Raadiokuulajad tänases saates kuulame arvamusi meedia ja ajakirjanduse kohta ja arvamust avaldada, pakun võimaluse ka teile, kuidas siis meie ajakirjandus ja meedia üldiselt tundub, on see hea ja siis huvitav ja mis on meie meedia eripära? Stuudio telefon on suu sisse. Ahah, tere. Tere. Väga tore, et helistate, mida te siis arvate ajakirjandusest ja meediast? Midagi ma ei arvanud. Vis mõttes jama, mis teile siis ei meeldi? Aga? Tegelikult aitavad ja see oli selline. Meie esimesi hiliste arvamust ütles, et talle järgi ärge katkestage, ei vabandust, May katkestatud armate kogu aeg, aga ma ei ole ainus. Jah, siiski aitäh, et helistasite ja nüüd võtame järgmise. Reisija õnnestub lahendada vaid ühel juhul, kui selle nimel pingutab. Selline see peegel siis on. Läbi aegade on meediat peetud ühiskonna peegliks. Täna tahaks selle tõe ümber hinnata. Peeglist ei saa ju palju tahta, peegel näitab vaid pool tõde. Mina olen Jüri Muttika, töötan Eesti Ekspressi ajakirjanikuna. Paratamatult on meedia roll ühiskonnas minu jaoks eluküsimus. Olla. Või mitte? Igalühel oli niisuguses traditsiooniliselt välja kujunenud ühiskonnas oma selge roll. Need olid seisused, kus ta oli üsna raske piire ületada ja kus igalühel oli oma selge tegevus ja inimene ei pidanudki olema ise ka piibli lugeja talt ei oodatudki väga suuri teadmisi, vaid teatud kohustuste täitmist ja tema eest palvetas preester nii siin maailmas kui ka pärast surma tema hinge saatuse pärast. Nii et ta oli üks nendest komponentidest. Ma ei ütleks, et ainus või kõige tähtsam isegi. Teoloog Toomas Paul räägib tõest keskaegses maailmas. Tundub, et tänane meedia elab üle sarnast muutumist nagu kirik keskaja lõpul. Kui väga jämedalt üldistada, võib öelda, et keskajal valitses tõde kirik ja ühiskonna arenedes hakkas kirikutõdedega rahulolematu rahva tõetunnetus piltlikult öeldes kiriku seinte vahelt välja kanduma. Tänapäeval toimub midagi sarnast ajakirjanduse ja meediaga. Seegi paistab oma tõemonopoli rolli kaotavat. See tahtmine, et igaüks on tõe valdaja, tuleb alles uus. Tõde oli asi, mis ei huvitanud inimest niisugusel viisil, sest see oli teatud õpetlaste osa. Dioloogia ei olnud ainus teadus, ta oli küll see, millele kõige kõrgem kohta anti, aga kõigil nendel teistel oli selles tões ka selle leidmisel oma osa, nii et konfliktid tulevad õigupoolest siis, kui mingite põhimõtteliste asjade pärast tülli minnakse, kas maakera on kõige keskpunkt või ei ole. Sa võid kõiksuguseid asju õpetada, kõike uurida, aga kui kogu asi pea peale pööratakse, kogu süsteem kahtlaseks muutub, siis tuleb konflikt, nagu ta oli Galilei või Chardanobruna puhul. Nii et tõde pigemini võib-olla on siin uusaja mõttes vastavus reaalsusele see, mille teadmine annab meile võimu looduse üle või noh, ühiskonna jaoks, mille teadmine annab võimu teiste inimeste üle. Maggie Velli on ju selles mõttes tõeline teadlane. See pea peale pööramine on teoloog Toomas Paulil hea kujund. Sobib hästi tänapäevase meedia sisemist toimimist iseloomustama. Mul on tänaseks umbes seitsme aasta pikkune meedia töökogemus, pole just pikka aega asja seestpoolt tundmaõppimiseks. Siiski, mida aeg edasi, seda rohkem olen häiritud meedia sisemisest pea peale pöörata, sest rahvale näitame end tõe monopolina. Ülla kuvandi varjus on eesmärk hoopis tulu teenida. Eesti õitsva majanduskasvu ja seeläbi üha suureneva reklaami hulga pärast meedias peaks minusugune reklaamirahast sõltuv meediatööline ju rõõmust Ruigama. Aga millegipärast närib hinge kahtlus. Meil on järgmine kõne liimile. Tere. Tere. Mis teie arvate sellisest? Või tõstes relvad hädamere vastu. Pärast esimest maid enam lubatud naastrehvidega sõita keelust üle auto ja 59 90 kilohinnaga. Tõepoolest, selline ametlik ajalugu ütleb meile seda. 13. 14 10. sajandil enam-vähem erinevate ristiusu vastu võtnud valitsejate võim kinnistub Eestis ja samal ajal annavad erinevad kuuaruanded veel 15. sajandil isegi hiljem, 16. sajandil aimu sellest, et maousulised kombed ja arusaamad on eestlastel säilinud. Räägib Ilmar Raag. Veel hiljuti juhtis ta Eesti televisiooni. Tänaseks on temal tõemonopoliga oma piigid murtud. Ei olnud, see üllatas, kui ta telereelt maha hüpata otsustas. Tõemonopol on nüüd väga kahtlane väljend. Ma arvan, et tõe monopol yle on kõige ligemal üks teine spekulatiivne mõiste, mis on ajavaim, said kast siis ja see aja vaim ja tõe monopol ega kuulujutud võivad teatud ajaloohetkedel langeda kokku. Nii näiteks nagu ta väga paljude eestlaste jaoks langes kokku seal 89. 91. aastal, kui kõik olid üpris ühte meelt selles mõttes, et Eesti peab Nõukogude Liidust lahku lööma ja selles suhtes see oli see hetk, kus lähed, kirjutasid, see oli ikka sama asja, mida inimesed mõtlesid, et nad ei pidanud seda enam läbi erinevate filtrite laskma. Aga niipea, kui see Aja vaim natuke teiseneb ja ühiskonnas ei ole enam nii selgeid nii-öelda modernistlikke visioone sellest lõppeesmärgist sellest hetkest rakenduvad kohe kõik muud tihtipeale väga individualistlikud filtrid ja ma arvan, et sellest, kas ajaleht, kuidas tema ennast positsioneerib, et sellel ei ole lõppkokkuvõttes olulist tähendust selles suhtes, kuidas lugeja iseennast positsioneerib jälle meedia vastu. Huvitav, miks ma varem selle peale ei tulnud? Ilmar Raag-il on õigus. Oluline on hoopis küsimus, kuidas suhtub publik meediasse, mitte vastupidi. Muidugi, kui meedias toimuvat jälgida, hakkab tasapisi tunduma, et publik ei oskagi end meedia suhtes kuidagi paigutada. Meedia publiku suhtes aga küll. Publikule pole muidugi keegi öelnud, milleks meedia üleüldse olemas on. 1800 seitsmekümnendatel aastatel, kui hakkas Pärnu Postimehes ilmuma ja siis tulid selle järgi teataja ja teised ajalehed, kes kõik pretendeeriksid eesti rahva ja tõele. See on meie rahvuslikus ärkamise soolnud ääretult oluline, et ajakirjandusrahvast mõjutas, et ta nad üldse maarahvast eesti rahvaks tegi. Ja see oli aeg, kui lehti oli piisavalt vähe. Ja kui kirjasõna ei valetanud ka ajakirjanduses sees olevad erihääled, kõik ikkagi väitsid, et nemad kajastavad seda õiget joont, õiget suunda ja õige lipu alla mobiliseerivad kõiki väga modernistlik alge. Ta tulebki modernistlikus deposiit helistlikust ajast. See niisugune rahvuslik ärkamine on paralleelne ju Preisimaa Saksa suurriigiks muutumisega ja ega siin on võib-olla mõnekümneaastane faasinihe, aga muidu on ju olnud samasugune nagu mujal Euroopas. Kui vaadata nüüd taasiseseisvumist 80.-te lõpu 90.-te alguses, kast selles ajas ka sarnast rolli ajakirjandusel täheldada, et ta teenib inimeste jaoks just sellist ühiskondlikku ülesannet, teatab seda, mis tegelikult. Kõige lõbusam oli 80 788. aasta vähemalt minu jaoks isiklikult siis ma tahtsin kõik lehed läbi lugeda, vähemalt need miski räätsipeeriast või puhaariumist või see tähendab sai operatiivselt infot selle kohta, mis raamatutena hakkas hiljem kohale jõudma kui see, millest seni ei tohtinud rääkida ja mille kohta olid täiesti selgelt äraspidised müüdid käibel. Kui ajakirjandus oli see, kes reageeris. Ja ma arvan, et kuna see mass oli küllalt suur, mis avaldati siis ka siis, kui sinna hulka teatud määral oli ebausaldatavad, see ei seganud ikkagi ahmimast seda. Toomas Paul tabas naelapea pihta, arvatavasti ongi meil taasiseseisvumise järel meedia publiku sellise konksu otsa haakinud. Kõverpeegliga Pravdast vabanenud rahvas õppis tõde kajastavad meediat usaldama. See omakorda õppis publiku usaldust kuritarvitama. Usaldus on vahetatud peenrahaks. Reportaaž ihaldad tuima mehe valimise võistluselt hant 2006. Lae from pula. Kiidame diili. Sa lähed aprillil ja vormitu ülakeha alakeha ja teie rasva hundi, kes ilma igasuguse Erakordselt hästi, kas on nii, rääkides keerulistest asjadest lihtsalt täna õhtul, aega on vähe tehes? Niisugused protsessid ei toimu üleöö, et ma arvan, et midagi siis ajakirjanduse ja meedia kommertsrealiseerumise käigus üheksakümnendatel Eestis toimus kui, ütleme ärkamisaegne selline nii-öelda tõde, kuulutav ajakirjandus hakkas äkki muutuma kaubanduslikuks ja meelelahutuslikuks. Fenomeniks. Barbi Pilvre, kes nüüd kõneleb, tegi oma elus huvitava valiku. Aga sellest valikust hiljem. Ma ise olen kunagi uurinud Eesti Ekspressi persooni ja uurinud seda tegelikult nagu suuga kaudu ja võin öelda, et mida aeg edasi, seda rohkem sinna tuli nagu naisi persooniks ja see on teatavasti ajakirjanduses üks kommertsialiseerumise personaliseerumise ja individualiseerunud märke ehk ajakirjandus muutub nagu naiste kujutise kaudu pehmemaks meelelahutusliku maksja kommertslikumaks. Et selle kaudu vaadata, et seal mingi teatud indikaator nagu ajakirjanduse muutumise suhtes. Et kõva eliidi keskne modernistlik ajakirjandus, mis räägib meile olulisest majandusest ja poliitikast sisaldab väga vähe naise kujutisi, siis vastupidiselt kollane ajakirjandus sisaldab neid suhteliselt palju ja näiteks persooni kaudu on selline muutus nähtav 90.-te. Xulja tabasin ennast mõttelt, et eks ma sindki tahtsin siia saatesse puhtalt selle loogika põhjal, et enamus kõnelejaid on mehed ja mulle tundus huvitav, mis tähtsast asjast ainult mehed räägivad minu arust naistel sama palju õigust öelda midagi, et see intuitiivne käitumine on täiesti kooskõlas kommertsloogikaga ja võib-olla need põhjused, miks seal kommerstlikumaks pööratud kogu seda valdkonda on ka sellised iseeneslikud, ehk siis paratamatus sunnib ajakirjandust kommenduslikumaks või on ikkagi siin mingid majanduslikud põhjused? No majandusele osa elust selles mõttes, et kui meedia on tööstus, mida ta on, eks, et me ei püüa võib-olla enam teha nägu, et see on näiteks kunst või osa sellisest eneseväljendus, sest et kui ta on tööstus, siis kehtivad siin ikkagi turuseadused ja kui Me ei saa nagu lõputuseni vastuvoolu ujuda ja teha midagi, mida keegi ei taha, et mina isiklikult olen nišiajakirjanduses fänn. Aga see on ilmselt minu probleem, et mulle meeldib lugeda mingeid tekste, mis on olulised ja mida lugedes ma nagu sa midagi teada. Aga kui suure osa turgu nõuab sellist teksti, millest tänuga ei saa midagi teada, vaid ta saab nagu kinnitust oma senisele maailmavaatele ja ja oma seisukohtadele või noh, ütleme loeb ajaviiteks midagi, mis teda kindlasti ei ärrita, mida ta unustab ära, kui turg nõuab nagu sellist teksti, siis ma arvan, seda ka toodetakse, see on ajakirjanduse masinavärk ja kas me saame selle vastu, ma ei tea, minu arust ei saa. Ja masinavärgi vastu isa küllap Barbi Pilvre teab, mida räägib. Pärast seda, kui ta oli aastaid juhatanud Ekspressi kultuurilise areeni, pühendus ta hoopis teadusele. Ei tea, kas teda hakkas häirima see, et ajakirjandus nii jõhkralt tõemonopoli kuvandit tulu teenimise eesmärgil kuritarvitab? Pealtnäha aetakse ju ikka tõdeda, aga toodetakse seda üha uues, kuues, et aga rahval oleks, mida kuulata, vaadata ja lugeda. Peeglist läbi vaadates näeme aga meedia tõelist eesmärki. See on publikuhulga jätkuv kasvatamine, seda publiku tähelepanu reklaamiandjale edasi müüa. Kena äri, kas pole. Huvitav, mida Ilmar Raagi selle peale kostan? Mina seda hüpoteesi päriselt ei toeta, sellepärast et kui ajakirjanduse ajalooga tagasi minna seitsmeteistkümnendast 18.-sse sajandisse siis me jah, tõsi, on räägitud sellest, et ajakirjandus on just nagu alla läinud. Ja kui meelde tuletada, Dickens ja Dostojevski oma kuulsad romaanid avaldasid ka ajalehe joonealusena ja mõeldud, kus, kus on see praegu või et välisuudised olid enamasti ikkagi esileheküljel inid, otsin neid. Ei tea, kust siis ma arvan, et ka tolleaegsed ajalehed pidasid silmas tulu teenimist, sellepärast et mõiste riiklikust propagandast 19. sajandil kus me võime tõesti rääkida nagu kultuuritööstuse tekkest just nagu trükimeedia näite varal, see oli suhteliselt kehvalt arenenud, täpselt niisamuti nagu ei olnud nii palju neid kultuuri metseene, kes oleksid lasknud lihtsalt tõehäälel kõlada. Loomulikult olid omad riiklikud väljaanded, aga ma arvan, et see, mis nagu iseloomustas rohkemal määral tolleaegsed, et ajakirjandust oli lugemisvõimelisele lugejale orienteerumine ja see, mis me oleme tegelikult näinud läbi kahe sajandi ajakirjanduse arengus on lugemisoskuse suurenemine, mis on ilmselt samasugune mehhaaniline oskus nagu käimine, rääkimine, mille õpivad selgeks ka suhteliselt väikese intelligentsiga inimesed. Mis aga tähendab seda, et siis 19. sajandil kui anti välja ajalehte, siis eeldati, et selle lugeja on järelikult teinud erilisi pingutusi pidajad on, ilmselt on ta ka sotsiaalselt natukene kõrgemal tasemel ja ilmselt on ta ka läbinud rohkem kui kolm talve külakooli. Ja seetõttu see, mida talle kirjutatakse, ei vaja nii suurt allahindlust. Ja seevastu siis praegu, kus eeldatakse, et kõigil on vähemalt kaheksa või üheksa aastat kooliharidust neile võib siis nagu praegu kõigile kirjutada enam-vähem ükskõik mida praegusel kujul lihtsalt kirjastajad teavad, et raha teenimiseks nad võivad Need intellektuaalse standardid alla lasta, sellepärast et see nende lugejaskond turg lubab, seda tolleaegne turg seda ei lubanud. Mis muidugi ei tähenda seda, et tol ajal lihtsalt loete ajalehti, vähem. Modernism oli väga vägev projekt aga ta lootis seda, mida ei saa lõplik olend, minagi, teoloog, ütleksin ta, oli just see sikut eritist euroks Te saate kui jumal, see, mida pattulangemise loos piltlikult öeldakse, te teete head ja kurja. Niisugust tõde ei ole olemas nagu modernism, mis on ja postmodernism lihtsalt on, mitte kirikurünnaku tulemusena, vaid modernismi lõpule mineku puhul ei saagi muud tulla kui palju, palju väikseid tõdesid. Aga see on igal juhul palju vabastavam ja teednäitava medasi. Kui oli niisugune 19. sajandi lõppu modernismi projekt, mis ise on oma loogilist teed mööda edasi käinud. Siin me oleme küll kenasse postmodernismi sattunud. See on lihtsalt juba piiritu masside lollitamine. Rahvas elab ju ikka veel puhtakujulises moderanismis, kasvatad muudkui majandust ja kahandab iivet. Ning nii palju kui jaksu nahnipsisse meediat pidades seda tõehääleks. Jää käsoor, kaal, later, häälil nüüd. HaridusAnders Tsahkna valmistub mähkmeralliks Anders. Osa väljaandeid, osa formaate tegelikult tänapäeval tunnistabki, et nad vahendavad lihtsalt auditooriumi reklaamiandjale, et need on näiteks igasugused glamuursed klantsajakirjad, et mis nagu noh, toodetaksegi siis selle eesmärgiga, et müür, reklaami, et seal nagu see tegelikkuse rahastamine ja tõe jaluleseadmine ja valvekoeraks olemine, nägu puuduvad eesmärkidena, et et see, kuidas inimesed neid loevad, on iseasi, et nad võivad lugeda, noh, ütleme mingisugust glamuurset, meesteajakirja kui pilti meeste elust, mida see kahtlemata ei ole, eks. Aga kui nad tahavad seda nii lugeda, siis okei. Aga et noh, see toodetud on ikkagi selleks, et müüa võimalikult kallist alkoholi siis autode, parfüümi ja muude siis luksuslikku elu, aksessuaaride reklaami ja noh, mis puutub siis päevalehti minu arust ikkagi neid noh, osaliselt ikkagi tehakse usus, et tehakse midagi olulist ja kajastatakse tegelikkust. Barbi Pilvre, usk on ilus paraku mulle, kes ma erinevalt temast veel ajakirjandusest lahkunud ei ole, tundub tänane tegelikkuse kajastamine ikkagi juba publiku lollitamisena. Et rohkem publikut saada, peab meedia üha suuremale hulgale meele järele olema. Sedasi jäävad sageli tähtsamad, aga vähem meeleolukat tõed meedia vaateväljast kõrvale. Pilt muutub üheülbaliseks. Pealegi sunnib majandusloogika publikut kestvalt kasvatama. Nii läheb kasumi huvides meedia tähelepanu, teemade latt aina allapoole allapoole vööd, ennekõike. Ameerika näite varal on räägitud sellest, et kõige kasumlikum ajalehte ei ole üldsegi mitte see, kellel on kõige suurem tiraaž. Ehk et see sõltub, et milline on su väljaande sihtgrupp ja see, kellele orienteerutakse ka seda reklaami, kui me räägime Bosmoris, mis siis me lihtsalt ütleme, et et kindlasti on nüüd neid, kes orienteeruvad sellele rumalama sihtgrupile ja neid, kes orienteeruvad elitaarselt sihtgrupile, mõlemad võivad olla kasumis. Eesti puhul on probleem täiesti kindlalt see, et kui räägitakse sellisest tõsisemas kultuurist, siis on väidetud, et tõsisema kultuuriteemadel suudavad süveneda umbes viis või seitse protsenti rahvastikust. Ja kui me nüüd tõlkimisel eesti keelde, siis me saame eesti kultuurituru suuruse ja sealt edasi, ütleme see on siis 50 kuni 70000 inimest kogu Eesti peale ja sealt edasi ütleme, need on lihtsalt need mõnes mõttes siis Eesti vaimueliidi suurus, mis ei tähenda, et need on kõik haritud inimesed, haritud inimesi kindlasti rohkem. Laias laastus vaadates kuidas, mida vaadatakse televisioonis mitte ainult Eesti televisiooni, vaid ka teiste kanalite näidete varal ja arvestades ka seda, et et ka väga haritud inimesed teinekord tahavad ennast lõõgastuda, jumal teab, millega siis mingi väga haritud inimeste suurus on vaid lihtsalt haritud inimeste suurus on umbes 200000 inimest Eestis. Ja sealt edasi on ilmselt antud välja rohkem ülikooli diplomid, aga ma ei tea, milleks. Tulen tagasi selle 50 70000 juurde, kes suudaksid huvituda sellest mitte ainult kõrgkultuuris, siis vaid igal tasemel ekspertteadmistest. Ja me teame, et taolise turu suuruse juures kellelgi ei ole ju võimalik saavutada sadat protsenti sellest turust. Noh, seal on teoreetiline võimalus, enamasti ollakse õnnelikud, kui sellises vaimses vääris, suudetakse haarata näiteks 30 või 40 protsenti turust, mis oleks juba väga hea number. Kui palju meil on väljaandeid, kes saavad Eestis olla kasumlikud, teades, et nad potentsiaalselt suudaksid endale leida noh, 30000 klienti ja me saame aru, et see on suhteliselt raske ülesanne. Ilmar Raagi on jälle õigus. Targem annab järele, öeldakse, aga kui alati ja kõiges järele andma hakata, siis pääseb lõpuks igal pool lollus võimutsema. Kena tulevikuvisioon, kas pole? Ja teha nagu muutunud. Ja siin on meile selline õrn keele tarretise seedriga ja peale Tõde on midagi sellist, mida ei saa müüa, ei osta. Tõde on väljaspool seda. Minu meelest see äriline surve ja kommertsmärgusõnadena on, ma arvan, Eesti ühiskonnas ülepingutatud põhimõtteliselt jah, midagi võivad ju sellest teada, väljaannete omanikud ja juhid aga, aga ütleme, kui on vähegi suurem struktuur, siis jõua nende reameestena, kes tegelikult sisu kujundavad ju sugugi välja need käsud-keelud ja ja piirangud. Nüüd küsimus on selles, et jah, et kui palju millekski ruumi üleüldse jääb ja sellest tulenevalt, et kui paljusid teemasid aukäsitlema ja mis jääb välja, et siin natuke muidugi on probleeme ehk siis sisu jaoks ei panda lehekülgi juurde ajalehte reklaami jaoks, kui seda sisse tuleb küll. Karmi tõtt räägib Kaarel sirbi peatoimetaja. Varem hoolitses ta eraomanduses Eesti Päevalehe arvamuse eest. Kui aga siirdus riikliku kultuurilehte juhtima, korraldasid vanemad inimesed lausa tema vastase ühiskondliku aktsiooni. Õnnetud, pääsesid oma arvamusega temast ka meediasse ja lasti vaatemängu huvides sõelapõhjaks. Ülekantud mõttes muidugi. Asi on ju selles, et need ajakirjanikud, kõik on ka täiesti kenad, keskmised inimesed, keda, kuigi nad võib-olla igaüks ei taha seda alati tunnistada, tõmbavad needsamad keskmised asjad, mis iga korraliku väikekodanlaste, keda me kohtume kuskil kaubamaja riiulite vahel. Tahame ka ja tahaks ka ja nii edasi. Ja, ja seetõttu on ju loomulik, et üritatakse käsitleda ja käsitletaksegi neid teemasid, mis ka endale on südamelähedased. Ei saa ju eeldada, et ajakirjade või ajalehtede või meediaväljaannete toimetused koosneksid ainult filosoofidest või kogu maisest varast loobujatest ja, ja nii edasi kirjutlustaksid ainult mingeid pühasid tõdesid ja oleksid sellised moraaliapostlid. Nii et, et minu meelest on see täiesti loomulik, et hingatakse ühiskonnaga ühes rütmis, avas ühiskonnas ei inimesi lakkamatult kasvatada ja, ja kättpidi juhatada õigetele teedele vaid nad peavad ise tegema oma vabasid valikuid. Ja nii ongi ajakirjandus ka olukorras, kus ta peab ikkagi näitama paljusid võimalusi, jätma siis selle inimesele sellele meediatarbijale vastuvõtjale küsimuse esitajale otsustada, millise valiku ta nendest siis teeb. Kuna meie ühiskond on rajatud eraomandile ja vabale ettevõtlusele ja nii edasi, et need on ühed tema põhialused, et siis on ju loomulik, et ajakirjanduslik tegevus on täpselt samamoodi eraomand ja kasumi tootmisele ja tulu saamisele rajatud. See on ikkagi nii. Õhtumaistes ühiskondades arvatakse kõige suurem inimeste liikumapanev jõud, kui tal on võimalik isiklikku kasu saada mingisugusest tegevusest. Mulle tundub, et kõik, kes on väga kriitilised, väga pettunud ja nii edasi, see on Eesti riigi eesmärgist valesti aru saanud. Nimelt Eesti riigi põhiseaduslik eesmärk on küll kindlustada eesti rahva ja kultuuri säilimine läbi aegade, aga seal ei ole öeldud, et kõik inimesed peavad seda eesmärki ühekaupa võttes andunult teenima päevast päeva, kinnitama endale, et ma olen aina parem eestlane, seal ei ole kuskil öeldud, et kõik peavad tegelema ainult millegi püha ja millegi õilsaga. Igasuguseid asju võib teha, tähendab see hea riik on see, kus inimesed tunnevad ennast vabalt ja mõnusalt ja teevad just neid asju, mida neile meeldib teha. Ja organisatsioonide kaupa vaadates on asi ju täpselt samamoodi. Ajakirjanduse eesti ajakirjandus, eestikeelse ajakirjanduse eesmärk ei ole hoida, säilitada, kaitsta ja arendada eesti kultuuri hoida alles eesti keelt ja seda arendada. Iga väljaanne seab endale oma eesmärgid ja kusjuures kui tegemist on ettevõtluse vormiga, siis selge, et omanikul on ainult üks ja põhiline eesmärk teenida selles ettevõtlusvaldkonnad tulu, endal kasumit saada. Ja seda ka tehakse ja, ja kui nüüd räägitakse, ajakirjandus on labastunud, ajakirjandus on kommertsrealiseerunud, ajakirjandus ei tegele. Ma ei tea, püsive väärtust ja jumal teab millega veel, mida ei ole kuskil keegi kirjutanud, mis asjad need on, need püsiväärtused, et oleks võtta definitsioon. Et siis see on imelik see, et kuidas seda üldse saakski ajakirjandusele ülesandeks panna. Et see on omanikuplaan, mida ta teeb. Täpselt, ja kõigil on õigus teha seaduste piires neid asju, mida neile meeldib teha. Ja kui oleks kangesti turgu nende püsiväärtuste kallal sorkimisele, siis oleks kindlasti see suur väljaanne nendega tegelemiseks olemas. Aga Need variserid, kes sellest kangesti palju räägivad, et ajakirjandus peaks need väljastpoolt õpetajale et seda tegema, teist tegema, kolmandat tegema, kui seda isegi teeks, ega nad ei ostaks seda. Me ei pea pidevalt olema sellises paanikanupu juures ja seda kogu aeg vajutama, et äkki eesti keel sureb välja või eesti rahvas, kui me kogu aeg vajutaja kedagi appi ei kutsu ja ei sunni iseennast tagant piitsutada ennast olema veel kangemad ja vägevamad eestlased, võtkem seda kui ühte testi normaalset olukorda, mida ei pea kogu aeg meenutama. Hea nõuanne Kaarel Tarandilt. Iseasi kuidas sellega harjuda, et meedia publikut muutkui lollitab. Varsti ei saa enam millegi puhul meedias kindel olla, et selles kavalaid konkse poleks. Paistab, et meie meediapõld on veel üsna söötis, kui igasugu pseudotõekuulutajaid kasvab üha juurde. Kui sealt kollane nagu õhtuleht on või siis on seda varjatult nagu. Kaitsta taha kaitstava, ma olen alati sellel seisukohal, et ma tahan kaitsta. Eesti kiire majanduskasv püsib ning ulatub lähiaastatel. Õhtust õhtust on 20. Meedia areng viimase 15 aasta jooksul on tõestanud, et vaimses plaanis on inimese kõige suurem vajadus kuuluda teatud kogukonda. Kogukonda kuulumine on vaimse tervise tunnus, kui inimene ei suuda määratleda, et kes ma olen, vastus küsimusele, kes ma olen. Ma kuulun meeste hulka näiteks või Ma kuulun eestlaste hulka, siis liigimääratlus on määratud ka läbi teatud sümbolite või märkide ühiskonnas, mida kannavad endas need erinevad meediaüksused. Tagasi tulles selle televisiooni puhul, mida siis tähendab selline nii-öelda meediaturu käitumine, meediatööstuse käitumine üksteisele, see tähendab, et ma ka ei ütleks seda mitte interneti baasil, kuna sellel puudub pikemaajalisem statistika, selle mõju mõõtmisele. Ja seetõttu ma ei oska vastata küsimusele, kas internet suretab ajalehed välja või mitte. Aga ma vastan sellele televisiooni näite baasil läbi kogu 90.-te aastate Ameerikas, kus kaabeltelevisiooni areng algas tunduvalt varem peale nähti kuidas esialgu neli hiljem kuus üldkanalit, nii nagu meil on ETV kanal kaks ja TV3 et need vaikselt kolmekesi loovutasid oma turuosa väga paljudele kaablikanalitele. Aastal 99 oli vist esimest korda, kus k esimene kaabeltelevisioonis näidatud telesaade, mis oli selle progress, lingu matš suutis oma reitingutega lüüa ehk siis käte arvuga lüüa neid vanu üldkanaleid. Ja kusagil siis aastatuhande vahetusel toimus ka see, kas see murrang, kus Kaabeltelevisiooni vaatajate üldarv ületas nende vanade üldkanalite vaatajate üldarvu. Paljud esitasid endale küsimuse, kas nendel vanadel üldkanalitel Ongi tulevikku, kui konkurents aina suureneb seda enam, et kõik need uued kanalid on täpselt killustunud erinevatele pisi huvidele, mis vastab sellele vaataja ootusele, et ma ei pea ootama seda kellaaega, millal sa, minu saade tuleb, aga ma lähen sinna kanalisse ja sealt tuleb kohe muusikaklipp. Kohe tuleb see uudis. Ja tõepoolest nende üldkanalite reklaamitulud just nagu ka peatusi või, või läksid ka alla. Ja sellest hoolimata on viimased neli aastat näidanud mingisugust stabiliseerumist, mis tähendab, et need üldkanalid, nad ei saa kätte enam maksimumi vaata et üldarvust. Kaabeltelevisioon on sealt midagi ära võtnud. Aga nad on mingil hetkel stabiliseerunud, mis näitab, et seesama sellise suure emapuu olemasolu või mingisuguse vana brändivajadus on vaatajatele tohutult suur, mis mingil moel säilitab seda modernismi. Ja see on siis nüüd ka nagu põhjuseks, kui on esitatud küsimused et noh, ka Eesti puhul, et mis siis nagu Eestis edasi saab või kui on räägitud, et miks on niimoodi, et kriisiolukordades inimesed lähevad ETVd vaatama ehkki nii tõe allikaid praegu ju igal pool väga palju. Ma arvan, et ka Eesti puhul, kui me räägime sellisest postmodernistliku meediatarbija võidukäigust siis ta liigub praegu meil veel selles suunas, et ta veel jaguneb ja veel killustub. Ja ma arvan, et me võime sellest rääkida, noh nii umbes viie aasta pärast, kus Eestis on läbi saanud ka esimene digitaaltelevisioonile üleminek ja kus on juurde tulnud veel mõned uued kanalid, et siis me saame näha, kui palju Eesti meedias üldse jääb alles neid tuntuid brände või nimetame neid emapuid, mis jäävad kandma seda mingisugust modernistlikku ideaali ja kui palju siis jääb alles seda, seda killustatust, klektikat. Nii et lähemal ajal läheb meediatarbija elu veel keerulisemaks, kui Ilmar Raagi ennustust uskuda. Küllap läheb see täppi ja seega minul kui leheneegril meediatöölisel läheb ka elu keerulisemaks, kuna konkurents tiheneb. Kuigi äriinimesed väidavad, et konkurents mistahes alal mõjub pakutava kvaliteedile hästi, ei ole mina sellega nõus. Meedia puhul tundub millegipärast, et konkurents hukutab kvaliteeti, hukutab ajakirjandust. Huvitav, mida Barbi Pilvre sellest väitest arvab? No niikaua kui säilib selline lehelugemise rituaal või uudiste vaatamise rituaal, ma arvan, et nii kaua ei võta siis need uued vormid ajakirjanduse kohta ära, et positsioon kahtlemata muutub, et samamoodi on ju räägitud, et noh, kui tuli televisioon, hooned, kino kaob ära või raamatut kaovad ära, aga see tegelikult ei ole niimoodi, et tuleb lihtsalt uusi kanaleid tuleb juurde. Ja inimestel on võib-olla selline võimaluste valikuvõimaluste paljusus, aga et see ei tähenda, nagu see kahtlemata vana hindu mõjutavad enesest üldrahvaliku mõttes on ikkagi kuritegelikkus, et Eesti uudistemeedia nagunii kohutavalt meelelahutuslikus on muutunud, et mulle meeldivad uudised ja ma vaatan neid ja ma nagu, et saadame uudised kätte, siis ma vaatan Soome televisiooni ja vahepeal vaatasin BBC Worldi. Ja siis ma vaatan, eks ole, mingit kanal kolme uudiseid, kus uudise pähe on hakatud pakkuma järgnevate telesaadete reklaami. Aga ta on pakitud uudiseks, mis noh, minu arust on see selline ütleme, hui köige jõledad hoiamine just nagu ta peabki kõlama, et et inimesed nagu kujutavad ette, et nad selle pooltunni jooksul, kui sa vaatad uudiseid, saad nagu midagi olulist teada, selle asemel reklaamitakse mingisuguseid suhteliselt mõttetuid saateid. Rääkimata sellest, kui tuli report ther, siis kanal kahe uudiste asemel, sest see oli minu jaoks ka nagu mingisugune tuli nagu mingi vaiba alt ära tõmbamine ütleme tavaliselt ajalehed või telesaated ikkagi üha enam konkureerivad nagu inimeste vaba aja pärast teiste meelelahutusvõimalustega, et mitte ainult internetiga, et internet on lihtsalt üks ajaveetmise võimalus. Võib-olla tõesti, et lehe lugemine peaks olema sama atraktiivne nagu mingisugune kaubanduskeskusest chillimine, et sul on noh, erinevaid värvilisi Kohti, kuhu sa võid siseneda ja seal siis ringi vaadata, uimerdada seal tähtsa näoga ennast näidata niisugune meelelahutus massiivina, ma arvan ajakirjandus lihtsalt üks osa teiste seas, et ta peab tõesti olema nagu ühtviisi atraktiivne. Nagu ma ütlesin juba siis mingisugune niuke shoppamine ja ta peab pakkuma nagu sellistel päevaseid naudinguid ja siis sellist noh, sõnalisi, päevaseid naudinguid, et sa nagu tahad lugeda või sensatsiooni ja tasakesi nagu tõde, kus ei ka, et noh, vähemalt sellega, et tuleks müüa midagi, aga ma usun, et üks osa inimestest muidugi on nagu löönud käega siis seda tüüpi ajakirjandusele ja otsib oma nii-öelda endale vajalikku informatsiooni ja endale vajalikke arvamusi, nagu hoopis mujalt. Tundub, et hakkan minagi tasapisi muutuma selliseks, kes otsib endale vajalikku infot hoopis mujalt kui meediast. Nii et oletus, et tänane meedia on nagu kirik keskaja lõpul oma ühiskondlikku rolli muutnud, vastab tõele või Toomas Paul on teist meelt. Kui te võrdlesite keskaja kirikut ja selle rolli murenemist, siis niisamuti nagu usupuhastus nõudis, et iga inimene ise otsustaks, mis ta hingeõndsuse vajalik on ja ei usaldaks seda, kui preester ütleb talle, sinu patud on sulle andeks antud. Mu poeg, mine rahuga, niimoodi on ka praegu, et me ei saa enam usaldada seda, mis kirjutatud on, kirjasõna ei peta, petab küll, aga see ei tähenda, et me ikkagi ei loodaks, et mõni rida sealt on see, mis õige on ja mille ma võin uskuda ja usaldada. Huvitav, millest selline lootus küll tuleb, kas inimeseta sinisilmsed või täiesti arvatakse, et maailmas on nii palju, heal? Ei ole sinisilmsus, vaid noh Ta ju proovida iga pudeli sees, kas timatuga on ikkagi see või ei ole, tähendab, me peame pudelisilti uskuma, siis me peame ikkagi uskuma seda, mis teised ütlevad. Nii et, et inimene on läbinisti sotsiaalne olend. Piltlikult võiks ütelda, et teie ja mina, Me oleme seenekübarad juurestik, seeneniidistik, see nähtamatu, mis meid ühendab. See on ühine. Ja sellepärast ei ole võimalik vältida teiste usaldamist ja need, kes ütlevad, et nad on hästi umbusklikud, on eriti kergeusklikud. Eheda näite varal selgus, et olen üks kergeusklik inimene. Ei ole just kena, avastas enda kohta. Aga aitäh Toomas Paulile tähelepanu juhtimast. Mida teie sellest kõigest arvate, helistage meile. Kätlemistseremoonia nüüd peatab mõneks hetkeks, et presidendipaar saaks valges saalis. Kui ajalehest ei leia enam tõde, siis olid need anekdoodid, mis seda levitasid. Edasi jutustamine andis kontsentreeritult kombel edasi poliitrootsustest, et teada ja arvatavasti on kõige raskem seda oma ajal oma ajast üles leida. Aga kui 10 aasta pärast, siis on selgelt näha, missugused, et niidid on hoidnud koos, sest ilma usalduseta teiste inimeste vastu lihtsalt ühiskond ei toimi. Kui vaadata seda, kuidas keskajal või pigem siis uusajal kirik hakkas, sest kui inimeste teadvuses sellist kõike katvat rolli kaotama, muutudes väiksemaks, siis kas praeguses pildis tundub ka meedial või ajakirjandusele inimeste teadvuses väiksem roll, kui tal võis olla 10 15 aastat tagasi? Loomulikult need asjad käivadki nõndamoodi, et ega kiriku rolli meie tagantjärgi ajaloolastena või noh, asjaarmastajad täna hindame, mis kirik tegi õigesti või valesti. Aga need inimesed, kes tol ajal kas hoidsid kiriku õpetusest kinni või selle modifitseeri keerimist või hülgamist, taotlesid need tegelesid ikkagi oma jaoks tõe leidmisega ja täpselt sama on ju selle ajakirjandusega, et kuhugi ei kao, kui ei loe enam ajalehti, siis blogisid misse blogidesse tõde siis teistmoodi teeb, kui ajakirjanduses just nii, et minu usk igalühel oma uskmis õndsaks teeb, niimoodi on, mina ise kirjutan oma mõtted, need on kõige targemad mõtted siin maailmas ja kui neid keegi veel loeb ühendil vastu vaidleb või vahel ka nõus, on igal juhul see eneseväljendamise ja sõprade otsimise ja, ja, või kaaslaste mõttekaaslaste otsimine igav kuskile. Arvatavasti ei ole ainult tõde oluline, vaid kommunikatsioon ka näiteks see tähendab, et meid ei huvita kaugema uudised, vaid pigemini see, mis lähikonnas on, mis need inimesed teevad, ütlevad, kellest meie sõltunud, kellest meie peame. Ja see on noh, niisugune prožektor, mis nihkub ja mis võib-olla on aeg-ajalt laiema valgusvihu kaja aedal kitsam. Aga kui vaadata kogu seda protsessi, siis vältida seda, et kõikide silmad tavat teatud ajal ühele no näiteks mis sai meie vaprast võitlejast Korolist. Kas ta sai tappa nii nagu mõisatallis meie esivanemad või isa ei, tuleb koju, kui rahvuskangelane. Tähendab, kui ajakirjandus seda ei kajastaks, siis tuleks meil üksteise käest telefoni teel seda teada saada, aga see on eesti rahva jaoks ääretult tähti, jõudis. Vaat mis välja tuleb. Toomas Paul viitab sellele, millest Ilmar Raag siin kõige alguses rääkis. Rääkis ju seda, et oluline on vaadata, kuidas publik meediasse suhtub. See kujundab meediat rohkem, kui meedia seda lubada tahaks. Paljudele oli üllatus ja paljudele uue suuna teenäitaja televisiooni uudistes Fox News kes tõi turule arvamusele toetava uudise. Tegelikult ei ole siin midagi uut, see on see, mida me enamasti oleme näinud kõikide nende tabloidi esikaantel meile suunda meil esindab. SL õhtuleht, kus esikaanele pannakse üks inimene, kes tegelikult ei ütle mitte midagi. Näiteks staar, n kool on, ma ootan teda igavesti tagasi, noh ja siis, kas see on nüüd nagu sündmus, aga samal ajal ega selles ei ole nagu midagi enamat ei nõuta. Ja selle Fox News'i puhul, miks sellest palju räägiti, seda sellepärast, et hoolimata CNNi paljudest pahedest peeti CNNi siiski omamoodi ajakirjanduse standardiks televisiooni uudistes. Ja nüüd 90.-te teisel poolel ja praeguseks on see lõplikult see trend paika loksunud. Fox News võttis CNNi esikoha sellega, et nad ei huvitanud enam sellest sündmusest endast faktidest vaid peamiselt sellest, mida inimesed mingi sündmuse kohta arvasid. Mis on ajakirjanikul tunduvalt mugavam, sellepärast et tühja sellest, mis seal siis tegelikult juhtus, on tähtis on see, mida inimesed mõtlevad, mis ongi kuuluselt. Jääb mulje, et mida rohkem kuulujutte, seda rohkem väljaandeid, Nende, rohkem väljaandeid, seda rohkem reklaamiküsimus. Modernistlik publikut on piiratud hulk, nendesse lõputult kasvada saab. Ei, publik kindlasti ei saa lõputult kasvada ja laias laastus on see ilmselgelt ka kõige suurem probleem mis nagu tähendab seda, et ainukene, mis siis saab kasvada, on sellele teatud illusioonile üles ehitatud noh, mingisuguse vajaduse rahuldamise kuvand, see võib-olla tõekuvand, meie oleme need, kes ütlevad sulle tõtt. Aga see võib olla ju ka midagi muud. Kui me räägime sellisest täiesti vabast turust, ütleme näiteks Eestis televisiooniturg ei ole vaba sellepärast et, et pärast TV1 pankroti ei antud ju vabaks jäänud laine sagedus kellelgi välja, et seda konkurentsi piirati. Aga et ajalehtede turul võiks ju tegelikult neid uusi ajalehti tulla ometi praegu ei tule. Ja kui te nüüd tuleks uus ajaleht varem või hiljem võiks see ju ka tekkida, siis see küsimus on see, et mis on see argument, millega nad välja tuleksid. Peaksite endale looma selle mingisuguse kuvandi sellest, mida nad teevad paremini ja küsimus ei ole kahtlemata selles, nagu me kõik teame, kes midagi paremini teeksid, sest need inimesed, keda nad kasutaksid, on ikka needsamad, ostavad lihtsalt teistest ajalehtedest inimesed üle. Küsimus on selles, et kuidas nad suudavad inimesi veenda, et nüüd on olukord niimoodi, kas see on nüüd modernism või mitte? Ei, ma arvan, et taoline olukord on on ka muudel aegadel eksisteerinud, see, mida võib-olla praegu rohkem on seda meedias elamist või neid väärtusi, mis tuginevad ainult meediale. Et kus tähtis on see, et sa oled meedias, mitte see, mis väljaspool meediat teed või suudad teha. Ja selles suhtes, kui me tuleme tagasi selle modernismi juurde, siis ma arvan, et seda modernismi teemat tuleb selles suhtes käsitleda ka diferentseeritult. Me võime vaadata modernismi arengut ajalehe sisus ühel skaalal ühel ajateljel modernismi ühiskonna ideede arengust natukene teisele paralleelsel teljel. Ja võib-olla siis meie veel mingisugust kolmandat asja, noh, ma pakun välja üldse kommunikatsiooni ühiskonnas kolmandal teljel seda ajalehe sisu ja kommunikatsiooni. Ma eristan siis sel viisil, et kommunikatsioon on üleüldse see, kuidas informatsioon mingisugusest faktist jõuab punktist A punkti B. Ta võib täna seda jõuda alates suust suhu leviv informatsiooniga, mis on väga kiire, üldsegi mitte usaldusväärne. Ta võib levida näiteks ametkondlike rindkirjade abiga ja ta võiks ta saada levitatud läbi ajalehtede. Ja siis, kui me räägime sellest Suuleiust informatsioonist, siis sinna hulka kuulub kahtlemata mitmesugustel internetifoorumitel liiguvad kirjad, kusjuures see interneti hikud kirjas, see paradoks on ju selles, mis on nagu kommunikatsioonitelje puhul oluline. Et ühest küljest on kusagil internetifoorumis avaldatud arvamus, justnagu kuulujutt, sellepärast erinevad inimesed kõnelevad ja tihtipeale toimub reaalajas, ma lähen jututuppa ja ma hakkan 10 inimesega rääkima, ma vestlen, nagu ma oleksin kusagil kõrtsis oma sõpradega rääkimas. Avaldame arvamust, anname informatsiooni, mis teinekord on levinud selle telefonimängu kujul juba ammu, väga moondunud. Ja see on nagu tavaline kuulujutt, aga samal ajal tähendab see internetis ja seda, et ta on ka massimeediavahend. Ehk et tegelikult on see üks informatsioon, mis korraga võib levida miljarditesse erinevatesse punktidesse. Sõnumi hind on 10 krooni. Ja on saabunud tõetund. Meie käest on teinekord küsitud, et mis on selle saate sügavam mõte. Miks teeb avalikustama? Kus? Seda ajakirjaga saad kaasa telekava naisteleht igal reedel. Igavene isa. Meie tõstan oma tänu Helsingisse ning ooperis tasuta tööle sotsiaalministri nõunikuna. Naljakas tulevikku meediaks on siis üks suur arvamus mis saab ühtlasi tõeks. Kõik on meedias ja meedia on kõigis. Prooviks seda mängu juba täna. Mida arvab Ilmar Raagi arvamusest Kaarel Tarand? Informatsiooni võib ju väga suurtes kogustes juurde toota iga päev aina rohkem, kõik tegelevad ainult kirjutamisega, siis neil ei ole aega lugeda. Inimese aju ei ole kasvanud ja informatsiooni vastuvõtuvõime samas tempos infopakkumisega, nii et võib-olla muutub see kõik ühel hetkel nii suureks mürakeseid enam kellelgi ei ole võimalik orienteeruda, aga selle tõttu on emake loodus neile ette näinud ka kaitserefleksid, ehk siis me mingil hetkel põgeneme selle eest lihtsalt, kui müra muutub väljakannatamatuks, siis minnakse metsa ja kuulatakse linnulaulu. Kannu kuuleme teid midagi natuke mõttetu olema, praegu on tõesti pidevalt muutuvate elunormiks. Vigastused traumad, avariid, enesetapud, tapmist. Tõsi, ta on üks metsa täis linnulaulu, ütleb rohkem kui 1000 internetilehte 100 telekanalit või 10 raadiojaama. Mina olen Jüri Muttika. Aitäh kuulamast. Pooldude tõest aitasid otsida meediaõppejõud Barbi Pilvre, meediaekspert Ilmar Raag, teoloog Toomas Paul, laulja, ajakirjanik Kaarel Tarand. Eetrilaineid peegeldas Külli tüli ka eetrisse, helistas Kersti trull. Loodan, et poole tõest saime kätte teistpoolt. Otsige metsast kännu otsast.