeltes. Põimugu noorte käed sõbralikeks tervituseks. Ärgu haaraku nad iialgi relvade külma terast.