Eetris on teatrilu, mina olen Keiu Virro ja sedapuhku salvestame sõltumatu tantsu laval Tallinnas, kus on äsja lõppenud lastelavastus suuga ühendatud tantsijate poolt nimega meelekolu. Sel puhul sain kätte kaks esinejat Kärt Tõnissoni aia Rausma ja hakkan kohe küsima, kuidas lavastus siis teoks sai. Tantsulavastused lastele ma alati mõtlen selle peale, et kuidas lapsed selle abstraktsete piltidega toime tulevad või kuidas need vastu võtavad, mis teie kogemus on, et me tavaliselt harjunud, et lastele tehakse ikka selliseid selge lihtsa narratiiviga lavastusi, aga teie lavastused on just sellised abstraktsed meeleolupildid pigem, kuidas laser mõjub üldiselt. Mulle tundub, et hästi, et siinkohal ei saa küll lapsi alahinnata, et nad alati lugu ootavad ja ainult lugu neid kaasa mõtlema ja kaasa elama paneb, et Meie kogemus, see on juba väga mitmes etendus, mis me lastele teeme. Et töötab väga hästi ka ilma loota visuaalsete piltidega. Samas ikkagi mingi sellised aistingute tundmused peavad tekkima, et ma arvan, et need on alati olemas olnud ka selles etenduses. Mulle tundub, et kõik kõik, kogu see tunded ja emotsioonid ja kõik see nii universiaalne või see füüsiline läbielamine on nii universaalne see et lastel sel hetkel võib-olla kaob ära see vajadus loo järgi või tekib mingisugune mingi kontakt selle, selle läbielatu, aga mis laval on võib-olla mingisugusest enesemälestusest või mingi aisting, tekib niimoodi otse sellele, et oleme vestelnud nendega pärast etendust. Kui meil tegime läbi mänge ja kui me proovisime, siis sealt tuli nii mõlemaid variante välja, et kes igatses lugu ja kellel oli see täiesti piisav, kes sai sealt väga mõnusaid hetki. Ka selle lavastuse ettevalmistamine saan aru, on olnud ka päris huvitav protsess, mitte lihtsalt istunute proovisaali maha ja ei hakanud tegema vaid põhjalik uurimustöö. Kellega, kuidas see käis. Me läksime koolidesse kohale see sihtgrupp, kelle me valisime esialgu etenduse publikuks. Nüüd etenduse valmides on selgunud, et see publiku vanusepiir on tunduvalt laiem, aga see inspiratsiooniallikas üheksa kuni 13 vanuses olev noor inimene, et me läksime koolidesse kohale, mängisime nendega läbi erinevaid mänge, rolle, uurisime mis nüüd puudutab või, või millised on nende selline emotsionaalne skaala. Et kuna me olime etenduse teemaks valinud sellise emotsioonide maailma või et mis on see, mis neid puudutab või kuidas nad millegile reageerivad ja seda just ta füüsilist poolt otsisime, et mitte siis nii, kuidas need, mida nad ütlevad, mida nad tunnevad, vaid kuidas nad sellele oma keha väljendusvahenditega reageerivad? Kas selles on vist üksjagu sedagi, mida isegi täiskasvanud ei tea, kuidas emotsioonid täpselt füüsiliselt võivad keha mõjutada? Täiskasvanutel on juba sisseõpitud pidurdusmehhanism lapsel tuletuse või noorel tuleb see veel vahetumalt välja, täiskasvanuna juba aimab, et ma hingan korraks loen 10-ni, May vihastu ja noh, rõõmu ka nagu, kuidas teiste ees niimoodi Rekani kargen ja kõik siin. Et see, see kõik on nagu kuidagimoodi surutud natukene rohkem väiksemaks ja tasakaalustatud kujul, et noh, see kindlasti nad nad seda vaadates nad tunnevad, selle ära, tunnevad, et see sees tegelikult toimub see protsess samamoodi. Aga seda tihtipeale ei lasta jah, niimoodi füüsiliselt välja, vaid selle jaoks on vaja endale anda käsk, et ma lasen selle välja. Ma teen seda, teen seda lõpuni. Et ma ei pidurda seda, et see täiskasvanutele on see täiesti olemas, samamoodi nagu lastel ei usu, et see kuhugi kaasanadel See, mida me uurisime, otsisime, oligi mis asjad need on, mis neid rõõmustavad, mis on see, mis neid hirmutab, mille peale nad kurvastavad jah, ikkagi esialgu ka need, mis need asjad on, või tegurid on, mis neid reaktsioone loovad. Se algusesse fookus, hirmule, mis meil oli, siis me vaatasime, et kui me nendega rääkisime, nüüd ei kardagi, mida? Nii väga, et neil ei ole neid hirme, mida meie arvasime, et neil on, arvasin, et äkki on selline surmahirm või kardavad kõrgust, kardavad ämblikke või nad nad ütlevad, et nad kardavad, aga see on ikkagi, see hirm on kuidagi selline, pigem abstraktne, et see ei ole nii otsene sellel hetkel. Et aga nüüd etendust tehes täna näiteks oli üks, nelja aastane laps, kes pärast ka, kui me sellest ussist rääkisime, tõmbas ennast nagu noh, täitsa niimoodi kerra ise või see hirm, tegelikult mingid asjad, mingid kogemused ikkagi on kõigil lastel, et ja ma loodan, et või usun, et need etenduses nähtud kohad ka, et nad tunnevad ära selle puudutuse, selle aistingu, mis on rõõmust või mis on hirmust või mis on kurbusest, et nad oskavad kaasa elada. Et see ongi, et nad ei kuule ainult lugu, vaid nad elavad läbi seda tunnet. Aga kas teil on selle kõige juures lihtsalt äratundmisele ja meelelahutuse pakkumise kõrval mingisugune salajane muu eesmärk ka, mis lapsed võiksid teada saada, kas nad võiksid iseenda kohta midagi rohkem teada saada, edaspidi kuidagi seda ilusti ära kasutada, sest mängite läbi, seal oli igasugused kõikvõimalikud emotsioonid solvumisest, sõprusest, puudutusest, kõik kõik on laval, mis ei ole üldse olemas, on. Otseselt sellist nagu nii-öelda moraali ei ole etenduses. Aga, aga ma usun, et lapsed tunnevad ära, lapsed on väga targad ja teavad sellisel mingil tunde tasandil ära, mis on õige. Võib-olla seda ka, et nad märkavad kui nad hakkavad võib-olla rohkem märkama seda füüsilist väljendust või see kuidagi sa näed selle kõrvalt, siis saad aru, et ahaa, see on tegelikult ma teen seda samamoodi või et et see ongi nagu normaalne või kuidas see kõrvalt paistab või kuidas nemad tunnevad ja kuidas olen tundnud ja et see, see äratundmine võib-olla sealt sealt maalsem, mingis mõttes natukene nagu sellist füüsilist teadlikkust. Äkki arendab veidi? Ja teine aspekt sellel oli veel see sotsiaalmeedia või, või siis pigem isegi nutimaailm nii-öelda, kus hästi palju väljendatakse läbi selle pöidlaliigutuse lihtsalt, et ma panen sellise emotikoni või tamm sapp või panen mingi märgi, mis tegelikult kehast läbi ei käigi. Et panna neid rohkem elama läbi, päriselt, füüsiliselt, tundma neid neid elemente, et liiga palju on jäänud selle pöidla peale. See oli üks eesmärk nagu ekraanilt pilku tõstma, märkama sõpra, iseennast, kuidas ma reageerin. Aga kuidas tundub nüüd laiemas perspektiivis, kas inimesed, publik leiab üles oskab otsida sellist lastelavastust kaasaegse tantsukujul, kas kas publik leiab teid üles, kas võiks leida rohkem lavastusi, on suuga ühendatud tantsijad lastele teinud juba üksjagu tegelikult? Mulle tundub, et nad hakkavad harjuma sellega ja see harjumus toob neid järjest rohkem tagasi, et see võib-olla mõni aeg tagasi oli, see veel natuke nõus hakkab, praegu on see juba nagu ta võiks olla parem, aga ta läheb kogu aeg paremaks, et inimene saab aru, et tegelikult ta saab sealt sama palju, võib-olla mõneti rohkem nagu kuskilt mujalt või see on, see on üks selline. Ma ise tunnen, et see on väga vajalik nišš, vajalik sihukene, John, siin lastelavastuste sees. Kas nendest lastest võiks kasvada siis ka need täiskasvanud, kes pärast tulevad täiskasvanute näiteks kaasaegse tantsulavastuse või natuke teistmoodi lavastusi vaatama? Kindlasti võiks, ma arvan, et suuga, kuna me alustasime kunagi sellise vanusegruppide nagu kaks aastat ja siis sealt edasi oleme liikunud. Et ma usun, et see publik on kasvanud koos meiega, et ma olen täiesti kindel, et väga paljud lapsed, kes käisid seda saastast etetest, juhtimistsükli vaatamissuuga suhteliseks sukk, et nad olid ka täna tulevad seda etendust vaatama, et nad leiavad üles, need kasvavad meiega koos. Et ja kuskilt lähevad jälle sõpru kaasa, et ma arvan, see publik nagu laieneb ja on teistmoodi teater lastele. Täiskasvanutel samamoodi ei ole ka kohanud väga ühtegi täiskasvanuid, kes ütleksid, et ta kuidagi külmaks jättis või titekas oli või et see on võib-olla kohati universaalsem, kui on hästi kindla looga. Võib-olla selline sõnaline lähenemine, mis on ka lahe vajalik, aga aga et mingis mõttes see tants oma oma nende piltidega, mõnede hetkedega võib-olla võib-olla natuke abstraktsem universaalsem, et siin see on nagu kõigile midagi. Mina oskan sellest täitsa kosta, jah, töötab küll minuga mul on silma jäänud, see katel ei ole mitte ainult näitame etenduse ära, siis minge minema. Algusest lõpuni kuidagi lapsi kaasata väga palju, vii etendusse, kui kui tegelete ka pärast etendust, ei jäta neid omapäi, et see on kuidagi Esson, teil vist kõigil kõigil on teil lapsed endale ka, et kas ütleb oma kogemuse pealt, kuidas, kuidas seda kõike teha? Ma arvan, et see oli üks stardipunkt, üks kunagi, kui me hakkasime lastele neid lavastusi looma, et lapsed ei jääks pelgalt pealtvaatajaks tooli peal istuvaks. Et, et neil on võimalus lisaks kaasamõtlemisele kaasa teha, tulla täiesti meie mänguplatsile, mängida meiega koos. Et see on alati eesmärgiks, on, et ega seekord. Et saada samamoodi see füüsiline kogemus, et see oleks kuidagi võib-olla ebaaus, kui me kardaksime, tantsiksime, mängiksime nende, nemad ei saaks mitte midagi teha, et nad peavad minema koju, seda järgi tegema, aga nad ei saa seda kaasa teha. Et see on nagu tihtipeale ma ei tea, kui näed vahel mingisugust tantsuetendust või mingisugust natuke mängulisemalt tantsuetendus, siis nagu tahaks ka minna, läheks muidugi kehas tekib tunne, sa pead selle läbi elama kohapeal istudes sedasama tunde või see või sa saad seda pärast kuidagi kasutada või väljendada ennast kuskil mujal. Aga see, et sa sul tekib see tunne nad vahetult kohe läbi elada, mingil viisil sind kaasatakse, jah, see on, see on olnud nendele etendustele üks, üks põhiidee üldse, et laps saaks oma tunnet kohe väljendada. Sellel on isegi mingi selline nimetus, liikumispais tekib, et kui sa näed, et hästi palju toimub, on ju see kehas nagu seal istudes ka elad, äppi ja kui seepärast saad selle välja ka, et ma arvan, ka vanematel on rahulikum oma lastega koju minna. Ja nad on saanud nagu füüsiliselt ka selle läbi elada. Hästi, meil on endal nii tore, sest see on see kõige ausam reaktsioon kohe, kui me näeme, kas nad tulevad kaasa, kui tulevad, järelikult töötab, et eesmärk on väärinud seda teed. See on alati see kõige toredam osa sellest minust, et sa näed, et lapsed tulevad kaasa kirss tordil. Nojah, ega siis midagi tantsulavastus lastele ka mitte ainult lastele, vaid täiskasvanud võivad ka täiesti vabalt tulla noorele publikule suuga ühendatud tantsijate poolt meelekolu nimeks sõltumatu tantsu laval. Seda näha võib Tallinnas ja kes teab, ehk ka mujal Xi interinternet aitab, saab külla kutsuda. Vot väga tore. Suur tänu kartenisse Aia Roosma.